Et kõik ausalt kirja panna, peab alustama sellest kuidas talvel Võhandu Maraton 2012 välja kuulutati. Mitte, et see varem teada ei oleks, sest Võhandu Maraton on umbes sama kindel asi nagu Surm või Maksud, aga meeldetuletuseks see oli. Kuna pärissport on meid ammu maha jätnud ja noorte ja vihaste ning vanade ja tublide spordihulludega me enam sammu pidada ei suuda, siis tuleb leida alternatiive enese mitmeteisstunnisele retkele minekuks motiveerimisel.
Kuna a) Mina olen selle asja kanuuga ja poolde maasse ka raftiparvega läbi teinud, b) Ago on selle kahese süsta ja slaalomisüstaga läbi teinud, c) Anders on selle kahesega läbi teinud, siis tuli välja mõelda midagi sellist, mida me veel ei ole teinud. Ja see, mis mulle pähe tuli oli Haabjas.
Kuna Argo on viimasel ajal normaalse veespordiharrastaja ellu tagasi toodud, siis tekkis mõte vana hea punt kokku võtta ja otsida kusagilt haabjas, mis meid nelja kanda suudaks. Kiire ühendusevõtt ainsa mulle varasemast teada oleva haabjameistri Aivar Ruukeliga ja paljulubav vastus - "Minul sellist haabjat, millega neljakesi sõita ei ole, aga ma tean kellel on".
Ja edasi on juba teadagi mis :) Jaan Keerdo lubas, et tema Tiibklaveri, eht Lumõvalli nimeline maksihaabjas on meil maratonil kasutada. Võimas. Teised sisustasid vahepeal aega ka pisut trenni tegemisega, minu ajaplaan seda õnneks ei võimaldanud ja nii ma olingi enne maratoni suhteliselt värske ja ei olnud ennast treenides ära väsitanud.
Maratoni lähenedes sai selgeks, et mu logistikaplaan - rentida Võhanduks ainult rafte ja kanuukäru mitte kaasa võtta ei päde eriti. Me ei suuda seda kuivalt ca 50-60 kg kaaluvat haavapalki bussi katusel transada ja käru tuleb ikka kaasa. Seetõttu sai kõigil "omadel", kes kanuud muidu seljas Võrru tassima oleks pidanud lubatud kanuud/süstad meie kärule tõsta.
Meie esindus oli seekord traditsiooniliselt soliidne - Meie telefonipostil, Anu ja Kersti me kahesel, Heiko ühesel süstal, Taavi/Tiina Ragnis/Egert Tanel/jakeegitemasõber kanuul ning Juta ja Tiit lisaks Tiidu kanuuga.
Reedel peale tööd sai siis käru sappa võetud ja Võru poole purjetatud. Tartu taga kohtusime me siis ka oma haavapuupakuga. Oli ikka parajalt suur ja raske, aga samas ehe ja päris. Erinevalt plastikvannidest tekib haabjaga miski teistsugune side. Haabjas on justkui päris ja elus asi.
Kuna teerada paadini oli kitsas, siis sai kohe ka haabjatassimine/kataitamine ära proovitud. Raske küll, aga liikus libedalt puurullikutel. Mahtus ilusasti kärusse kah ja edasi viis teekond Võrru. Võrus pumpasime kõigepealt parved täis, panime asjad ära ja läksime sööma. Enamus meist ööbis kas Spordikoolis või Uma Kuubikus. Hommikul kell 6 korjasin rahva peale ja liikusime stardialale. Ennustusvõistlusel teemal jää ja Tamula võitsid need, kes panustasid jää säilimisele stardihetkeks. Mis siis ikka - Hillar mõtles kiirelt välja päris adekvaaatse lahenduse - start on Kirumpäält ja 7:30. Enamus pärisvõistlejaid jõudsid õigeks ajaks starti ja paremat lahendust seal ei olnudki. Kuna mina pidin hoolitsema selle eest, et kõik me parved kogu varustuse saaks, siis saime me mõni minut peale seitset Tamulalt liikvele. Õigeks ajaks starti jõudmine tundus pisut ebareaalne, aga see ei vähendanud me positiivset emotsiooni karvagi.
Parras ulatus minu ja Argo vahel veest üle ca 5 cm. Meile oli see lagedal veel täiesti piisav. Mingit ohutunnet ei tekkinud, kerge aimdus lainete osas ainut (See aimdus saab siin veel omaette lõigu) Riides olime 3 esimest Hiko Rafter Long Johnides, Argo slaalomiriides. Ilm oli SUPER! Hommikul küll pisut jahedust, aga päike lisas sooja ja Anders ning mina viskasime raftibolerod maha, minul selle all NRS pikk Hydroskin, Andersil lühike. Minul külm ei hakanud, lõpuni välja.
Starti jäime muidugi hiljaks, ca 12 minutit, aga lendstart on kah lahe :) Stardis õnnestus esimest korda ka haabja massi ja enda võimu näidata - ühe rohelise kanuu (Kes hiljem korduvalt meiega samas tempos sõitis ja kelle me räpina paisul ikkagi seljataha jätsime (JESS!)) lükkasime Kirumpää silla all kohe risti. Ausõna, ilma igasugu pahatahtliku mõtteta! :)
Algus oli tavaline, ei voola. Tempo oli päris korralik, enamasti läksime meie teistest mööda. Vahel ikka mõni meist kah. Esimese silla all tegime väikese peatuse, lihtsalt niisama. Geelitajad vist panid esimese geeli, mina andsin sisse kokakoola tellimuse ja kimasime edasi. Kuidagi üsna kiirelt oli kätte tulnud see sild. Teise silla alt panime peatumata mööda ja kraapisime ennast Paidrani. Ülejäänud CO tõusis vahepeal põlvedele ja rakendas korralikku kanuutehnikat. Minu nüsitud põlved seda valu ei kannata ja ma ei ühinenud selle aktsiooniga. Seetõttu oli minu panus edasiliikumisse ilmselt pisut pisem kui teistel... Aga keegi õnneks ei kurtnud. Juttu jätkus kah mõnusalt ja üldse oli meil lahe.
Paidras tirisime oma puutüve kaldale, pisut juua ja üsna kohe edasi. Sealt alates vesi pisut ka voolab ja see meile meeldib. Varsti olime kohas kus meie kunagine Leevi süstaslaalomi ralli algas. Sealt oli mõnda aega tee üsna tuttav. Sildade alt saime oma madaltiheda paadiga keskmisest paremini läbi. Voolavas vees meil probleeme ei olnud, laine limpsas ainult meie madalast pardast pisut üle. Natuke veel ja olimegi Leevil!
Varsti oleme esimesel veskitammil. Kõik koos alla! Vett tuli sisse juba parajalt. Pumpasime Argo ja Agoga kordamööda siis vett välja ja sõitsime edasi. Tuju super ja minek mõnus. Väsimust ikka kah juba sees, aga mitte midagi negatiivset. Järgmine veskitamm... Peavoolust koos alla (See on koht, kus 2 aastat tagasi 2 nelsoni kanuud lõplikult ära uputati)
Ja siis see juhtus. Lained olid kahtlemata kõrgemad kui meie parras! Järsku karjatas Argo "Ruttu kaldale" Mina juba mõistsin põhjust, sest tagumik oli madalamale vajunud kui see normaalne oleks. Anders ja Ago ei saanud mittemiskit aru... Kaldal oli üks ümberläinud paat ennast tühjaks valamas ja Anders/Ago veel üritasid seal miskit manööverdada. Aga nina kaldasse jõudes oli juba hilja... Põhja see saba meil vajus :) Ja sügav oli seal. Ujusime siis välja - meie puutüvi käitus viisaka puupakuna ja oli nõus peale meie maharaputamist ilusasti ujuma :) Tõmbasime ta siis kaldale ja valasime tühjaks ning läksime kohe edasi. Suplus oli pigem värskendav ja tõstis emotsiooni. Suuremate tammide osas võtsime vastu otsuse, et Argo sõidab üksi alla. See õigustas ennast ja Süvahavva ja Viira sõitis haabjas ühemehelisena. Mujal lõikasime voolukeelest vaiksesse ja vältisime lainega osa.
Reol lõppes voolavam osa ära ja algas käänuline maailm :) ühte kohta võisid sa näha ca 3 korda ja tundus, et jõgi irvitab su üle. Peale raudteesilda oleva silla järel tegime väikese peatuse. Seal söödud energiabatoon lõpetas kõhu suuremad karjed söögi järele ja miski spordikeemialaks aitas ka ennast paremini liikuma saada. Leevaku pais oli tüütu, nagu alati, aga seekord ei tekkinud kordagi motivatsioonilanguse tunnet. Varasemat on ikka mingi tume auk olnud aga seekord mitte.
Räpina paisul tegime kiirspurdi. Palk kohe uuesti vette ja eesmärgiks mitte kedagi mööda lasta ja ise paarist paadist mööda minna. Red Bull andis tiivad! :)
Enam-vähem nii ka läks. Mitmest kanuust ja paarist süstast läksime lõpuga mööda. Üks süst jäi napilt meie ette, aga meil ei olnud rohkem ka miskit käiku panna. Tempo oli kohati mõni sekund üle 6 minuti kilomeetri kohta, ehk siis selle palgi maksimum meie käes.
Natuke veel laia igavat ja tuulist jõge ning paistma hakkas Võõpsu sild! FINISH! Lõõpisime enne finishit, et nüüd enam ei jaksa ja katkestame paremal kaldal :)
Igatahes oli vaatamata väsimusele hea tunne ja me 13 tunnine retk (Lugedes Tamulal veele minemisest) sai edukalt lõpule. Tundus, et kõik olid rahul, nii need, kes iseendaga võistlesid kui Anu ja Kersti, kes naiste kahesel süstal hõbedase koha said.
Tänud ka toetusteamidele, meie oma siis Külli ja Triinu näol.
VA -- C4MEN 27 EST Vahur Leemets / Argo Raudsalu / Anders Kastemäe / Ago Kastemäe Suur Vall ehk Tiibklaver 12:42:13,2 Vahur
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar