Rattamatk Ida -Virumaale.

1. päev 08.oktoober 2010

Kui siinkirjutaja ja Alex tänu Timole Aravusele jõudsid, olid teised rattamatkalised Marit, Alver, Martin, Karina, Tiivi ja Keit juba kümneid ja kümneid kilomeetreid maha pedaalinud. Külastanud Põlula piisonifarmi ja seal vahvaid piltegi klõpsinud. Peale meie lisandumist seltskonda sõitsime veel pisut ja siis ühineski meiega ka matka peakorraldaja Heiko. Edasi viis juba teekond Tudu metsaonni suunas, mis oli ka meie esimene ööbimispaik. Metsavaheline kruusatee oli vapustav või õigemini küll raputav. Sellele järgnes takistusriba laudtee näol. Keit sõitis kogu laudtee, teised ühendasid kõndimise ja sõitmise, minul aga õnnestus juba esimesel kümnel meetril korralikult võpsikusse põrutada nii, et ma eelistasin koperdamist ja ratta enda järel lohistamist.Tudu järv aga osutus müstiliselt kauniks. Selle imeilusa järve suutis Tiivi ka suurepäraselt oma fotodele salvestada.Rõõm selle üle, et onnis parajasti rohkem matkajaid ei peatu, osutus üürikeseks. Hämarusest saabus ööblasse peagi lisa. Kuigi väidetavalt pidi sinna vaid kaheksa matkalist pikutama mahtuma, jagus ruumi koguni 16-le. Kamin ajas hullult suitsu sisse, aga pliit funkas õnneks normaalselt, nii et tuba sai soe. No suur osa toa soojaks saamisest tuleb kirjutada Alexi arvele, kes näitas tugevat taset pakulõhkumises.Õhtusöök pika laua ääres oli rikkalik ja meeleolukas. Juttu jätkus kohe kauemaks.

2. päev 09.oktoober 2010

Äratus oli varajane, sest ees oli ootamas raske päev. Kuna mina sain varustuse pakkimisega käbedamalt valmis kui Marit, siis õnnestus mul ennast ka pudrupaja ja kulbi juurde sokutada. Sain asjalik olla. :)Hommik jätkus ostlemisega külapoes. Ja seejärel rajale, järgmise sihtpunkti poole, ikka mööda mõnusid maanteelõike ja vähem mõnusaid kruusateid rallides. Väsimatu Keit ikka tempot tegemas.Lõuna oli Avinurme Puiduaidas. Seljanka oli rammus ja maitsev. Mina soetasin endale ka pashavormi, mida olin juba aastaid tulutult otsinud. Pealelõunaseks eesmärgiks oli Iisaku. Seal oli plaanis osta ära õhtusöök ja käia ära vaatetornis. Said tehtud mõlemad.Nüüd algas võidusõit ajaga. Varessaare matkamajja oli vaja jõuda kindlasti enne pimedust, sest eelinfo kohaselt oli viimane kahekilomeetrine lõik rattaga läbimiseks keerukas. Nii ta oli jah. Mudased veeloigud vaheldusid oksarisu ja pokudega. Noored kimasid väga ägedalt, aga mina olin kohale jõudes küll rohkem läbi kui läti raha. Ka Heiko ratta käiguvahetajale osutus viimane lõik üle jõu käivaks. Veel selgus, et ka magusamad tudumiskohad olid juba kahe varem saabunud matkaseltskonna poolt hõivatud. Tänu Karina ja Martini ühistele jõupingutustele sai siiski ka esimese korruse pliidiga ruumike ööbimisväärseks. Üsna varsti peale õhtusööki uinusid nii Keit kui Tiivi. Marit, Alver ja Heiko said siiski ülemisele korrusele puhkeplatsid. Sündmusterohke ja pikk päev tõi magusa une teistelgi.Uinumine algas meestelaulu kontserdi saatel. Las laineil möllab torm... ja ...jää jumalga Mann, sest tuules oli ramm ... on kaks näidet repertuaarist.

3. päev 10.oktoober 2010

Kui eelmised kaks päeva olid mõnusalt päikselised ja igasuguseks rändmiseks soodsad, siis nüüd oli taevas tinahall, tuul vinge ja aeg - ajalt tibutas ning lausa sadas vihma. See innustas meid veelgi kiiremini koduse Lääne-Virumaa poole väntama. Paraku olime sunnitud Heiko juba Varessaare ja Mäetaguse vahelisele metsateele uhkesse üksildusse maha jätma, sest hoolimata öösel toimetatud kiirremondist lagunes tema sõiduvahend taas.Maidla mõisa seina ääres sai pildile üles võetud kolm väsinud moega vanderselli, aga ega teisedki enam esimeses värskuses polnud.Sõmerul lahkusid meist Marit ja Alver. Samast suundus ka Alex Kunda poole. Alexil jätkus matkamist veel nii 25 kilomeetrikest. Rakveres lahkusid üksteisest ka ülejäänud rattarändurid. Umbes kaks ja pool tundi hiljem, juba pilkases tintmustas hilisõhtus sai Tapal ka minu rattamatk läbi.

Tänud matka idee autorile Heikole ja praktilisele teostajale Maritile. Ükskord me sõidame koos jälle niikuinii!

Laura kirjutab Paarsalust

2010. aasta Paatsalust

Sai läbitud järjekordne Paatalu maraton. Sel aastal siis veidi suurema Nelsoni esindusega.

Kõik olid tublid ja läbisid valitud trassid. Martin ja Tanel alustasid oma esimest Paatsalu maratoni küll kahjuks lühikese distantsiga, aga küll järgmistel aastatel selle tasa teevad.

Sõit oli erakordselt raske. Kolmest viimasest aastast kindlasti piinarikkaim. Ei teagi kas pika ringi asendamine kolme pisikese tiiruga tegi asja keeruliseks või oli vorm tõesti nii kehva, aga kuidagi ei olnud jõudu aerutada… - pigem vast viimane variant. Kohe esimese ringi alguses tõmbasin oma käed ja õlad krampi ja lihased sain korralikult tööle alles teisel ringil, selleks ajaks hakkasid aga ülejäänud sõitjad vuhinal mööduma (nemad juba kolmandale ringile) ja nii mõnigi üritas meie motivatsiooni tappa. Aga eesmärgiks oli rada täies mahus läbida ja sellega saime lõpuks hakkama. Sealjuures oli mul väga hea paariline Külli, temata poleks nii kaugele jõudnud.

Turvalisuse koha pealt ei saa küll nuriseda, hirmus palju oli ikka turvapaate kogutud. Ja kolme väikese ringi tõttu oli pidevalt teisi sõitjaid näha ja üksikuna ennast vee peal ei tundnud. Viimasel ringil olles kuulusid aga üldse kõik turvapaadid meile J, finišini välja oli meil saatjaskond järgi.

Tuleb tunnistada, et esimest korda tundsin, et olin peale seda hirmsat pingutust natukenegi oma medalist ära teeninud.

Special thanks meie sõidu sponsorile ;) !


Laura

Paatsalu Maraton 2010

Seekordne Paatsalu süstamaraton peeti 11. septembril. Nelsoni seekordne esindus oli eriti arvukas. Lisaks Paatsalu veteranile Laurale (2x läbitud) olid stardis ka korra osalenud Vahur ja Ago, lisaks sai Laurale paariliseks kaubeldud Külli ning ühestega osalesid Martin ja Tanel. Pikk maa oli ohutuse kaalutlusel tehtud 3x lühikese läbimiseks, mis kahtlemata tegi maratoni ohutuks, aga samas ka tüütuks.

Vahuri kogemusest:

Sõit oli erakordselt raske. Kuna sooja teha ei viitsinud ja lahti ei võimelnud oli esimesel 3 km otsa lõpus juba tunne, et mu käed kukuvad küljest ära. Tõeliselt valus oli. Ilmselt panime algustempoga kah pisut üle, kuigi koht ja kaotus olid esimeses pöördes justkui normaalsed. Esimese ringi lõpuks oli valu lausa piinavaks muutunud. Siis sai ilmselt veri liikuma, sest suurem otsene valu kadus. Samas miskit jõudu ja särtsu juurde ei tulnud ja kaotus esimestele aina suurenes ning meie ees sõitnud vajusid aina kaugemale. Viimasel ringil möödus meist ka Sixten Kerge ning veel üks ühene. Kedagi püüda ei olnud, keegi meid püüdmas ei olnud, nii et kannatasime lõpuni mõõdukas tempos :)
Kokkuvõttes võib osalemisega ikkagi väga rahul olla. EMV pronksi eest hoolitsesid Külli ja Laura! Tanel oleks peaaegu Martini kätte saanud, tüdrukud saidki :P

Lahe oli!

Vahur

Suvine kanuumatk Raudna jõel

20-22. august toimus igasuvine Oti korraldatud matk, seekord siis kanuudega Soomaal Raudna jõel. Taasiseseisvumispäeva hommikul kella 10ks kogunes matkaseltskond Viljandisse, kust edasi liikusime Tohvrisse. Seal jagati seltskond paatkondadesse. Kokku oli kuus paatkonda: Ott-Liis, Meeri-Eero, Juku-Alver-Marit, Kätlyn-Maarja, Juta-Heiko-Keit ning Omar-Anne. Kohe varakult algas ka sõbralik nöökimine üksteise kallal. Autod transporditi lõppu, senikaua käisime vaatamas Ruunaraipe liivaluiteid. Pealelõunal saime ka veele. Algus oli takistusterohke. Oli palju mahalangenuid puid ja oksi ees. Liikumiskiirus oli “metsik”.

Ühe ummiku ees seisime tükk aega, et selgusele jõuda, kuidas siit mööda pääseda. Kui kanuud suure kaarega mööda kallast ära olid tassitud, tegime ka lõuna mõnusal nõgeste- ja sääskederohkel jõekaldal :). Energia ammutatud, tuli kiirelt edasi sõuda, kuna läbitud teekond oli veel väga lühike. Enne pimedat jõudsime ühe maja juurde, kust Ott infot sai, et telkimiskohani on veel tunnike sõita. Meil sellist aega enam võtta ei olnud ja suundusime vastuvoolu veidi maad tagasi mobiilimasti alla laagrisse. Kosutav supp söödud, läksid õige pea ka kõik magama.

Järgmine päev saime varakult veele ja ka jõgi oli juba laiem ja parem, seetõttu jooksid ka kilomeetrid kiiremini. Laupäeva planeeritud kilomentraaž oli lühike, vist kuskil 30 km ringis ja pidime jõudma kella 18ks Karuskose suitsusauna. Sõit läks kiiresti. Sai laulu lauldud ja teisi kanuusid sõbralikult kõrkjatesse lükatud, vahel ise okstes käidud, peale mida Alver hoolikalt kanuu üle kontrollis, et ühtegi ämblikku kanuusse ei tulnud :). Tegime ka väikse pausi ja jalutasime Lemmjõe keelemetsa õpperaja läbi. Kätlyn jäi asju valvama. Siis hakkas kimbutama meid ilmataat. Vihmaga ta tol õhtul kitsi ei olnud. Kui me tagasi kanuude juurde jõudsime, ootas meid kuiv Käts vihmakeebiga. Vihma tõttu jäi ka lõuna pidamata, aerutasime kiiresti edasi, et saunani jõuda. Sauna juures selgus, et sealsamas on telkimine tasuline ja RMK telkla koos majakesega pidi olma veel 3 km edasi. Otsustasime sinna sõita ja seal süüa. Kohale jõudes oli majakese hõivanud juba üks saksa perekond. Olime juba alla andmas ja heast peavarjust loobumas ning teise telkimisplatsile minemas, kui Juku sakslastega juttu tegi. Selgus, et nad andsid hea meelega majakese meie käsutada ja olid ise haagissuvilas. Majas saime tunnikese puhata ja hilist lõunat pidada enne sauna minekut. Kätlyn otsustas, et tema ei taha sauna ja jäi jälle asjade valvesse. Ülejäänud seltskond jalutas 1,5 km suitsusauna. Vihm oli järgi jäänud. Saun oli väga kuum, üks leilivise tahtis kõrvad peast ja küüned pealt võtta. Peale paari jões käiku oli leil juba talutavam. Mõnus oli peale kahte väsitavat päeva saunas käia. Peale paaritunnist saunaskäiku suundusime tagasi lagriplatsile. Tagasi kõndides saime me Juku ja Alveriga viimase 200 meetri peal veel padusadu kaela. Vihma sadas vist kogu öö. Ööbida otsustasid enamus rahvast majakeses. Vaid Kätlyn, Maarja, Omar, Anne ja Juta läksid telkidesse.

Hommik läks jälle suht kiiresti. Maitsev mannapuder söödud, asusime teele. Õhtul üritasid Maarja ja Käts meilt Alverit ära osta, kuid hommikul oli õhtused kokkulepped meelest läinud. Nii siis asusime samade paatkondadega teele. Jõgi oli lai ja vooluta, tuul oli vastu ja õige pea jäid Maarja ja Käts teistest maha. Vahepeal toimus väike vahetus, Liis läks Maarja kanuusse ja Käts Oti omasse, siis olid jõud enamvähem jälle tasakaalus. Aerutada oli kõvasti. Lõpp tundus lõputu, mul käsi oli juba suht läbi ning Juku ja Alver pidid lõpus kahekesi meid edasi kandma. Kui Navesti jõega ristusime, tundus lõpp juba käega katsutav. Vahel möödusime kalameestest, kes koguaeg väitsid, et 3 km veel. Pidevalt olid eessõitjad Ott ja Käts, kes põgenesid meie eest, kui olid Alveri märjaks pritsinud. Alver tahtis hullult tagasi teha ja sõudis elu eest, et järgi jõuda. Kuid siiski jõudsime meie esimestena Jõesuu sillale. Pärast selgus, et Ott ja Käts olid kõrkjatesse toppama jäänud ja me möödusime neist nii, et ei pannud neid tähelegi. Tasapisi jõudsid kõik sillani. Sõitsime veel silla alt kärestikust läbi ja oligi lõpp sellel teel.

Matk oli vahva nagu alati.
Tänud Otile ja Liisile!!!
Jääme järgmist ootama.

Kõva Mehe Jooks 2010

Toimub 3. juulil!!!

formspring.me

Ask me anything http://formspring.me/Alexandr017

formspring.me

Ask me anything http://formspring.me/Alexandr017

Muljeid võhandu maratonist

Naljakas, et kuigi viimati käisin maratonil 2 aastat tagasi, siis ikka naerdakse selle üle: "Martin, söö nüüd kiiremini... " :D (Sõitsin siis Martiniga ja just nii ütlesin talle, kui Leevakul Arvit nägime...)

See aasta otsustasin vennaga koos kaunist võhandu jõge nautida.

Valmistusime paduvihmaks, tuuleks ja tormiks,


aga nagu alati kui varuriided on kaasas, siis ei lähe neid vaja ja vastupidi. Kokkuvõttes võiks ilma kohta öelda suurepärane - ilus päikesepaisteline päev. Kahju, et päikeseprillid maha jäid :)

Sõit algas auringiga Tamula järvel, kus aluseid veel oli peaaegu samapalju kui sipelgaid sipelgapesas.



Juba peaaegu stardist algas tuline heitlus Tomi ja Heleniga - meie suurimad konkurendid ja parimad motivaatorid :)
Kord oli Vestmann all ja Piibeleht peal, siis jälle Piibeleht all ja Vestmann peal :D

Leevilt Leevakule sõites jäime Taaviga veidi kauemaks ilusate kärestike lummusesse.

Hiljem aga kasutasime osavalt ära jõe kõiki võimalusi sellise suurvee ajal ja lõikustega pääsesime nii mõnigi kord mitmetest paatidest mööda.

Jõudes Leevakule nägime jälle Tomi ja Helenit


ja polnud enam aega ei süüa ega juua, sest nemad hakkasid just veele minema. Mille tõttu tuli kiire otsus, et söömine on nõrkadele :D Haarasime 3 saiaviilu kaasa ja pannes mängu oma kõik allesjäänud jõuvarud alustasime konkurentide jälitamist.
Sealt algas meie lõpusprint (viimased 25 km). Roheline, oranži triibuga kanuu liikus ikka hämmastava kiiruse ja järjekindlusega - nad olid meil pidevalt silmapiiril pikkadel sirgetel, lõpuks Räpinas tegime Taaviga kaldal veidi kiiremad liigutused ja möödusime sõpradest, ent enam polnud aega kaotada. Me ei julgenud tagasigi vaadata, sest teadsime, et Tom ja Helen on tugevad.
Lõpuks olime napilt eespool ja kaotasime Nelsoni parimatele (Arvi ja Martin) ainult 10 minutiga.


Kokkuvõttes ütleks, et vennaga on suhteliselt hea sõita, sest võistlusvaim ja tahtejõud on enamvähem sama tugevad :)
Tulemus: 11h 31min, 73. koht kokku ja 2. koht C2mix klassis (Soome parimale nais-multisportlasele ikka vastu ei saa).
Järelnähud: Selja- ja kaelavalu, loodetavasti pärast massaaži läheb elu paremaks :)

Tänud süstasõitjatele, kes meile svammi laenasid :D
Vabandused süstasõitjate ees, kellele me Räpinas kogemata veidi otsa trügisime.

Mariti suurepärase fotograafiameti tulemused

Kuidas Ago Võhandu Maratonil käis

Kohale jõudsime Erkiga reede õhtul. Parkisime Nelsoni kanuukäru ära, logisime end külalistemajja Uma Kuup sisse ja kobisime vee peale. Polnud me ju enne koos kaheses süstas istunud. Üritasin tüüri pedaalid oma koibade järgi paika seada. Tavaliselt mul seda muret pole, sest pedaalimise/tüürimisega tegeleb väga edukalt hoopis Vahur. Peale väikest tiiru Tamula järvel tundus, et midagi hullu pole, kannatab sõita küll selle Argo miniga.

Hommikul olime ilusasti õigel ajal platsis ja üritasime oma asjad ning toidu oletatavate saateautode vahel ära jagada. Kuivad riided jätsime minu Pontusse, eeldusel, et Merike selle kuidagi koos kanuukäruga finišipaikka toimetab. Mõne võileiva, energiabatoonid ja väikese veevaru võtsime süsta kaasa.

Vee peal trügisime kohe nahhaalselt suhteliselt stardirivi etteotsa. See oli ka õige otsus, sest tagantpoolt tuli hulk aluseid kellega puksida poleks tahtnud. Kohe esimese paarisaja meetri järel sai selgeks, et olin teinud sama vea mis eelmiselgi aastal. Nimelt ostsin eelmisel õhtul Ahti käest uued Hiko Slim kindad ja uuest peast need sindrinahad veits pigistavad. Näpud hakkasid tiba külmetama ja tõmbasid krampi. Ees veekindlas kotis olid ka aerumuhvid aga otsustasin neid hiljem kasutada. Tegelikult sõitsingi kinnastega lõpuni.

Roosisaare sillal silmasime Arvi ja Martini support teami pealikku Signet kes koos ülejäänud rahvahulgaga meile rõõmsalt saateks huilgas. Silla alt oli muide sellel seisvat rahvahulka arvestades päris kõhe läbi sõita.

Nelsoni parve saime kätte enne Kääpa autosilda. Vahur&Co olid päris rõõmsad ja mõnitasid meid viiel erineval moel. Kääpa silla all kohtasime jällegi Signet.
Paidrani jõlkusime sabas kahesel segaparil numbriga 306. Vahelduva eduga pendeldas meie ees ja taga ka üks edev ühene härrasmehega pardal. Paidral võtsime esimesed energiabatoonid ja kimasime edasi. Mõni aeg peale Paidrat tegi telefon „pling plõng“. Ei no tore, kes kurat see mulle nüüd siis sõnumeid saadab? Ei hakanud teda vesti taskust välja tirima. Aga see keegi saatis järgmise sõnumi peale Leevit, mida ma ka üsna edukalt ignoreerisin. Ning siis helistas. Selgus, et see keegi oli Piret Ahman kes meie sõitu reaalajas jälgis ning meid teavitas millisel kohal me parasjagu olime.

Paidral siis: Piret: Tublid! Olete praegu 25ndad. 1sest maas 15 min.

Paidralt Leevile kulges kõik ilusasti. Välja arvatud see, et vasak pedaal oli liiga lähedale reguleeritud ja jalg väsis ära. Erki kühveldas ees nagu tuuleveski ning küsis aegajalt kuidas mul enesetunne on. Kuigi mu jalg oli kange ja näppe pidi juba sirgeks väänama vastasin reipalt, et pole viga. Erki muidugi täpselt poole noorem ka kui mina.

Leevil võtsime lõuatäie hernesuppi mis mootori ja gaasid käima pani ning vehkisime edasi. Leevil lootsime kohata ka Maritit kes Vahurile supporti tegi aga lootuseks see jäigi. Peagi jõudsime järgi paatkonnale 306. Tõenäoliselt olid nad ületassimisel kiiremad ja loobusid kosutavast supist.

Piret: Leevil olete 17ndad. Esimesest maas 33 minutit. Veerpalust 8 minutit.

No tore. Küll see Veerpalu mõne tammi all ujudes vastu tuleb, viskasime Erksiga nalja. Aga võta näpust. Kõik tammid olid tänu suurveele suht siledad ja ja pigem oleks seal olnud keerulisem ümber käia kui püsti jääda. 306 püsis ikka ilusasti meie ees ja tagant lähenes vaikselt aga kindlalt esimene eesti kahene süstanaiskond. Ühel hetkel tegi 306 suunamuutuse vasakule ja siis paremale. Põhjuseks vettevajunud puud keset jõge. Kuna meie olime sellisest vingerdusest veidi hämmelduses siis pidime kokkupõrke vältimiseks pidurdama. Selle kasutas ära naiskond ja lipsas meist mööda. Õnnetuseks vigastasid nad enda süsta tüüri. Reo silla all oli neil aga terve süst kaldal ootamas millesse nad ka rõõmsalt ümber istusid.

Piret: Olete 21sed. Esimesest maas 54 min. Veerpalust 16 min. Eessõitjatest 1min ja 21sek.


Peale Reod tekkis ühes kohas võimalus lõigata mille me ka edukalt ära kasutasime ja oma 1:21 kaotuse tasa tegime. Järgmise lõikamisega aga panime totalselt puusse ja olime jälle selle neetud 306 taga. Naiskonda polnud enam näha aga see eest pressis meile järgi 254 meespaar ja ühel hetkel ilmus kuskilt kaldavõsast kergenduskuurilt lõbus lätlane kes punakollasesse ühesesse istus. Nii me siis kulgesime kord üks siis teine ees. Minu vasak jalg oli täitsa selles kohas kust ta välja kasvab. Aga sirgeks ma teda ka süstapõhja lükata ei saanud, sest nagu kiuste tuli siis kohe vasakule pöörata. Õnneks hakkas varsti paistma Leevaku sauna korsten mis on muide Eesti kõrgeim.
Leevakul lasime jällegi supil hea maitsta mis paraku oli nii tuline, et ma kõrvetasin keele ära. Käisime kultuurselt põiel võtsime lisaks supile energiabatooni ja uhasime edasi.

Piret: Leevakul olite 17ndad. Veerpalust maas (10nes) 17min. Esimesed on Räpinast läbi.

Oma loodetud saateautot ega muid nelsonlasi me Leevakul ei kohanud. Tühja kah, peaasi, et oma auto kuivade riietega vähemalt finišis oleks mõtlesime Erksiga.
Nulga sillal oli ainult mõni üksik inimene. Peale nimetatud silda hakkas kõige nõmedam ja raskem lõik meie jaoks. Mina pole juba viimased 15 aastat parimas vormis aga ka Erks hakkas väsima. Ei aidanud siin enam joomine ega energiabatoon. Ei teinud tuju paremaks kaugelt paistma hakkav Räpina. 254 pressis mööda ja kaugel selja taga paistis veel kaks kahest süsta millest üks oli naiskond kes meist Reo sillale paati vahetama jäi.

Piret: Olete 19 ndad. Veerpalust (10nes) maas 29 min. Eespool vahe 48sek ja 2min30sek.

Räpinas lasime paadi vette koos meile järgi jõudnud meespaariga ja naispaar kolistas juba kaldal.
Meiega koos vette saanud kahesest küsiti, et kus kandist mehi oleme. Tõenäoliselt oli tegemist tõsiste aerutajatega, sest meil kästi aer kõrgemal hoida ja jagati muid õpetussõnu. Lõpetuseks lisati, et pange pange, mingid sitased 9km ongi jäänud. Väike jalasirutus ja see, et tagant tuli naispaar andis jõudu juurde. Erks küsis iga natukese aja tagant kaugel nad on. Kui ma esimeste Võõpsu majade juures talle ütlesin, et päris lähedal juba, mõjus see talle nagu porgand kepi otsas eeslile. Nüüd oli küll viies käik ja täistuled! „Krt, mingile naispaarile me ka ei kaota!“ kiristas Erks läbi hammaste ja kaapis nii, et vesi vahutas. Kohe oligi päästev sild ja siis veel 100m finišini. Kohal!

Piret: Te olete finisis! :-D Ärge edasi sõitke! Üldjärjestuses olete 20ndad, oma paadiklassis 11ndad.


Auto kuivade riietega oli ilusasti Merikese poolt finišisse toimetatud. Riided vahetatud kõht putru täis tegime kõne Vahurile. Selgus, et nad pakivad Reol juba oma varustust kokku. Ausaltöeldes oli see Vahuri poolt tark otsus just seal lõpetada. Ma ei taha ettegi kujutada kui igav oleks raftiga olnud Leevaku ja Räpina paise sõita.
Kõhud täis ja soe olla koperdasime silla peale omasid ootama. Juba tulidki Arvi ja Martin siis Tiina ja Taavi ning lõpuks Juta ja Virgo. Ragnis saabus vist siis kui me juba koduteel olime.

Pühapäeval lubasin ma endale, et see oli minu jaoks viimane Võhandu maraton. Aga ma lubasin seda ka eelmine aasta. Elame näeme!

Ago

Kaljuronimishooaja 2010 avaüritus Tartus.

23.jaanuaril sai siis võistlemas käidud. Võistluse organiseerijaks vahvad inimesed kaljuronimisklubist Crux.

Alustati seltskonna võistkondadesse jagamisega. Tulemuseks oli neli võistkonda, igasse neli osalejat.

Marit, Juku, Keit ja Märt olid koos ühes võistkonnas mille nimeks oli Uimased. Nagu konkurendid peagi aru said, oli see nimi puhas hämamine. Tegelikult olid nad vägagi erksad punkte koguma. Maritil oli seljas värvikas ja stiilne riietus mille eest võistkond ilmselt palju lisapunkte teenis. Lõuatõmbamine ja rippumine tundusid samuti Maritile sobivat.

Keit kujunes võistlustel kogu ronimisrahva üldiseks lemmikuks. Kuigi Veronica kahetses, et kui nad oleksid teadnud, et nii väike mees(!) võistlema tuleb, oleks nad ehk radadel mõned kohad pisut kergemaks teinud. Keit aga tõestas, et tema pärast küll ei ole vaja radu lihtsamaks teha, ta saab ka olemasolevatega hakkama paremini, kui mõni pikem, vanem ja kogenum. Niisiis saatsid teda trassidel sõbralikud nõuanded ja lõppedes ka aplaus.

Üllatus oli see, et Jukul rippumises 0 punkti! Et mis mõttes nagu??? Koduseinal ripub ta küll niipidi, küll naapidi ja ma olin üsna kindel, et ta selle osa võistlusest kinni paneb, aga vaat ei läinud sedasi nagu ma arvasin. Noh lõuatõmbamises oleks ta ehk maksimumpunktid kättegi saanud kui ta poleks vahepeal ehtjukulikult lihtsalt esinenud.

Alexit ei saanud ma väga mahti jälgida, sest ta oli enamuse ajast teises sektoris aga punktide järgi oli ta parem kui Keit.

Naistest suurima punktisumma kogunud õbluke Lilit võistkonnast Hõbetäheke turnis kassiliku graatsiaga ja keerulisem altjulgestusega rada tundus teda vaadates lausa häbematult lihtne. Ise suutsin seal küll ainult fiksi ära teha:( Ülesanded olid vahvad. Mulle meeldis tennisepallidega ronimine ja lihtsam altjulgestusega rada. Eks ikka sellepärast , et ma seal mingeid punkte ka sain. Aga ka köielkõnd oli huvitav, minu jaoks koguni nii huvitav, et teised juba tükk aega tegelesid rippumisega kui mina endiselt üritasin köie peal püsida.

Võidukaks osutus võistkond Kets. Võistkonna nimi kujunes nii, et Maksimil olid jalas ketsid. Et Maksim oli siis nagu võistkonna maskott. