HÄID JÕULE JA TEGUDE ROHKET UUT AASTAT

Aeg teha 2008 hooaja kokkuvõte

Eelmise nädalavahetuse võistlustega lõppes ka selle aasta Eesti Kaljuronimise Karikavõistlused ja oleks tore tublimaid ära märkida.

Üldkokkuvõttes saavutas parima tulemuse Toomas Bauvald 10. koht kes jõudis ka ainsana kõikidele võistlustele. Sammuti sai tugeva 19. koha Taavi Turban. Kiitust väärivad ka Risto Kala ning Keit Nurga, kes saavutas kiirusronimise võistlustel parima noore tiitli, tublid olid Margus Oras, Marko Ivainen ja Martin Ruudi.

Naiste arvestuses oli 7. kohaga parim Marit Seene. Sammuti oli tubli kiirusronimisvõistlustel parima noore tiitli saanud Kristel Trestip, üldkokkuvõttes koht 12.. Naiste arvestused osalised ka veel: Karina Tommik, Auli Kala ja Juta Kaasik

Järgmiste võistlusteni...

Valastel

Pühapäeval käisime Valastel prügi koristamas.

Hiljem laskusime




Veidi pikemalt

Veel pilte:
* Arvi pildid
* Toomase pildid

IV Xdream

Pikemalt praegu ei kirjuta, aga üks hea fotoseeria Martinist ja hüppenöörist.

Paatsalu süstamaraton

Eile 13. septembris toimus Paatsalus Eesti mereaerutajate tähtsaim võistlus Paatsalu Maraton. Maratoni pikk, 18 km distants on ühtlasi ka Eesti Meistrivõistluste distants mereaerutamises. Lühike, 6,5 km siis lihtsalt Paatsalu Maratoni oma.
Nelsonist olid joonel Vahur ja Ago lühikesel Tiina ning Reiman Retkede poolt ära moositud Laura pikal. Valisime Agoga lühikese, sest ei tunne ennast erilise mereaerutajana. Oletatav tunniajane distants tundus olevat optimaalne. Laurale eriti sõnaõigust ei antud ja nii nad pikale läksid, õigesti tegid.


Teele sai asutud juba varavalges, 8 oli Rakverest start. Kohale jõudsime seetõttu piisavalt vara. Oli aega pisut ringi vaadata ja ringutada. Sõiduvahendiks olime Eastpolist kaubelnud Rainbow polyetüleenist kahese, suht aeglase, aga kindla paadi. Arvasime, et nagunii miskit suurt võidusõitu ei tule ja vahet ei ole. Aga eksisime :P

6km distants oli sadamast oosääre otsani ja tagasi, minnes allatuult, tulles vastu tuult. Minnes olime viienda koha peal, Simmo Kikkas ona naisega ja üks nooremate poiste kahane meist 6-7 m ees, liider oli suht kiirelt täpiks kahanenud, nendega ei olnud lootust võidelda.

Allatuuleotsal ei tundunud tuult üldse olema, aga see oli pisut petlik, peale pööret oli tuul vastu ja laine kah tunda. Meile see sobis. Jõudsime poolel tagasiteel järgi kahele ees liikunud paadile ja läksime kolmandaks. Passisime poiste sabas pisut ja siis tegime otsustava spurdi. Saime ette, aga... noortele meestele see hinge ei mahtunud :) Nii panimegi siis distantsi viimase veerandi täiega, kapsas ninast väljas võidelda. Seekord jäi noorus ja natuke kiirem paat peale ja tuli 3ndaks taanduda, 2 sekundiga...

Aga Tiina ja Laura olid 18 km peal tublid. Tiina naispaatidest 2 (Sõitis Mariannega) ja Laura 3s (Sõitis Regiinaga). Eesti MV medalid ikkagi!! Laural olid näpud peale sõitu üsna kanged, aga ta oli väga rõõmus ja õnnelik.




Oli kohe uhke tunne koos Eesti Mestrimedaliomanikuga pilti teha ;)




Lisaks sai katsetatud Tahe uusi süstamudeleid, üks kiire ja kipakas, teine selline mõnus igameheühene. Miski must raketilaadne relv oli neil kah, aga sinna ei mahtunud suurt keegi sisse :P
Eskimo võistlus oli kah, selle pani Andres pika puuga kinni.

Järgmine aasta vist uuesti, võtaks kiirema paadi ja äkki läheks isegi pikale maale...

Tulemused

Nelson Matkatreeneri koolitusel

Sellel ajal kui Laura, Taavi, Tiina ja Vahur Leevakul sulistasid kuulasime meie Matkaliidu korraldatud koolitusel matkatarkusi. Räägiti nii orienteerumisest, millest Martin ikka aru ei tahtnud saada, kui ka kliendteenindusest, nii subjektiivsest kui ka objektiivsest elufilosoofiast (enamus oleme kõik koledad objektiivsed inimesed)nii matkaraskusest kui ka rõõmudest. Pühapäeva saime ka praktikas harjutada- Martin oli lihtsalt viriseja, mina üritasin Alekseid võrgutada aga ei langenud ta mu võrku ja Heiko ei teagi, oli teises rühmas. Igati tore üritus, kuigi matkatreeneriks õppimine võib olla palju väsitavam kui matkamine ise. Nüüd kui kõik kõrgelt haritud on oodata uut matkade lainet. He, hee..

Targaks said Martin,Heiko ja Ott

Leevaku sügis 06-07.2008

Laura kirjutab:

Toimus siis järjrkordne Leevaku süsta- ja kanuusõit, mis minu jaoks oli alles esimene. Väga vahva üritus tuleb tõdeda. Kindlasti püüan ka järgmistest osa võtta.

Jõudsime Juku ja Vahuriga reede õhtul kohale. Väike seltskond (ka Tiina) olid seal juba ees meid ootamas. Esimene õhtu kujunes põhimõtteliselt niisama uudistamiseks. Panime laagri püsti ja tundsime ennast hästi. Vähehaaval tuli rahvast juurde.....

Kui laupäeva hommikul pea telgist välja pistsin käis vee peal juba kõva trenn. Kes proovis slaalomit läbi sõita, kes tegi niisama sooja. Laupäeval mina millestki osa ei võtnud, kuna kanuusõidud olid plaanitud pühapäevaks. Vahur muidugi sõitis süstaslaalomit, oma uue süstaga muide. Vaadata oli aga palju. Läti tüübid on ikka väga osavad ja ega meil endilgi on tublid tegijad. Tüübid sõitsid vups ja vups läbi väravate nagu neid ei takistaks miski. Et aga mitte täitsa tühja istuda käisin ka süstaga tiirutamas, võistlusalast hoidsin muidugi eemale! Õhtu möödus järjekordselt lõkke ääres lobisedes ja Vahuri sünnipäeva tähistades. Isegi kooki sai :)

Pühapäev oli siis ralli päev. Lisaks toimus kanuuslaalom. Me sõitsime Jukuga koos mõlemat ja ralli eest saime isegi diplomid. Slaalom oli pehmelt öelda õnnetu, mis võistlust puudutab, kuid minul oli sellegi poolest lõbus. Juku oli küll täitsa õnnetu, et paremini ei läinud. Poiss läks hetkeks täitsa endast välja. Küllap järgmine kord võib kellegi teisega paremini sõita proovida.
Tiina ja Vahur said ka diplomeid aga ma tõesti ei mäleta kes mille eest....sry. Ja ausalt öelda on Vahuril neid auhindu nii palju et kes see ikka jõuab järge pidada.

Mul on igatahes nädalavahetusest head mälestused - lõbus sõbralik seltskond ja hea ilm. Mõnus oli jälle kolm päeva looduslaps olla!

Vahur kirjutab:

Seekordne leevaku siis ilma esikohata! Karm :D:D Tuleb hakata treenima!

Pireti pildid
Kristini pildid

Tulemused

FLASH-FEST EST 2008

23. augustil toimus selle aasta kaljuronimise Flash-Fest. Iseenesest väga mõnus üritus, kus on seinal kokku palju radasid (seekord 15, 3 gruppi), ronida saab järjekorra alusel ja kus rajalt saad punkte selle järgi mitu inimest seda rada sinust paremini ronis. Taktika on tähtis - mõne lihtsa raja läbimine ja seal aja ja jõu kulutamine annab vähem punkte kui mõnel teisel rajal kivide katsumine.

Nelsonil seekord kaasas:

Taavi (Juku)
Marit
Juta
Vahur
Liisbet

Päev oli väsitav, aga väga lahe, rajad erineva raskusastmega. Kasuks tuli kindlasti.


