Väike meenutus selle aasta roheliste rattaretkest.
Rattaretk oli ka sel aastal ülilahe ja nalja sai kõvasti. Toimus see 08.05-10.05 Luitemaal, alguse sai Kilingi-Nõmmelt. Reedel startisime Kätsi ja Kerdiga Rakverest suht hilja, et jõudsime starti 
siis, kui pauk oli juba käinud :). Veitsa aega sai veel jokutatud, sest selgus, et Kätsi rattaga oli midagi viga. Ega tema suurt aru ei saanud midagi, väntas poolteist km higimull otsa ees ja arvas, et on nõrgaks jäänud :D. Tegelt olid tal pidurid peale jäänud. Toredad rattaabi poisid aitasid meid ja sai teele asutud. Esimene paus oli Tihemetsas, kus mängis puhkpilliorkester. Peesitasime tükk aega seal ja kuulasime muusikat. Seal ootas ka Heiko meid järgi. Ilm oli suurepärane ja päike võttis hästi.
Siis jätkus meie teeke mõnda aega neljakesi, kuni Heiko jälle kuhugi ära kadus. Hiljem selgus, et oli suureks abiks olnud ühele ratturile, kellel oli kumm katki läinud. Mõne aja pärast hakkas Kerdi kurtma, et ta ei kannata enam sadulas istuda. Kuna ta oli külmalt retkele tulnud ja eelnevalt üldse trenni teinud, oli tagajärg käes :). Nii ta hädaldas kuni lõunapausini. Lõuna ajal 
nautisime jälle tükk aega ilma. Andsin vaesele Kerdile oma istmekatte "Pepupoputaja", tänu millele jätkus reis ka talle veidi meeldivamalt. Tee oli esimesel päeval päris mõnus, kulges mööda kruusateid ja kraavikaldaid. Tegime veel paar pausi, kuni avastasime, et kell on nii palju, et tunni pärast avatakse pakiautod. Kerdi arvas, et kulgeb vaikselt lõppu ja me Kätsiga kihutasime kella kuueks laagripaika. Kohtasime lõpuks ka Martinit ja Laurat, kes olid meie telgile ka koha juba ära võtnud. Õhtul esines Svjata Vatra... väga muhe bänd oli, sai kõvasti tantsu vihutud. Õhtu läks kuidagi väga kähku... kui ma lõpuks oma vanade tuttavate pesitsuspaigast kodutelgi poole hakkasin kõndima, olin veits paaniks. Oli kottpime ja telke oli mustmiljon. Olin juba alla andmas ja suvalisse telki lipsamas, kui leidsin kodutee :).
Natuke sai magatud, kui oligi juba hommik. Sombune, pilvine ja üldse väga muserdav ilm oli :(. Teele asudes hakkas juba vaikselt tibutama ja õige pea kallas nagu oavarrest. Oli väga külm ja 
märg, olime ülepea mudased. Õnneks ei lasknud me tujul langeda ja nalja sai kõvasti. Kerdi otsustas juba eelmine päev, et tema lõikab. Me Kätsiga mõtlesime veel reede öösel, et läheme täispangale ikka välja. Teisel päeval olid uued tuuled ja mõtted ning arvasime, et me ei saa ju oma kaaslast hüljata ja üksi jätta :). Nii siis oli peamine mure, et õigest teeotsast mööda ei sõidaks. Lõikasime Massiarust otse Häädemeeste peale. Häädemeestes hakkas tuju langema, sest oli tohutult külm. Arutasime, mis nüüd edasi saab, nii ei saa jätkata. Tegime siis poe trepil väikse lõuna 
koos väikse Jäägriga, et külma peletada. Ja õige pea kadusid ka pilved ja vihm jäi järgi. Vahetasime riideid ja asusime teele... väike süümekas sees kripeldamas, et oleks võinud ju ikka pikale ringile minna... Võtsime vabalt ja tegime palju pikniku pause tee ääres. Jõulumäele jõudsime suht varakult, vaatasime seal ringi ja valisime telgikohad. Üks tore naabrimees pakkus kisselli ja olemine oli super. Mingi aeg saabusid Laura ja Martin, kes olid ka Lätist läbi põiganud ja restoranis söömas käinud... tublid olid nad ikka, et pikale ringile läksid halba ilma trotsides. Laura ütles, et talle isegi meeldis selline vihmane sõit. Õhtul esines Justament... jällegi üks tore tantsuõhtu oli.
Viimasel päeval oli aga Kerdi kuskilt powerit juurde saanud ja rallis koguaeg eest ära. Tee oli osaliselt kohutav. Me Kätsiga mõtlesime, et ehitusjäätmete kasutamine tee täiteks tuleks ära keelata :). Suht ebamugav oli paar km telliskivitäitega teel sõita ja üldse metsavaheteed olid väga rööpas. Kuid kui aeglaselt sõita, ei põrutanud väga käsi ära ja nii ma siis kulgesin vaikselt järgi. Käts oli hädas rattakotiga, mis pidevalt kodaristesse hüppas. Kui ta ähvardas selle järgmisel korral metsa visata, palusin, et ta vähemalt lõuna kaasa võtaks :). Lõuna toimus ilusa Rae järve ääres ja laulis keegi Tiit Born kauneid aegumatuid laule. Tõsiselt mõnus oli seal, kuid reis pidi jätkuma. Lõpp läks kiiresti, vahepeale jäi miniloomaaed, kus tillukesi loomi natukene vaatasime ja sõitsimegi lõppu. Viimane tõus enne lõppu oli raske ning lõi mul ninast vere välja... ju oli see hoiatus, et aitab küll :). Ja nii lõppeski meie retk. Kerdi pidas ilusti ikka vastu ja lubas järgmine aastagi tulla. Me Kätsiga ka kindlasti Vooremaal kohal.
Ja see on tõsi, et kui oled juba kord rattaretkel osalenud, jääbki pisik sisse.
Niiet järgmise retkeni!!!
Õnneks saabus varsti kadunud mees kohale, kes andis meile esimese paneeli kivid ja ronimine võis alata. Sein oli väga libe ja veidi kummaline oli ronida, sest suss ei pidanud seinal üldse. Kivid olid head, värsked, karedad ja lahedate kujutega. Paljud kivid olid lahti. See ajas kohati hinge täis, kui kivi jalge alt ära liikus ja mõnda rada lõpuni ronida ei saanud. Samuti andis soovida julgestuspunkt üleval. Martini väitel oli seal üks edasi-tagasi käiv polt, mis oli peenikese splindiga tagant otsast kinni... kahtlane. 
