Eesti Kaljuronimis Karkavõistlused 2009

Viimase raskusronimis võistlustega sai ühele poole ka 2009 aasta karikavõistlused ja aeg on kiita tublimaid ning hurjutada laiskvorste.

Meeste arvestuse saavutas parima koha Taavi Turban, kes osales ka 3 võistlusel, ning kokkuvõttes sai tubli 8nda koha.Taavil järgnes tugeva esitusega kiirusronimisvõistlustelt Risto Kala, kes saavutas kokkuvõttes 11nda koha. Meeste arvestuse osalesid veel Keit Nurga 18nda kohaga ja Heiko auväärse 24nda kohaga.

Naiste arvestuses oli edukaim Karina Tommik 10nda kohaga. Samuti väärivad kiitust Eva Triin Järvela 14 koht ja Juta 17 kohaga.

Loodame siis uuel aasta ka vanade pässude suuremat osalust ning veelgi tublimaid tulemusi noortele.

Tervitused taas, armsad Nelsoni klubilised!

Martini soovil siis mõned read sellest, millega osad klubiliikmed oma nädalavahetust sisustasid.
4.-6.detsembrini toimus Kohtla-Nõmmel treeningretk, mille peaorganiseerijaks oli Helen Korju, Jaan Künnapi Alpinismiklubist.
Tänu Martinile ja Heikole õnnestus ka minul ja Arvil sellest osa võtta. Toomas osales nii ehk naa. Ta ju mõlemas klubis osaline.
Kohe alguses märgin ära, et Heleni esimeses postituses retkelistele oli väga üksikasjalik juhend selle kohta mida kaasa võtta ja selga panna.
ning mis ülesanded kellelgi matkal täita on. Mulle selline asjalikkus igatahes väga meeldis.
Ja veel oli ta kirjutatud pisut Kohtla kaevanduse ajaloost ja põlevkivi kaevandamisest üleüldse. Minu kui ajaloosõbra jaoks oli see justkui rosin saias.
Reedesel ööl vastu laupäeva ööbisime künkal, mis just kaevandustorni vastas asub. No ikka seesama mille otsa Arvi, Juku ja Martin võidu jooksid.
Reede õhtul sai kringli ja lauluga ära tähistatud Martini sünnipäev. Lia oli ka imemaitsva koogi küpsetanud.
Laupäev. Ilm oli kuiv, praeguse aastaaja kohta soe ja vähese tuulega.
Seljakotid olid suht-koht pirakad kõigil, sest vesi nii joogiks kui
toiduvalmistamiseks oli vaja seljas kaasa tassida, pluss lebod-magamiskotid, ühistoit ja osadel ka telgid ning priimused.
Ja nii me siis ronisime ühest künkast üles ja alla ja järgmisest täpselt samamoodi. Vahepeal sirge teejupp ja siis jälle üles rusunõlvadele.
Ühes kohas oli veetakistus mis oli vaja parvega ületada. Sõit oli küll lühike aga meeldejääv. Kui päev õhtusse sai ja ilm hämardus, pandi
Imre ehitatud püstkoja juurde laager püsti. Osad retkelised ka ööbisid püstkojas. Õhtu oli väga mõnus ja hubane. Sai palju naerda, sest
seltskonnas oli mitu head jutuvestjat. Kui naer on terviseks, siis mul on nüüd tervist tõsiselt kobe kogus.
Andres pajatas temaga tõestisündinud lugusid, teised toetasid tugevalt anekdootidega. Olavi haris rahvast
populaarteaduslikul moel.
Toomas, Arvi ja Martin hoidsid tõesti hoolega lõkkel silma peal. Et oleks ikka soe.Tõnis võlus iga natukese aja tagant kuuma vett tee ja toidu tarbeks
Nii et oli väga kodune olemine. Pisut sooja sai ka pudelist lisaks rüübatud . Minul õnnestus esimest korda elus handsat mekkida.
Oli see vast alles kuum elamus!
Pühapäeval kõndisime koskede juurde ja vaatasime eemalt ekskavaatori tööd.
Nägime rusunõlval turnivaid metsanotsusid, mis oli päris vahva vaatepilt. Osa rahvast üritas ühte
autot mudast välja aidata, aga paraku oli see sinder ennast ikka korralikult sisse mätsinud. Nii, et ei miskit.
Veel pisut ronimist küngastel ja olimegi suurel teel väljas ja kus siis läks galopiks lahti. Esigalopeerijad muidugi Nelsoni hullud. Arvi ja Martin.
Mingi aeg suutsin isegi nende kannul marssida.
Ülejäänud seltskond rahulikus ja väärikas tempos taamal järgnemas. Peale autodesse jagunemist sõitsime veel Kiviõlisse,
et üks sealsetest tuhamägedest ära vallutada, mis ka tehtud sai. Siis peeti eesootavate seikluste plaane, et siis kuhu ja millal, ning millega.
Ning oligi käes lahkumise hetk.
Lõpetuseks tsiteerin Helenit "...ja ma ei väsi kordamast, et lahedate inimestega pole vahet kuhu minna ja mida ette võtta – igal juhul on see seiklus
ning kogemusi väärt elamus."
Täpselt nii just oligi. Oli lahedaid ning sõbralikke inimesi, kauneid vaatepilte, kasulikke kogemusi ja eredaid elamusi.