Kanuumatk 22.-23. aprill 2011Valgejõel.

Reede hommik, 22.Aprill, päike paistab.

15 inimest (Martin, Heiko, Tiina, Marit, Alver, Rauno, mina, Keit, Juta,
Helen, Tom, Madis, Mikko, Janar ja Alik) seisavad Valgejõe kaldal.
Kätte oli jõudnud päevakene, millal alustame Martini poolt korraldatud kanuumatka.
Kusjuures, ega Martin seda matka ise nii väga orgunnida tahtnudki, kuid
Juta käis talle peale nagu paha uni ja kui Juta ka soodsalt kanuud välja rääkis, siis ülejäänu oli
vormistamise küsimus.
Tavapäraselt ei saanud me jälle jõele sellel kellaajal nagu plaanitud, aga vähemalt ikkagi saime.
Süüdistada tuleb selles Jutat, kes küll kanuurentijale mainis, et osad kanuud on mehitatud
kolme persooniga aga ei märganud seda mainida, et need kolmandad isikud ka
mõlasid vajavad. Aga see se(i)gadus oli hõlpsalt, kuigi mõnetise ajakuluga lahendatav.
Esmapilgul tundus, et tuleb imeliselt tore, mõnus ja kuiv päev kõigile.
Paraku sai jõevee temperatuur siiski üle kontrollitud.
Matkal olevat kaks väikest pesamuna Keit ja Alik suutsid koos Heikoga kanuu ümber
ajada, Jõevälja sauna silla juures.
Õnneks oli lähedal ka meie kangelaslik matkajuht, kes hüppas põlvist saati vette
ja hoidis ära ka kahe teise kanuu ümbermineku, ühes neist
sõitsid Mikko, Janar ja Madis ning teises Marit, Rauno ja Alver.
See kõik toimus enne seda, kui mina ja Tiina suutsime kaldale randuda.
Aga kuna meil Tiinaga oli kõige tühjem kanuu, siis tehti see rutuga kottidest vabaks,
ning Martin ja Tiina sööstsid suure kiirusega teisele poole silda poiste varustust päästma.
Vedas, et enamus kraamist siiski korralikult kanuu alla kinni oli jäänud.
Kahjuks siiski Keit kaotas ühe kummiku ja termose. Heiko peab kuludesse kandma
prillid ja fotoaparaadi koos väärtuslike ja asendamatute fotodega.
Siin kohal ütleks poistele Friedrich Nietzshe sõnadega "Kõik, mis ei tapa, teeb tugevaks."
Sillal sai lõdisevad noormehed väledalt topitud kuivadesse riietesse. Seda kõike
tänu Maritile, kes nobedalt kottidest kuiva varustust välja tõmbas.
Hea on ka see, et kogu matkaseltskond oli poiste kanuu ümbermineku ajal suht lähedal.
Seega abi ei olnud kaugel.
Päev aga jätkus tempokalt.
Minul ja Tiinal tekkis laulutuju ja me laulsime kõvasti ja valesti nii, et terve jõgi kajas meie
mööda laulmisest.
Oligi aeg sealmaal, et paras hetk pidada lõunat. Olime jõudnud Sika metsavahi eluaseme juurde.
Lõunasöögi aegu paistis, et kisub vihmale, nii
otsustasimegi Tiinaga oma päeva lõbusaks muuta ning disainisime glamuursed vihmakeebid,
algmaterjaliks suured prügikotid. Kahevärviline kile osutus vägagi tänuväärseks materjaliks
ja neist üha uusi ja uusi mudeleid välja võludes suutsime päris pikka aga rahva tähelepanu
köita.Vihmakeebid valmis ja sõit võiski jätkuda. Peagi jõudsime kohta, mis oli imeline ööbima jäämiseks
ja asjade kuivatamiseks. Lõke sai püsti ja kütet varusid kõik see mees ja naine ning poiss nii usinasti ,
et jätkus lausa hommikukski .
Õhtusöök oli tänu Mikkole tavapärasest matkaeinest erilisem, sest ta oli varunud väga
põnevat vardasse pistmise kraami, mida enamik polnud ilmselt kunagi elus veel proovinud. Aga selgus ,
et täitsa söödav, isegivõiks öelda, et lausa suupärane.Toit oli valmistatud, kõht täis söödud ja mõni
sõna juttugi aetud, kuid päev oli siiski oma töö teinud, väsimus murdis ja oligi uneaeg käes.

Laupäeva hommik, 23. Aprill ja mitte nii päikesepaisteline hommik kui eelmine päev.
Hommikupudru kallal toimetas peamiselt Helen. Puder sai suht kähku otsa, järelikult maitses.
Keha kinnitatud ja laager kokku pakitud, saime plaani päraselt kell üheksa jõele.
Jõgi oli seekord tunduvalt ägedam kui eelmisel päeval.
Rohkem oksi teel, kust alt läbi sõita või millest üle sõita. Kindlasti peaks mainima,
et ka vool oli tugevam ja peale Peterburi maantee silda eriti kärestikuline.
Jõele ja seal olevatele takistustele vaatamata võis öelda, et kõik olid kuidagi uskumatult kuivad.
Aga enne õhtut ei tasu kunagi hõisata.
Kõik kanuud ja ainus süsta ( Tom ja Helen)olid eespool juba läinud, kui me Tiinaga taga
uimerdasime ja lausa seisime kaldal, et Tiina saaks rahulikult telefoniga rääkida.
Kui kõne peetud võtsime kanuule suure hoo sisse ja üritasime kaotatud
vahemaad tagasi võita. Aga tark ju ei torma! Ja siis oligi tulemus käes. Lahemaa rahvuspargi
lähedal keerasime kanuu kummuli ja nii õnnetult, et ise jäime kuuse külge kinni.
Võitlesime kuuse okstega, et ennast vabastada.
See võttis ikka hea mitu minutit. Ja siis kui pilk sai jälle
Nõmmveski poole pööratud nägime kuidas kanuu ujub suurel kiirusel allavoolu. Nii hakkas võidu
ujumine,et kähku kanuule järele jõuda. Meil vedas. et kanuu jäi vee all oleva
puu taha korraks toppama, nii et saime pageja kätte.Aga meil puudus kallas mille peale kanuu tõmmata,
et vesilastist vabaneda. Nii ei jäänud muud üle, kui üks ühele poole kanuud, teine teisele poole kanuud ja
ujusime reipalt edasi. Kuid siis lõpuks nägime siiski väikest võimalust mingis porimülkas, kus saaks kanuu
veest tühjendada. No see oli raske tegevus, ( kohenäha et jõunumbrid ei ole siiski naiste
kõige tugevam külg),õnneks aitas meid loogiline mõtlemine ja kasutasime ära voolu
jõudu ja oma keha massi et kanuu ümber keerata.
Saime kanuu tühjaks ja siis siva oma asju päästma, mis veel päästa andis.Õnneks oli Martin eelnevalt
mu hästi välja koolitanud, kuidas pakkida matkakotti, sest minu asjadega kott oli
veel ainuke, mis vees ulpis. Kui kott käes siis veel paar tõmmet ja jõudsime juba matka lõpp-punkti
Nõmmveskile teiste matkaliste sekka. Kes meist absoluutselt puudust tundmata askeldasid, tassisid veste,
mõlasid ja kanuusid. Selgus ka, et eelmisel päeval ebaõnnestunud tüürimees Heiko oli seekord oma oskusi
tublisti parandanud ja Aliku ning Juta kuivalt pärale toimetanud.
Ja meie vahva adrenaliini rohke seiklus saigi kahjuks läbi.
Siin kohal võiksime Tiinaga järgmisel kanuumatkal meeles pidada hollandi filosoofi Spinoza poolt öeldut:
"Kui me hindame õigesti oma jõudu ja võimeid, siis näeme selgelt, mida peame tegema oma eesmärgi
saavutamiseks.
Teisest küljest aga, teades oma puudusi ja jõuetust, mõistame, mida peame vältima"

Kokkuvõtvalt peab nentima, et jällegi üks igati meeldejääv ja hästi kordaläinud üritus Nelsoni klubis.
Ja kuigi osa matkalisi polnud meie huviklubist ei ööd ega mütsi kuulnud sulandusid nad seltskonda kenasti
ja ehk kohtab neist nii mõndagi teinekord veel meie seltsis rändamas.

Triin ja J.