Laura kirjutab Paarsalust

2010. aasta Paatsalust

Sai läbitud järjekordne Paatalu maraton. Sel aastal siis veidi suurema Nelsoni esindusega.

Kõik olid tublid ja läbisid valitud trassid. Martin ja Tanel alustasid oma esimest Paatsalu maratoni küll kahjuks lühikese distantsiga, aga küll järgmistel aastatel selle tasa teevad.

Sõit oli erakordselt raske. Kolmest viimasest aastast kindlasti piinarikkaim. Ei teagi kas pika ringi asendamine kolme pisikese tiiruga tegi asja keeruliseks või oli vorm tõesti nii kehva, aga kuidagi ei olnud jõudu aerutada… - pigem vast viimane variant. Kohe esimese ringi alguses tõmbasin oma käed ja õlad krampi ja lihased sain korralikult tööle alles teisel ringil, selleks ajaks hakkasid aga ülejäänud sõitjad vuhinal mööduma (nemad juba kolmandale ringile) ja nii mõnigi üritas meie motivatsiooni tappa. Aga eesmärgiks oli rada täies mahus läbida ja sellega saime lõpuks hakkama. Sealjuures oli mul väga hea paariline Külli, temata poleks nii kaugele jõudnud.

Turvalisuse koha pealt ei saa küll nuriseda, hirmus palju oli ikka turvapaate kogutud. Ja kolme väikese ringi tõttu oli pidevalt teisi sõitjaid näha ja üksikuna ennast vee peal ei tundnud. Viimasel ringil olles kuulusid aga üldse kõik turvapaadid meile J, finišini välja oli meil saatjaskond järgi.

Tuleb tunnistada, et esimest korda tundsin, et olin peale seda hirmsat pingutust natukenegi oma medalist ära teeninud.

Special thanks meie sõidu sponsorile ;) !


Laura

Paatsalu Maraton 2010

Seekordne Paatsalu süstamaraton peeti 11. septembril. Nelsoni seekordne esindus oli eriti arvukas. Lisaks Paatsalu veteranile Laurale (2x läbitud) olid stardis ka korra osalenud Vahur ja Ago, lisaks sai Laurale paariliseks kaubeldud Külli ning ühestega osalesid Martin ja Tanel. Pikk maa oli ohutuse kaalutlusel tehtud 3x lühikese läbimiseks, mis kahtlemata tegi maratoni ohutuks, aga samas ka tüütuks.

Vahuri kogemusest:

Sõit oli erakordselt raske. Kuna sooja teha ei viitsinud ja lahti ei võimelnud oli esimesel 3 km otsa lõpus juba tunne, et mu käed kukuvad küljest ära. Tõeliselt valus oli. Ilmselt panime algustempoga kah pisut üle, kuigi koht ja kaotus olid esimeses pöördes justkui normaalsed. Esimese ringi lõpuks oli valu lausa piinavaks muutunud. Siis sai ilmselt veri liikuma, sest suurem otsene valu kadus. Samas miskit jõudu ja särtsu juurde ei tulnud ja kaotus esimestele aina suurenes ning meie ees sõitnud vajusid aina kaugemale. Viimasel ringil möödus meist ka Sixten Kerge ning veel üks ühene. Kedagi püüda ei olnud, keegi meid püüdmas ei olnud, nii et kannatasime lõpuni mõõdukas tempos :)
Kokkuvõttes võib osalemisega ikkagi väga rahul olla. EMV pronksi eest hoolitsesid Külli ja Laura! Tanel oleks peaaegu Martini kätte saanud, tüdrukud saidki :P

Lahe oli!

Vahur