Marit kirjutab:
Paari sõnaga ka oma mõtteid 24h rattamaratonist. Alguses ma ei kujutanud ettegi, mismoodi on võimalik, et keegi 24 tundi ratta seljas vastu peab. Aga selgus, et neid “hulle” registreerus päris palju, 11 meeskondlikku ja 5 soolosõitjat. Kõik olid rõõmsameelsed ja optimistlikud, nagu ei ootakski neid 24 tundi põrgut ees.
Pärast stardipauku elasime kohtuniketelgis sõitjatele kaasa. Enamuste meeskondade strateegia oli sõita üks ring korraga ja siis vahetada. Kiirelt läksid neil esimesed ringid, jäädes 30-40 minuti vahele. Mina sõidaks heal juhul siledal teel samapalju maad, kuid sellisel maastikul on see küll uskumatu. Ringilt saabujad olid näost veits ära, kuid pärast puhkust tormasid jälle kõik suure hooga rajale, nagu poleks veel midagi teinud. Tõsiselt uskumatud olid aga soolosõitjad, kes ei näidanud üldse väsimust välja. Kõige optimistlikum oli meie lemmik nr 22, kellel jätkus alati naeratust näole ja naljakaid fraase.
Meil läks telgis aeg suht kiiresti. Vaene Juta pidi aga täitsa üksi kuskil metsas olema, õnneks sai ta õhtul mõneks ajaks meiega liituda. Ja oligi märkamatult päev otsa saanud ja öö saabumas. Otsiti välja pealambid. Sööklas sai kogemata pealt kuulatud ühe meeskonna uut plaani: öösel sõidavad kõik 2 ringi, siis saab magada veidi. See plaan oli vist paljudel. Raskem oli öö üle elada soolomeestel, kes pidid “valvama” vastaste und, et mitte maha magada.
Esimese öise vahetuse kohtuniketelgis tegid Laura ja Sixten kella 4-ni, pärast neid olid Ott ja Liis 8-ni ja siis oli minu ja Marguse kord. Hommikul vaatasin, et soolomehed ei olnud endale öösel eriti üldse puhkust andnud ja rabasid juba sõita, kui mina tõusin. Võistlejate silmis oli väsimus ja magamatus. Ka nr 22 oli tõsisemaks muutunud. Kuid siiski andsid kõik endast parimat, ringiajad osadel meeskondadel jäid endselt alla 40 min!!! Uskumatult tublid olid ikka kõik võistlejad. Tegelikult oli iga osavõtja mõnes mõttes võitja, sest igaüks sellist asja korda saata ei suudaks. Respect.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar