02.07.08 leidis aset meie selle aasta esimene kivi trip. Ja muidugi oli väljavalitud kiviks Tammispea. Päev sai valitud väga õige, sest ilm oli super. Kes oleks aga osanud arvata, et seal sääski nii palju on. Õnneks oli Juta ettenägelik ja off oli kaasas.
Meie väikses vahvas kambas olid: Laura, Juku, Juta, Tiina ja mina. Alguses tahtis tulla ka “mitteronija” Arvi, kuid minemispäeva hommikul olid tal plaanid muutunud.
Kohale jõudes oli alustuseks vaja köis üles viia. Üles läksid Juku ja Laura ja tegid julgestuspunkti ära. Mina muidugi ilma julgestuseta üles ronida ei julgend- jh ma tean, et olen argpüks. Julgestuspunktist veel niipalju, et kui ma üleval pärast kogemata pilgu sellele peale viskasin, siis nägin, et seal oli vaid üks plekitükike, mille otsas me kõlkusime :P. Kõhedaks võttis küll veitsa, kuid kui koguaeg on sellega ronitud, ju siis ikka peab...
Alustuseks sai valitud ida-poolne kivi külg, kus tavaliselt rohkem ronitakse, need kes käinud, need teavad. Esimene vallutaja oli Laura, kes sujuvalt, ilma suuremate äpardusteta üles jõudis. Teisena üritas Juku, kellel küll korra käest läks :). Kuid see väike äpardus ei takistanud teisel katsel lõpuni minemast. Siis pusisin mina kivil tükk aega. Üks koht alguses... kus peab käed ja jalad enam-vähem ühele kõrgusele tooma ja nn “konnaasendit” tegema.... on päris huvitav. Edasi läks teekond paremale servale, kus ühel kohal polnud nagu ühtegi nukki kust saaks kinni võtta või kuhu astuda. Kivil ronides on aga see hea omadus, et tegelikult saab seista ikka suht olematute nukkide peal. Meie, kui sileda paneelseina ronijad, ei oska seda alguses kohe ära kasutadagi. Niiet kuigi ma lõpus ääre peal veitsa aega passisin, sai jalg ikkagi lõpuks üles visatud ja üles mindud. Siis proovis rada Juta. Kahjuks esimese korraga ei suutnud Juta ületada seda “konnaasendi” kohta. Ka Tiinagi sai sellest kohast üle vaid “sobiga”. Kuid teisel katsel suutsid nii Juta kui Tiina kivi lõpuni vallutada. Tiina vallutamist naersin päris kaua, seda, kuidas ta viimasest äärest sõna otseses mõttes üles roomas. Kõigepealt tegi muidugi “Tiina võtte”- pani põlve (!!!!) üle ääre ja siis vaikselt tasapisi roomas üle serva :).
Samal ajal aga Juku ja Laura turnisid kividelt-kividele ja mõtlesid välja häid radu. Juku hävitas kogemata kivilt veitsa sammalt ja hüppas mingi 2-3 meetri kõrguseid hüppeid maapinnale. Siis Laura ütles: “tahaks juba minema sõita.” Ma ehmusin, et me vaid tund roninud ju, kuid siis sain aru, et ta räägib Slovakkiasse sõidust. Jahh, ka mina tahaks juba kaljudele saada, nüüd kus kivi mekk juba näppudel-varvastel küljes on :).
Seejärel katsetasime veel korraks lihtsamat lõunapoolset külge ja ülirasket põhjapoolset külge. Põhja külje vallutas ära ainult Juku, kuid ka Tiina sai suht kaugele- kohe näha, et sugulased :P. Kõige lahedamad olid hääled, mida rasketes kohtades kuulda sai, kes ähkis, kes puhkis, kellel tulid mõned toredamad sõnad.
Vot selline tore kolmapäeva õhtu oli meil. Laura arvas, et võiksime pühapäeviti koos tallinna omadega kividel käima hakata. Mõte on hea. Kuigi aega on suvel vähe, kuid äkki mõni pühapäev saamegi minna.
Sai ka natuke pilte tehtud, kuigi meie klubi ühtegi fotograafi kaasas ei olnud :).
Minu fotokal ütlesid patareid üles, kuid mõned pildid sai ikka tehtud: http://www.album.ee/node/15889197/50116229
Tiina tegi palju pilte oma telefoniga, pildid laeb ta nagi.ee-sse, võibolla varsti saavad sinna üles.
2 kommentaari:
Huvitav ,kuidas küll Maritil ja Tiinal on õnnestunud minust mõned päris ilusad võtted saada. Meie "proffidest" fotograafidel see küll kohe kuidagi ei õnnestu.
Minu pildid ka juba üleval http://nagi.ee/photos/tiina303/sets/106803/
Postita kommentaar