Jalutuskäik kanuudega

Tervitused taas, üle väga pika aja, armas klubirahvas!

Seekordse postituse teemaks on muljed kahepäevaselt jalutuskäigult kanuudega Valgejõel .

Põhiorganiseerija: Tanel, toiduvarujaks Martin.

Kaasosalised: Martini ema ja Oti isa. Transport sinna ja tänna.

Retkelised:Ott, Martin, Heiko, Keit, Juta, Tanel, Liis K., Inga, Helle, Siim, Maali, Kadri koos oma pojaga. (Vanainimese värk, skleroos, poja nimi on kahjuks juba meelest läinud). Taneli täiendus: Ats.

Eelugu:Et ammu polnud miskit matka olnud, siis võeti Taneli kanuumatka ettepanek maruliste kiiduavaldustega vastu (loe: FB-s “laigiti”). Mind ja Keitu küll esialgu ei kutsutud, aga peale mõningast õiendamist õnnestus Martinilt ikkagi kutsed saada.

03. oktoober 2015

Esialgne plaan A, nägi ette vettemineku Tapalt. Plaan A kehtis kuni laupäeva hommikuni, kui selgus, et kaitseväelased või kaitseliitlased või kesiganes militaristid, teevad lõhke-laske või mis iganes harjutusi ja start tuli punktist T (Tapa) viia punkti L ehk (Leppojale). Mina sellest esialgu mitte midagi ei teadnud ja nautisin südamerahus oma hommikukohvi. Kuni mingil hetkel avastasin telefonis Martinilt pool miljonit vastamata kõnet. Esialgu ei jäänudki mul muud üle kui ärevalt oodata kuni kanuuauto mu ühes võtab ja teiste manu toimetab.

Päälinlastest retkelised olid selleks ajaks oma ööbimisvarustuse Valgejõe keskusesse viinud. Natuke aega kulus Leppojal kanuude ja mõlade jagamiseks, telefonide veekindlaks pakkimiseks ja polnudki enam põhjust pikemalt kaldal molutamiseks. Meie, see tähendab Keit, mina ja Heiko võtsime oma tavaari kanuusse, mis nagu hiljem selgus komplitseeris meie kanuu manööverdamisvõimet tublisti. Kohtades kus oli liivane madalik või lihtsalt kivine koht ja teised kanuud kaunilt ja graatsiliselt  üle liuglesid, oli meie alus kinni mis kinni. Kord oli nokk kinni ja saba lahti, siis jälle vastupidi. Siis sai ka esimest korda kahetsetud, et kummikuid jalas pole. Targemad või ettenägelikumad nagu Ott, Maali ja Inga paistsid küll solberdamist nautivat. Mõningase aktiivse rabelemise järel otsustati teha einepaus, seda Heiko tungival nõudmisel. Viimase üle vähemalt nelsonlased üldse ei imestanud. Võikud ja kohv nii “maitselisandiga” kui ilma maitselisandita mekkisid ülihästi. Kaeraküpsised toimisid määrdejuustunoana kah kenasti. Lisaks avastasin, et Merevaigu juust ja magus kaeraküpsis on üsna suupärane maitsekombinatsioon. Näljanäpistus eemale peletatud, suunati kanuuninad jõele.

Esimene korralikum tutvus jaheda jõeveega tuli teha siis, kui ühe manöövri käigus Heiko korterivõtmed vette sulpsatasid, mulistasime kahekesi põlvini vees, Keitki oli küünarnukkideni jões ja võtmed saidki leitud, olid teised vana puurondi taha kinni jäänud. Õnneks. Kuni selle paigani üritasime jalad ikka kuivad hoida, aga edaspidi polnud enam mingi probleem madalikule sattudes kanuust välja astuda ja kanuud edasi lohistada. Eks need võtmekimbu otsingud kulutasid tublisti meie paatkonna aega ja ülejäänud rahwas oli juba ammugi Peterburi maantee silla all päikesepaistel peesitamas, kohvitamas ja snäkkimas. Silla juures ühines seltskonnaga Liis ja kohe läksimegi taas liikvele.Veel mõnda  aega lobistamist, kolistamist ja lohistamist, kui leiti, et oleks aeg ööbla jaoks koht valmis vaadata. Mõeldud tehtud. Kahe talu piiril me kõrgel kaldal ennast sisse seadsimegi. Eriti hää oli see, et üks mahalangenud kuusk oli parajas kõrguses istumiseks ja rohkelt krõbekuivi oksi täis. Nii pikenes õhtu edenedes pink ja vähenesid oksad tüvel.

Tanelil oli küll FB-s üles pandud nimekiri asjadest, mida peaks kaasa võtma, aga varustust lahti pakkides ikkagi selgus, et osadel oli üht koma teist maha ununenud, näiteks vahetussokid ja  pealamp Siimul. Mille peale tekkis väike nägelus Siimu ja Helle vahel, et kelle süü, see siis ikkagi oli, et asju ei pakitud mitte õhtul vaid hommikul. Õnneks ei võtnud kumbki osapool asja ülitõsiselt.

Kuna käes on ju viinakuu, siis õhtul tegutses ka “Kännu baar”, kus likööri “Kännu Kukk” küll seekord ei pakutud. Lemmikjoogina oli hoopis aukohal “Jägermeister”, aga esindatud oli ka “Gideli” brändi Gruusiast, 5 aastat vana, paraku vanemaks ta enam ei saa.
Õhtusöögiks makaronid, täpsemalt lipsukesed, lihakraami ja punase möksiga. Lisaks veel lõkkekartulid ehtsa taluvõi ja soolaga:).Mingil hetkel tekkis kartulinosijatel küsimus, kas need kartulid olid pestud või pesemata? Selgus, et pesemata. Mul ja nii mõnelgi teisel oli esimene kartul tükkis kodumaise mullaglasuuriga juba pintslisse pistetud.Varasematel retkedel ülimenukaks osutunud grillitud vahukommid seekord kelleski erilist vasikavaimustust ei tekitanud. Küll oli lööki toorel viilutatud suvikõrvitsal. Enne õhtusöögi lõplikkku valmimist oli teist päris mõnus krõmpsutada. Matka Nobeli  idee auhind kuulub Ingale. Poleks ise selle peale küll ilmaski tulnud, et suvikõrvitsaid kaasa võtta.

Õhtu oli tuulevaikne ja lõkke ääres istujaid jagus üsna hiliste tundideni. Helle, Inga, Maali ja Liis lõõritasid lõbusaid laulukesi tuntud viisidel aga täiesti senitundmatute ehk siis kohapeal improviseeritud sõnadega. Kõik vähegi lõkkele lähemad paigad, ka oksad olid märgi sokke ja jalanõusid ning muid riideesemeid täis säetud. Aeg ajalt kui lõkkesse sai puid juurde visatud, pidid sokiomanikud vähe  kiiremaid liigutusi tegema, et ka järgmisel päeval midagi ikka jalga panna oleks. Tasapisi hakkasid siiski lõkke ääres istujate read hõrenema. Õigemini olid read hõrenenud juba  kohe peale õhtusööki, kui Kadri oma pojaga koduteele asus.

Ott ja Keit ehtsate looduslastena ööbisid väljas. Ott lesis suisa lõkke ääres, aga Keit pikutas eksootilises rippkiiges. Ilm oli õnneks maru soe, kui arvestada, et on ikkagi juba oktoober. Telke oli kaasa võetud sellise varuga, et telgis uinujad said suisa laiutada, kui magamiskott lubas (aga see sinder ei luba laiutamist praktiliselt kunagi). Tore oleks kirjutada, et vaikus laskus üle laagri aga maanteelt kostev automüra, külakoerte klähvimine ning kellegi (Tanel? Ei kindlasti mitte mina, pakun Heikot) norskamine, vaikusele maandumisluba ei andnud.

04. oktoober 2015.

“Lõokene” nagu ma olen, olin varakult üleval, “looduse ürgne kutse” oli nii tugev, et ma ei suutnud sellele vastu panna. Ehk nagu Ivo Uukkivi Arteri usutluses vastas küsimusele: “Mis su hommikul voodist välja ajab?”. “Uni saab otsa ja vetsu on vaja minna...” .Oluliselt kergema enesetundega asusin lõkkega askeldama.Tänud Otile, kes öösel lõkkel aeg-ajalt silma peal hoidis, seega polnud lõkke üles saamisega mingeid probleeme. Lõke üleval, läksin nii öelda  kaevule. Kui tagasi tulin oli lõkke äärde ilmunud teisigi juba ärkvel olevaid matkalisi.

Hommikusöögiks nagu ikka vana hea traditsiooniline kartulipuder. Pudrumeistid Martin ja Tanel. Seekord oli  Martinil ikka päris kohv ka kaasas ja ta keetis seda mingi udupeene ekzprezzomazinaga :) Soovijatele pakkus ta ka lahustavat kohvi (pagan seda ise teab, kui vana see kohv tal juba on), kuid mitte ühtegi vabatahtlikku ei leidunud.

Kuna Helle ja Siim pidid olema kellapealt Tallinncitys tagasi, siis lahkusid nad ülejäänud seltskonnast pisut varem. Teised jätkasid burlakielu jõel. Kuna rutiin kivi-madalik-puu-kivi-madalik -puu tomis ikka veel, siis hakkasid nii mõnedki retkelistest juba optimismi kaotama. Martin korrutas rõõmsalt peale igat madalikku, et küll te näete, kohe järgmise kurvi taga lähebki vesi hoobilt sügavamaks. Aga seda ei juhtunud niipea.

Inimesed seirasid meid jõe kaldailt nagu mingi umbe hulle imeloomi, kui me kanuud näpu otsas piki jõge sulistasime. Mulistasime mis me mulistasime aga Nõmmveskile me jõudsime. Viimase kilomeetri sai isegi inimese moodi kanuuga sõidetud. Nii et tõsijutt peale üht (nimelt seda viimast) kurvi läkski jõevesi lõpuks tõsiselt sügavaks.

Peale riiete vahetust, kui oli juba puhtam ja kuivem tunne, sai veel kord keha kinnitatud. Inga  näkitses  küpsiseid kondenspiimaga justkui oleks viimnepäev käes, ning kui ülejäänud seltskond pakkus, et ta võiks need ju vabalt koju kaasa võtta, siis sellest ettepanekust keeldus Inga resoluutselt:“Küpsiseid kondenspiimaga söön ma ainult matkal!”. Kuna Martin soetab toitu alati väikese varuga, kingiti mõningad ülejäägid neile, kes selleks soovi avaldasid. Sprotid õlis Tanelile ja “Kilki v tomate” ning viilujuust Liisile.

Lõpp-punktis ehk Nõmmeveskil olid  retkelistele vastu tulnud Martini ema ja Oti isa. Et nii kanuud, varustus kui väsinud, aga siiski rõõmsad rändajad koju transada. Suur tänu mõlemile!

Lõppsõnaks kasutan tsitaati ühelt meie varasema matka kaaslaselt Helenilt:"...ja ma ei väsi kordamast, et lahedate inimestega pole vahet kuhu minna ja mida ette võtta – igal juhul on see seiklus.”. Nii lihtsalt ongi! Rõõmsa taaskohtumisni retketeel või matkaveel!

Kirja pani selle jutu Juta, Tanel pani natuke kaldkirja juurde. Pilti tegi Kadri.