Tulemused

Pildid

Xdreami Paide etapp

Mina kaotasin ujumietapil prillid ära, Martin kukkus rattaetapil, kolm korda ujusime haisvas kraavis ja Arvi määrisime mudaseks. Pikem jutt on mul oma blogis: http://telclog.blogspot.com/2008/08/kuidas-ma-prillidest-ilma-jin-ehk.html

Mõned on nüüd ametlikult Kõvad Mehed(tm)

Et toimus Stamina korraldatud Kõva Mehe Jooks. Minul oli vaja patte lunastada - nimelt ei olnud ma viitsinud Hansapanga tervisejooksu etappidel käia (no kuulge, 4km lolli jooksu, ei kontrollpunkte, ei vett, ei ronimist :( ) ja seega oli vaja osaluskordade kirjasaamiseks sinna minna. Mainisin Martinile, tema Arvile ja olimegi kolmekesi stardis. Olgu öeldud, et vana orienteerujana oli mul tõsine probleem võstluskeskuse ülesleidmisega. Viis minutit enne väljakuulutatud stardiaega olin alles Laagris ja kuulasin Martini isikupäraselt ebamääraseid kohalejõudmise juhtnööre. Õnneks olid korraldajad ja ülejäänud 259 võistlejat nõus ootama, kuni ma stardimaterjalid kätte saan ja riided vahetan ja start lükati veerand tundi edasi. Jee-jee, päriselt ka minu järgi oodati :P

Stardikoridorist leidsin Martini ja Arvi suht eest, jäin nende juurde. Jama lugu, üritasin esialgu esiotsa rahva tempos joosta, aga pärast esimest rajakolmandikku sai aur ikka väga otsa ja teine kolmandik oli kole ja pikk ja kurb nagu teine maailmasõda. Tegu oli 6,5km takistusjooksuga. Esialgu peale starti polnud muid takistusi kui paarist mullahunnikust üles joosta ja läbi miski veeaugu,millest sai ka mööda, järgnes tiir mööda luhta ja siis raudteesilla alt mööda ojapõhja läbiminek. Siis läks veelgi igavamaks. Hulk maad tuima näoga joosta ümber lahmaka välja ning siis järgnes vist korraldajate arvates takistus "tihe mets." Isegi Xdreami B-rada sõidab sellises metsas jalgrattaga. Samast ojast, milles juba korra sai solistatud läksime nüüd purret mööda üle ja järgnes teine samasugune pikk looge, millel oli vahelduseks ka põhupalle takistuseks. Esmalt ühe palli kõrgused takistused ja siis magustoiduks 4 palli kõrgune püramiid, millele korraldajad väitsid 5m kõrgust. Seal oli ka lihtsustamise mõttes käepärane köis - ülessaamine polnud probleem. Ega ka mitte allasaamine - hüppasin :)

Ja jälle pikalt ja nõmedalt jooksmist, jälle raudteesilla alt läbi ja mööda hästi pehmet liivamudast teed lõpusirgele, õigemini lõpukõverikule. Jäi veel üks mudaste kallastega veetakistus teele ning siis jupike madalroomamist mõnusalt püdelas mudas. Ja oligi kõik.

Martin oli muidugi seamoodi uhke, et tegi Arvile kaela ja pidi sellepärast peaaegu ära uppuma. Käis ta ringi nina püsti, aga vihma hakkas sadama.
Tulemused:
32. Martin
44. Arvi
223. Tanel

Nelson Slovakkias 2008

Nelson Slovakkias 2008



Esimene sissekanne 25.07.08

Laura kirjutab:
Eile kell 11.20 oli Vahur minu maja ees, Ott ja Marit juba auto peal.(Sixten nagunii kaasas).Kui minu asjad peal läksime Jutikale koju järgi. Ja startisimegi. Sel korral läksime läbi Paide ja Pärnu. Paides oli söögi-ostutuur ja tutvumine kohalike autoröögatustega.

Sõit läks üllatavalt kiirelt…vähemalt minu jaoks. Ilmselt oli tee juba tuttav. Igav meil ei olnud, sest autosse istumise hetkest võeti eesmärgiks Laura mõnitamine… Mõistus ei hakka peale või?…ära mõtle-valus hakkab…jne kusjuures see ei ole siiani lõppenud. OK rohkem ei kaeba.

Esimese vahetuse sõitis Vahur. Tal oli pikim vahetus. Mina istusin rooli alles kell 00.00, rohkem ei lubavat ametiühing Vahuril sõita. Põristasin kolmveerand neljani, siis võttis Marit üle. Ja siis mingi hetk istusin jälle mina rooli ja sõitsin lõpuni välja. Kõige kiiremini läkski viimane ots, mägede vahel oli huvitav sõita. Ülejäänud pudulojused lebotasid niisama tagaistmel.
Teepeal üritas üks rekkajuht Vahuriga joonele võtta, aga jäi lootusetult maha ja üle viie kilomeetri ähvardasid Poola linnahirved teele joosta. Politseinikud on ainult moe pärast mõnele poole tee äärde pandud ja piiripunkte pmst ei eksisteeri.

Kohale jõudes kihutasime otse toidupoodi ja poistele pükse ostma.(Ott on nüüd popp ja sulab kohalike seltskonda)Siis koju sööma ja magama ja nüüd piinatakse mind blogiga. Ott käis vahepeal jooksmas ja leidis hiigelsuure kohaliku konna. Suudelda ei jõudnud ja nüüd südametunnistus piinab. Kui miskit muud teha ei ole siis kakleme tubade pärast…või naerdakse minu üle….ja Sixten vingub et tahab Tescosse minna…. tegelikult oleme me ikka väga väga väsinud

Oh ja peaaegu läks meelest…Vahur jäi Eesti politseile vahele! Hakkab juba reegliks saama :)

Vahur kirjutab:
Ei mõnitanud me seda Laurat eriti miski, lihtsalt tema õrn printsessihing on selline tundlik :)
Autos sai isegi magada. Meeldivas seltskonnas alati ;) Ja Laura on hull Kolinmäkree!
Pererahvale olin ma meeltesegaduses miskipärast päev tagasi kirjutanud, et tuleme alles 26. juulil. Kohale jõudes oli mõnus üllatus – me päev varem kohal. Õnneks on pererahvas mõistlik ja asi lahenes kiirelt. Öhtul sõime arbuusi.
Ja kui Ott pakub, et “ma teen sulle karvast kätt”, siis öelge “EIIII” raudselt! :)

Teine sissekanne 26.07.08

Marit kirjutab:
Tänane päev algas meil kella poole 9 ajal, me Laura ja Jutaga läksime putru tegema. Pudru tegemine oli omaette sündmus, sest avastasime, et me ikka ei oska üldse süüa teha, sest perenaine kõndis koguaeg meie kannul ja muudkui õpetas. Ajas veits vihale juba :)

Täna tegime siis esimese väsitava kaljuronimise päeva, kaljuks oli Tomašovsky Vyhlad, sama mida sai eelmine aasta ka ronitud. Hommik ei tõotanud poolest head ilma, sest taevas oli pilves ja tahtis vihmale kiskuda. Peremees ütles aga, et lubati ilusat ilma. Ja nii oligi. Kalju juurde jõudes oli ümberringi küll kõik vihmast märg, kuid enam vähem normaalne ilm. Kahjuks oli ka kalju märg, nii, et tuli arvestada, et grippi eriti ei ole ja enamustes ilusates nukkides on poriloigud sees. Laura valis väga kiiresti välja endale ühe 4-se raja (radade nimesid ma kahjuks ei mäleta). Vahur hakkas julgestama ja me Otiga otsisime mulle ühe raja, milleks oli kah üks 4-ne. Minu rajal oli algus päris mõnusalt raske, kuna pragu oli märg ja ees oli suur nukk. Õnneks oli polt suht normi koha peal, et sain ennem ära klikkida, kui üle nuki hakkasin pusserdama. Oli julgem tunne. Jah, lahe koht oli... edasi läks juba kergelt. Ja ka polte oli piisavalt, et jõudsin ilma suuremate viperusteta tasa ja targu üles.

Laura oli oma valitud rajal viinud köie poolele teele ja kusjuures poolel teel asus ka esimene polt... kui ma ise seda rada proovisin, siis mina ei suutnud uskuda, kuidas Laura julges nii kõrgele (mingi 6-7 meetrit) ilma julgestuseta ronida, sest see algus ei olnud just kerge. Laura ise ütles, et mingil ajal hoidis ta juba kramplikult nukkidest kinni, sest kukkuda poleks sellisel kõrgusel küll tahtnud... mina poleks julgenud sellist rada alustadagi, millel polt nii kõrgel. Ja kuna algul oli nii raske, siis kahjuks Laura tippu ei jõudnudki. Ja siis proovisid “meie” radu kõik. “Minu” raja ronisid kõik ära, “Laura” rajaga oli aga paljudel raskusi. Ott suutis köie viia ühe kliki jagu kõrgemale, ma veitsa veel edasi rõngasse. Üks koht seal rajal pärast teist klikki oli hästi mõnusalt raske, kus pidi ühest suurest nukist edasi minna, ja kus jala kohti eriti ei olnud, kuid kätele oli haarde kohti päris palju.

Nii nüüd on mõte läinud, teised siin oma Tequila joomisega ajavad mõtted sassi :P. Ok, siis valisime Vahuriga välja ka ühe 5-se raja. Algus, nagu ikka, oli üliraske, ligumärg ja libe. Ott viis köie mulle esimese klikini, et oleks pisut julgem. Jah... alguse saingi Oti ja Vahuri abiga ära ja teise klikigi, kuid kui ma olin pragu enam vähem lõpuni roninud, avastasin, et järgmist polti polegi paista veel ja nii ma alla tulingi suurest hirmust. Ott viis raja üles ja avastas, et sellesama nuki lõpus oligi järgmine polt :P.

Vahepeal pean märkima ära ühe väikese kommentaari siit järgmise toosti juures, mille võtsime Martini ja Heiko terviseks, et nad ikkagi mäel käisid ja nii tublid olid Kommentaar oli Vahuri poolt, et Martin ei saavatki muidu naist kui poolvigasena mäelt alla tuua... see oli sõbralik lõõpimine, kuid kukkus märkimisväärselt välja.

Tagasi meie 5-se raja juurde. Kokkuvõtteks ronisid selle raja kõik ära, mis pidi nagu numbri poolest tänase päeva kõige raskem olema. Ja tehniliselt oli see ka kõige lahedam. Jahh... tänane päev oli ikka ülivinge, sai palju ronitud, uusi nippe õpitud pragu ronides ja alt julgestades ka rada üles viidud.

Koju jõudes, söögi tegemise juures, lõpetasid poisid Laura nokkimise ja leidsid uue ohvri. Ott teavitas, et tema ei saa siin magada, et minu kell pidavat liiga kõvasti tiksuma... ja kägu kukkuma... no mida pean ma siis nüüd tegema. Laura arvas küll, et üks eelmise aasta poemüüja pidavat asja ära lahendama, kuid see asi jäi seekord pooleli. Nii... aitab, Ott tahab jutujärje üle võtta.

Vahur kirjutab:
Mida muud see Marit ikka tegema peab – iseenesest kõik ju selge (Polt õigel kohal ja... märg)

Ott kirjutab:
Ott raporteerib, et kallid klubikaaslased on alati valmis meie Maritit aitama, eesotsa klubi juhatusega, kui vaja teeme ära... nii siis jutt jutuks oli tänane päev väga produktiivne ja ilmnesid asjaolud, et Lauraga valitud 6-sed rajad osutusid liigselt ambitsioonikateks kuigi tänane soojendus annab lootust. Aga tegelikult oli päev, selgeks märgiks et ilma trennita ei olegi lootust murda selliseid radu, mis algavad a´la 6st aga lootus sureb viimasena...




27.juuli 2008
Juta kirjutab:

Kui Nelsoni rahvas pansion Mariast lahkus, et mäele suunduda oli päike juba väga kõrgel. Kuna kõik kartsid päikesest ära praetud saada mökerdati ennast hoolega päikesekaitsekreemiga kokku. Seltskond oli reibas, noh võib-olla Ott mitte eriti (Pohmakas...). Tõeline rüütel nagu ta on, päästis ta Laurat ja Maritit tequilakuradi käest. Mäega olid plaanid meil üli-mega-giga suured. Pidime minema Teryahata juurde ja sealt veel edasi mingile ringile ning siis alla tagasi. Ette rutates peab ütlema, et plaanid sai täidetud (pooles ulatuses). Päike säras ja kõik oli hästi ja isegi toredasti. Higi pritsis igast kehapoorist.. Varsti hakkasid aga palavus ja väsimus kimbutama. Vähemalt mind. Ühe koha pealt vaadates tundus mulle, et Teryahata on lausa kiviga visata. Noh , et kohe saab puhata. Tegelikult kulus sinna turnimiseks veel oi kui kaua aega. Igatahes mina olin veidi enne mägionnini jõudmist küll nii omadega läbi, et ma ei suuda kuidagi uskuda, et kaks aastat tagasi ronisin ma lausa mäe tippu. Onnis oli lõunapaus ja hakkasimegi alla minema. Kusjuures enne onni juurde jõudmist läks olemine viluks, pisut pilvi oli ja tuul oli tugevam kui varem. Kui mäele tõustes Laura kurtis, et ta kohe kuidagi ei jaksa ja on hullult väsinud, siis teel alla tegi ta sellist tempot, et mul oli ikka maru raske tal kannul püsida. Juuksed lehvisid tuules nagu vormel1 poritiivad. Ott oli silmapiirilt suisa kadunud. Täiega segased tormajad! Vahur ja Sixten laskusid rahulikult ja nautisid imekaunist loodust. Koju jõudes olid kõik raskelt väsinud, aga mitte nii väsinud , et poleks jaksanud Maritit jätkuvalt kella teemal norida.

28. juuli 2008
Vahur kirjutab:

Täna käisime Derevniku dolomiitkaljudel ronimas. Esialgne entusiasm 6+ radade oskuse osas jahtus kiirelt. Rajad olid õnneks põhjapoolsel küljel ja vaatamata üsna palavale päevale oli päris lahe olla. Marit oli jällegi meie esironija – algul pani ta ekspressi rajale “Piknik”, mida ma lihtsaks pidasin, aga mis umbes 6- rajaks osutus. Peale selle oli ta ainus 5+ raja läbija. Vahepeal tundus, et ronimisoskuse kasvuga suurenes ka ta blondinismilaks, aga noh, elu ongi tasakaalus. Üldse paistsid täna me emased pliiatsid nürivõitu olema. 5+ rajad tunduvadki meie maksimum olema, nii kurb, kui see ka ei ole. Ronida sai päris mõnusasti. Päeva luuser oli Ott, kes ronis küll üsna raskeid kohti, aga ei ühtegi rada lõpuni ja sisuliselt ei ühtegi viimast ekspressi. Juta näitas üles uut taset ronimisvõitudel – viis ühe üsna raske ekspressi üles, seda küll värisedes ja peaaegu lahti kukkudes, aga üles ta sai. Oti väidetavalt 50 meetrine köis osutus napikaks, 50 meetrit ta igatahes ei ole.
Päeva nael oli kissell – pärast selle möksi kokku segamist sai teine riisipudruga alla neelatud – maitses, nagu oleks kivisöepurule lisatud tärklist. Kindlasti saavad Lubo ja Maria selle kisselliga kogu talve muretult maja kütta, söögiks võiks seda pakkuda ehk kohalikele mustlastele ja sedagi iibe reguleerimiseks.
Juust oli piprasem ja vein suht hea. Ott sai kaardimängus permanentselt pähe. Lisaks üritab ta Laurat pidevalt magama ajada – ilmselt loodab millelegi :)

Ott kirjutab:
Jätkuvalt loodame murda ka raskemaid radu kui siiani oleme ette võtnud, ehk liialt optimistlik. Tänasest päevas, ehk niipalju, et meie neiud on täiesti kohtlase huumorisoonega vist on naaber toa vuntsidega sakslased sedasi mõjunud, võib olla killer kissel.

Marit kirjutab:
Tänase päeva kohta ütleks niipalju, et mõnus väsitav ronimispäev oli. Alguses küll tundus, et ei tule midagi välja, kuid pärast tuli motivatsioon lõpuks tagasi. Ja veel tahaks öelda seda, et Vahur ja Ott on endiselt vastikud ja tundub, et ka Sixten hakkab nende leeri üle minema :)

29. juuli 2008
Ott kirjutab:
Ärkamine täna hommikul oli raskem kui muidu, paar sapist märkust Laura kohta ja vägisi sisse söödud mannapuder tegid päeva juba paremaks. Eesmärgiks oli teha trekingu päev ning selle käigus harjutada ka köies liikumist. Kui asjad pakitud vurasime mäele. Kohale jõudes teatasid meie näitsikud, et nemad ei teadnudki et varustuse peab kaasa võtma, õnneks leidus bussis täpselt see mida vaja oli. Peale poole tunnist halamist ja hädaldamist palgi peal, pidime siiski teele asuma. Algus oli päevast kõige raskem, sest ohtralt keppidega piimanaisi, hallipäiseid seenioreid ning pisikesi lapsi läksid meist mööda nagu postist kui jõudsime metsa sisse läks rada juba väga mõnusaks. Peale paari tundi kõndimist jõudsime sadulale, kus pidime ennast köide panema. Kahjuks oli Laura selleks ajaks juba täitsa kapsas ja otsusta alla chata-sse tagasi minna, kuigi tagasi mõeldes oleks võinud Lauragi edasi tulla, sest edasi oli juba väga lihtne. Edasi liikusime köies järjekord vastavalt mõistus/jõu suhtes järgmine Vahur-Juta-Sixten-Marit-Ott. Ikka mööda ribi tipu poole. Erinevalt teistest päevadest liikusime mööda oma tehtud maršuuti ja täitsa üksi ilma turisti hordideta. Kulgemine mööda kaljuseina läks minu jaoks liialt aeglaselt, Mariti selja taga oli väga julge ronida, sest ta sokutas tihti köie nuki taha, et ma ikka lõputusse kuristikku ei kukuks. Umbes poolel seinal õnnestus Maritil seinast lahti sikutada mikrolaineahju suurune kivi, kurgus nutt küsis õnnetult, mis ta nüüd teeb, lõpuks lendas too jurakas koos sõpradega kanjoni põhja. Lubo arvatud 1,5 tunnine prognoos oli liialt positiivne ja lõpuks ronisime ülesse 3 tundi aga ikkagi jõudsime tippu ja ühes tükis.
Tipus ütles Marit, et ei taha enam kunagi miskit sellist teha, sest tal 5 last vaja sünnitada, Juta ronis ka tublisti vaatamata sellele, et tal lohises Sixten köies järel. Kõik olid väga tublid, et tippu jõudsid, kus nautisime vaadet nii graniidist kui ka dolomiidist kaljudele, mis hoopis teistsugused enne nähtutest. All chatas ootas meid Laura juba väga tigedana, sest oli oodanud meid juba a´la 5 tundi, peale pisikest õllet läksime alla auto juurde. Väsinud kuid õnnelikena sõime kodus kõhud täis ja igaõhtuse sumisemise asemel läksime magama. Homme uus päev, uued seiklused.

Vahur kirjutab:
Kuna valisime teekonna mitte ribi harjal vaid ribi traaversit mööda peaaegu tipu alla ja sealt otse mööda pisikest järsku külgribi üles siis osutus teekond 1-2 raskuskategooria asemel 3-4 tasemel olevaks. Hea vaade Belianska Tatratele ja mõnus ronimine oli.

Marit kirjutab:
Minu jaoks oli see seongus tippu minek üks eneseületamine. Õudne oli, vähemalt lõpu poole. Ott aga all pool ei näinud üldse kartvat, ta seisis kalju ääre peal, sõi tuubist kondenspiima ja muretses, et peab õhtul blogi kirjutama. Pärast “mikrolainahju” katsusin ikka iga kivi korralikult läbi, et mitte rohkem neid Oti poole saata. Kõige meeldivam lause oli see, kui Vahur ütles, et näeb inimesi, siis hakkas usk tagasi tulema, et me ikka jõuamegi lõpuks tippu. Kokkuvõtteks oli see ikkagi üks hullult lahe ettevõtmine, iseasi, kas ma seda uuesti teha tahaksin...




30.07.08
Laura kirjutab:
Täna oli meil vaba päev. Magasime kaua jaksasime ja lõpetasime hommikusöögi napilt enne 12-st. Selleks ajaks oli Lubo meile raftingu aja kinni pannud. Väike Tesco peatus ja asusimegi teele. Üritus oli väga fun. Instruktor asjalik ja muidu tore, muudkui kiitis meid, et tublid sõitjad. Vahur oli omas elemendis ja klappis instruktoriga väga hästi. Tüübid üritasid meid järjekindlalt ära uputada....enamus ajast see neil õnnestuski. Ma käisin ikka tihedalt ujumas ja teised muidugi ka. Rohkem ei viitsi sellest kirjutada, vaadake pilte. Kui sõidud läbi, käisime söömas ja siis suundusime Aqua City-sse. Mulistasime korralikult ja lõdvestasime lihaseid. Ainus halb asi oli kloorivesi, mis siiani nina ärritab. Selline vahva vesine päev!
Andke andeks et nii napp kirjutis aga kell on väga hiline ja peale minu ja Vahuri on kõik juba teki all.

Ott kirjutab:
Saigi Vahurit nii palju suruda, et meid raftingule viis, ega polekski viitsinud jällegi koopaid vaadata, kus ronida niikuinii ei lubata. Sõidust nii palju, et toimus see a´la 400m pikkusel tehiskanalil, kus Vahurgi nooruses käis sõitmas. Tänu igati asjalikule instruktorile võtsime viimast oma päevast tegime paadiga saltosid ja ajasime seda niisama ümber, igati äge päev. Kindlasti tahaks tagasi sõitma siia tulla.

Marit kirjutab:
Jahh... olen Otiga igati nõus. Rafting oli tõsiselt super. Esimene ümberminek oli lahe, kus enamus inimesi paadi alla jäi, ilusti mahtusime sinna ära ja jagasime kohti, kus hingata J. Teine ümberminek oli juba ekstreemsem, Vahur ja instruktori kutt nägid julma vaeva, et meid ümber saada, kuid see õnnestus neil lõpuks. Me Otiga jäime paadi alla ja ei leidnud kohta, kus pinnale tulla. Pärast selgus, et paat oli hoopis õigetpidi jäänud ja Sixten ja instruktori kutt olid sinna püsima jäänud. Elamus oli suur ja muljetamist palju.

31.07.08
Marit kirjutab:
Täna ronisime siis jälle Tomašovsky Vyhlad-il. Hommik oli uimane, tõusime hilja ja olime suurest puhkepäevast väsinud. Õnneks oli eilse veekeskuse mullivannid teinud hea töö ja lihased ei olnudki enam valusad. Kahjuks ei paistnud aga nägudest eriti entusiasmi, kõik lonkisid vaikselt kaljude äärde ja tükk aega sai neid ka imetletud. Lõpuks valiti välja üks 5+ rada, mille Juta enam-vähem üles viis. Ott valis endale “sobiliku” raja: –6. Kuid kuna see ei olnud ikkagi nii jõukohane, siis valisime teise +5 raja, mille Ott üles viis. Mõlemad viiesed rajad olid väga mõnusad ja sai erinevaid haardeid harjutada.
Aga vaatamata sellele ei jõudnudki motivatsioon kohale ja erilist ronimistahet ei olnud. Lõpuks ajas vihm meid koju. Kodus grillis Vahur meile suurepärast liha ja arutati homseid plaane Gerlachile minekuks. Minemas on Vahur, Ott ja Juta. Minule tekitas eelmine mägi liiga palju kummalisi emotsioone, et ma ei tahaks eriti enam seda proovida. Samuti otsustasid Laura ja Sixten selle vahele jätta.

NÕRGAD! :)

01.08.08
Juta kirjutab:
Tegelikult kirjutan ma neid ridu hoopis 02. augustil, sest eile oli emotsioone liiga palju, et ei oleks suutnud eristada eredamaid vähem olulistest muljetest. Alustan sellest, et tõusime hommikul 4.50. Tegime värsket kanget kohvi ja soojendasime Mariti valmistatud tatraputru, Ott tegi kaasa moosisaiu, mina võileivikuid ja asusimegi teele, Gerlachi tippu vallutama. Päris jalamilt me ei alustanud, takso viis meid hata juurde. Plaan oli läbida Martinovka nimeline trass. Ilm oli ilus ja esimese osa trassist läbisime isegi pisut kiiremini kui oli arvestatud. Edasi läks trass pisut raskemaks ja ilmgi hakkas kergelt pilve minema. Veel mõnda aega turnimist ja Poola poolt tulid tumedad pilved koos äikesemürinaga. Olin just ühe kõrgema nuki otsas kui tundsin, et juuksed ei kuula enam kuidagi minu sõna, tükivad kogu aeg kiivri alt välja.
Pealegi kuulsin enda ümber mingit kummalist särinat. Vahur arvas, et me peaks pisut ühes kaljupraos äikese vaibumist ootama. Vihma tuli ka, aga õige pisut. Umbes 15 minuti pärast piilus juba päike pilvede vahelt ja isegi sinist taevast oli lapiti näha. Nii otsustasimegi ühiselt, edasi mineku kasuks. Nii me siis ronisime ja laskusime päris pikalt. Kui ühe järjekordse kalju otsas (kaarti uurides selgus,et see on Zadni Gerlach kõrgusega 2606 m) tabas meid taas äike aga kui eelmine läks siiski pigem meist kõrvalt mööda, siis see tabas meid lausa lagipähe või õigemine Otti küll kuklasse. Oli hullult pilves, sadas rahet, nii siin kui sealpool harjanukki nägin mina vähemalt kahte korralikku välgunoolt. Lühidalt, ilm keeras täiega (siin on koht igaühe fantaasiale). Vahur ütles , et Gerlachil on äikesega eriti ohtlik ja kahjuks jääb tipp täna ära, peame orgu laskuma. Vihm oli läbi leotanud nii meie püksid kui Martini köie (köis sai hullult retsida, sorry Martin!!!) millega me seongus olime. Kuid kõige kehvem oli see , et kaljud olid samuti vihmast libedad ja nähtavus oli ülikehv. Suurem piksemüdin oli küll möödas aga pilved ei tahtnud kuidagi laiali minna. Suundusime siis alla, pigem oli see küll minu puhul ukerdamine. Kalju libe ja osad kivid lahti. Valisin hoolega kohti kuhu jalgu toetada ja millisest praost kätega haarata. Kuna me hakkasime laskuma pilvest siis sattusime valesse ribivahesse ja mingil hetkel helistas Vahur meie üleeelmise aasta giidile Jarole, et nõu küsida. Samas on väga raske telefoni teel juhendada. Eriti raske on see veel juhul, kui nii Vahuri kui ka Oti telefonidel akud tühjaks said. Ja nii otsustas Jaro, et teatab siiski päästeteenistusele. Õnneks oli meil kindlustus! Jäime siis ühte kohta paigale, Päike paistis just meile peale, nii et külm meil veel ei olnud. Kuna meie tervislik seisund oli OK, siis tõsteti meid ribilt lihtsalt orgu ja peale kopteri lahkumist jäi meiega üks kahest päästjast kellega koos me siis hata juurde jalutasime. Uskuge, see oli võrreldes äikesega harjal turnimise ja märjas kaljulõhest alla ronimisega tõesti ainult jalutuskäik. Hata juures ootasid meid juba kaameramees ja teletibi. Päästja soovitas meil soojalt, rääkida nendega nii vähe kui vähegi võimalik. Kui teletibi küsis kas ma ka vene keelt mõistan, vastasin ma pearaputusega. Kes mind hästi teavad, siis nende jaoks on just siin naerukoht.
Helikopteri all trossi otsas rippumine oli küll esimene ja arvatavasti ka viimane kord elus. Kusjuures päästjad tundsid huvi, et on minuga ikka kõik hästi ja ega ma hirmu ei tundnud. Üldse olid nad sellised hoolitsevad, üldsegi mitte kurjad, kuigi põhjust oli. See noormees kes meiega hata juurde kõndis, rääkis Vahurile, et kõige sagedamini tuleb mägedest haiglasse transportida inimesi, kes pole kunagi mägedes käinud ja tulevad sinna näiteks plätude, sandaalide või isegi kingadega. Tagajärjeks kas luumurd või komistatakse mingist järsakust kivide peale. Kui kõik formaalsused oli päästjatega jutti aetud, istusime oma bussi ja sõitsime koju see tähendab pansioni Maria. Ülejäänud murelik seltskond ootas meid juba pikisilmi ja oli hoolega maitsva õhtusöögi valmistanud. Erilised tänud Laurale ja Maritile!!!

Ott kirjutab:
Martin, ära muretse su köis on täitsa heas vormis, mäele sai võetud sellepärast, et pikkust parajalt palju ja hea kerge ka. Rohkem ei kommenteeri.

Vahur kirjutab:
Üsna karm kogemus jah. Martinovka rada on teel Gerlahile tehniliselt lihtsaim, aga ka kõige pikem, läbides kaht üle 2600m tippu. Alustasime Litvorova Veza alt liikudes siis mööda ribi Gerlahi poole. Raskusaste III. Gerlah seekord ennast kätte ei andnud, seega on Slovakkias veel piisavalt teha. Üldse on Tatrad tehnilised ja täpsust nõudvad mäed.

02.08.08
Ott kirjutab:
Täna hakkame koju sõitma, peab märkima, et vaatamata lahedale puhkusele on juba kerge koduigatsus peal. Veel viimane Tesco ring, kus eesmärgiks osta palju odavat Slovakkia õlut ja tuubidesse pakitud kondenspiima. Kõik meie eelnevad reisid on õnnestunud tänu Lubo ja Maria abile, kes on andnud alati head nõu kuidas päevi sisustada. Loodan, et kui käidud mujalgi reisimas leiame aega, et siiagi tagasi tulla sest vaatamata 3-le Nelsoni invasioonile kõrg Tatratesse, on veel paljud mäed käimata ja paljud rajad ronimata- oleme näinud ja kuulnudki 12 köiepikkustest radadest kus juba kogenumatena võiks ronida ja lõpuks peab ka Gerlachi otsas ära käima.

Pildilink

Martin ja Heiko Elbrusel

Ajavahemikus 5-24 juuli viibivad meie alpinisti hakkatised Elbrusel (5642m)loodame, et reisilt tagasi tulles leiame ka siit nende muljeid

Postimees kirjutab" Alpinist Jaan Künnap viis äsja lõppenud õppereisi käigus Elbruse tippu, 5 642 meetri kõrgusele, 57 eestlast.



Enamus grupist jõudis Elbruse tippu 17.juuli hommikul. Koos Jaan Künnapiga oli grupis kokku 79 inimest. Tipputõusul oli grupiliikmetele toeks Eesti esialpinist Alar Sikk, kes 10 aastat tagasi alustas oma alpinistikarjääri sama mäetipu vallutamisega.

Kõik grupiliikmed on hea tervise juures. Osasid tipputõusjaid kimbutas küll kõrgusest tingitud peavalu, kuid enamusel ei seganud see eesmärgini jõudmist.

Aklimatiseerumise käigus päästsid JK Alpinismiklubi liikmed mägihaigusest nõrga poolatari, kandes ja lohistades teda 1000 meetrit allapoole. Jaan Künnap rõhutab, et mäed vajavad professionaale.

Osad grupiliikmed on peale edukat tipputõusu juba lennukiga teel Eestisse. Bussiga tulijad jõuavad kodumaale 24. juulil."

kaks hullu vihmaga kivil

Mõtlesime Jukuga eile Kaarnakivile minna. Kuna kell 5 oli ilm superilus... arvasime, et tuleb hea ronimispäev. Kui hakkasime Vainupea poole sõitma, kogunesid taevasse tumesinised pilved. Kohale jõudes saime kivi veidi imetleda, kui hakkas padukat sadama. Seisime veits aega kivi negatiivse nuki all vihmavarjus ja kirusime ilma. Kuna aga olime juba kohale tulnud, tuli kivi ära proovida. Niisiis said sussid jalga aetud. Vihm meid enam ei seganud, sest olime nagunii ligumärjad. Proovisime kõik küljed ikka ära. Jukul õnnestus paar mõnusalt rasket kohta äragi teha ja 2 stiilset kukkumist ka :). Ise ponnistasin veits negatiivi, mis mul ei õnnestunud. Kivi lõuna külg oli aga küll mõnus ja põhja küljel traavers ka. Aga kuna kivi oli märg, ei olnud võimalik eriti kuskilt kinni hoida... ei mingit gripi. Ja ka sussidega sai kivil rohkem liugu lasta kui ronida. Nii tegi Juku traaversil ka oma pikima liu, suutes oma pea kukkudes 10 cm kivist eemale tõmmata. Pärast seda mõtlesime, et vihmaga ikka ei ole õige ronimine ja pakkisime kodinad kokku. Vaatasime veel veits Vainupeal rannas ringi ja hakkasime koju sõitma. See Eesti suvi hakkab juba närvidele käima :). Kuid elamus omaette siiski ja vaatamata vihmale oli väga lahe päev.

Pariisi 24 h

Marit kirjutab:

Paari sõnaga ka oma mõtteid 24h rattamaratonist. Alguses ma ei kujutanud ettegi, mismoodi on võimalik, et keegi 24 tundi ratta seljas vastu peab. Aga selgus, et neid “hulle” registreerus päris palju, 11 meeskondlikku ja 5 soolosõitjat. Kõik olid rõõmsameelsed ja optimistlikud, nagu ei ootakski neid 24 tundi põrgut ees.

Pärast stardipauku elasime kohtuniketelgis sõitjatele kaasa. Enamuste meeskondade strateegia oli sõita üks ring korraga ja siis vahetada. Kiirelt läksid neil esimesed ringid, jäädes 30-40 minuti vahele. Mina sõidaks heal juhul siledal teel samapalju maad, kuid sellisel maastikul on see küll uskumatu. Ringilt saabujad olid näost veits ära, kuid pärast puhkust tormasid jälle kõik suure hooga rajale, nagu poleks veel midagi teinud. Tõsiselt uskumatud olid aga soolosõitjad, kes ei näidanud üldse väsimust välja. Kõige optimistlikum oli meie lemmik nr 22, kellel jätkus alati naeratust näole ja naljakaid fraase.

Meil läks telgis aeg suht kiiresti. Vaene Juta pidi aga täitsa üksi kuskil metsas olema, õnneks sai ta õhtul mõneks ajaks meiega liituda. Ja oligi märkamatult päev otsa saanud ja öö saabumas. Otsiti välja pealambid. Sööklas sai kogemata pealt kuulatud ühe meeskonna uut plaani: öösel sõidavad kõik 2 ringi, siis saab magada veidi. See plaan oli vist paljudel. Raskem oli öö üle elada soolomeestel, kes pidid “valvama” vastaste und, et mitte maha magada.

Esimese öise vahetuse kohtuniketelgis tegid Laura ja Sixten kella 4-ni, pärast neid olid Ott ja Liis 8-ni ja siis oli minu ja Marguse kord. Hommikul vaatasin, et soolomehed ei olnud endale öösel eriti üldse puhkust andnud ja rabasid juba sõita, kui mina tõusin. Võistlejate silmis oli väsimus ja magamatus. Ka nr 22 oli tõsisemaks muutunud. Kuid siiski andsid kõik endast parimat, ringiajad osadel meeskondadel jäid endselt alla 40 min!!! Uskumatult tublid olid ikka kõik võistlejad. Tegelikult oli iga osavõtja mõnes mõttes võitja, sest igaüks sellist asja korda saata ei suudaks. Respect.

Pariisi 24h

Vahur kirjutab:

Kõigepealt peaks vist alustama sellest, et Enno Eilo 2006 a. suvel 24tunnise rattavõistluse korraldas ja et Vahur selles tal natuke abiks olla sai. Idee meeldis ja kuna Enno rohkem ei suutnud ennast motiveerida ja Vahur arvas, et Pariisi rajad väärivad üht sellist võistlust, siis sai aasta algul selline idee välja käia, et nagu korraldaks.

Väga suurt reklaami asjale esialgu teha ei julgenud, enese võimeid ei tea ja kogu raja ja muu toimimine kah selge ei olnud.

Registreerunute arv sai siiski piisav ja 10 teami + meie oma tublid Arvi ja Tanel 11 teamina ning 5 soolot said kirja.

Raja ettevalmistamisel oli suureks abiks Pariisi Puhkeküla rahvas. Olev käis rada niitmas ja kõik nad olid muidu igati abiks.

Ja siis veel Nelsoni rahvas! Super rahvas on meil!

Rada si nädal varem tähistatud ja niidetud. Just selles järjekorras ja sellest ka väikesed probleemid - osa nooli olid pisut rohu varjus. Samas ei hullu.

Oti abil sai reedel võistluskeskus ja TP püsti. TPsse ostetud "aiapaviljon" osutus tinapaberist torudega katuseks, mis iseenese raskuse all kokku vajuma kippus, tuulele vastu panemisest rääkimata. Toeks sai hulgem armatuurilatte taotud, pisut aitas, aga kahtlane oli ta ikka :)

Hommikul laekus rahvas pisukese ekslemise järel õigeaegselt, panime laagri püsti. Samal ajal laekusid pikkamisi ka osalejate karavanid. Laagriplats omandas peagi mõnusa mustlaslaagri mulje. Marit tegeles sekretariaaditööga, teised aitasid kes-kus aga sai.

12 anti start ja võistlejad kimasid rajale nagu oleks tegu sprindivõistlusega. Rada oli üsna raske, natuke peab järgmiseks aastaks mõttetööd tegema. Põhiolemus ilmselt ei muutu.

Võitlus rajal oli armutu, kujunes välja mitu seltskonda, kes siis omavahel kohti vahetades ja rivaalisedes lahingut pidasid.

Erilist tähelepanu väärib Rivo Pajur soolosõitjana. Igalt ringilt tulles ta naeratas ja vahel viskas mõne laheda killu (Tõusul tuli kramp, aga ma panin juurde ja sõitsin ta eest ära). Kahtlemata oli ta korraldusseltskonna tüdrukute absoluutne lemmik :)

Pimedaks kiskudes üritasin esialgu staabitelgis magada (Rivo kommentaar "Tänan korraldajaid, kel on viitsimist organiseerida ka nende endi vaatevinklist sado-masoga. Pole just igapäevane vaatepilt, kus peakorraldaja külitab finshijoone läheduses magamiskotis ) aga sest ei tulnud miskit. Kobisin umbes kell 4 telki ja magasin 3 tunnikest. Väsimus oli küll, aga lahe emotsioon hoidis asja tugevas +pooles.

Järgmisel aastal vist uuesti!
Ja minu SUURED tänud klubile!

Pildilink

(Kes julgeb, kirjutab enda muljed siia edasi :))

Kivi trip 02.07.08

02.07.08 leidis aset meie selle aasta esimene kivi trip. Ja muidugi oli väljavalitud kiviks Tammispea. Päev sai valitud väga õige, sest ilm oli super. Kes oleks aga osanud arvata, et seal sääski nii palju on. Õnneks oli Juta ettenägelik ja off oli kaasas.

Meie väikses vahvas kambas olid: Laura, Juku, Juta, Tiina ja mina. Alguses tahtis tulla ka “mitteronija” Arvi, kuid minemispäeva hommikul olid tal plaanid muutunud.

Kohale jõudes oli alustuseks vaja köis üles viia. Üles läksid Juku ja Laura ja tegid julgestuspunkti ära. Mina muidugi ilma julgestuseta üles ronida ei julgend- jh ma tean, et olen argpüks. Julgestuspunktist veel niipalju, et kui ma üleval pärast kogemata pilgu sellele peale viskasin, siis nägin, et seal oli vaid üks plekitükike, mille otsas me kõlkusime :P. Kõhedaks võttis küll veitsa, kuid kui koguaeg on sellega ronitud, ju siis ikka peab...

Alustuseks sai valitud ida-poolne kivi külg, kus tavaliselt rohkem ronitakse, need kes käinud, need teavad. Esimene vallutaja oli Laura, kes sujuvalt, ilma suuremate äpardusteta üles jõudis. Teisena üritas Juku, kellel küll korra käest läks :). Kuid see väike äpardus ei takistanud teisel katsel lõpuni minemast. Siis pusisin mina kivil tükk aega. Üks koht alguses... kus peab käed ja jalad enam-vähem ühele kõrgusele tooma ja nn “konnaasendit” tegema.... on päris huvitav. Edasi läks teekond paremale servale, kus ühel kohal polnud nagu ühtegi nukki kust saaks kinni võtta või kuhu astuda. Kivil ronides on aga see hea omadus, et tegelikult saab seista ikka suht olematute nukkide peal. Meie, kui sileda paneelseina ronijad, ei oska seda alguses kohe ära kasutadagi. Niiet kuigi ma lõpus ääre peal veitsa aega passisin, sai jalg ikkagi lõpuks üles visatud ja üles mindud. Siis proovis rada Juta. Kahjuks esimese korraga ei suutnud Juta ületada seda “konnaasendi” kohta. Ka Tiinagi sai sellest kohast üle vaid “sobiga”. Kuid teisel katsel suutsid nii Juta kui Tiina kivi lõpuni vallutada. Tiina vallutamist naersin päris kaua, seda, kuidas ta viimasest äärest sõna otseses mõttes üles roomas. Kõigepealt tegi muidugi “Tiina võtte”- pani põlve (!!!!) üle ääre ja siis vaikselt tasapisi roomas üle serva :).

Samal ajal aga Juku ja Laura turnisid kividelt-kividele ja mõtlesid välja häid radu. Juku hävitas kogemata kivilt veitsa sammalt ja hüppas mingi 2-3 meetri kõrguseid hüppeid maapinnale. Siis Laura ütles: “tahaks juba minema sõita.” Ma ehmusin, et me vaid tund roninud ju, kuid siis sain aru, et ta räägib Slovakkiasse sõidust. Jahh, ka mina tahaks juba kaljudele saada, nüüd kus kivi mekk juba näppudel-varvastel küljes on :).

Seejärel katsetasime veel korraks lihtsamat lõunapoolset külge ja ülirasket põhjapoolset külge. Põhja külje vallutas ära ainult Juku, kuid ka Tiina sai suht kaugele- kohe näha, et sugulased :P. Kõige lahedamad olid hääled, mida rasketes kohtades kuulda sai, kes ähkis, kes puhkis, kellel tulid mõned toredamad sõnad.

Vot selline tore kolmapäeva õhtu oli meil. Laura arvas, et võiksime pühapäeviti koos tallinna omadega kividel käima hakata. Mõte on hea. Kuigi aega on suvel vähe, kuid äkki mõni pühapäev saamegi minna.

Sai ka natuke pilte tehtud, kuigi meie klubi ühtegi fotograafi kaasas ei olnud :).
Minu fotokal ütlesid patareid üles, kuid mõned pildid sai ikka tehtud: http://www.album.ee/node/15889197/50116229

Tiina tegi palju pilte oma telefoniga, pildid laeb ta nagi.ee-sse, võibolla varsti saavad sinna üles.

