Nelsoni klubiliste 3. rattamatk, seekord Lõuna-Eestis.
Toimus 19.august kuni 21. august 2011

Vandersellide kogunemine.
Kui mina oma rattaga Tapal perroonile veeresin, ootasid Karina, Martin, Heiko ja Keit juba Tallinn-Valga rongi.Raudruuna saabudes selgus aga, et rattamatkajaid on mujaltki ning suurel hulgal ja mootoripoolne vagun oligi rattaid ning reisijaidki juba pungil täis. Seega lidusime-vänderdasime meie oma kompsude ja ratastega rongi esimesse vagunisse. Hoiatasime piletimüüjat, et Tartust tuleb veel matkalisi lisaks. Ja nii ka oli, et Tartus lisandusid seltskonda juurde Marit, Alver, Tiina ja Juku (Taavi). Mõned ratturid Tartus ka väljusid, aga sellest hoolimata oli rongis ikkagi 17 jalgratast koos omanikega. Heiko ema oli küpsetanud meile retkele kaasa imemaitsvaid punasesõstra muffineid, mis rongisõidu ajal ka tänulikult nahka pisteti. Valgas oli esimene käik Maxima toidupoodi kus sai varutud toidumoona. Otsustati, et enne trassile minekut sööme, aga et eine oleks eksootilisem, siis läksime selleks Lätti ehk täpsemalt Valka . Ning peale lõunatamist suundusimegi esimese ööbimiskoha poole, milleks oli Pehmejärve ääres asuv Kautsi onn. Kui olime õnnelikult laagripaika jõudnud, siis tekkis Tiinal, Karinal ja Taavil soov minna ujuma. Lähim ujumiskõlblik järv oli mõne kilomeetri kaugusel, järve nime olen kahjuks unustanud. Ülejäänud rahvas jäi laagrisse toimetama. Püstitasime Maritiga koos telgi, Heiko pani söögi ja kohvi valmistmiseks vee priimusega keema. Marit ja mina hakkisime salatit. Kui supelsaksad tagasi jõudsid, said makaronid Bolognese katmega kah just valmis. Õhtul istusime onnis lõkke ümber. Mängiti kaarte ja lobiseti niisma. Kui aga telkidesse magama läksime, siis juba tibas kergelt vihma.
Laupäeva hommikuks oligi vihm täie hoo sisse saanud ja seega tuli nii ennast kui varustust üritada võimalikult veekindlalt pakkida. Selgus , et mitte ainult kanuumatkal pole suured mustad prügikotid hädavajalik kraam, vaid rattaretkel samuti. Hommikupudru valmistasid Karina ja Tiina.Karina ei olnud küll varem mitmehelbeputru keetnud, ta nimelt ise seda putru ei söö, aga valmistamisega sai ta küll hästi hakkama. Pudrule “silma” panime Mariti ema mõnusat marjadzemmi. Laupäevane tee kulges mööda kuppelmaastikke ikka viuhti mäest alla ja siis vaevaliselt pedaalides teisest taas üles. Igatahes mina ja Marit ei suutnud päris mitut küngast ratta seljas ületada vaid kõmpisime ratast käekõrval lükates jalgsi tippu. Mille kohta Taavi arvas, et meie rattaga läbitud kilomeeritest pärast päris mitu peame maha kärpima. Antslasse saabudes olid kõik nii läbiligunenud ja külmunud, et tegime burksi- ja kohvipausi. Küll kuum kohv oli hea, tops soojendas käsi ning kohv ise lõi vere reipamalt käima. Ja taas teele, nüüd siis Põlva poole. Põlvas jällegi söögikraami kokkuostmise koht. Aga et tegemist oli taasiseseisvumispäevaga, siis otsustati sefiiritort osta ja sokutati see Martini pakikale. Martin sellest vaimustuses küll ei olnud.Aga talle au andes sai ta tordi Kärsa külla transamisega ideaalselt hakkama. Põlvast väljudes avastas Marit, et tal rattal tagumine rehv tühi. Meesterahvaste puudust meie seltskonnas polnud, nii et läks kohe remondiks. Kui mitu naist ühte kööki söögi tegemise ajal hästi ära ei taha mahtuda, siis nüüd selgus, et samamoodi ei sobi mitu meest ühte ratast lappima. Ausalt, riid polnud enam sugugi kaugel. Nägeleti ikka korralikult.Töövahendite nappuse tõttu jäi kahjuks rehviparandus ikkagi poolikuks ning jätsime Mariti, Juku ja Alveri Tanelit ootama, kes pidi neile vajaliku võtme ostma ja tooma. Meie kihutasime Kärsa poole, et seal saun küdema panna ja õhtusööki valmistada. Mingi aeg jõudsid ka mahajäänud ööblasse järgi.Seekord olime kokanaadis koos Tiinaga ja menüüs seljanka. Kõht oli kõigil hirmus tühi ja hoolimata sellest , et purgisupp 3 minuti seljanka ei sattunud just parim valik olema sai supp ikkagi kähku otsa. Magustoiduks sefiiritort ja lõkkeleegil kärsatatud vahukommid.
Sauna juures oli vaablaste pesa ja need olid ikka päris pirakad elukad. Üldse on Lõuna-Eestis kõik kuidagi rammusam. Kui vihm siis ikka tihe, kui vikerkaar siis juba topelt ja kui on vaablased siis kohe massiliselt.
Sauna kütmise eest hoolitsesid väga kohusetundlikut Mari ja Keit. Mari iga natukese aja tagant märkis, et huvitav miks küll korstnast üldse suitsu ei tule ja Keit siis muudkui lippas puid alla toppima. Saun sai korralikult kuumaks, aga kuna päev oli väga pikk ja kurnav olnud siis kadus rahvas peale pesuskäiku väga kähku aita tudule.
Kui laupäeva hommikul sai rataste selga ronitud täpselt plaanitud kellaajal ,siis pühapäeval magasime kõik rõõmsalt sisse. Heiko ja Tiina tegid traditsioonilist matkasööki - kartuliputru konserviga ja tänu Tiina rikkalikele kokanaadi kogemustele sai puder paraja paksusega ning maitsev. Asjad oli vaja siva kokku pakkida ja teele jälle. Enne sai veel aida juures rahvas grupipildile püütud ja lahkeid võõrustajaid Tanelit ja Marit tänatud. Martini soovil läksime Võnnu kirikut kaema ja ennnäe seekord oli tegmist täiesti toimiva kirikuga, teenistus parjasti käis. Võnnus lahkusid meist Tiina ja Taavi. Tiinal oli vaja jõuda mingile olulisele kokkutulekule.Allesjäänud võtsid suuna Kavastusse. Kavastus sõitsime parvega üle Emajõe vee, üle vee ja lainete. Teisel kaldal tegime lõunapausi ja suur hulk herilasi arvas heaks meiega ühineda. Siis ootasime sinna ka Tanelit, kes Karina mahaunustatud pusa järgi tõi. Kavastust suund Luunjale. Luunjas tuli Taavi rahva sekka tagasi ja väntasimegi Tartu poole. Seekordne matka lõpp oli eriti efektne, sest raekoja platsil oli just miskine muusikafestival ja meie matk lõppes söögikohas Suudlevad Tudengid suisa pasunakooride saatel. Kui ülipidulik eine söödud hakkasime Tartu vaksali poole kõndima ja sõitma, välja arvatud
Taavi ja Keit , sest nemad sõitsid Rakverre Taavi autoga.
Tapale jõudes jäid Karina, Martin ja Heiko oma transat ootama, mis neid koju viiks aga mina juba õnneks olingi kodus.
Tänu matka korraldamise eest kuulub seekord Heikole, rahvas jäi tõesti väga rahule ja Heiko oli ise ülimega tubli, arvestades, et tal käsi tegelikult haige.Martin tunnustas ka Alverit vastupidavuse eest.
Kokku sai läbitud pea 200 km.

Karula laager 28-29 mai 2011



Laupäev, 28. Mai



Viis inimest (Keit, Martin, Tiivi, Juta ja Karina). Üheteist paiku startisime Karulasse. Enne sinna jõudmist tegime väikese poe peatuse. Kohale jõudes oli juba üks telk püsti. Martin ja Keit asusid meie omasidki üles seadma. Kui telgid püstitatud, riided vahetatud ning köied üles viidud, asusime ronima. Vaikselt hakkasid teisedki saabuma. Peagi ühinesid ka nemad meiega.

Peale mõningaid tunde ronimist läksime Viljandisse süüa ostma. Kõhud täis, jätkasime ronimisega.

Üles oli seatud ka nn ahviraudtee, kus siis sõita sai. Ka Keidul oli soov sõita. Kahjuks ei saanud Martin üksi Keidu üles vedamisega hakkama ning vajas Karina ja minu abi.

Kaheksa paiku õhtul otsustasime teha jalutuskäigu järve äärde. Käega katsudes tundus vesi piisavalt soe. Martini keelust hoolimata läksime ujuma. Lõpuks otsustas ka Martin meiega liituda, vaid Keit jäi kaldale kõht kõveras meie üle naerma.

Hiljem sai istutud lõkke ääres ning saunas käidud.



Pühapäev, 29. Mai



Ärkasime kell seitse. Karina oli oma saiakesed välja jätnud ja leidis nende seest sipelgad. Peale hommikusööki ronisime veel veidi.

Inimesed hakkasid vaikselt lahkuma. Pakkisime enda asjadki kokku ja enne ühtteist võtsime suuna Viljandisse. Meil oli plaan käia lossimägedes. Viljandis oli parasjagu koertenäitus.

Teel koju hüppasime läbi Mamma talust. Sel ajal kui Martin sees passis vaatasime meie Jutaga kutsikaid, Keit jalutas niisama ning Karina sai lõpuks õppida oma kunstiajalugu.

Umbes kahe aeg jõudsime tagasi Rakverre.



Meil vedas ilmaga, lubati küll vihma, aga oli koguaeg päikesepaisteline kuid pisut tuuline.

Kirjutas Tiivi

PILDID: http://www.snap.ee/user/Tiivi/album/karula_28_29_05_2011

Kanuumatk 22.-23. aprill 2011Valgejõel.

Reede hommik, 22.Aprill, päike paistab.

