Martin ja Heiko Elbrusel

Ajavahemikus 5-24 juuli viibivad meie alpinisti hakkatised Elbrusel (5642m)loodame, et reisilt tagasi tulles leiame ka siit nende muljeid

Postimees kirjutab" Alpinist Jaan Künnap viis äsja lõppenud õppereisi käigus Elbruse tippu, 5 642 meetri kõrgusele, 57 eestlast.



Enamus grupist jõudis Elbruse tippu 17.juuli hommikul. Koos Jaan Künnapiga oli grupis kokku 79 inimest. Tipputõusul oli grupiliikmetele toeks Eesti esialpinist Alar Sikk, kes 10 aastat tagasi alustas oma alpinistikarjääri sama mäetipu vallutamisega.

Kõik grupiliikmed on hea tervise juures. Osasid tipputõusjaid kimbutas küll kõrgusest tingitud peavalu, kuid enamusel ei seganud see eesmärgini jõudmist.

Aklimatiseerumise käigus päästsid JK Alpinismiklubi liikmed mägihaigusest nõrga poolatari, kandes ja lohistades teda 1000 meetrit allapoole. Jaan Künnap rõhutab, et mäed vajavad professionaale.

Osad grupiliikmed on peale edukat tipputõusu juba lennukiga teel Eestisse. Bussiga tulijad jõuavad kodumaale 24. juulil."

kaks hullu vihmaga kivil

Mõtlesime Jukuga eile Kaarnakivile minna. Kuna kell 5 oli ilm superilus... arvasime, et tuleb hea ronimispäev. Kui hakkasime Vainupea poole sõitma, kogunesid taevasse tumesinised pilved. Kohale jõudes saime kivi veidi imetleda, kui hakkas padukat sadama. Seisime veits aega kivi negatiivse nuki all vihmavarjus ja kirusime ilma. Kuna aga olime juba kohale tulnud, tuli kivi ära proovida. Niisiis said sussid jalga aetud. Vihm meid enam ei seganud, sest olime nagunii ligumärjad. Proovisime kõik küljed ikka ära. Jukul õnnestus paar mõnusalt rasket kohta äragi teha ja 2 stiilset kukkumist ka :). Ise ponnistasin veits negatiivi, mis mul ei õnnestunud. Kivi lõuna külg oli aga küll mõnus ja põhja küljel traavers ka. Aga kuna kivi oli märg, ei olnud võimalik eriti kuskilt kinni hoida... ei mingit gripi. Ja ka sussidega sai kivil rohkem liugu lasta kui ronida. Nii tegi Juku traaversil ka oma pikima liu, suutes oma pea kukkudes 10 cm kivist eemale tõmmata. Pärast seda mõtlesime, et vihmaga ikka ei ole õige ronimine ja pakkisime kodinad kokku. Vaatasime veel veits Vainupeal rannas ringi ja hakkasime koju sõitma. See Eesti suvi hakkab juba närvidele käima :). Kuid elamus omaette siiski ja vaatamata vihmale oli väga lahe päev.

Pariisi 24 h

Marit kirjutab:

Paari sõnaga ka oma mõtteid 24h rattamaratonist. Alguses ma ei kujutanud ettegi, mismoodi on võimalik, et keegi 24 tundi ratta seljas vastu peab. Aga selgus, et neid “hulle” registreerus päris palju, 11 meeskondlikku ja 5 soolosõitjat. Kõik olid rõõmsameelsed ja optimistlikud, nagu ei ootakski neid 24 tundi põrgut ees.

Pärast stardipauku elasime kohtuniketelgis sõitjatele kaasa. Enamuste meeskondade strateegia oli sõita üks ring korraga ja siis vahetada. Kiirelt läksid neil esimesed ringid, jäädes 30-40 minuti vahele. Mina sõidaks heal juhul siledal teel samapalju maad, kuid sellisel maastikul on see küll uskumatu. Ringilt saabujad olid näost veits ära, kuid pärast puhkust tormasid jälle kõik suure hooga rajale, nagu poleks veel midagi teinud. Tõsiselt uskumatud olid aga soolosõitjad, kes ei näidanud üldse väsimust välja. Kõige optimistlikum oli meie lemmik nr 22, kellel jätkus alati naeratust näole ja naljakaid fraase.

Meil läks telgis aeg suht kiiresti. Vaene Juta pidi aga täitsa üksi kuskil metsas olema, õnneks sai ta õhtul mõneks ajaks meiega liituda. Ja oligi märkamatult päev otsa saanud ja öö saabumas. Otsiti välja pealambid. Sööklas sai kogemata pealt kuulatud ühe meeskonna uut plaani: öösel sõidavad kõik 2 ringi, siis saab magada veidi. See plaan oli vist paljudel. Raskem oli öö üle elada soolomeestel, kes pidid “valvama” vastaste und, et mitte maha magada.

Esimese öise vahetuse kohtuniketelgis tegid Laura ja Sixten kella 4-ni, pärast neid olid Ott ja Liis 8-ni ja siis oli minu ja Marguse kord. Hommikul vaatasin, et soolomehed ei olnud endale öösel eriti üldse puhkust andnud ja rabasid juba sõita, kui mina tõusin. Võistlejate silmis oli väsimus ja magamatus. Ka nr 22 oli tõsisemaks muutunud. Kuid siiski andsid kõik endast parimat, ringiajad osadel meeskondadel jäid endselt alla 40 min!!! Uskumatult tublid olid ikka kõik võistlejad. Tegelikult oli iga osavõtja mõnes mõttes võitja, sest igaüks sellist asja korda saata ei suudaks. Respect.

Pariisi 24h

Vahur kirjutab:

Kõigepealt peaks vist alustama sellest, et Enno Eilo 2006 a. suvel 24tunnise rattavõistluse korraldas ja et Vahur selles tal natuke abiks olla sai. Idee meeldis ja kuna Enno rohkem ei suutnud ennast motiveerida ja Vahur arvas, et Pariisi rajad väärivad üht sellist võistlust, siis sai aasta algul selline idee välja käia, et nagu korraldaks.

Väga suurt reklaami asjale esialgu teha ei julgenud, enese võimeid ei tea ja kogu raja ja muu toimimine kah selge ei olnud.

Registreerunute arv sai siiski piisav ja 10 teami + meie oma tublid Arvi ja Tanel 11 teamina ning 5 soolot said kirja.

Raja ettevalmistamisel oli suureks abiks Pariisi Puhkeküla rahvas. Olev käis rada niitmas ja kõik nad olid muidu igati abiks.

Ja siis veel Nelsoni rahvas! Super rahvas on meil!

Rada si nädal varem tähistatud ja niidetud. Just selles järjekorras ja sellest ka väikesed probleemid - osa nooli olid pisut rohu varjus. Samas ei hullu.

Oti abil sai reedel võistluskeskus ja TP püsti. TPsse ostetud "aiapaviljon" osutus tinapaberist torudega katuseks, mis iseenese raskuse all kokku vajuma kippus, tuulele vastu panemisest rääkimata. Toeks sai hulgem armatuurilatte taotud, pisut aitas, aga kahtlane oli ta ikka :)

Hommikul laekus rahvas pisukese ekslemise järel õigeaegselt, panime laagri püsti. Samal ajal laekusid pikkamisi ka osalejate karavanid. Laagriplats omandas peagi mõnusa mustlaslaagri mulje. Marit tegeles sekretariaaditööga, teised aitasid kes-kus aga sai.

12 anti start ja võistlejad kimasid rajale nagu oleks tegu sprindivõistlusega. Rada oli üsna raske, natuke peab järgmiseks aastaks mõttetööd tegema. Põhiolemus ilmselt ei muutu.

Võitlus rajal oli armutu, kujunes välja mitu seltskonda, kes siis omavahel kohti vahetades ja rivaalisedes lahingut pidasid.

Erilist tähelepanu väärib Rivo Pajur soolosõitjana. Igalt ringilt tulles ta naeratas ja vahel viskas mõne laheda killu (Tõusul tuli kramp, aga ma panin juurde ja sõitsin ta eest ära). Kahtlemata oli ta korraldusseltskonna tüdrukute absoluutne lemmik :)

Pimedaks kiskudes üritasin esialgu staabitelgis magada (Rivo kommentaar "Tänan korraldajaid, kel on viitsimist organiseerida ka nende endi vaatevinklist sado-masoga. Pole just igapäevane vaatepilt, kus peakorraldaja külitab finshijoone läheduses magamiskotis ) aga sest ei tulnud miskit. Kobisin umbes kell 4 telki ja magasin 3 tunnikest. Väsimus oli küll, aga lahe emotsioon hoidis asja tugevas +pooles.

Järgmisel aastal vist uuesti!
Ja minu SUURED tänud klubile!

Pildilink

(Kes julgeb, kirjutab enda muljed siia edasi :))

Kivi trip 02.07.08

02.07.08 leidis aset meie selle aasta esimene kivi trip. Ja muidugi oli väljavalitud kiviks Tammispea. Päev sai valitud väga õige, sest ilm oli super. Kes oleks aga osanud arvata, et seal sääski nii palju on. Õnneks oli Juta ettenägelik ja off oli kaasas.

Meie väikses vahvas kambas olid: Laura, Juku, Juta, Tiina ja mina. Alguses tahtis tulla ka “mitteronija” Arvi, kuid minemispäeva hommikul olid tal plaanid muutunud.

Kohale jõudes oli alustuseks vaja köis üles viia. Üles läksid Juku ja Laura ja tegid julgestuspunkti ära. Mina muidugi ilma julgestuseta üles ronida ei julgend- jh ma tean, et olen argpüks. Julgestuspunktist veel niipalju, et kui ma üleval pärast kogemata pilgu sellele peale viskasin, siis nägin, et seal oli vaid üks plekitükike, mille otsas me kõlkusime :P. Kõhedaks võttis küll veitsa, kuid kui koguaeg on sellega ronitud, ju siis ikka peab...

Alustuseks sai valitud ida-poolne kivi külg, kus tavaliselt rohkem ronitakse, need kes käinud, need teavad. Esimene vallutaja oli Laura, kes sujuvalt, ilma suuremate äpardusteta üles jõudis. Teisena üritas Juku, kellel küll korra käest läks :). Kuid see väike äpardus ei takistanud teisel katsel lõpuni minemast. Siis pusisin mina kivil tükk aega. Üks koht alguses... kus peab käed ja jalad enam-vähem ühele kõrgusele tooma ja nn “konnaasendit” tegema.... on päris huvitav. Edasi läks teekond paremale servale, kus ühel kohal polnud nagu ühtegi nukki kust saaks kinni võtta või kuhu astuda. Kivil ronides on aga see hea omadus, et tegelikult saab seista ikka suht olematute nukkide peal. Meie, kui sileda paneelseina ronijad, ei oska seda alguses kohe ära kasutadagi. Niiet kuigi ma lõpus ääre peal veitsa aega passisin, sai jalg ikkagi lõpuks üles visatud ja üles mindud. Siis proovis rada Juta. Kahjuks esimese korraga ei suutnud Juta ületada seda “konnaasendi” kohta. Ka Tiinagi sai sellest kohast üle vaid “sobiga”. Kuid teisel katsel suutsid nii Juta kui Tiina kivi lõpuni vallutada. Tiina vallutamist naersin päris kaua, seda, kuidas ta viimasest äärest sõna otseses mõttes üles roomas. Kõigepealt tegi muidugi “Tiina võtte”- pani põlve (!!!!) üle ääre ja siis vaikselt tasapisi roomas üle serva :).

Samal ajal aga Juku ja Laura turnisid kividelt-kividele ja mõtlesid välja häid radu. Juku hävitas kogemata kivilt veitsa sammalt ja hüppas mingi 2-3 meetri kõrguseid hüppeid maapinnale. Siis Laura ütles: “tahaks juba minema sõita.” Ma ehmusin, et me vaid tund roninud ju, kuid siis sain aru, et ta räägib Slovakkiasse sõidust. Jahh, ka mina tahaks juba kaljudele saada, nüüd kus kivi mekk juba näppudel-varvastel küljes on :).

Seejärel katsetasime veel korraks lihtsamat lõunapoolset külge ja ülirasket põhjapoolset külge. Põhja külje vallutas ära ainult Juku, kuid ka Tiina sai suht kaugele- kohe näha, et sugulased :P. Kõige lahedamad olid hääled, mida rasketes kohtades kuulda sai, kes ähkis, kes puhkis, kellel tulid mõned toredamad sõnad.

Vot selline tore kolmapäeva õhtu oli meil. Laura arvas, et võiksime pühapäeviti koos tallinna omadega kividel käima hakata. Mõte on hea. Kuigi aega on suvel vähe, kuid äkki mõni pühapäev saamegi minna.

Sai ka natuke pilte tehtud, kuigi meie klubi ühtegi fotograafi kaasas ei olnud :).
Minu fotokal ütlesid patareid üles, kuid mõned pildid sai ikka tehtud: http://www.album.ee/node/15889197/50116229

Tiina tegi palju pilte oma telefoniga, pildid laeb ta nagi.ee-sse, võibolla varsti saavad sinna üles.

Öine xDream

28-29 Juuli toimus Kärstnas xDreami teine etapp.
Võistlusel oli põnev algus - rattaralli, kus iga liige pidi oma 2 punkti üles leidma ja siis lõpppunkti jõudma ning vajadusel teisi ootama. Korraldajad oleksid muidugi võinud lisada juurde märkuse, et vahemaad ei ole täpsed. Meil läks hästi ja jõudsime üllatavalt 8-dana vahetusalasse. Edasi tuli kanuuga veidi järvel tiirutada ja selle äärest soost punkte otsida. Halb strateegia tõi kohtade languse ja aja kaotuse, kuigi viiendas punktis oli täitsa lõbus oodata ja vaadata, kuidas kümned võistkonnad järjepidevalt punkti kõrvalt mööda lähevad :) Arvi tiim oli üks neist. Vahelduseks oli rabamatk - kaunis loodus ja päikesetõus. Ühte müstilist orvandit otsides möödusime Arvi tiimist.
Kanuuga tagasi jõudes kuulsime, et teine jooksuetapp jääb ära, kuna võitjad olevat 3h ajagraafikust maas olnud, sellest oli kahju, sest see oli huvitava kaardiga - koridor ja peegelpilt. Kuigi ega jõudu ilmselt poleks ka olnud.
Esimene lisaülesanne oli küll kõige mõttetum, mida kohanud olen - rattakrossi rada - rattaetapi keskel.
Teine seevastu oli juba midagi lõbusamat paadiga eskimopööre :)
Lõpuks pandi veel proovile võiskondade osavus korvpallis ja punktide leidmine piiratud alalt.
Jõudsimegi õnnelikult, väsinud ja unisena finišisse. Lõpuajaks 15:30, mis andis kokkuvõttes 34-da ja segadest 8-da koha ja Arvi tiimi suutsimegi seekord edestada :)
See oli mu vähimate jooksusammudega xdream (u 30 sammu) ;)