Öine xDream

28-29 Juuli toimus Kärstnas xDreami teine etapp.
Võistlusel oli põnev algus - rattaralli, kus iga liige pidi oma 2 punkti üles leidma ja siis lõpppunkti jõudma ning vajadusel teisi ootama. Korraldajad oleksid muidugi võinud lisada juurde märkuse, et vahemaad ei ole täpsed. Meil läks hästi ja jõudsime üllatavalt 8-dana vahetusalasse. Edasi tuli kanuuga veidi järvel tiirutada ja selle äärest soost punkte otsida. Halb strateegia tõi kohtade languse ja aja kaotuse, kuigi viiendas punktis oli täitsa lõbus oodata ja vaadata, kuidas kümned võistkonnad järjepidevalt punkti kõrvalt mööda lähevad :) Arvi tiim oli üks neist. Vahelduseks oli rabamatk - kaunis loodus ja päikesetõus. Ühte müstilist orvandit otsides möödusime Arvi tiimist.
Kanuuga tagasi jõudes kuulsime, et teine jooksuetapp jääb ära, kuna võitjad olevat 3h ajagraafikust maas olnud, sellest oli kahju, sest see oli huvitava kaardiga - koridor ja peegelpilt. Kuigi ega jõudu ilmselt poleks ka olnud.
Esimene lisaülesanne oli küll kõige mõttetum, mida kohanud olen - rattakrossi rada - rattaetapi keskel.
Teine seevastu oli juba midagi lõbusamat paadiga eskimopööre :)
Lõpuks pandi veel proovile võiskondade osavus korvpallis ja punktide leidmine piiratud alalt.
Jõudsimegi õnnelikult, väsinud ja unisena finišisse. Lõpuajaks 15:30, mis andis kokkuvõttes 34-da ja segadest 8-da koha ja Arvi tiimi suutsimegi seekord edestada :)
See oli mu vähimate jooksusammudega xdream (u 30 sammu) ;)

Suvealguse matk Põltsamaa, Pede ja Emajõel

Sissejuhatus
Selle matka loo algus ulatub tänaseks juba 4 aasta taha, kui Nelsoni noored aktivistid tahtsid minna 4-päevasele kanuumatkale ja toogi kord sai valitud Põltsamaa jõgi. Sai võetud Riholt kaartki ,mis oli kokku kleebitud a´la telefoniraamatust ja Regio atlasest; noh igatahes polnud sellest eriti tolku, kuid kes see ikka jõel ära eksib. Tookordne matk oli üks ägedamaid, mis siiani olnud: ööbimine Kolga-Jaanis tädi saunas ning Käravere silla juures ja muidugi lõpuks saun Tartu Üksikjalaväepataljonis Puiestee tänaval. Minu jaoks on see matk eriline, sest seal saime Liisiga kokku ja sellest ajast oleme iga-aastasel kanuumatkal tähistanud oma koosolemist.
Matkad:
2007 Ahja
2006 Võhandu
2005 Põltsamaa

P.S Erinevalt eelnevates aastatest oli selle aastane matk 2 päevane


1.PäevPõltsamaa.
Laupäeva hommikul istusime ühele roostes bussile ja hakkasime Põltsamaa poole veerema, kus ootasid meid Marit, tema väike vend Alver, Toomas ja tema vend ning Tartust jõudis kohale ka Andres- Teesi silmarõõmuke. Kui asjad pakitud, suure hurraga jõele, esimeseks takistuseks pais, millest õnneks viivad läbi kanuurennid- esimene läks väga ladustalt aga teine...
Selleks ajaks kui mina sinna jõudsin, olid Heiko ja Kristiina ning Toomas juba põhjad ülespoole allavoolu ujumas. "KRT amatöörid!" kisas Ott ja läks mõni hetk hiljem ujuma- kaotuseks 14 L joogivett ja siirup. Kokkuvõtteks läbis 9st kanuust renni 2, sest hiljem kaldalt targalt vaadates oli näha, et renn oli keskelt pooleks murdunud.
Stiilipunkte võite jagada arvi nagi-s


Asjad üles korjatud, võis matka alata. Hiljem ütles Toomas, et polegi käinud ühelgi kanuumatkal, kus esimesel 100 meetril oleks juba nii palju supelda saanud.
Kuni lõunani läks sõit rahulikult ja suhteliselt kiirelt, aeg-ajalt sadas küll vihma, aga need pisikesed sagarad ei teinud meelt kurvemaks. Pealelõunase päikese käes oli aeg söögipaus teha. Ühel lagedamal platsil tõmbas Arvi kopsud sõnnikuhaisu täis ja ütles, et see on täitsa hää koht- võsa polnud, nii et sobib kah.. Niikaua kui meie söögikraami välja koukisime, käis Martin oma asju ajamas ja leidis pullikarja; tont teab mis ta seal nendega tegi, aga igatahes olid nad päris kurjad. Kolme tigeda pulli eest plagas iga mees jooksujalu kanuudesse; kellel vedas, sai võileiva hambusse ning ülejäänud lõuna tegime vee peal.
Pärast pikki tunde veel, jõudsime õhtuks Pede jõe äärsesse Londoni laagrisse, mida jagasime kahe kalamehega. Üleüldse oli liiklus jõel jube tihe, aga eks inimesed tahavad pühade puhul värskes õhus olla. London on laagris olemiseks igati mõnus koht, kui vaid neid sääski poleks olnud (ja neid oli tõesti miljoneid!). Õhtu möödus mõnusalt lõkke ääres sumisedes, saslõkki vitsutades ja meie aastapäeva sampanjat juues. Mina igatahes läksin suht vara magama, sest läbitud distants oli päris pikk. Teised söötsid sääski veel kauemgi...

2. päev
Öösel sadas vihma, aga ülejäänud päev oli jällegi peaaegu kuiv. Hommikul sõime kõhud korralikult putru täis, 10 st sõitsime välja ja hakkasime Emajõge kündma, mis iseenesest on kanuutamisek üks igavamaid jõgesid üldse. Õnneks oli palju kala-ja muidumehi, kes meelt lahutasid. Juku ja Marit said jaanipäevalistelt isegi tasuta õlut.
Umbes 4ks jõudsime Käravere sillale, kuhu meile järgi tuldi. Nii said ka matkasellid normaalsel ajal magama, et jaaniks välja puhata.

Kokkuvõte: Matk läks väga hästi korda ja seda suuresti tänu neile kes, matkal käisid:

Martin ja Laura
Arvi, Juta ja Kristjan (kes tahab lihtsalt keppi!)
Kadrina poisid- Anti, Eero ja Veiko
Võluv naiskond- Mammu, Annika Ja Tiina
Toomas ja venna
Liis ja Ott
Heiko ja Kristiina
Marit, Alver ja Juku (kes piitsutas Maritit nii, et tal siiamaani käed valusad)
Teesi ja Andres (Loveboat!)
Kui poleks teid, poleks ka meie matku...

Järgmiste üritusteni,
Ott

Arvi pildila nagis

Roheliste rattaretkest

Ootasin, mis ma ootasin, kuid Martin ei mõtlegi siia midagi rattaretkest kirjutada… hmm… äkki on miskit meelest läinud… viimasest õhtust või nii :).

Okok. Heietan siis ise veitsa. Niisiis, 9-11 mai toimus Roheliste rattaretk “Kuidas elad Lämmijärv”. Meie omadest oli esindatud Martin, Laura, Teesi, Heiko ja mina. Teesiga oli veel kaasas klassivennad Andres, Kaspar ja Kaur ja minuga sõbranna Kätlyn. Niiet seltskond oli meil tõesti super (Y).

Reedel kogunesime siis Räpinas platsile. Kõige vahvamad rattad olid Teesil klassivendadega: Pere Rakett, Kitt ja Emalaev. Teibi ja pappkastidega leidsid nad hea lahenduse, kuidas asju mugavalt ära paigutada ratta peale. Suured kotid sai paigutatud pakiauto peale. Ainult Heiko ei loobunud ühelgi päeval ühestki oma kaasa võetud asjast ja tassis neid truult pakiraamil. Ja niimoodi siis algaski meie retk. Õige pea olid teised meie eest kadunud. Me Kätsiga tšillise vaikselt mööda mõnusat kruusateed, mis vahepeal vaheldus liivalõikudega. Kui olime juba tükk aega väntand, arutasime, kui kaugel küll olla võime. Arvasime, et eks mingi 20 km on veel lõunani. Kui äkki avastasime, et Järvseljale vaid 5 km veel. Päris hea meel oli, sest kõht nõudis süüa juba. Järvseljal tegime pika pausi, vist mingi 2 tundi. Teisi me seal ei kohanud, ju olid juba edasi kimanud. Kuulasin metsaülema jt tegelaste kohajuttu päris huviga. Käts juba hakkas uinuma ja vihma hakkas tibutama. Siis mõtlesime edasi sõita, enne suuremat vihma. Laagrisse polnud enam palju, 20 km. Kuningmänd vaadatud sõitsime rahulikult mööda metsasihti edasi. Lõpp tundus lõputu....

Laagris sai lebotada mitu tundi, enne kui pakiauto avati. Õnneks oli meil vahvad naabripoisid, kes meiega jutusoonele üritasid saada :). Hiljem sai nad ristitud seenepoisteks, sest telki püstitades avastasid nad, et telk on hallitama läinud. Ise nad veel arutasid, et eelmine aastas sai kokku pakitud ja niimoodi oli seisma jäänudki. Õhtul sai telgis mõnusalt sumiseda ja salaja alkohooli juua :). Mingi aeg hakaks laulma Dagö. Jah… head laulud on tal, kuid uni kippus peale aeglaste lugudega ja niimoodi siis ära kustusimegi. Mina magasin kui nott. Öösel sadas täiega vihma ja mingil hetkel müristas kõvasti, mille peale vaid korraks üles ärkasin. Käts, vaeseke, aga ei saanud üldse magada.