15 inimest (Martin, Heiko, Tiina, Marit, Alver, Rauno, mina, Keit, Juta,
Helen, Tom, Madis, Mikko, Janar ja Alik) seisavad Valgejõe kaldal.
Kätte oli jõudnud päevakene, millal alustame Martini poolt korraldatud kanuumatka.
Kusjuures, ega Martin seda matka ise nii väga orgunnida tahtnudki, kuid
Juta käis talle peale nagu paha uni ja kui Juta ka soodsalt kanuud välja rääkis, siis ülejäänu oli
vormistamise küsimus.
Tavapäraselt ei saanud me jälle jõele sellel kellaajal nagu plaanitud, aga vähemalt ikkagi saime.
Süüdistada tuleb selles Jutat, kes küll kanuurentijale mainis, et osad kanuud on mehitatud
kolme persooniga aga ei märganud seda mainida, et need kolmandad isikud ka
mõlasid vajavad. Aga see se(i)gadus oli hõlpsalt, kuigi mõnetise ajakuluga lahendatav.
Esmapilgul tundus, et tuleb imeliselt tore, mõnus ja kuiv päev kõigile.
Paraku sai jõevee temperatuur siiski üle kontrollitud.
Matkal olevat kaks väikest pesamuna Keit ja Alik suutsid koos Heikoga kanuu ümber
ajada, Jõevälja sauna silla juures.
Õnneks oli lähedal ka meie kangelaslik matkajuht, kes hüppas põlvist saati vette
ja hoidis ära ka kahe teise kanuu ümbermineku, ühes neist
sõitsid Mikko, Janar ja Madis ning teises Marit, Rauno ja Alver.
See kõik toimus enne seda, kui mina ja Tiina suutsime kaldale randuda.
Aga kuna meil Tiinaga oli kõige tühjem kanuu, siis tehti see rutuga kottidest vabaks,
ning Martin ja Tiina sööstsid suure kiirusega teisele poole silda poiste varustust päästma.
Vedas, et enamus kraamist siiski korralikult kanuu alla kinni oli jäänud.
Kahjuks siiski Keit kaotas ühe kummiku ja termose. Heiko peab kuludesse kandma
prillid ja fotoaparaadi koos väärtuslike ja asendamatute fotodega.
Siin kohal ütleks poistele Friedrich Nietzshe sõnadega "Kõik, mis ei tapa, teeb tugevaks."
Sillal sai lõdisevad noormehed väledalt topitud kuivadesse riietesse. Seda kõike
tänu Maritile, kes nobedalt kottidest kuiva varustust välja tõmbas.
Hea on ka see, et kogu matkaseltskond oli poiste kanuu ümbermineku ajal suht lähedal.
Seega abi ei olnud kaugel.
Päev aga jätkus tempokalt.
Minul ja Tiinal tekkis laulutuju ja me laulsime kõvasti ja valesti nii, et terve jõgi kajas meie
mööda laulmisest.
Oligi aeg sealmaal, et paras hetk pidada lõunat. Olime jõudnud Sika metsavahi eluaseme juurde.
Lõunasöögi aegu paistis, et kisub vihmale, nii
otsustasimegi Tiinaga oma päeva lõbusaks muuta ning disainisime glamuursed vihmakeebid,
algmaterjaliks suured prügikotid. Kahevärviline kile osutus vägagi tänuväärseks materjaliks
ja neist üha uusi ja uusi mudeleid välja võludes suutsime päris pikka aga rahva tähelepanu
köita.Vihmakeebid valmis ja sõit võiski jätkuda. Peagi jõudsime kohta, mis oli imeline ööbima jäämiseks
ja asjade kuivatamiseks. Lõke sai püsti ja kütet varusid kõik see mees ja naine ning poiss nii usinasti ,
et jätkus lausa hommikukski .
Õhtusöök oli tänu Mikkole tavapärasest matkaeinest erilisem, sest ta oli varunud väga
põnevat vardasse pistmise kraami, mida enamik polnud ilmselt kunagi elus veel proovinud. Aga selgus ,
et täitsa söödav, isegivõiks öelda, et lausa suupärane.Toit oli valmistatud, kõht täis söödud ja mõni
sõna juttugi aetud, kuid päev oli siiski oma töö teinud, väsimus murdis ja oligi uneaeg käes.

Laupäeva hommik, 23. Aprill ja mitte nii päikesepaisteline hommik kui eelmine päev.
Hommikupudru kallal toimetas peamiselt Helen. Puder sai suht kähku otsa, järelikult maitses.
Keha kinnitatud ja laager kokku pakitud, saime plaani päraselt kell üheksa jõele.
Jõgi oli seekord tunduvalt ägedam kui eelmisel päeval.
Rohkem oksi teel, kust alt läbi sõita või millest üle sõita. Kindlasti peaks mainima,
et ka vool oli tugevam ja peale Peterburi maantee silda eriti kärestikuline.
Jõele ja seal olevatele takistustele vaatamata võis öelda, et kõik olid kuidagi uskumatult kuivad.
Aga enne õhtut ei tasu kunagi hõisata.
Kõik kanuud ja ainus süsta ( Tom ja Helen)olid eespool juba läinud, kui me Tiinaga taga
uimerdasime ja lausa seisime kaldal, et Tiina saaks rahulikult telefoniga rääkida.
Kui kõne peetud võtsime kanuule suure hoo sisse ja üritasime kaotatud
vahemaad tagasi võita. Aga tark ju ei torma! Ja siis oligi tulemus käes. Lahemaa rahvuspargi
lähedal keerasime kanuu kummuli ja nii õnnetult, et ise jäime kuuse külge kinni.
Võitlesime kuuse okstega, et ennast vabastada.
See võttis ikka hea mitu minutit. Ja siis kui pilk sai jälle
Nõmmveski poole pööratud nägime kuidas kanuu ujub suurel kiirusel allavoolu. Nii hakkas võidu
ujumine,et kähku kanuule järele jõuda. Meil vedas. et kanuu jäi vee all oleva
puu taha korraks toppama, nii et saime pageja kätte.Aga meil puudus kallas mille peale kanuu tõmmata,
et vesilastist vabaneda. Nii ei jäänud muud üle, kui üks ühele poole kanuud, teine teisele poole kanuud ja
ujusime reipalt edasi. Kuid siis lõpuks nägime siiski väikest võimalust mingis porimülkas, kus saaks kanuu
veest tühjendada. No see oli raske tegevus, ( kohenäha et jõunumbrid ei ole siiski naiste
kõige tugevam külg),õnneks aitas meid loogiline mõtlemine ja kasutasime ära voolu
jõudu ja oma keha massi et kanuu ümber keerata.
Saime kanuu tühjaks ja siis siva oma asju päästma, mis veel päästa andis.Õnneks oli Martin eelnevalt
mu hästi välja koolitanud, kuidas pakkida matkakotti, sest minu asjadega kott oli
veel ainuke, mis vees ulpis. Kui kott käes siis veel paar tõmmet ja jõudsime juba matka lõpp-punkti
Nõmmveskile teiste matkaliste sekka. Kes meist absoluutselt puudust tundmata askeldasid, tassisid veste,
mõlasid ja kanuusid. Selgus ka, et eelmisel päeval ebaõnnestunud tüürimees Heiko oli seekord oma oskusi
tublisti parandanud ja Aliku ning Juta kuivalt pärale toimetanud.
Ja meie vahva adrenaliini rohke seiklus saigi kahjuks läbi.
Siin kohal võiksime Tiinaga järgmisel kanuumatkal meeles pidada hollandi filosoofi Spinoza poolt öeldut:
"Kui me hindame õigesti oma jõudu ja võimeid, siis näeme selgelt, mida peame tegema oma eesmärgi
saavutamiseks.
Teisest küljest aga, teades oma puudusi ja jõuetust, mõistame, mida peame vältima"

Kokkuvõtvalt peab nentima, et jällegi üks igati meeldejääv ja hästi kordaläinud üritus Nelsoni klubis.
Ja kuigi osa matkalisi polnud meie huviklubist ei ööd ega mütsi kuulnud sulandusid nad seltskonda kenasti
ja ehk kohtab neist nii mõndagi teinekord veel meie seltsis rändamas.

Triin ja J.

Eesti Kaljuronimise Karikasari 2011 I etapp

Meie klubist võistlesid Martin ja Karina. Karina tegi eriti tubli tulemuse, saavutades naiste arvestuses teise koha.

Tulemused-kokkuvõtted ja pildid on CRUXi kodukal.

Türi-Tori kiirlaskumine 2011

Nagu kõik suured, maailma alustalasid liigutavad sündmused saavad alguse juhusest, ühest sõnakesest või kellegi peas sündinud ideest, tekkis ka mõte minna Türi-Tori maratoni sõitma täiesti juhuslikult ja kogemata ühe Otiga peetud jutuajamise käigus. Tagusime rauda, kuni see veel tuline oli, kõhkluste ja kahtluste jaoks aega ei jätnud – Ott regas meid võistlustele, mina sebisin majutuse. Ragnisega sai kanuutranspordi ja tagalatoetuse osas kokku lepitud ning siis ei olnud rohkem kui kuu aega muud teha kui vete lahtiminekut oodata. Ja siis veel üks nädal, sest jääolude tüttu lükati võistlust ühe nädala jagu hilisemaks.
Natuke meil matkade ja veemaratonidega kogemust on. Igatahes ei kulutanud me reede õhtul Maaritza külalistemajas liiga palju aega varustuse kokkupanekuks. Tegime Otiga poetiiru ja seejärel saime asuda olulisema võistlusettevalmistuse juurde. Nimelt on üks eesti tipp-aerutajate meeskond oma treeningukava ja ettevalmistustsükli interneti vahendusel kõikidele nähtavaks ja järgitavaks teinud. Sestap tegime meiegi kerge lihastoonust tõstva harjutusteseeria kilose „Kagor“ kaubamärki kandva hantliga. Tõesti – õlleaerutajatel on õigus – iga järgmine kordus harjutusteseerias oli eelmisest kergem, ilmselgelt tuli jõudu juurde.
Treeningukoormuse kõrval on oluline ka õige toitumine – sestap kuulusid menüüsse hõõguvade süte kohal küpsetatud vorstid ja lihaviilakad. Ühed paksemad lihatükid aga ei nõustunudki ära küpsema, läksime enne magama ära kui need piisavalt söestunud olid.
Järgmisel hommikul tõmbasime kohe kalipsod selga, loopisime kohustusliku varustuse ja hunniku Snickerseid kotti ja sõitsime Veski-Sillale.
„Veel ei koitnud, kuid lollidemaal kees juba elu,“ see klassikalise kirjanduse tsitaat kõlbab suurepäraselt ka siin kasutada. Mudast lirtsuv jõekallas oli kõikvõimalikke ujuvaluseid üsna täis. Tassisime oma punase kanuu ka teiste sekka, riietusime klubivestidest lahti ja päästevestidesse kinni ja vaatasime esimesi startijaid. Mõnigi paatkond kõikus vägagi paljulubavalt juba kohe pärast starti mingi puuoksa alt läbi sõites. Kahjuks ujujaid näha ei õnnestunud, enne pidime ise veele minema.
Stardist saime minema, puuoksast ennast segada ei lasknud, vool oli ka kena ja käed veel väsinud polnud. Andsime siis rõõmsalt hagu. Üsna kohe jõudsime järele neile meestele, kes olid ööbinud samas majutusasutuses kus meie. Vennad vehkisid hirmsat moodi mõladega, oli suisa ülbe tunne hästi rõhutatult sujuvate ja kergete aerutõmmetega teisest paadist mööda minna.
Türil oli esimene veskitamm – seal juures ootas ka fotokaga Ragnis, kes vehkis kätega ja karjus, et me tema poolt sõidaksime. Aimasime halba – Nelsoni traditsioonide kohaselt tähendab sellises kohas fotokaga ligimeelitamine enamasti suurt ujumisvõimalust. Läksime teisest servast ja pidime seetõttu tegema tülika slaalomi mingi võsa ja saarekeste vahel. Kaotasime natuke aega.
Särevere silla peal oli jälle Ragnis juba ootamas. Saime esimese tagasiside oma tempo kohta – nimelt olime meist 7 minutit varem startinud raftile 4 minuti võrra järele jõudnud. Torisesin Otile, et nüüd siis leiti tigu, kellega meid võrrelda ja andsime mõladele takka.
Mõistagi saime selle rafti kohe kätte ja ees oli vaateulatuses veel päris mitu kanuud, keda püüda, liiatigi kui igast varemstartinud paatkonnast möödumine tähendas head tempot ning tõusu edetabelis. Niimoodi jõudsime Laupa sillale, kus taas Ragnis, Mari ja minu vanemad olid ergutamas. Silla taga oli ka vana paisukoht, läksime sealt kenasti alla, sest säärase publiku ees ujumine nõudnuks hilisemat seppukut nüri juustunoaga.
Pärast Laupat ei olnudki enam pikk maa esimesse kontrollpunkti Jändjale. Ragnis oli seal ees, aitas kanuu üle tassida ning pakkus oletuslikult meile üsna head kohta. Hiljem vaheaegadega Excelis mängides selgus, et olime tõepoolest kolmandal kohal. Samas oli seal esimese ja neljanda kanuutiimi aegade vahe 1 minut ja 1 sekundit ehk siis kuni esimese KP-ni sõitsid kõik täiesti võrdselt.
Jändjal panime kanuu kiirelt uuesti veele ja saime seeläbi veel vähemalt kahest enne meiega koos sõitnud kanuust ja ühest süstast mööda. Too punane kahekohaline Perception jõudis meile kuskil küll taas järgi, kuid siis jäid nad üsna pikalt meie ees sõitma enne kui tasapisi mingi vahe tekkis. Kuskil sealtmaalt hakkas ka suitsunälg tekkima. Nõutasin toetustiimilt, et nad järgmises KP-s tooksid mulle jõe kaldale mu vesti. Siis oleks suitsu saanud, pakk oli vesti taskus.
Tunde järgi üsna sama tempot hoides jõudsime Kurgjale. Selle aja peale oli juba tekkinud päris võistluse tunne. Kommenteerisin Otile mingi hetk, et varasematel Võhandutel pole küll veel sellist juhust olnud, et suisa üle kolmekümne kilomeetri järjest enne esimest puhkepausi maha sõidame. Kurgjal tulime enne veskitammi kaldale, tõmbasime kanuu üle ja võtsime taas väikese ampsu ja juua. Imeliselt hea teenindusena tekkis meie juurde üks proua kuuma tee termosega – ei öelnud me ka sellest ära. Eelmainitud tegevuse käigus nõudsin ma Ragniselt ka oma vestitaskust suitsu, kuid kuna Mari oli arvanud, et ma tahan vesti selga panna ja selle taskud tühjaks teinud, siis mingit suitsu seal ei olnud. Rax kostitas mind siis oma taskust, nagu ka edasistes vahepunktides.
Kogu see tegevus Kurgjal toimus muuseas väga kiires tempos. Nimelt oli siis juba eelmisest punktist vaheajad tulnud ja teada, et me sõidame oma klassis päris kõrgel kohal. Loobusime supist ja litsusime edasi. Hilisem vaheaegade uurimine kinnitas – olime kolmandal kohal, ees oli hilisem võitjapaar ja üks segade paar. Kõplasime siis kähku minema, kokku ei võtnud see peatus üle viie minuti.
Suurejõele ei olnud palju maad, mõlasime sinnani ära ja tegime enne silda söögipeatuse, mis Kurgjal ära jäi. Eelmisel õhtul valmistehtud võileivad olid head, termosesse tehtud lahustuv koht oli see-eest ilge solk. Ega ei saanud ka pikalt peatuda, hiljemalt viie minuti jooksul hakkas lihtsalt neetult külm. Külm oli nagunii ka jõe peal. Koht seal oli meil viies. Pärast sööki sõitsime silla tagant tammist üle ja ees oli kõige pikem ja tüütum jõelõik – Suurejõelt Jõesuusse kakskümmend kolm kilomeetrit. Lohutasime ennast sellega, et üle poole maratonist oli juba läbi, kuid sellest hoolimata andis sel hetkel juba väsimus tunda. Külm oli ka. Suurejõel