02 märts 2011

Otepää MK 2011, juunioride MM ja Tamsalu-Neeruti maraton. 3 in1.


Klubirahva tungivatele soovidele ja nõudmistele vastu tulles, siis kirjatükk nelsonlaste imelikest ja vähemimelikest juhtumistest Otepääl. Minule omaselt ei keskendu ma mitte kronoloogilisele täpsusele, vaid nagu enamasti ikka, kirjutan rohkem emotsiooni pealt.

Rahvast kogunes siitnurgast ja sealtnurgast Otepääle kokku. Et minul siis MK Otepää etapi korraldamise juures abiks olla juba kolmas aasta, aga osadel veelgi pikem aeg, siis ega seekordsel ajavõtutiimi bossil Timo Õunal meile reedel, 21. jaanuaril midagi väga uut ja väga põhjapanevat öelda polnudki. Vanad olijad teavad ise kus, mis ja kes ja õpetavad uutelegi. Küll aga oli uudistamist “tutikas “võistluskeskuses ja uuenenud staadionil. Seekord oli majutuskoht kesklinnas - väga super.

Seoses sellega, et Maritil oli käsi haige, sai minu uueks paariliseks kiipimisel Karina, vastutavaks päälikuks jäi Ott, nagu varasematelgi aastatel. Marit oli finišis numbreid ütlemas ja Laura numbreid kirja panemas. Tanel ja Heiko stardis kuulsustega poseerimas :) Liis tegi midagi ääretult olulist, aga ma enam ei mäleta, mis see just oli. Aga oli tähtis töö igatahes.

Maritil oli kaasas ka igavene ports Viru maratoni stardinumbreid, mis oli vaja kokku voltida ja ümbrikusse pista. Õnneks oli Marit varunud piisavalt motivatsioonimaterjali - Kirsi hõõgveini näol. Nii, et voltimine läks lausa lennates ja nägude õhetades. Martin ja Karina moodustasid nii tegusa tiimi, et vaevalt ükski hiina päritolu massin nendega võrdselt numbreid voldiks ja pakendaks.

Loomulikult sai ka saunatatud nagu ikka ja alati MK ajal. Korraliku “sauna” sai ka Karina, kui Tanel talle andis eriülesande saunas ahjule tuld juurde lisada, no ja Karina kasutas selleks miskeid õhukesi voodrilaudu, mis käitusid nagu laenu leib, see tähendab põlesid suht siva ära. Nii, et kui Tanel läks kaema, et kas saab juba Leilit võtta, siis hetke pärast kostis King Kongilik möire. Ahjus olevat tuli kustunud. No oma leili me saime lõpuks siiski kätte. Nii, et ei miskit katastroofilist. Aga Tanel on ilmselgelt olnud liig suures vaimustuses nõukaaegsest filmist “Naine kütab sauna” Ita Everiga peaosas. No siis olid hoopis teised ajad ja hoopis teistsugused naised.

Karina, Martin ja mina tegime ka ühise suusasõidu. Vahuril on õigus – meie vanuseid inimesi (siis minu ja Vahuri vanuseid ) treening mitte ei arenda vaid väsitab. Kuidagi ei suutnud noortega sammu pidada, aga ehk oli ka asi selles, et nemad sõitsid vabastiilis aga mina vaid klassikat. Sammud seega erinevad.

Tänavune aasta oli aga eriline veel selle poolest, et kohe 26. jaanuaril algas juunioride ja U23 MM, kus jällegi ajavõtumeeskond vajalik oli. Tiimijuht taas Vahur ise.Turvamehed kes meid MK etapi ajal veel kahtlustavalt seirasid, said juunioride MM-i ajal juba päris headeks tuttavateks.

Osad meist, näiteks Martin, Ott, Marit, Sixtengi pidid küll mõnda aega kas töö - või koolikohustusi täitma. Aga Heiko ja mina olime suurvõistluste ajaks lausa puhkuse võtnud. Ühe korra sai ka Heikoga koos suusaradasid mõõdetud. Heikoga sai rahulikumalt suusatada ja sestap võtsime ka pikema maa sõitmisks ette.

MM-i ajaks saabus nelsonlastele appi ka üks värskendavalt energiline ja väga lahe inimene, nimega Helle, aga reageeris ka hüüdnimele Siilike. Momentaalselt haakus ta meie suht jabura kambaga, nii et tundus nagu oleks ta juba aegade hämarusest alates nelsonlastega koos olnud. Nutikas, vaimukas ja asjalik, mine või koos luurele! Tore oli seegi, et ka Teesi leidis õppimise ja töö kõrvalt meile aega appi tulla.

Kui MK-l kulges meil ajavõtu poole pealt kõik lausa ideaalselt, siis MM-il tuli väike vonks ka sisse, õnneks selline mis klaarus nii, et see kuskil suuremat kõlapinda ei tekitanud, küll aga väike paanika meie endi hulgas. Pean silmas ühte kadunud alust kiipidega.

Eraldi peab peatuma sellel kuidas Martin 27. jaanuaril pidus käis ja siis toidumürgituse sai. Nimelt pakuti ööklubis Comeback tasuta mahla, mida oli täiendatud “mingi lisaainega” mille vastu siis Martini organism protestima hakkas ja protestis kuni järgmise päeva pealelõunani. Martin jällegi peab “tänama” Heikot, kes talle ohtralt seda salakavalat jooki lauda tassis.Kohe nähe, et vanad sõbrad!

Hommikul sai Martinile igasuguseid häid nõuandeid jagatud, tervise parandamise asjus. Enamik neist klassifitseerus küll rubriiki - tagantjärele tarkus. Aga kui lõunaks polnud Martini välimus ja enesetunne märkimisväärselt paranenud, sai ka suurimatel norijatel nokkimise isu otsa ja hakati juba pai tegema ja lohutama.

Sai seda kurikuulsat kohta Comeback, siis 30. jaanuaril isegi väisatud ja hullupööra tantsu vehitud, aga minust veelgi vingem tantsija oli Mari, kes päevavalguses selline väga malbe ja vagur näis aga ööklubis muutus tõeliseks tansuässaks.

Enne ööklubitamist mängisin esimest korda elus Aliast, milles mul küll väga hästi ei läinud .Juku oli nii hea sõnaseletaja, et ma suht kiirelt ära arvasin millega tegu, aga paraku ei suutnud ma samaväärselt säravalt Jukule vastata. Aga noh, see oli ju ainult mäng, mis ei käinud isegi raha peale rääkimata mõisast.

Ka sellel nädalavahetusel sai sauna tehtud, aga mehed millegipärast loopisid seekord nii kõvasti leili, et mul pidid kõrvad pea küljest kõrbema. Aitas vaid ülehelikiirusel pagemine.

Paraku pidin ma juba esmaspäeval 31. jaanuaril tööl olema niisiis lahkusin pühapäeval väga varakult Otepäält. Kuuldavasti oli klubirahval ka esmaspäeval väga lõbus, aga sellest võivad juba teised kirjutada.

Ja kohe krapsti Tamsalu-Neeruti maratoni juurde.

Tamsalu-Neeruti maraton toimus siis 06.veebruaril. Mina sõitsin Tamsalusse erinevalt eelnevatest aastatest, seekord rongiga ja tegelesin just orienteerumisega, et kuskohas küll see spordihoone võiks olla, kui minu juures peatus auto ja Tanel kutsus mind lahkesti kauplusetiirule. No sellel tema lahkusel polnud altruismiga küll mingit pistmist, sest tegelikult oli Vahur andnud talle korralduse veepütid ära kasida ja tal oli plaan mind selle töö juures lihtsalt ära kasutada. Aga paraku hakati mind sekretariaadist otsima ja nii ma sinnapoole suundusingi. Minu suureks kurvastuseks oli sinna jõudes kõikidel juba käed ja jalad tegevust täis, nii et olingi töötu. No minu jaoks pole sellises olukorras loomulikult midagi uut. Nii ma siis jõlkusingi mööda platsi ja vahtsin silmad pärani suusarahva kirevat seltskonda. Mingil hetkel siiski arvati , et mind ikkagi on appi vaja ja nii ma alustasingi diplomitele kleepsude kleepimisega, millest hiljem kujunes minu põhitöö, vahepeal aga aitasin ka stardimaterjalide väljastamise juures. Sekretariaadis möllasid Marleen, Tiivi, Marit ja Käts. Õues panid aegasid kirja Tiivi, Marleen ja Juku.Sinises soojakus istusid mugavalt ja mõnusalt Ott ja Sixten. Martini leivanumber on pakibuss.Heiko loomulikult Pariisi TP-s, Keit ka seal. Efka korraldas lastesõite ja oli agaralt kaasa löömas ka diplomite kleepimise ja sorteerimise “rallis”. No nende diplomitega juhtus ikka mitu viperust ka, enne kui asi ladusalt jooksma hakkas. Sixtenil ja Vahuril oli tükk tegemist ja närveldamist enne kui süsteem jonnimast lakkas ja diplomeid nagu kord ja kohus printis. Ausalt öeldes Tamsalu-Neeruti oli minu jaoks tunduvalt väsitavam, kui kogu Otepää kokku. Kujutan ette kui väsinud olid veel need, kes ka eelmisel päeval platsis ja tegevuses olid. Aga loomulikult kui vähegi võimalik, olen ikka ka järgmisel aastal valmis nõu ja jõuga ürituse õnnestumise nimel kaasa aitama.