Hommikul hakkas sõit jälle Räpina poole tagasi. Tee oli enamasti jälle kruusakas, vahel olid aga metsasihid, mida oli väga mõnus sõita. Esimese pausi pidasime Mehikoormas, kus lebotasime tükk aega. Mõni käis ujumas… uhh… veitsa külm oli vaadatagi. Kuigi ilm oli rattaga sõitmiseks super, ujuma aga küll ei kutsunud.

Lõunapaus oli Perosoonõtsis, kus kogemata hetkeks ka magama jäime. Kui ärkasin, hakati kohajuttu rääkima. Minu Pärnu kolleeg pidi rääkima Peipsi kalavarudest, kuid kuna enamus tahtis edasi sõita, pole õrna ainugi, mis ta rääkis :P. Sõitsime edasi Räpinasse õhtuseid joogivarusid taastama ja edasi laagriplatsile. Platsile olid jõudnud ka Teesi sõpradega, puhtad juuksed tuules lehvimas. Nad olid vahepeal Räpinas pesemas käinud. Meie muidugi kadedusest ei saanud norimata jätta, et Teesi oli koos mustusega ka oma päevituse maha pesnud :).

Sel õhtul aga meil naabritega ei vedanud. Kui meie mõnusasti telkide juures tipsutasime, siis nemad ainult lärmasid ja mölisesid mõttetut juttu ja persetasid minu telgi otsas vahel. Õhtul esines Zetokesed. Muusika, mida ma muidu ei kuula, kuid kuna meil tuju oli väääga häää, siis möllasime seal ikka täie raha eest. Hoo saime sisse “Heiko Leiko” looga ja niimoodi kujunes meie rühma esitantsijaks Martin :). Ok, ma ei räägi sellest. Igastahest mulle see õhtu väga meeldis, isegi rahva suutsime kaasa kiskuda. Viimase loo ajal ilmus lavale meie kamba Kaspa. Kahju ainult, et lugu enne lõppes, kui ta jõudis rahva kätele hüpata, ta niiväga oleks seda tahtnud teha, rahvas juba ootas käed üleval tema hüppamist. Jahh… väga lahe õhtu oli. Magama jäämisega olid aga kehvemad lood. Kui meie magama otsustasime minna, siis meie “tore” naabrirahvas seda mitte ei tahtnud teha. Nad olid terve öö mulisenud oma mõttetut mula ja teinud oma “ülinaljakaid” nalju. Mina seda ei kuulnud, sest mind ei häiri magades miski, kuigi magasin enam-vähem nende kõrval. Käts ja Laura aga ei olnud üldse silma kinni saanud. Laura ütles, et naabrid kustusid 6.30 ajal ja kell 7 hakkas ülejäänud rahvas juba ärkama ja nii ei saanudki ta eriti üldse magada. Hea, et mul karu-uni on ikka :).

Ja oligi juba märkamatult alanud viimane kõige lühem päev. Tee peal kuulasime Mikitamäe leelotajaid ja vaatasime palvemaja ja Kahar pettaid. Raskelt tuli viimane päev, istuda enam eriti ei tahtnud sadulas ja kruusatee vahepeal oli ka suht igav ja lõputu. Asfaltile jõudes oli jälle jõudu ja oligi lõpp käes. Räpinas laulis veel lõpetuseks Tõnis Mägi ja rahvas hakkas laiali lagunema ja lagusime meiegi erinevates suundades.

Kokkuvõtteks võib öelda, et tõsiselt lahe retk oli ja kindlasti on plaan ka järgmine aasta jälle see ette võtta. Kindlasti tegi selle nii vahvaks toredad kaaslased ja….ok, jätan mainimata…. selle... et Martini tants samuti :). Ups, mainisin ikkagi ära :D.

Olge sama lahedad edasi ja uute seiklusteni ;)

Mariti pildid

Teesi pildid

Tartu Kaljuronimise Karikasarja ja Eesti Kaljuronimise Karikasarja II etapp

Raskusronimise võistlused, mis on ühtlasi ka Eesti Kaljuronimise karikasarja etapiks!
Võistlus toimub Tartus, 24.mail TÜ spordihallis.

Eelregistreerimine toimub emailil: antikarhu [ät] gmail.com või tel. nr. 56610090
Hinnad eelregistreerimisel: tudeng 50, mitte tudeng 75
kohapeal: tudeng 75, mitte tudeng 100

Ajakava :
10.00 - registreerimine ja soojendus
11.00 meeste eelvoor
13.00 naiste eelvoor
15.00 meeste finaal
17.00 naiste finaal

Link

Hõisake kes tulemas, teen eelregistreerumise ära

Rakvere Rattapäevakud

Teisipäeval stardib oma 4. hooajale Rakvere Rattapäevakute sari. Korraldajaks ikka Huviklubi Nelson. Klubi rahvas - see on hea võimalus enda jalad jälle kõhualt välja võtta ja natuke liigutada.

Esimese etapina on toimumas 13. mail traditsiooniline Sigala MM.

Loe siit!

Leevaku Kevad 2008

Seekordne Leevaku Kevad sai teoks 2.-4. mail 2008 ja üllatus üllatus - Leevakul.

Ago suundus Leevakule juba reede lõunaks, Vahur ja Sixten võtsid sappa kanuu ja süstakäru ning ootasid ära Tiina, ning suundusid Leevakule Reede õhtuks. Ahjah, jäljekoer Lasse oli meil kah kaasas.

Päeva jooksul olid pääkorraldaja Hillar, Aarne ja Ago trossid veepeale tirinud ning kuna väravad kaldal ootasid, sai slaalomitrass põhiolemuses reedel veepeale veetud.

Kohal oli traditsioonidega rahvas - Rakvere veeslaalomi seltskond, Pluuto jõuk, õhtul saabus Ivar oma seltskonnaga, laupäeval lisandusid Andres, Lembit ja teised uuema aja süstakad :)

Õnneks saabusid ka Liina ja Tamber, ikka selleks, et Liinaga traditsiooniline segapaarivõit tasku panna.

Hommikul lasime veemassi tammist juurde - sai teine päris mõnus. Rada ise oli üsna slaalomlik ja tehniline, kuigi põhiosades kõigile läbitav (Noh 2 vastuvoolu väravat ja üks topelt allavoolu värav päris kõigile siiski mitte)

Tänu voolavale veele, ilusale ilmale ja osalejate hasardile sai sel aastal näha palju ujuvaid paate. Ära ei uppunud seekord mitte ükski.
Lõuna paigu tõi Ago Põlvast ära sinna saabunud Andersi.

Taksakoer Lasse arvas miskipärast pidevalt, et tal on maadevaidlus Udo ja Marianne suure hundikoer Rommiga. Igatahes üritas ta pidevalt Rommi kallal ülbata ja sai seetõttu vahepeal ka natuke näksata :) alla ta muidugi ei andnud.

Võistlus ise oli sel korral üsna põnev. Kuna vool tundus minu raske keha ning viimaseaja olematu sõidukogemuse tõttu tiba karm, siis üheste sõidust ma siiski loobusin. Kui sügisel oma uus süst käes, siis luban, et lähen ka üheste starti.

Kahese kanuuga näitasime algul Agoga, et ka suure Nelsoni kanuuga on kõik väravad võetavad. Lembit ja Andres üritasid väiksema kanuuga meid lüüa, aga õnneks oskasid nad kanuusse piisavalt vett lasta ja seetõttu olid tiba aeglasemad. Samas on ohu märk täiesti olemas. Hakka või lausa trenni tegema... :)


Pärast Liinaga sõites sai demonstreeritud, et ka segapaar saab vabalt kõik väravad kätte.


Pühapäevasel rallil sai ennast ikka mõnuga väsitatud - kokku tegin 3 sõitu, Sixteni, Merikese ja Agoga. 10 minutine teekond on täiesti paras - väsitav, aga jõuab ka taastuda. Sixten sõitis Andersiga, Ago lisaks veel Liina ja Andersiga.
Leevaku/Leevi võistluste mõnusaks eripäraks ongi see, et saab katsetada ja proovida erinevaid variante ja võistlust saab täiega nautida.

Ära minekule sättides selgus, et 2 auto akud on tühjaks saanud - Liina krokodillidega saime Ivari auto käima, Hillari omaga on asi nukram - seda me käima ei saanudki. Eks hiljem selgu, mis siis sai sest.

Tänud korraldajatele ! järjekordne süpersüper üritus. Kui ajaplaan vähegi lubab, siis sügisel, ja siis kevadel ja siis sügisel j.n.e. jälle.

Vahur

Pildid
Ago pildid