olin õhukesed kindad paksemate vastu vahetanud, aga läks omajagu aega, enne kui uuesti näpud soojaks said. Umbkaudu poolel teel kahe KP vahel läks üks kanuu meist jõe peal mööda. Nüüd oli meil neid kade vaadata – tüübid nagu ei teinudki õieti tööd, aga libisesid siidiselt eest ära meie pingutusi märkamata. Loobusime nende püüdmise üritusest ja nähes, et taga pole kedagi tulemas, nõudsin peatust kaldal, puu taga käimiseks. Puu tagant tagasi tulles nägin möödumas kurjakuulutavalt musta Crafti logoga süsta. Sügasin kukalt ja mõtlesin – kas on neid Craft-karboone rohkem kui üks või on Indrek oma sõiduriista välja laenutanud. Kuidagi ei tahtnud pidada võimalikuks, et Indrek ise meid alles nii hilja kätte saab. Hiljem selgus, et sunnitud supluse läbi tõesti tohtrihärra ise meist nii hilja ja rahulikus tempos möödus.
Jõesuus hakkas juba enne silda korralikult lainetav kärestik pihta. Ragnis hõikus silla pealt, et eesolijaga on vahe üsna väike, tehku me see tasa. Noh, me ei võtnud seda isegi alguses väga tõsiselt. Pisut hiljem koukisin ma aga korraks telefoni välja, vaatasin kella ja teatasin Otile, et meil on võimalik lõpetada alla kaheksa tunni, Tegelikult polnud mul siis täpset ülevaadet olukorrast, aga motivaatoriks see kõlbas ja õnnestus veel kuskilt natuke jõudu lisaks leida. Lõpus tuli ikka juba üsna tihti kätt vahetada. Kärestikulainetes saime vahepeal üsna lähedale meist enne Jõesuud möödunud paatkonnast, kuid siledamatel lõikudel võtsid nad jälle eest ära minna. Nii mitu korda. Kaart oli ees Oti juures ja sestap hakkas minus lõpus ka mõningane soovmõtlemine maad võtma. Iga kõrgemat kohta vasakkaldal arvasin ma juba Tori põrgu olema ja eks ma pettusin ikka päris mitu korda enne kui siis tegelikult ka põrguga kohakuti saime.
Finiš oli ca paarsada meetrit Tori sillast allpool, sest algses finišipaigas Randiväljal olla suured rüsijää kuhjad kallast ummistamas. Ragnis meid juba ootas, tulime sisse, lõõpisime paar sõna ajavõtu Märdiga ja koristasime ennast Klaara-Manni sauna. Ragnis vandus kurja, sest tema oli läinud esmalt Randiväljale, teadmata finiši lähemaletoomisest midagi. Imestasime pisut, sest vastav kaart oli ju meile eelmisel õhtul ju ometigi antud. Kaart oli ka täitsa olemas – minu päästevesti seljal, numbri kiletaskus, kuhu Ragnis oli selle kinnitanud sel ajal kui ma hommikul kalipsot selga venitasin.
Tulemuseks siis kanuude arvestuses kuues koht, üldjärjekorras 25. Hilisema oleksoloogia ja edetabeli uurimine ütleb, et:

• eraldistart on nõme
• viiendast kohast jäime maha ainult 5 sek, see vahe oli sellel distantsil pigem juhuse asi. Minutijagu võtsime neilt Jõesuu vaheajaga võrreldes tagasi nagunii.
• kolmas koht sõitis süstaaeruga – seda ei saaks ka päris kanuuks pidada.
• Kaotus võitjale 25 minutit – kordades vähem kui senised Võhandud, kus võitja on meist ikka tunde kiirem olnud. Seega vähemalt sel võistluses suutsime olla täiesti konkurentsivõimelised.

Praeguseks on juba igasugused valutavad kohad valutamise peaaegu ära lõpetanud. Väsimus ei ole ka enam nii suur, et üldise laiskuse taustal kuidagi eriliselt tunda annaks, ütleme siis nii, et Võhandul näeme, raisk!