Jalutuskäik kanuudega

Tervitused taas, üle väga pika aja, armas klubirahvas!

Seekordse postituse teemaks on muljed kahepäevaselt jalutuskäigult kanuudega Valgejõel .

Põhiorganiseerija: Tanel, toiduvarujaks Martin.

Kaasosalised: Martini ema ja Oti isa. Transport sinna ja tänna.

Retkelised:Ott, Martin, Heiko, Keit, Juta, Tanel, Liis K., Inga, Helle, Siim, Maali, Kadri koos oma pojaga. (Vanainimese värk, skleroos, poja nimi on kahjuks juba meelest läinud). Taneli täiendus: Ats.

Eelugu:Et ammu polnud miskit matka olnud, siis võeti Taneli kanuumatka ettepanek maruliste kiiduavaldustega vastu (loe: FB-s “laigiti”). Mind ja Keitu küll esialgu ei kutsutud, aga peale mõningast õiendamist õnnestus Martinilt ikkagi kutsed saada.

03. oktoober 2015

Esialgne plaan A, nägi ette vettemineku Tapalt. Plaan A kehtis kuni laupäeva hommikuni, kui selgus, et kaitseväelased või kaitseliitlased või kesiganes militaristid, teevad lõhke-laske või mis iganes harjutusi ja start tuli punktist T (Tapa) viia punkti L ehk (Leppojale). Mina sellest esialgu mitte midagi ei teadnud ja nautisin südamerahus oma hommikukohvi. Kuni mingil hetkel avastasin telefonis Martinilt pool miljonit vastamata kõnet. Esialgu ei jäänudki mul muud üle kui ärevalt oodata kuni kanuuauto mu ühes võtab ja teiste manu toimetab.

Päälinlastest retkelised olid selleks ajaks oma ööbimisvarustuse Valgejõe keskusesse viinud. Natuke aega kulus Leppojal kanuude ja mõlade jagamiseks, telefonide veekindlaks pakkimiseks ja polnudki enam põhjust pikemalt kaldal molutamiseks. Meie, see tähendab Keit, mina ja Heiko võtsime oma tavaari kanuusse, mis nagu hiljem selgus komplitseeris meie kanuu manööverdamisvõimet tublisti. Kohtades kus oli liivane madalik või lihtsalt kivine koht ja teised kanuud kaunilt ja graatsiliselt  üle liuglesid, oli meie alus kinni mis kinni. Kord oli nokk kinni ja saba lahti, siis jälle vastupidi. Siis sai ka esimest korda kahetsetud, et kummikuid jalas pole. Targemad või ettenägelikumad nagu Ott, Maali ja Inga paistsid küll solberdamist nautivat. Mõningase aktiivse rabelemise järel otsustati teha einepaus, seda Heiko tungival nõudmisel. Viimase üle vähemalt nelsonlased üldse ei imestanud. Võikud ja kohv nii “maitselisandiga” kui ilma maitselisandita mekkisid ülihästi. Kaeraküpsised toimisid määrdejuustunoana kah kenasti. Lisaks avastasin, et Merevaigu juust ja magus kaeraküpsis on üsna suupärane maitsekombinatsioon. Näljanäpistus eemale peletatud, suunati kanuuninad jõele.

Esimene korralikum tutvus jaheda jõeveega tuli teha siis, kui ühe manöövri käigus Heiko korterivõtmed vette sulpsatasid, mulistasime kahekesi põlvini vees, Keitki oli küünarnukkideni jões ja võtmed saidki leitud, olid teised vana puurondi taha kinni jäänud. Õnneks. Kuni selle paigani üritasime jalad ikka kuivad hoida, aga edaspidi polnud enam mingi probleem madalikule sattudes kanuust välja astuda ja kanuud edasi lohistada. Eks need võtmekimbu otsingud kulutasid tublisti meie paatkonna aega ja ülejäänud rahwas oli juba ammugi Peterburi maantee silla all päikesepaistel peesitamas, kohvitamas ja snäkkimas. Silla juures ühines seltskonnaga Liis ja kohe läksimegi taas liikvele.Veel mõnda  aega lobistamist, kolistamist ja lohistamist, kui leiti, et oleks aeg ööbla jaoks koht valmis vaadata. Mõeldud tehtud. Kahe talu piiril me kõrgel kaldal ennast sisse seadsimegi. Eriti hää oli see, et üks mahalangenud kuusk oli parajas kõrguses istumiseks ja rohkelt krõbekuivi oksi täis. Nii pikenes õhtu edenedes pink ja vähenesid oksad tüvel.

Tanelil oli küll FB-s üles pandud nimekiri asjadest, mida peaks kaasa võtma, aga varustust lahti pakkides ikkagi selgus, et osadel oli üht koma teist maha ununenud, näiteks vahetussokid ja  pealamp Siimul. Mille peale tekkis väike nägelus Siimu ja Helle vahel, et kelle süü, see siis ikkagi oli, et asju ei pakitud mitte õhtul vaid hommikul. Õnneks ei võtnud kumbki osapool asja ülitõsiselt.

Kuna käes on ju viinakuu, siis õhtul tegutses ka “Kännu baar”, kus likööri “Kännu Kukk” küll seekord ei pakutud. Lemmikjoogina oli hoopis aukohal “Jägermeister”, aga esindatud oli ka “Gideli” brändi Gruusiast, 5 aastat vana, paraku vanemaks ta enam ei saa.
Õhtusöögiks makaronid, täpsemalt lipsukesed, lihakraami ja punase möksiga. Lisaks veel lõkkekartulid ehtsa taluvõi ja soolaga:).Mingil hetkel tekkis kartulinosijatel küsimus, kas need kartulid olid pestud või pesemata? Selgus, et pesemata. Mul ja nii mõnelgi teisel oli esimene kartul tükkis kodumaise mullaglasuuriga juba pintslisse pistetud.Varasematel retkedel ülimenukaks osutunud grillitud vahukommid seekord kelleski erilist vasikavaimustust ei tekitanud. Küll oli lööki toorel viilutatud suvikõrvitsal. Enne õhtusöögi lõplikkku valmimist oli teist päris mõnus krõmpsutada. Matka Nobeli  idee auhind kuulub Ingale. Poleks ise selle peale küll ilmaski tulnud, et suvikõrvitsaid kaasa võtta.

Õhtu oli tuulevaikne ja lõkke ääres istujaid jagus üsna hiliste tundideni. Helle, Inga, Maali ja Liis lõõritasid lõbusaid laulukesi tuntud viisidel aga täiesti senitundmatute ehk siis kohapeal improviseeritud sõnadega. Kõik vähegi lõkkele lähemad paigad, ka oksad olid märgi sokke ja jalanõusid ning muid riideesemeid täis säetud. Aeg ajalt kui lõkkesse sai puid juurde visatud, pidid sokiomanikud vähe  kiiremaid liigutusi tegema, et ka järgmisel päeval midagi ikka jalga panna oleks. Tasapisi hakkasid siiski lõkke ääres istujate read hõrenema. Õigemini olid read hõrenenud juba  kohe peale õhtusööki, kui Kadri oma pojaga koduteele asus.

Ott ja Keit ehtsate looduslastena ööbisid väljas. Ott lesis suisa lõkke ääres, aga Keit pikutas eksootilises rippkiiges. Ilm oli õnneks maru soe, kui arvestada, et on ikkagi juba oktoober. Telke oli kaasa võetud sellise varuga, et telgis uinujad said suisa laiutada, kui magamiskott lubas (aga see sinder ei luba laiutamist praktiliselt kunagi). Tore oleks kirjutada, et vaikus laskus üle laagri aga maanteelt kostev automüra, külakoerte klähvimine ning kellegi (Tanel? Ei kindlasti mitte mina, pakun Heikot) norskamine, vaikusele maandumisluba ei andnud.

04. oktoober 2015.

“Lõokene” nagu ma olen, olin varakult üleval, “looduse ürgne kutse” oli nii tugev, et ma ei suutnud sellele vastu panna. Ehk nagu Ivo Uukkivi Arteri usutluses vastas küsimusele: “Mis su hommikul voodist välja ajab?”. “Uni saab otsa ja vetsu on vaja minna...” .Oluliselt kergema enesetundega asusin lõkkega askeldama.Tänud Otile, kes öösel lõkkel aeg-ajalt silma peal hoidis, seega polnud lõkke üles saamisega mingeid probleeme. Lõke üleval, läksin nii öelda  kaevule. Kui tagasi tulin oli lõkke äärde ilmunud teisigi juba ärkvel olevaid matkalisi.

Hommikusöögiks nagu ikka vana hea traditsiooniline kartulipuder. Pudrumeistid Martin ja Tanel. Seekord oli  Martinil ikka päris kohv ka kaasas ja ta keetis seda mingi udupeene ekzprezzomazinaga :) Soovijatele pakkus ta ka lahustavat kohvi (pagan seda ise teab, kui vana see kohv tal juba on), kuid mitte ühtegi vabatahtlikku ei leidunud.

Kuna Helle ja Siim pidid olema kellapealt Tallinncitys tagasi, siis lahkusid nad ülejäänud seltskonnast pisut varem. Teised jätkasid burlakielu jõel. Kuna rutiin kivi-madalik-puu-kivi-madalik -puu tomis ikka veel, siis hakkasid nii mõnedki retkelistest juba optimismi kaotama. Martin korrutas rõõmsalt peale igat madalikku, et küll te näete, kohe järgmise kurvi taga lähebki vesi hoobilt sügavamaks. Aga seda ei juhtunud niipea.

Inimesed seirasid meid jõe kaldailt nagu mingi umbe hulle imeloomi, kui me kanuud näpu otsas piki jõge sulistasime. Mulistasime mis me mulistasime aga Nõmmveskile me jõudsime. Viimase kilomeetri sai isegi inimese moodi kanuuga sõidetud. Nii et tõsijutt peale üht (nimelt seda viimast) kurvi läkski jõevesi lõpuks tõsiselt sügavaks.

Peale riiete vahetust, kui oli juba puhtam ja kuivem tunne, sai veel kord keha kinnitatud. Inga  näkitses  küpsiseid kondenspiimaga justkui oleks viimnepäev käes, ning kui ülejäänud seltskond pakkus, et ta võiks need ju vabalt koju kaasa võtta, siis sellest ettepanekust keeldus Inga resoluutselt:“Küpsiseid kondenspiimaga söön ma ainult matkal!”. Kuna Martin soetab toitu alati väikese varuga, kingiti mõningad ülejäägid neile, kes selleks soovi avaldasid. Sprotid õlis Tanelile ja “Kilki v tomate” ning viilujuust Liisile.

Lõpp-punktis ehk Nõmmeveskil olid  retkelistele vastu tulnud Martini ema ja Oti isa. Et nii kanuud, varustus kui väsinud, aga siiski rõõmsad rändajad koju transada. Suur tänu mõlemile!

Lõppsõnaks kasutan tsitaati ühelt meie varasema matka kaaslaselt Helenilt:"...ja ma ei väsi kordamast, et lahedate inimestega pole vahet kuhu minna ja mida ette võtta – igal juhul on see seiklus.”. Nii lihtsalt ongi! Rõõmsa taaskohtumisni retketeel või matkaveel!

Kirja pani selle jutu Juta, Tanel pani natuke kaldkirja juurde. Pilti tegi Kadri.

MATK VILSANDILE

Et see seiklusblogi meil siin päris välja ei sureks, panen siia ühe oma rändamise loo kirja.

Noh, asi sai kõigepealt alguse sellest, et Jaan Tätte jr. korraldas Vilsandil ühe kokkusaamise, kuhu ka mind kutsuti. Mina vastasin eitavalt, sest kauge ja aega vähe ja noh nagu ikka, et kärss kärnas ja maa jääs. Ega Tallinnast Vilsandile just vähe maad ka pole.

Järgmiseks tuli tööasjus väljakutse Kuressaarde. Vilsandi olin selleks ajaks juba unustanud, aga minekupäeva hommikul tuli uuesti meelde. Viskasin siis telgi, magamiskoti ja lebo igaks juhuks autosse, et vaatan, mis saab.

Laevale jõudes oli plaan küps. Et lähen küll Vilsandile. Tegin arvutiga eeltööd (jee, Virtsu-Kuivastu praamil on wifi!), sain teada, kuidas ja kustkaudu Vilsandile pääseb. Siis kihutasin Saaremaa pealinna ja tegin pool päeva tööd.Kuressaares said asjad aetud, siis ärandasin ühe kliendi juures jagatavate reklaammaterjalide virnast Saaremaa kaardi, et oskaks täpsels sinna va Kuusnõmme poolsaarele sõita ja sealt jala edasi Vilsandile matkata. Samuti otsisin internetist infot Vilsandi geopeituse aarete kohta. GPS-i kaasas polnud, vaatasin Maa-ameti kaardilt asukohti ja panin lihtsalt kirja:
„Teise suurema laiu algus, rajast paremal, 20m veest ja teest“ - see käis siis aarde „Jalgsi Vilsandile“ kohta. Teiste aarete asukohad kirjutasin samamoodi üles ja see oli täiesti piisav, et kõik aarded saidki leitud.

Teel Kuusnõmmele põikasin sisse ka Vilsandi Rahvuspargi keskusesse, sain sealt veel mõned näpunäited ja Vilsandi kaardi. Näpunäited ja info veetasemest tegid eeloleva matka oletatavalt nii lihtsaks, et ei hakanudki Kuressaare merevalvekeskust tülitama selle infoga, et jala Vilsandile minek. Alguses küll mõtlesin, et igaks juhuks hoiatan – osadest netis leitavatest retkekirjeldustest jäi mulje, nagu oleks tegu suhteliselt ekstreemse retkega.

Kuusnõmmel pakkisin seljakoti korralikult ära – hommikul said asjad lihtsalt kiiruga ja huupi kotti loobitud. Nüüd ladusin kraami prügikottidesse ja telefoni ning auto puldi kondoomidesse. Lihtsalt igaks juhuks, et kui peaks kott vette kukkuma siis ei tähenda see märga magamiskotti ega mittetöötavat telefoni. Õnneks sellist ohuolukorda siiski ei tekkinud.

Hakkasingi siis kõndima. Üks seltskond just tuli Vilsandilt, näitasid veetaset umbes vööni. Veetee hakkas kohe ka pihta. Solistasin tanksaabastes ja lühikestes pükstes põlvini meres. Saabas oli hea jalatsivalik – vetikatega kaetud kivid ei olnud jala all libedad. Käkisilma juures nägin teisel pool vett ühte eesminejat. Korjasin kaardi, suitsupaki ja tulemasina taskutest kätte ja sumasin läbi vee. Isegi päris vööni ei ulatunud. Teisel pool Käkisilma lisasin sammu, tahtsin eesmineja kätte saada.

Lõpuks jõudsin Hannesele järele. Ta oli ka Jaani juurde teel, tegelikult juba eelmisel päeval Vilsandile läinud, kuid otsustanud täna poes käia – paadiga Kihelkonda poodi, häälega sai Kuusnõmmele ja nüüd siis õlut täis spordikotiga tagasi Vilsandile.

Käkimaal tervitasid meid kohalikud määgivad muruniidukid. Lähemalt meiega nad tutvuda ei tahtnud, matkasime edasi kuni jälle vesi vastu tuli. Järgmine maa – Noogimaa. Seal oli geoaarde asukoht selgelt ja kaugele näha. Läksime logisime aarde ja võtsime puhkepausi teha. Tarvitasime natuke karastavaid jooke ja vinnasime uuesti kotid selga. Varsti olimegi üle viimase veetakistuse ja jalge all oli Vilsandi saar.

Hannes helistas Jaanile lootuses, et ehk saab keegi transporti osutada, kuid selgus, et kogu sealne jõuk oli in corpore ujuma läinud ja pidime ikka ise tee jalge alla võtma. Tee peal kohtasime kahte väga heas toitumuses -ämbliku, kes olid üle peatee suured võrgud kudunud.

Varsti jõudsime õige õue peale ka. Panin telgi üles ja asusin väga heas seltskonnas elu nautima (jalgpall, korvpall, meeldivad vestlused, karastusjoogid, hea muusika). Idüll kestis sügava ööni, kuni lõpuks väsimus murdis.

Järgmisel hommikul ärkasin üsna vara. Perenaine andis kruusitäie kohvi ja Jaan laenas lahkesti jalgratast. Pedaalisin hoogsalt majaka suunas, sest pidin ka lõpuks kindlaks kellaajaks sadamasse jõudma. Kruusatee peal oli üks rästik ennast välja sirutanud. Märkasin seda valgekirjut siksakki üsna viimasel hetkel, pidin päris järsu põike tegema, et mitte madu-ussist üle sõita. Ünneks jäin püsti ja ka rästik pääses minema. Majakast läksin kaarega mööda, aarde asukoht oli kaugele näha. Logisin ära, imetlesin natuke aega vaadet, uurisin kaarti ja kihutasin natuke maad tuldud teed tagasi järgmise aarde poole.

Vana laevakiilu asukohta oli Margit hommikul kohvi kõrvale täpsemalt kaardil näidanud. Väikse ringiga oli täitsa lihtne jalgrattaga ka sinna kohale saada. Ka seal polnud aardepeidiku tuvastamine raske. Sorkisin igaks juhuks enne kivide vahel kaikaga, et kas on ehk mõni rästik ka sinna ennast sisse seadnud. Kedagi polnud kodus, kirjutasin oma nime logiraamatusse ja sõitsin tagasi matkaraja poole.

Matkarada pidi jõudsin loodusvaatluste reservaadi juurde. Lugesin huviga, mida ja kuidas seal jälgitakse ning mõõdetakse, siis pedaalisin Vesiloo poole edasi.

Vesiloole oleks põhimõtteliselt saanud ka jalgrattaga, aga ei tahtnud võõrast vokki lõhkuda ja ega seal kiviklibu sees kerge käiguga kakerdades poleks ka jalakäijast kiiremini edasi saanud. Jätsin velo viimase matkarada tähistava posti najale, võtsin jalad paljaks ja solistasin jälle läbi mere veel kaugemale maailma ääre poole. Luigelaht õigustas igati oma nime – seal olid kohal nii luiged kui ka kõiksugu muud veelinnud. Vesist lõiku polnud palju, edasi tuli minna mööda kiviklibust valli kuni siis olingi Vesilool kohal. Sealsele aardele lähenesin ida poolt. Pärast leidmist ja logimist otsustasin tagasi minna teiseltpoolt (pool)saare küljelt. Alguses oli eriti tore mööda madala veeseisuga paljastunud siledat paepõrandat mööda kõndida, aga see ilu sai varsti otsa ja siis tuli mõnda aega kõndida rannavalli klibu mööda nagu alpi lehm, kellel on kallakute peal elamise tõttu ühe külje jalad lühemad.

Lõpuks jõudsin tagasi ratta juurde. Uurisin pisut kaarti, tegin selgeks otsetee oma telgi juurde ja olin kümne minuti pärast taluõuel tagasi. Kogu tiir saarel oli võtnud kaks ja pool tundi. Jõudsin parasjagu asjad kokku panna ja veel kohvi juua kui juba tuligi sadama poole teele asuda. Üks neiu oli veel, kes tahtis ka Tallinna saada ja okupeeris selleks mu vaba autokoha.

Jaan viis meid ATV kastis sadamasse ära – ega iga päev ei peagi pikalt jalgsi matkama. Paadimehega oli ka kokkulepe, et ta mitte ei vii meid Papissaare sadamasse, kust mul oleks hiiglama pikk teekond ümber Kiirassaare lahe, et auto juurde tagasi jõuda. Selle asemel peeti paat Käkisilmas kinni, astusime üle parda ja jalutasime napilt kilomeetri vaatetorni juurde parklasse, kus juba auto ootas. Märjad saapad tundusid vastumeelsed asjad jalga panna, mõtlesin, et selle lühikese maa käin paljajalu. Ei olnudki see nii lihtne – kohatine teravavõitu merepõhi polnudki nii hull kui selle teravusega vahelduvad vetikatega kaetud libedad kivid. Seljakott seljas tegin seal vees mitu korda väga huvitavaid tasakaalutrikke, aga pääsesin õnneks kukkumata.

Statistilist kokkuvõtet rohkem retkest ei ole. GPS-i kaasas polnud, kaardilt vahemaid mõõta ei viitsi. Pilte ka saarel ei teinud, jätsin ise niisama kõik meelde.

Aga järgmine aasta lähen uuesti, kes kaasa tuleb?

Teritatud telefonipostiga 100 km

Et kõik ausalt kirja panna, peab alustama sellest kuidas talvel Võhandu Maraton 2012 välja kuulutati. Mitte, et see varem teada ei oleks, sest Võhandu Maraton on umbes sama kindel asi nagu Surm või Maksud, aga meeldetuletuseks see oli. Kuna pärissport on meid ammu maha jätnud ja noorte ja vihaste ning vanade ja tublide spordihulludega me enam sammu pidada ei suuda, siis tuleb leida alternatiive enese mitmeteisstunnisele retkele minekuks motiveerimisel.

Kuna a) Mina olen selle asja kanuuga ja poolde maasse ka raftiparvega läbi teinud, b) Ago on selle kahese süsta ja slaalomisüstaga läbi teinud, c) Anders on selle kahesega läbi teinud, siis tuli välja mõelda midagi sellist, mida me veel ei ole teinud. Ja see, mis mulle pähe tuli oli Haabjas.

Kuna Argo on viimasel ajal normaalse veespordiharrastaja ellu tagasi toodud, siis tekkis mõte vana hea punt kokku võtta ja otsida kusagilt haabjas, mis meid nelja kanda suudaks. Kiire ühendusevõtt ainsa mulle varasemast teada oleva haabjameistri Aivar Ruukeliga ja paljulubav vastus - "Minul sellist haabjat, millega neljakesi sõita ei ole, aga ma tean kellel on".

Ja edasi on juba teadagi mis :) Jaan Keerdo lubas, et tema Tiibklaveri, eht Lumõvalli nimeline maksihaabjas on meil maratonil kasutada. Võimas. Teised sisustasid vahepeal aega ka pisut trenni tegemisega, minu ajaplaan seda õnneks ei võimaldanud ja nii ma olingi enne maratoni suhteliselt värske ja ei olnud ennast treenides ära väsitanud.

Maratoni lähenedes sai selgeks, et mu logistikaplaan - rentida Võhanduks ainult rafte ja kanuukäru mitte kaasa võtta ei päde eriti. Me ei suuda seda kuivalt ca 50-60 kg kaaluvat haavapalki bussi katusel transada ja käru tuleb ikka kaasa. Seetõttu sai kõigil "omadel", kes kanuud muidu seljas Võrru tassima oleks pidanud lubatud kanuud/süstad meie kärule tõsta.

Meie esindus oli seekord traditsiooniliselt soliidne - Meie telefonipostil, Anu ja Kersti me kahesel, Heiko ühesel süstal, Taavi/Tiina Ragnis/Egert Tanel/jakeegitemasõber kanuul ning Juta ja Tiit lisaks Tiidu kanuuga.

Reedel peale tööd sai siis käru sappa võetud ja Võru poole purjetatud. Tartu taga kohtusime me siis ka oma haavapuupakuga. Oli ikka parajalt suur ja raske, aga samas ehe ja päris. Erinevalt plastikvannidest tekib haabjaga miski teistsugune side. Haabjas on justkui päris ja elus asi.

Kuna teerada paadini oli kitsas, siis sai kohe ka haabjatassimine/kataitamine ära proovitud. Raske küll, aga liikus libedalt puurullikutel. Mahtus ilusasti kärusse kah ja edasi viis teekond Võrru. Võrus pumpasime kõigepealt parved täis, panime asjad ära ja läksime sööma. Enamus meist ööbis kas Spordikoolis või Uma Kuubikus. Hommikul kell 6 korjasin rahva peale ja liikusime stardialale. Ennustusvõistlusel teemal jää ja Tamula võitsid need, kes panustasid jää säilimisele stardihetkeks. Mis siis ikka - Hillar mõtles kiirelt välja päris adekvaaatse lahenduse - start on Kirumpäält ja 7:30. Enamus pärisvõistlejaid jõudsid õigeks ajaks starti ja paremat lahendust seal ei olnudki. Kuna mina pidin hoolitsema selle eest, et kõik me parved kogu varustuse saaks, siis saime me mõni minut peale seitset Tamulalt liikvele. Õigeks ajaks starti jõudmine tundus pisut ebareaalne, aga see ei vähendanud me positiivset emotsiooni karvagi.

Haabjas käitus väga viisakalt. Istusime järjekorras Anders, Ago, Mina, Argo. See tagas ilmselt parima juhtimise ja üsna hea kaalujaotuse. Mina olen paadunud paremalttõmbaja, Argo vasakult. Kätt vahetame mõlemad harva ja seetõttu saime mõlemad hoolitseda oma käe poolse tüürimise eest. Ax ja Anders vahetasid kätt tihedamini ja see meid taga ei seganud.

Parras ulatus minu ja Argo vahel veest üle ca 5 cm. Meile oli see lagedal veel täiesti piisav. Mingit ohutunnet ei tekkinud, kerge aimdus lainete osas ainut (See aimdus saab siin veel omaette lõigu) Riides olime 3 esimest Hiko Rafter Long Johnides, Argo slaalomiriides. Ilm oli SUPER! Hommikul küll pisut jahedust, aga päike lisas sooja ja Anders ning mina viskasime raftibolerod maha, minul selle all NRS pikk Hydroskin, Andersil lühike. Minul külm ei hakanud, lõpuni välja.

Starti jäime muidugi hiljaks, ca 12 minutit, aga lendstart on kah lahe :) Stardis õnnestus esimest korda ka haabja massi ja enda võimu näidata - ühe rohelise kanuu (Kes hiljem korduvalt meiega samas tempos sõitis ja kelle me räpina paisul ikkagi seljataha jätsime (JESS!)) lükkasime Kirumpää silla all kohe risti. Ausõna, ilma igasugu pahatahtliku mõtteta! :)

Algus oli tavaline, ei voola. Tempo oli päris korralik, enamasti läksime meie teistest mööda. Vahel ikka mõni meist kah. Esimese silla all tegime väikese peatuse, lihtsalt niisama. Geelitajad vist panid esimese geeli, mina andsin sisse kokakoola tellimuse ja kimasime edasi. Kuidagi üsna kiirelt oli kätte tulnud see sild. Teise silla alt panime peatumata mööda ja kraapisime ennast Paidrani. Ülejäänud CO tõusis vahepeal põlvedele ja rakendas korralikku kanuutehnikat. Minu nüsitud põlved seda valu ei kannata ja ma ei ühinenud selle aktsiooniga. Seetõttu oli minu panus edasiliikumisse ilmselt pisut pisem kui teistel... Aga keegi õnneks ei kurtnud. Juttu jätkus kah mõnusalt ja üldse oli meil lahe.

Paidras tirisime oma puutüve kaldale, pisut juua ja üsna kohe edasi. Sealt alates vesi pisut ka voolab ja see meile meeldib. Varsti olime kohas kus meie kunagine Leevi süstaslaalomi ralli algas. Sealt oli mõnda aega tee üsna tuttav. Sildade alt saime oma madaltiheda paadiga keskmisest paremini läbi. Voolavas vees meil probleeme ei olnud, laine limpsas ainult meie madalast pardast pisut üle. Natuke veel ja olimegi Leevil!

Leeviks oli meie telefonipost enda pooridesse Aquaatilist vedelikku juba parasjagu imenud. Kaal oli mõnikümmend kilo suurem kui stardis ja üle silla tassimiseks võtsime ka ühe koormarihma appi. Sõime rahulikult suppi ja sirutasime end. Põied kah kortsu ja lasime edasi. Leevi slaalomipaiga S kurv oli sirgeks kaevatud ja sellest on tuline kahju.

Varsti oleme esimesel veskitammil. Kõik koos alla! Vett tuli sisse juba parajalt. Pumpasime Argo ja Agoga kordamööda siis vett välja ja sõitsime edasi. Tuju super ja minek mõnus. Väsimust ikka kah juba sees, aga mitte midagi negatiivset. Järgmine veskitamm... Peavoolust koos alla (See on koht, kus 2 aastat tagasi 2 nelsoni kanuud lõplikult ära uputati)

Ja siis see juhtus. Lained olid kahtlemata kõrgemad kui meie parras! Järsku karjatas Argo "Ruttu kaldale" Mina juba mõistsin põhjust, sest tagumik oli madalamale vajunud kui see normaalne oleks. Anders ja Ago ei saanud mittemiskit aru... Kaldal oli üks ümberläinud paat ennast tühjaks valamas ja Anders/Ago veel üritasid seal miskit manööverdada. Aga nina kaldasse jõudes oli juba hilja... Põhja see saba meil vajus :) Ja sügav oli seal. Ujusime siis välja - meie puutüvi käitus viisaka puupakuna ja oli nõus peale meie maharaputamist ilusasti ujuma :) Tõmbasime ta siis kaldale ja valasime tühjaks ning läksime kohe edasi. Suplus oli pigem värskendav ja tõstis emotsiooni. Suuremate tammide osas võtsime vastu otsuse, et Argo sõidab üksi alla. See õigustas ennast ja Süvahavva ja Viira sõitis haabjas ühemehelisena. Mujal lõikasime voolukeelest vaiksesse ja vältisime lainega osa.

Reol lõppes voolavam osa ära ja algas käänuline maailm :) ühte kohta võisid sa näha ca 3 korda ja tundus, et jõgi irvitab su üle. Peale raudteesilda oleva silla järel tegime väikese peatuse. Seal söödud energiabatoon lõpetas kõhu suuremad karjed söögi järele ja miski spordikeemialaks aitas ka ennast paremini liikuma saada. Leevaku pais oli tüütu, nagu alati, aga seekord ei tekkinud kordagi motivatsioonilanguse tunnet. Varasemat on ikka mingi tume auk olnud aga seekord mitte.

Leevakul istusime oma valusatel tagumikel (Puupink ei ole just parim iste ja pehmendused võtsime tagumiku alla alles Leevil...) natuke, sõime suppi ja panime kohe ka edasi. Arvan, et korjasmine ca 10 kohta seal. Enne megatüütut :) Räpina paisu läks paar süsta ja meiega stardist saati konkureerinud kanuu meist mööda. Tempo kukkus 12 minuti peale kilomeetri kohta...

Räpina paisul tegime kiirspurdi. Palk kohe uuesti vette ja eesmärgiks mitte kedagi mööda lasta ja ise paarist paadist mööda minna. Red Bull andis tiivad! :)

Enam-vähem nii ka läks. Mitmest kanuust ja paarist süstast läksime lõpuga mööda. Üks süst jäi napilt meie ette, aga meil ei olnud rohkem ka miskit käiku panna. Tempo oli kohati mõni sekund üle 6 minuti kilomeetri kohta, ehk siis selle palgi maksimum meie käes.

Natuke veel laia igavat ja tuulist jõge ning paistma hakkas Võõpsu sild! FINISH! Lõõpisime enne finishit, et nüüd enam ei jaksa ja katkestame paremal kaldal :)

Igatahes oli vaatamata väsimusele hea tunne ja me 13 tunnine retk (Lugedes Tamulal veele minemisest) sai edukalt lõpule. Tundus, et kõik olid rahul, nii need, kes iseendaga võistlesid kui Anu ja Kersti, kes naiste kahesel süstal hõbedase koha said.

Tänud ka toetusteamidele, meie oma siis Külli ja Triinu näol.

VA -- C4MEN 27 EST Vahur Leemets / Argo Raudsalu / Anders Kastemäe / Ago Kastemäe Suur Vall ehk Tiibklaver 12:42:13,2 Vahur

Nelsonlaste traditsiooniline munadepühade kanuumatk, mis seekord kujunes ilma järgi otsustades, pigem jõulumatkaks. Ehk nagu ütleb elav klassik Baturin: ...ootamatu juhus on arvestuste pankrot.
Reede 06.04.2012

Start oli Raplast veidi eemal asuva Krantsi kõrtsi juurest. Martin küll ütles telefonitsi, et Kantri kõrts - no ega suurt vahet pole ju :) Start hilines nagu alati. Aga selles ei ole vist enam kellegi jaoks midagi uut. Igor oli igatahes kohal sõjaväelise täpsusega. Toomas, Helen ja Heiko enam-vähem õigel ajal. Martinit, Karinat ning Keitu pidi ikka päris pikka aega ootama. Siis nagu ikka, tutvumine meie seltskonda tekkinud uute matkalistega, kanuude, mõlade, proviandi laialijagmine. Ning siis tekkis segadus tagasisõidu logistika teemal, nimelt selgus tõsiasi, et Ott meid järgmisel päeval kojusõidu juures abistada ei saa, seega läksimegi Vigala jõele teadmatuses, et kuidas tagagsisõiduga kujuneb. Algus oli jõel selline põnev, jõu- ja ilunumbrid iga kümnekonna meetri tagant.Ikka kord puu all ja kanuu peal, siis jälle kanuu all ja puu peal. Ühes kohas otsustati, et tülikas oks tuleks hoopis maha raiuda, et järgnevatel paatkondadel kergem ületulek oleks. Mõeldud-tehtud . Martin haaras entusiastlikult kirve kätte ja peale mõnda kirvehoopi kadus kirves lupsti vette. Kogu taidlemist saatis vihma ja lörtsisadu ning ilm oli tegelikult ka vastikult tuuline. Mõnda aega rutiinset mõlamist ja tuligi telkimiskoht. Ööbla oli päris kenas ja mõnusas kohas. Esiteks, oli lauge kalda tõttu kerge sinna kanuusid parkida. Teiseks, oli ohtralt kuuski, mida sai küttematerjaliks kasutada ja ülla-ülla, keset metsa isegi vägagi asjalik kemps. No mis sa hing veel tahad. Kõigepealt siis oksaraod ja puud kokku ning lõke üles, peale mõningast tule ääres soojendamist vahetas osa seltskonnast seljas olnud niisked rõivad kuivemate vastu. Ühtlasi meenutati oksanaadi juures seda, et küll nüüd oleks hea, kui oleks kirves käepärast. “Martin, kus kirves on?” ja küsimust saatis üksmeelne naer. Üles tõmmati köiest "pesunöör", mis peagi sai märgi riideid otsast otsani täis, alates kinnastest ja sokkidest ning lõpetades jopedega. Aga õhtu lõkke ääres oli tavapäraselt mõnus. Kuum tee, tuline frikadellisupp, krõbeda söese koorega küpsekartulid ning särtsakas Jägermeister. Leidus ka veidrikke, kes külma õlut lürpisid. Brrr! Tule ääres käis elav vestlus. Jutustati palju ja kirglikult. Eriti kütsid rahvast üles sellised teemad nagu alpinism ja kaljuronimine. Arutleti , et mis osa varustusest peaks endal kindlasti olemas olema ja mis võib olla ja mida saab laenata ja mida mitte ja millise firma oma on ikka parimatest parim. Tasapisi hakkasid matkalised telkidesse pudenema ja peagi läksid unele ka kõige tulisemad vaidlejad.

Laupäev 07 .04.2012
Hommikusöögi valmistasid Karina ja Helen. Söögiks alati õnnestuv kartulipuder konserviga ja tule taevas appi - lahustuv kohv???! Igatahes, Heiko lubas järgmine kord jälle oma jahvatatud kohvi varud kaasa vedada. Juba öösel oli hakanud tihedalt lund sadama ja lumesadu jätkus väikeste pausidega terve päeva. Seega tegemist siis miinuskraadidega ja ega soe see ilm tõesti polnud. Tuul siiski oluliselt nõrgem kui reedel. Ühest ägedast ja ahvatlevast veskitammist sõitsid alla Karina ja Martin ning Helen ja Tom, teised otsustasid kanuud ümber vedada. Tiina põhjendus selleks oli tegelikult mõjuv, kõik kuivad riided olid tal juba seljas. Ja jällegi läksid käiku need megakuulsad suured prügikotid, selleks, et vältida vee sattusmist jalgadele ja säilitamaks veel alles jäänud kehasoojust.Üks adrenaliinirikas koht oli jõel ka, vähemalt kahe paatkonna jaoks. Pöörates ühest kurvist välja selgus, et “Kivi otse ees!”. Suure telgi mõõtmetes, jämedad puud nii ühel kui teisel pool, risti ja põiki. Võimalus mööduda vaid paremalt poolt. Hoolimata minu meeleheitlikust mõlamisest, sõitsime ikkagi vastu kivi, õnneks siiski otse vastu. Nii, et Tiinalt käsk: “Täiskäik tagasi!” ja lõpp hea, kõik hea. Igatahes meie kanuul etem lõpp kui Titanicul. Heiko ja Keit olid tegelikult juba peaaegu sellest kivist ohutult möödumas, kui nad ühte kaldaäärset kivinukki tähele ei pannud ja ennast kanuuga voolu risti-põiki keerasid, nemadki suutsid õnneks kuivalt sellest olukorrast välja rabeleda. Teised, näiteks Nikita ja Igor tegutsesid väga profilt ning said pirakast kivist lõdva randmega mööda loovitud. Lõunapausi ajal oli aga enamikul rahvast juba suht külm (kellel vähem , kellel rohkem) ja nii otsustati, et esimese asjalikuma silla juures uuritakse välja meie täpne asukoht ja arutatakse läbi edasine tegevusplaan. Silla all selgus, et kümnest sõitjast Helen, Toomas, Karina ja Igor sõidaks lõpuni ehk Konuveresse aga Nikita, Keit ja Tiina tahaks Sulus lõpetada. Martin kui matkajuht oli erapooletu, mina ei suutnud kuidagi valikut teha. Ma ei mäleta millise variandi Heiko valis. Kokkuvõttes otsustati autojuht järgi kutsuda ikkagi Sulu silla juurde. Igor ja Toomas olid ikka väga pettunud. Nemad tahtsid seda kõige kärestikulisemat lõiku kindlasti läbi sõita. Aga seekord siis sedamoodi.

Tagasisõidul olin mina Tiina autos, millel olid all juba suvekummid ja taga veel ka kanuukäru. Nagu eelnenust veel vähe oleks, siis mingil ajal kukkus Tiina autol sumps alt peaaegu ära ja see juhtus nii veel korda kaks. Martin käis auto all seda jura koormarihmaga kinnitamas. Olgu öeldud, et ilm oli auto all roomamiseks ülimalt sobimatu - asfalt märg ja külm, mis siis, et presenditükk külje all. Paljakäsi ta seal toimetas nii, et vaatepilt oli isegi kõrvalvaatajaile karm ja valus. Nikita va õnneseen, sõitis Igori autoga Tallinna, sealt bussiga Rakverre ja oli kuueks kenasti kodus soojas, justkui kõksmurill. Sellel ajal kui meie veel ikka maanteel jukerdasime. Aga koju jõudsime meiegi, igaüks ise ajal.

Tegelikult oli äge matk ju, mis sellest, et eriti ekstreemsetes ilmaoludes. Alati ei saagi ju olla superilus ilm- vaheldust on ka vaja! Ning mis kõige olulisem - ükski paatkond ei läinud ümber, täiega tasemel kanuutajad, mis muud!

Ja lõpetuseks tsitaat Nikolai Baturinilt: “Iga hetk elust on ettepanek katsumusteks... ja elu on lõpuks üleelamiste summa.”

Uute kohtumisteni vaprad matkasellid!

Nelsoni klubiliste 3. rattamatk, seekord Lõuna-Eestis.
Toimus 19.august kuni 21. august 2011

Vandersellide kogunemine.
Kui mina oma rattaga Tapal perroonile veeresin, ootasid Karina, Martin, Heiko ja Keit juba Tallinn-Valga rongi.Raudruuna saabudes selgus aga, et rattamatkajaid on mujaltki ning suurel hulgal ja mootoripoolne vagun oligi rattaid ning reisijaidki juba pungil täis. Seega lidusime-vänderdasime meie oma kompsude ja ratastega rongi esimesse vagunisse. Hoiatasime piletimüüjat, et Tartust tuleb veel matkalisi lisaks. Ja nii ka oli, et Tartus lisandusid seltskonda juurde Marit, Alver, Tiina ja Juku (Taavi). Mõned ratturid Tartus ka väljusid, aga sellest hoolimata oli rongis ikkagi 17 jalgratast koos omanikega. Heiko ema oli küpsetanud meile retkele kaasa imemaitsvaid punasesõstra muffineid, mis rongisõidu ajal ka tänulikult nahka pisteti. Valgas oli esimene käik Maxima toidupoodi kus sai varutud toidumoona. Otsustati, et enne trassile minekut sööme, aga et eine oleks eksootilisem, siis läksime selleks Lätti ehk täpsemalt Valka . Ning peale lõunatamist suundusimegi esimese ööbimiskoha poole, milleks oli Pehmejärve ääres asuv Kautsi onn. Kui olime õnnelikult laagripaika jõudnud, siis tekkis Tiinal, Karinal ja Taavil soov minna ujuma. Lähim ujumiskõlblik järv oli mõne kilomeetri kaugusel, järve nime olen kahjuks unustanud. Ülejäänud rahvas jäi laagrisse toimetama. Püstitasime Maritiga koos telgi, Heiko pani söögi ja kohvi valmistmiseks vee priimusega keema. Marit ja mina hakkisime salatit. Kui supelsaksad tagasi jõudsid, said makaronid Bolognese katmega kah just valmis. Õhtul istusime onnis lõkke ümber. Mängiti kaarte ja lobiseti niisma. Kui aga telkidesse magama läksime, siis juba tibas kergelt vihma.
Laupäeva hommikuks oligi vihm täie hoo sisse saanud ja seega tuli nii ennast kui varustust üritada võimalikult veekindlalt pakkida. Selgus , et mitte ainult kanuumatkal pole suured mustad prügikotid hädavajalik kraam, vaid rattaretkel samuti. Hommikupudru valmistasid Karina ja Tiina.Karina ei olnud küll varem mitmehelbeputru keetnud, ta nimelt ise seda putru ei söö, aga valmistamisega sai ta küll hästi hakkama. Pudrule “silma” panime Mariti ema mõnusat marjadzemmi. Laupäevane tee kulges mööda kuppelmaastikke ikka viuhti mäest alla ja siis vaevaliselt pedaalides teisest taas üles. Igatahes mina ja Marit ei suutnud päris mitut küngast ratta seljas ületada vaid kõmpisime ratast käekõrval lükates jalgsi tippu. Mille kohta Taavi arvas, et meie rattaga läbitud kilomeeritest pärast päris mitu peame maha kärpima. Antslasse saabudes olid kõik nii läbiligunenud ja külmunud, et tegime burksi- ja kohvipausi. Küll kuum kohv oli hea, tops soojendas käsi ning kohv ise lõi vere reipamalt käima. Ja taas teele, nüüd siis Põlva poole. Põlvas jällegi söögikraami kokkuostmise koht. Aga et tegemist oli taasiseseisvumispäevaga, siis otsustati sefiiritort osta ja sokutati see Martini pakikale. Martin sellest vaimustuses küll ei olnud.Aga talle au andes sai ta tordi Kärsa külla transamisega ideaalselt hakkama. Põlvast väljudes avastas Marit, et tal rattal tagumine rehv tühi. Meesterahvaste puudust meie seltskonnas polnud, nii et läks kohe remondiks. Kui mitu naist ühte kööki söögi tegemise ajal hästi ära ei taha mahtuda, siis nüüd selgus, et samamoodi ei sobi mitu meest ühte ratast lappima. Ausalt, riid polnud enam sugugi kaugel. Nägeleti ikka korralikult.Töövahendite nappuse tõttu jäi kahjuks rehviparandus ikkagi poolikuks ning jätsime Mariti, Juku ja Alveri Tanelit ootama, kes pidi neile vajaliku võtme ostma ja tooma. Meie kihutasime Kärsa poole, et seal saun küdema panna ja õhtusööki valmistada. Mingi aeg jõudsid ka mahajäänud ööblasse järgi.Seekord olime kokanaadis koos Tiinaga ja menüüs seljanka. Kõht oli kõigil hirmus tühi ja hoolimata sellest , et purgisupp 3 minuti seljanka ei sattunud just parim valik olema sai supp ikkagi kähku otsa. Magustoiduks sefiiritort ja lõkkeleegil kärsatatud vahukommid.
Sauna juures oli vaablaste pesa ja need olid ikka päris pirakad elukad. Üldse on Lõuna-Eestis kõik kuidagi rammusam. Kui vihm siis ikka tihe, kui vikerkaar siis juba topelt ja kui on vaablased siis kohe massiliselt.
Sauna kütmise eest hoolitsesid väga kohusetundlikut Mari ja Keit. Mari iga natukese aja tagant märkis, et huvitav miks küll korstnast üldse suitsu ei tule ja Keit siis muudkui lippas puid alla toppima. Saun sai korralikult kuumaks, aga kuna päev oli väga pikk ja kurnav olnud siis kadus rahvas peale pesuskäiku väga kähku aita tudule.
Kui laupäeva hommikul sai rataste selga ronitud täpselt plaanitud kellaajal ,siis pühapäeval magasime kõik rõõmsalt sisse. Heiko ja Tiina tegid traditsioonilist matkasööki - kartuliputru konserviga ja tänu Tiina rikkalikele kokanaadi kogemustele sai puder paraja paksusega ning maitsev. Asjad oli vaja siva kokku pakkida ja teele jälle. Enne sai veel aida juures rahvas grupipildile püütud ja lahkeid võõrustajaid Tanelit ja Marit tänatud. Martini soovil läksime Võnnu kirikut kaema ja ennnäe seekord oli tegmist täiesti toimiva kirikuga, teenistus parjasti käis. Võnnus lahkusid meist Tiina ja Taavi. Tiinal oli vaja jõuda mingile olulisele kokkutulekule.Allesjäänud võtsid suuna Kavastusse. Kavastus sõitsime parvega üle Emajõe vee, üle vee ja lainete. Teisel kaldal tegime lõunapausi ja suur hulk herilasi arvas heaks meiega ühineda. Siis ootasime sinna ka Tanelit, kes Karina mahaunustatud pusa järgi tõi. Kavastust suund Luunjale. Luunjas tuli Taavi rahva sekka tagasi ja väntasimegi Tartu poole. Seekordne matka lõpp oli eriti efektne, sest raekoja platsil oli just miskine muusikafestival ja meie matk lõppes söögikohas Suudlevad Tudengid suisa pasunakooride saatel. Kui ülipidulik eine söödud hakkasime Tartu vaksali poole kõndima ja sõitma, välja arvatud
Taavi ja Keit , sest nemad sõitsid Rakverre Taavi autoga.
Tapale jõudes jäid Karina, Martin ja Heiko oma transat ootama, mis neid koju viiks aga mina juba õnneks olingi kodus.
Tänu matka korraldamise eest kuulub seekord Heikole, rahvas jäi tõesti väga rahule ja Heiko oli ise ülimega tubli, arvestades, et tal käsi tegelikult haige.Martin tunnustas ka Alverit vastupidavuse eest.
Kokku sai läbitud pea 200 km.

Karula laager 28-29 mai 2011



Laupäev, 28. Mai



Viis inimest (Keit, Martin, Tiivi, Juta ja Karina). Üheteist paiku startisime Karulasse. Enne sinna jõudmist tegime väikese poe peatuse. Kohale jõudes oli juba üks telk püsti. Martin ja Keit asusid meie omasidki üles seadma. Kui telgid püstitatud, riided vahetatud ning köied üles viidud, asusime ronima. Vaikselt hakkasid teisedki saabuma. Peagi ühinesid ka nemad meiega.

Peale mõningaid tunde ronimist läksime Viljandisse süüa ostma. Kõhud täis, jätkasime ronimisega.

Üles oli seatud ka nn ahviraudtee, kus siis sõita sai. Ka Keidul oli soov sõita. Kahjuks ei saanud Martin üksi Keidu üles vedamisega hakkama ning vajas Karina ja minu abi.

Kaheksa paiku õhtul otsustasime teha jalutuskäigu järve äärde. Käega katsudes tundus vesi piisavalt soe. Martini keelust hoolimata läksime ujuma. Lõpuks otsustas ka Martin meiega liituda, vaid Keit jäi kaldale kõht kõveras meie üle naerma.

Hiljem sai istutud lõkke ääres ning saunas käidud.



Pühapäev, 29. Mai



Ärkasime kell seitse. Karina oli oma saiakesed välja jätnud ja leidis nende seest sipelgad. Peale hommikusööki ronisime veel veidi.

Inimesed hakkasid vaikselt lahkuma. Pakkisime enda asjadki kokku ja enne ühtteist võtsime suuna Viljandisse. Meil oli plaan käia lossimägedes. Viljandis oli parasjagu koertenäitus.

Teel koju hüppasime läbi Mamma talust. Sel ajal kui Martin sees passis vaatasime meie Jutaga kutsikaid, Keit jalutas niisama ning Karina sai lõpuks õppida oma kunstiajalugu.

Umbes kahe aeg jõudsime tagasi Rakverre.



Meil vedas ilmaga, lubati küll vihma, aga oli koguaeg päikesepaisteline kuid pisut tuuline.

Kirjutas Tiivi

PILDID: http://www.snap.ee/user/Tiivi/album/karula_28_29_05_2011

Kanuumatk 22.-23. aprill 2011Valgejõel.

Reede hommik, 22.Aprill, päike paistab.

15 inimest (Martin, Heiko, Tiina, Marit, Alver, Rauno, mina, Keit, Juta,
Helen, Tom, Madis, Mikko, Janar ja Alik) seisavad Valgejõe kaldal.
Kätte oli jõudnud päevakene, millal alustame Martini poolt korraldatud kanuumatka.
Kusjuures, ega Martin seda matka ise nii väga orgunnida tahtnudki, kuid
Juta käis talle peale nagu paha uni ja kui Juta ka soodsalt kanuud välja rääkis, siis ülejäänu oli
vormistamise küsimus.
Tavapäraselt ei saanud me jälle jõele sellel kellaajal nagu plaanitud, aga vähemalt ikkagi saime.
Süüdistada tuleb selles Jutat, kes küll kanuurentijale mainis, et osad kanuud on mehitatud
kolme persooniga aga ei märganud seda mainida, et need kolmandad isikud ka
mõlasid vajavad. Aga see se(i)gadus oli hõlpsalt, kuigi mõnetise ajakuluga lahendatav.
Esmapilgul tundus, et tuleb imeliselt tore, mõnus ja kuiv päev kõigile.
Paraku sai jõevee temperatuur siiski üle kontrollitud.
Matkal olevat kaks väikest pesamuna Keit ja Alik suutsid koos Heikoga kanuu ümber
ajada, Jõevälja sauna silla juures.
Õnneks oli lähedal ka meie kangelaslik matkajuht, kes hüppas põlvist saati vette
ja hoidis ära ka kahe teise kanuu ümbermineku, ühes neist
sõitsid Mikko, Janar ja Madis ning teises Marit, Rauno ja Alver.
See kõik toimus enne seda, kui mina ja Tiina suutsime kaldale randuda.
Aga kuna meil Tiinaga oli kõige tühjem kanuu, siis tehti see rutuga kottidest vabaks,
ning Martin ja Tiina sööstsid suure kiirusega teisele poole silda poiste varustust päästma.
Vedas, et enamus kraamist siiski korralikult kanuu alla kinni oli jäänud.
Kahjuks siiski Keit kaotas ühe kummiku ja termose. Heiko peab kuludesse kandma
prillid ja fotoaparaadi koos väärtuslike ja asendamatute fotodega.
Siin kohal ütleks poistele Friedrich Nietzshe sõnadega "Kõik, mis ei tapa, teeb tugevaks."
Sillal sai lõdisevad noormehed väledalt topitud kuivadesse riietesse. Seda kõike
tänu Maritile, kes nobedalt kottidest kuiva varustust välja tõmbas.
Hea on ka see, et kogu matkaseltskond oli poiste kanuu ümbermineku ajal suht lähedal.
Seega abi ei olnud kaugel.
Päev aga jätkus tempokalt.
Minul ja Tiinal tekkis laulutuju ja me laulsime kõvasti ja valesti nii, et terve jõgi kajas meie
mööda laulmisest.
Oligi aeg sealmaal, et paras hetk pidada lõunat. Olime jõudnud Sika metsavahi eluaseme juurde.
Lõunasöögi aegu paistis, et kisub vihmale, nii
otsustasimegi Tiinaga oma päeva lõbusaks muuta ning disainisime glamuursed vihmakeebid,
algmaterjaliks suured prügikotid. Kahevärviline kile osutus vägagi tänuväärseks materjaliks
ja neist üha uusi ja uusi mudeleid välja võludes suutsime päris pikka aga rahva tähelepanu
köita.Vihmakeebid valmis ja sõit võiski jätkuda. Peagi jõudsime kohta, mis oli imeline ööbima jäämiseks
ja asjade kuivatamiseks. Lõke sai püsti ja kütet varusid kõik see mees ja naine ning poiss nii usinasti ,
et jätkus lausa hommikukski .
Õhtusöök oli tänu Mikkole tavapärasest matkaeinest erilisem, sest ta oli varunud väga
põnevat vardasse pistmise kraami, mida enamik polnud ilmselt kunagi elus veel proovinud. Aga selgus ,
et täitsa söödav, isegivõiks öelda, et lausa suupärane.Toit oli valmistatud, kõht täis söödud ja mõni
sõna juttugi aetud, kuid päev oli siiski oma töö teinud, väsimus murdis ja oligi uneaeg käes.

Laupäeva hommik, 23. Aprill ja mitte nii päikesepaisteline hommik kui eelmine päev.
Hommikupudru kallal toimetas peamiselt Helen. Puder sai suht kähku otsa, järelikult maitses.
Keha kinnitatud ja laager kokku pakitud, saime plaani päraselt kell üheksa jõele.
Jõgi oli seekord tunduvalt ägedam kui eelmisel päeval.
Rohkem oksi teel, kust alt läbi sõita või millest üle sõita. Kindlasti peaks mainima,
et ka vool oli tugevam ja peale Peterburi maantee silda eriti kärestikuline.
Jõele ja seal olevatele takistustele vaatamata võis öelda, et kõik olid kuidagi uskumatult kuivad.
Aga enne õhtut ei tasu kunagi hõisata.
Kõik kanuud ja ainus süsta ( Tom ja Helen)olid eespool juba läinud, kui me Tiinaga taga
uimerdasime ja lausa seisime kaldal, et Tiina saaks rahulikult telefoniga rääkida.
Kui kõne peetud võtsime kanuule suure hoo sisse ja üritasime kaotatud
vahemaad tagasi võita. Aga tark ju ei torma! Ja siis oligi tulemus käes. Lahemaa rahvuspargi
lähedal keerasime kanuu kummuli ja nii õnnetult, et ise jäime kuuse külge kinni.
Võitlesime kuuse okstega, et ennast vabastada.
See võttis ikka hea mitu minutit. Ja siis kui pilk sai jälle
Nõmmveski poole pööratud nägime kuidas kanuu ujub suurel kiirusel allavoolu. Nii hakkas võidu
ujumine,et kähku kanuule järele jõuda. Meil vedas. et kanuu jäi vee all oleva
puu taha korraks toppama, nii et saime pageja kätte.Aga meil puudus kallas mille peale kanuu tõmmata,
et vesilastist vabaneda. Nii ei jäänud muud üle, kui üks ühele poole kanuud, teine teisele poole kanuud ja
ujusime reipalt edasi. Kuid siis lõpuks nägime siiski väikest võimalust mingis porimülkas, kus saaks kanuu
veest tühjendada. No see oli raske tegevus, ( kohenäha et jõunumbrid ei ole siiski naiste
kõige tugevam külg),õnneks aitas meid loogiline mõtlemine ja kasutasime ära voolu
jõudu ja oma keha massi et kanuu ümber keerata.
Saime kanuu tühjaks ja siis siva oma asju päästma, mis veel päästa andis.Õnneks oli Martin eelnevalt
mu hästi välja koolitanud, kuidas pakkida matkakotti, sest minu asjadega kott oli
veel ainuke, mis vees ulpis. Kui kott käes siis veel paar tõmmet ja jõudsime juba matka lõpp-punkti
Nõmmveskile teiste matkaliste sekka. Kes meist absoluutselt puudust tundmata askeldasid, tassisid veste,
mõlasid ja kanuusid. Selgus ka, et eelmisel päeval ebaõnnestunud tüürimees Heiko oli seekord oma oskusi
tublisti parandanud ja Aliku ning Juta kuivalt pärale toimetanud.
Ja meie vahva adrenaliini rohke seiklus saigi kahjuks läbi.
Siin kohal võiksime Tiinaga järgmisel kanuumatkal meeles pidada hollandi filosoofi Spinoza poolt öeldut:
"Kui me hindame õigesti oma jõudu ja võimeid, siis näeme selgelt, mida peame tegema oma eesmärgi
saavutamiseks.
Teisest küljest aga, teades oma puudusi ja jõuetust, mõistame, mida peame vältima"

Kokkuvõtvalt peab nentima, et jällegi üks igati meeldejääv ja hästi kordaläinud üritus Nelsoni klubis.
Ja kuigi osa matkalisi polnud meie huviklubist ei ööd ega mütsi kuulnud sulandusid nad seltskonda kenasti
ja ehk kohtab neist nii mõndagi teinekord veel meie seltsis rändamas.

Triin ja J.