20 august 2012

MATK VILSANDILE


Et see seiklusblogi meil siin päris välja ei sureks, panen siia ühe oma rändamise loo kirja.

Noh, asi sai kõigepealt alguse sellest, et Jaan Tätte jr. korraldas Vilsandil ühe kokkusaamise, kuhu ka mind kutsuti. Mina vastasin eitavalt, sest kauge ja aega vähe ja noh nagu ikka, et kärss kärnas ja maa jääs. Ega Tallinnast Vilsandile just vähe maad ka pole.

Järgmiseks tuli tööasjus väljakutse Kuressaarde. Vilsandi olin selleks ajaks juba unustanud, aga minekupäeva hommikul tuli uuesti meelde. Viskasin siis telgi, magamiskoti ja lebo igaks juhuks autosse, et vaatan, mis saab.

Laevale jõudes oli plaan küps. Et lähen küll Vilsandile. Tegin arvutiga eeltööd (jee, Virtsu-Kuivastu praamil on wifi!), sain teada, kuidas ja kustkaudu Vilsandile pääseb. Siis kihutasin Saaremaa pealinna ja tegin pool päeva tööd.Kuressaares said asjad aetud, siis ärandasin ühe kliendi juures jagatavate reklaammaterjalide virnast Saaremaa kaardi, et oskaks täpsels sinna va Kuusnõmme poolsaarele sõita ja sealt jala edasi Vilsandile matkata. Samuti otsisin internetist infot Vilsandi geopeituse aarete kohta. GPS-i kaasas polnud, vaatasin Maa-ameti kaardilt asukohti ja panin lihtsalt kirja:
„Teise suurema laiu algus, rajast paremal, 20m veest ja teest“ - see käis siis aarde „Jalgsi Vilsandile“ kohta. Teiste aarete asukohad kirjutasin samamoodi üles ja see oli täiesti piisav, et kõik aarded saidki leitud.

Teel Kuusnõmmele põikasin sisse ka Vilsandi Rahvuspargi keskusesse, sain sealt veel mõned näpunäited ja Vilsandi kaardi. Näpunäited ja info veetasemest tegid eeloleva matka oletatavalt nii lihtsaks, et ei hakanudki Kuressaare merevalvekeskust tülitama selle infoga, et jala Vilsandile minek. Alguses küll mõtlesin, et igaks juhuks hoiatan – osadest netis leitavatest retkekirjeldustest jäi mulje, nagu oleks tegu suhteliselt ekstreemse retkega.

Kuusnõmmel pakkisin seljakoti korralikult ära – hommikul said asjad lihtsalt kiiruga ja huupi kotti loobitud. Nüüd ladusin kraami prügikottidesse ja telefoni ning auto puldi kondoomidesse. Lihtsalt igaks juhuks, et kui peaks kott vette kukkuma siis ei tähenda see märga magamiskotti ega mittetöötavat telefoni. Õnneks sellist ohuolukorda siiski ei tekkinud.

Hakkasingi siis kõndima. Üks seltskond just tuli Vilsandilt, näitasid veetaset umbes vööni. Veetee hakkas kohe ka pihta. Solistasin tanksaabastes ja lühikestes pükstes põlvini meres. Saabas oli hea jalatsivalik – vetikatega kaetud kivid ei olnud jala all libedad. Käkisilma juures nägin teisel pool vett ühte eesminejat. Korjasin kaardi, suitsupaki ja tulemasina taskutest kätte ja sumasin läbi vee. Isegi päris vööni ei ulatunud. Teisel pool Käkisilma lisasin sammu, tahtsin eesmineja kätte saada.

Lõpuks jõudsin Hannesele järele. Ta oli ka Jaani juurde teel, tegelikult juba eelmisel päeval Vilsandile läinud, kuid otsustanud täna poes käia – paadiga Kihelkonda poodi, häälega sai Kuusnõmmele ja nüüd siis õlut täis spordikotiga tagasi Vilsandile.

Käkimaal tervitasid meid kohalikud määgivad muruniidukid. Lähemalt meiega nad tutvuda ei tahtnud, matkasime edasi kuni jälle vesi vastu tuli. Järgmine maa – Noogimaa. Seal oli geoaarde asukoht selgelt ja kaugele näha. Läksime logisime aarde ja võtsime puhkepausi teha. Tarvitasime natuke karastavaid jooke ja vinnasime uuesti kotid selga. Varsti olimegi üle viimase veetakistuse ja jalge all oli Vilsandi saar.

Hannes helistas Jaanile lootuses, et ehk saab keegi transporti osutada, kuid selgus, et kogu sealne jõuk oli in corpore ujuma läinud ja pidime ikka ise tee jalge alla võtma. Tee peal kohtasime kahte väga heas toitumuses -ämbliku, kes olid üle peatee suured võrgud kudunud.

Varsti jõudsime õige õue peale ka. Panin telgi üles ja asusin väga heas seltskonnas elu nautima (jalgpall, korvpall, meeldivad vestlused, karastusjoogid, hea muusika). Idüll kestis sügava ööni, kuni lõpuks väsimus murdis.

Järgmisel hommikul ärkasin üsna vara. Perenaine andis kruusitäie kohvi ja Jaan laenas lahkesti jalgratast. Pedaalisin hoogsalt majaka suunas, sest pidin ka lõpuks kindlaks kellaajaks sadamasse jõudma. Kruusatee peal oli üks rästik ennast välja sirutanud. Märkasin seda valgekirjut siksakki üsna viimasel hetkel, pidin päris järsu põike tegema, et mitte madu-ussist üle sõita. Ünneks jäin püsti ja ka rästik pääses minema. Majakast läksin kaarega mööda, aarde asukoht oli kaugele näha. Logisin ära, imetlesin natuke aega vaadet, uurisin kaarti ja kihutasin natuke maad tuldud teed tagasi järgmise aarde poole.

Vana laevakiilu asukohta oli Margit hommikul kohvi kõrvale täpsemalt kaardil näidanud. Väikse ringiga oli täitsa lihtne jalgrattaga ka sinna kohale saada. Ka seal polnud aardepeidiku tuvastamine raske. Sorkisin igaks juhuks enne kivide vahel kaikaga, et kas on ehk mõni rästik ka sinna ennast sisse seadnud. Kedagi polnud kodus, kirjutasin oma nime logiraamatusse ja sõitsin tagasi matkaraja poole.

Matkarada pidi jõudsin loodusvaatluste reservaadi juurde. Lugesin huviga, mida ja kuidas seal jälgitakse ning mõõdetakse, siis pedaalisin Vesiloo poole edasi.

Vesiloole oleks põhimõtteliselt saanud ka jalgrattaga, aga ei tahtnud võõrast vokki lõhkuda ja ega seal kiviklibu sees kerge käiguga kakerdades poleks ka jalakäijast kiiremini edasi saanud. Jätsin velo viimase matkarada tähistava posti najale, võtsin jalad paljaks ja solistasin jälle läbi mere veel kaugemale maailma ääre poole. Luigelaht õigustas igati oma nime – seal olid kohal nii luiged kui ka kõiksugu muud veelinnud. Vesist lõiku polnud palju, edasi tuli minna mööda kiviklibust valli kuni siis olingi Vesilool kohal. Sealsele aardele lähenesin ida poolt. Pärast leidmist ja logimist otsustasin tagasi minna teiseltpoolt (pool)saare küljelt. Alguses oli eriti tore mööda madala veeseisuga paljastunud siledat paepõrandat mööda kõndida, aga see ilu sai varsti otsa ja siis tuli mõnda aega kõndida rannavalli klibu mööda nagu alpi lehm, kellel on kallakute peal elamise tõttu ühe külje jalad lühemad.

Lõpuks jõudsin tagasi ratta juurde. Uurisin pisut kaarti, tegin selgeks otsetee oma telgi juurde ja olin kümne minuti pärast taluõuel tagasi. Kogu tiir saarel oli võtnud kaks ja pool tundi. Jõudsin parasjagu asjad kokku panna ja veel kohvi juua kui juba tuligi sadama poole teele asuda. Üks neiu oli veel, kes tahtis ka Tallinna saada ja okupeeris selleks mu vaba autokoha.

Jaan viis meid ATV kastis sadamasse ära – ega iga päev ei peagi pikalt jalgsi matkama. Paadimehega oli ka kokkulepe, et ta mitte ei vii meid Papissaare sadamasse, kust mul oleks hiiglama pikk teekond ümber Kiirassaare lahe, et auto juurde tagasi jõuda. Selle asemel peeti paat Käkisilmas kinni, astusime üle parda ja jalutasime napilt kilomeetri vaatetorni juurde parklasse, kus juba auto ootas. Märjad saapad tundusid vastumeelsed asjad jalga panna, mõtlesin, et selle lühikese maa käin paljajalu. Ei olnudki see nii lihtne – kohatine teravavõitu merepõhi polnudki nii hull kui selle teravusega vahelduvad vetikatega kaetud libedad kivid. Seljakott seljas tegin seal vees mitu korda väga huvitavaid tasakaalutrikke, aga pääsesin õnneks kukkumata.

Statistilist kokkuvõtet rohkem retkest ei ole. GPS-i kaasas polnud, kaardilt vahemaid mõõta ei viitsi. Pilte ka saarel ei teinud, jätsin ise niisama kõik meelde.

Aga järgmine aasta lähen uuesti, kes kaasa tuleb?