Türi-Tori kiirlaskumine 2011

Nagu kõik suured, maailma alustalasid liigutavad sündmused saavad alguse juhusest, ühest sõnakesest või kellegi peas sündinud ideest, tekkis ka mõte minna Türi-Tori maratoni sõitma täiesti juhuslikult ja kogemata ühe Otiga peetud jutuajamise käigus. Tagusime rauda, kuni see veel tuline oli, kõhkluste ja kahtluste jaoks aega ei jätnud – Ott regas meid võistlustele, mina sebisin majutuse. Ragnisega sai kanuutranspordi ja tagalatoetuse osas kokku lepitud ning siis ei olnud rohkem kui kuu aega muud teha kui vete lahtiminekut oodata. Ja siis veel üks nädal, sest jääolude tüttu lükati võistlust ühe nädala jagu hilisemaks.
Natuke meil matkade ja veemaratonidega kogemust on. Igatahes ei kulutanud me reede õhtul Maaritza külalistemajas liiga palju aega varustuse kokkupanekuks. Tegime Otiga poetiiru ja seejärel saime asuda olulisema võistlusettevalmistuse juurde. Nimelt on üks eesti tipp-aerutajate meeskond oma treeningukava ja ettevalmistustsükli interneti vahendusel kõikidele nähtavaks ja järgitavaks teinud. Sestap tegime meiegi kerge lihastoonust tõstva harjutusteseeria kilose „Kagor“ kaubamärki kandva hantliga. Tõesti – õlleaerutajatel on õigus – iga järgmine kordus harjutusteseerias oli eelmisest kergem, ilmselgelt tuli jõudu juurde.
Treeningukoormuse kõrval on oluline ka õige toitumine – sestap kuulusid menüüsse hõõguvade süte kohal küpsetatud vorstid ja lihaviilakad. Ühed paksemad lihatükid aga ei nõustunudki ära küpsema, läksime enne magama ära kui need piisavalt söestunud olid.
Järgmisel hommikul tõmbasime kohe kalipsod selga, loopisime kohustusliku varustuse ja hunniku Snickerseid kotti ja sõitsime Veski-Sillale.
„Veel ei koitnud, kuid lollidemaal kees juba elu,“ see klassikalise kirjanduse tsitaat kõlbab suurepäraselt ka siin kasutada. Mudast lirtsuv jõekallas oli kõikvõimalikke ujuvaluseid üsna täis. Tassisime oma punase kanuu ka teiste sekka, riietusime klubivestidest lahti ja päästevestidesse kinni ja vaatasime esimesi startijaid. Mõnigi paatkond kõikus vägagi paljulubavalt juba kohe pärast starti mingi puuoksa alt läbi sõites. Kahjuks ujujaid näha ei õnnestunud, enne pidime ise veele minema.
Stardist saime minema, puuoksast ennast segada ei lasknud, vool oli ka kena ja käed veel väsinud polnud. Andsime siis rõõmsalt hagu. Üsna kohe jõudsime järele neile meestele, kes olid ööbinud samas majutusasutuses kus meie. Vennad vehkisid hirmsat moodi mõladega, oli suisa ülbe tunne hästi rõhutatult sujuvate ja kergete aerutõmmetega teisest paadist mööda minna.
Türil oli esimene veskitamm – seal juures ootas ka fotokaga Ragnis, kes vehkis kätega ja karjus, et me tema poolt sõidaksime. Aimasime halba – Nelsoni traditsioonide kohaselt tähendab sellises kohas fotokaga ligimeelitamine enamasti suurt ujumisvõimalust. Läksime teisest servast ja pidime seetõttu tegema tülika slaalomi mingi võsa ja saarekeste vahel. Kaotasime natuke aega.
Särevere silla peal oli jälle Ragnis juba ootamas. Saime esimese tagasiside oma tempo kohta – nimelt olime meist 7 minutit varem startinud raftile 4 minuti võrra järele jõudnud. Torisesin Otile, et nüüd siis leiti tigu, kellega meid võrrelda ja andsime mõladele takka.
Mõistagi saime selle rafti kohe kätte ja ees oli vaateulatuses veel päris mitu kanuud, keda püüda, liiatigi kui igast varemstartinud paatkonnast möödumine tähendas head tempot ning tõusu edetabelis. Niimoodi jõudsime Laupa sillale, kus taas Ragnis, Mari ja minu vanemad olid ergutamas. Silla taga oli ka vana paisukoht, läksime sealt kenasti alla, sest säärase publiku ees ujumine nõudnuks hilisemat seppukut nüri juustunoaga.
Pärast Laupat ei olnudki enam pikk maa esimesse kontrollpunkti Jändjale. Ragnis oli seal ees, aitas kanuu üle tassida ning pakkus oletuslikult meile üsna head kohta. Hiljem vaheaegadega Excelis mängides selgus, et olime tõepoolest kolmandal kohal. Samas oli seal esimese ja neljanda kanuutiimi aegade vahe 1 minut ja 1 sekundit ehk siis kuni esimese KP-ni sõitsid kõik täiesti võrdselt.
Jändjal panime kanuu kiirelt uuesti veele ja saime seeläbi veel vähemalt kahest enne meiega koos sõitnud kanuust ja ühest süstast mööda. Too punane kahekohaline Perception jõudis meile kuskil küll taas järgi, kuid siis jäid nad üsna pikalt meie ees sõitma enne kui tasapisi mingi vahe tekkis. Kuskil sealtmaalt hakkas ka suitsunälg tekkima. Nõutasin toetustiimilt, et nad järgmises KP-s tooksid mulle jõe kaldale mu vesti. Siis oleks suitsu saanud, pakk oli vesti taskus.
Tunde järgi üsna sama tempot hoides jõudsime Kurgjale. Selle aja peale oli juba tekkinud päris võistluse tunne. Kommenteerisin Otile mingi hetk, et varasematel Võhandutel pole küll veel sellist juhust olnud, et suisa üle kolmekümne kilomeetri järjest enne esimest puhkepausi maha sõidame. Kurgjal tulime enne veskitammi kaldale, tõmbasime kanuu üle ja võtsime taas väikese ampsu ja juua. Imeliselt hea teenindusena tekkis meie juurde üks proua kuuma tee termosega – ei öelnud me ka sellest ära. Eelmainitud tegevuse käigus nõudsin ma Ragniselt ka oma vestitaskust suitsu, kuid kuna Mari oli arvanud, et ma tahan vesti selga panna ja selle taskud tühjaks teinud, siis mingit suitsu seal ei olnud. Rax kostitas mind siis oma taskust, nagu ka edasistes vahepunktides.
Kogu see tegevus Kurgjal toimus muuseas väga kiires tempos. Nimelt oli siis juba eelmisest punktist vaheajad tulnud ja teada, et me sõidame oma klassis päris kõrgel kohal. Loobusime supist ja litsusime edasi. Hilisem vaheaegade uurimine kinnitas – olime kolmandal kohal, ees oli hilisem võitjapaar ja üks segade paar. Kõplasime siis kähku minema, kokku ei võtnud see peatus üle viie minuti.
Suurejõele ei olnud palju maad, mõlasime sinnani ära ja tegime enne silda söögipeatuse, mis Kurgjal ära jäi. Eelmisel õhtul valmistehtud võileivad olid head, termosesse tehtud lahustuv koht oli see-eest ilge solk. Ega ei saanud ka pikalt peatuda, hiljemalt viie minuti jooksul hakkas lihtsalt neetult külm. Külm oli nagunii ka jõe peal. Koht seal oli meil viies. Pärast sööki sõitsime silla tagant tammist üle ja ees oli kõige pikem ja tüütum jõelõik – Suurejõelt Jõesuusse kakskümmend kolm kilomeetrit. Lohutasime ennast sellega, et üle poole maratonist oli juba läbi, kuid sellest hoolimata andis sel hetkel juba väsimus tunda. Külm oli ka. Suurejõel olin õhukesed kindad paksemate vastu vahetanud, aga läks omajagu aega, enne kui uuesti näpud soojaks said. Umbkaudu poolel teel kahe KP vahel läks üks kanuu meist jõe peal mööda. Nüüd oli meil neid kade vaadata – tüübid nagu ei teinudki õieti tööd, aga libisesid siidiselt eest ära meie pingutusi märkamata. Loobusime nende püüdmise üritusest ja nähes, et taga pole kedagi tulemas, nõudsin peatust kaldal, puu taga käimiseks. Puu tagant tagasi tulles nägin möödumas kurjakuulutavalt musta Crafti logoga süsta. Sügasin kukalt ja mõtlesin – kas on neid Craft-karboone rohkem kui üks või on Indrek oma sõiduriista välja laenutanud. Kuidagi ei tahtnud pidada võimalikuks, et Indrek ise meid alles nii hilja kätte saab. Hiljem selgus, et sunnitud supluse läbi tõesti tohtrihärra ise meist nii hilja ja rahulikus tempos möödus.
Jõesuus hakkas juba enne silda korralikult lainetav kärestik pihta. Ragnis hõikus silla pealt, et eesolijaga on vahe üsna väike, tehku me see tasa. Noh, me ei võtnud seda isegi alguses väga tõsiselt. Pisut hiljem koukisin ma aga korraks telefoni välja, vaatasin kella ja teatasin Otile, et meil on võimalik lõpetada alla kaheksa tunni, Tegelikult polnud mul siis täpset ülevaadet olukorrast, aga motivaatoriks see kõlbas ja õnnestus veel kuskilt natuke jõudu lisaks leida. Lõpus tuli ikka juba üsna tihti kätt vahetada. Kärestikulainetes saime vahepeal üsna lähedale meist enne Jõesuud möödunud paatkonnast, kuid siledamatel lõikudel võtsid nad jälle eest ära minna. Nii mitu korda. Kaart oli ees Oti juures ja sestap hakkas minus lõpus ka mõningane soovmõtlemine maad võtma. Iga kõrgemat kohta vasakkaldal arvasin ma juba Tori põrgu olema ja eks ma pettusin ikka päris mitu korda enne kui siis tegelikult ka põrguga kohakuti saime.
Finiš oli ca paarsada meetrit Tori sillast allpool, sest algses finišipaigas Randiväljal olla suured rüsijää kuhjad kallast ummistamas. Ragnis meid juba ootas, tulime sisse, lõõpisime paar sõna ajavõtu Märdiga ja koristasime ennast Klaara-Manni sauna. Ragnis vandus kurja, sest tema oli läinud esmalt Randiväljale, teadmata finiši lähemaletoomisest midagi. Imestasime pisut, sest vastav kaart oli ju meile eelmisel õhtul ju ometigi antud. Kaart oli ka täitsa olemas – minu päästevesti seljal, numbri kiletaskus, kuhu Ragnis oli selle kinnitanud sel ajal kui ma hommikul kalipsot selga venitasin.
Tulemuseks siis kanuude arvestuses kuues koht, üldjärjekorras 25. Hilisema oleksoloogia ja edetabeli uurimine ütleb, et:

• eraldistart on nõme
• viiendast kohast jäime maha ainult 5 sek, see vahe oli sellel distantsil pigem juhuse asi. Minutijagu võtsime neilt Jõesuu vaheajaga võrreldes tagasi nagunii.
• kolmas koht sõitis süstaaeruga – seda ei saaks ka päris kanuuks pidada.
• Kaotus võitjale 25 minutit – kordades vähem kui senised Võhandud, kus võitja on meist ikka tunde kiirem olnud. Seega vähemalt sel võistluses suutsime olla täiesti konkurentsivõimelised.

Praeguseks on juba igasugused valutavad kohad valutamise peaaegu ära lõpetanud. Väsimus ei ole ka enam nii suur, et üldise laiskuse taustal kuidagi eriliselt tunda annaks, ütleme siis nii, et Võhandul näeme, raisk!