Nelsonlaste traditsiooniline munadepühade kanuumatk, mis seekord kujunes ilma järgi otsustades, pigem jõulumatkaks. Ehk nagu ütleb elav klassik Baturin: ...ootamatu juhus on arvestuste pankrot.
Reede 06.04.2012

Start oli Raplast veidi eemal asuva Krantsi kõrtsi juurest. Martin küll ütles telefonitsi, et Kantri kõrts - no ega suurt vahet pole ju :) Start hilines nagu alati. Aga selles ei ole vist enam kellegi jaoks midagi uut. Igor oli igatahes kohal sõjaväelise täpsusega. Toomas, Helen ja Heiko enam-vähem õigel ajal. Martinit, Karinat ning Keitu pidi ikka päris pikka aega ootama. Siis nagu ikka, tutvumine meie seltskonda tekkinud uute matkalistega, kanuude, mõlade, proviandi laialijagmine. Ning siis tekkis segadus tagasisõidu logistika teemal, nimelt selgus tõsiasi, et Ott meid järgmisel päeval kojusõidu juures abistada ei saa, seega läksimegi Vigala jõele teadmatuses, et kuidas tagagsisõiduga kujuneb. Algus oli jõel selline põnev, jõu- ja ilunumbrid iga kümnekonna meetri tagant.Ikka kord puu all ja kanuu peal, siis jälle kanuu all ja puu peal. Ühes kohas otsustati, et tülikas oks tuleks hoopis maha raiuda, et järgnevatel paatkondadel kergem ületulek oleks. Mõeldud-tehtud . Martin haaras entusiastlikult kirve kätte ja peale mõnda kirvehoopi kadus kirves lupsti vette. Kogu taidlemist saatis vihma ja lörtsisadu ning ilm oli tegelikult ka vastikult tuuline. Mõnda aega rutiinset mõlamist ja tuligi telkimiskoht. Ööbla oli päris kenas ja mõnusas kohas. Esiteks, oli lauge kalda tõttu kerge sinna kanuusid parkida. Teiseks, oli ohtralt kuuski, mida sai küttematerjaliks kasutada ja ülla-ülla, keset metsa isegi vägagi asjalik kemps. No mis sa hing veel tahad. Kõigepealt siis oksaraod ja puud kokku ning lõke üles, peale mõningast tule ääres soojendamist vahetas osa seltskonnast seljas olnud niisked rõivad kuivemate vastu. Ühtlasi meenutati oksanaadi juures seda, et küll nüüd oleks hea, kui oleks kirves käepärast. “Martin, kus kirves on?” ja küsimust saatis üksmeelne naer. Üles tõmmati köiest "pesunöör", mis peagi sai märgi riideid otsast otsani täis, alates kinnastest ja sokkidest ning lõpetades jopedega. Aga õhtu lõkke ääres oli tavapäraselt mõnus. Kuum tee, tuline frikadellisupp, krõbeda söese koorega küpsekartulid ning särtsakas Jägermeister. Leidus ka veidrikke, kes külma õlut lürpisid. Brrr! Tule ääres käis elav vestlus. Jutustati palju ja kirglikult. Eriti kütsid rahvast üles sellised teemad nagu alpinism ja kaljuronimine. Arutleti , et mis osa varustusest peaks endal kindlasti olemas olema ja mis võib olla ja mida saab laenata ja mida mitte ja millise firma oma on ikka parimatest parim. Tasapisi hakkasid matkalised telkidesse pudenema ja peagi läksid unele ka kõige tulisemad vaidlejad.

Laupäev 07 .04.2012
Hommikusöögi valmistasid Karina ja Helen. Söögiks alati õnnestuv kartulipuder konserviga ja tule taevas appi - lahustuv kohv???! Igatahes, Heiko lubas järgmine kord jälle oma jahvatatud kohvi varud kaasa vedada. Juba öösel oli hakanud tihedalt lund sadama ja lumesadu jätkus väikeste pausidega terve päeva. Seega tegemist siis miinuskraadidega ja ega soe see ilm tõesti polnud. Tuul siiski oluliselt nõrgem kui reedel. Ühest ägedast ja ahvatlevast veskitammist sõitsid alla Karina ja Martin ning Helen ja Tom, teised otsustasid kanuud ümber vedada. Tiina põhjendus selleks oli tegelikult mõjuv, kõik kuivad riided olid tal juba seljas. Ja jällegi läksid käiku need megakuulsad suured prügikotid, selleks, et vältida vee sattusmist jalgadele ja säilitamaks veel alles jäänud kehasoojust.Üks adrenaliinirikas koht oli jõel ka, vähemalt kahe paatkonna jaoks. Pöörates ühest kurvist välja selgus, et “Kivi otse ees!”. Suure telgi mõõtmetes, jämedad puud nii ühel kui teisel pool, risti ja põiki. Võimalus mööduda vaid paremalt poolt. Hoolimata minu meeleheitlikust mõlamisest, sõitsime ikkagi vastu kivi, õnneks siiski otse vastu. Nii, et Tiinalt käsk: “Täiskäik tagasi!” ja lõpp hea, kõik hea. Igatahes meie kanuul etem lõpp kui Titanicul. Heiko ja Keit olid tegelikult juba peaaegu sellest kivist ohutult möödumas, kui nad ühte kaldaäärset kivinukki tähele ei pannud ja ennast kanuuga voolu risti-põiki keerasid, nemadki suutsid õnneks kuivalt sellest olukorrast välja rabeleda. Teised, näiteks Nikita ja Igor tegutsesid väga profilt ning said pirakast kivist lõdva randmega mööda loovitud. Lõunapausi ajal oli aga enamikul rahvast juba suht külm (kellel vähem , kellel rohkem) ja nii otsustati, et esimese asjalikuma silla juures uuritakse välja meie täpne asukoht ja arutatakse läbi edasine tegevusplaan. Silla all selgus, et kümnest sõitjast Helen, Toomas, Karina ja Igor sõidaks lõpuni ehk Konuveresse aga Nikita, Keit ja Tiina tahaks Sulus lõpetada. Martin kui matkajuht oli erapooletu, mina ei suutnud kuidagi valikut teha. Ma ei mäleta millise variandi Heiko valis. Kokkuvõttes otsustati autojuht järgi kutsuda ikkagi Sulu silla juurde. Igor ja Toomas olid ikka väga pettunud. Nemad tahtsid seda kõige kärestikulisemat lõiku kindlasti läbi sõita. Aga seekord siis sedamoodi.

Tagasisõidul olin mina Tiina autos, millel olid all juba suvekummid ja taga veel ka kanuukäru. Nagu eelnenust veel vähe oleks, siis mingil ajal kukkus Tiina autol sumps alt peaaegu ära ja see juhtus nii veel korda kaks. Martin käis auto all seda jura koormarihmaga kinnitamas. Olgu öeldud, et ilm oli auto all roomamiseks ülimalt sobimatu - asfalt märg ja külm, mis siis, et presenditükk külje all. Paljakäsi ta seal toimetas nii, et vaatepilt oli isegi kõrvalvaatajaile karm ja valus. Nikita va õnneseen, sõitis Igori autoga Tallinna, sealt bussiga Rakverre ja oli kuueks kenasti kodus soojas, justkui kõksmurill. Sellel ajal kui meie veel ikka maanteel jukerdasime. Aga koju jõudsime meiegi, igaüks ise ajal.

Tegelikult oli äge matk ju, mis sellest, et eriti ekstreemsetes ilmaoludes. Alati ei saagi ju olla superilus ilm- vaheldust on ka vaja! Ning mis kõige olulisem - ükski paatkond ei läinud ümber, täiega tasemel kanuutajad, mis muud!

Ja lõpetuseks tsitaat Nikolai Baturinilt: “Iga hetk elust on ettepanek katsumusteks... ja elu on lõpuks üleelamiste summa.”

Uute kohtumisteni vaprad matkasellid!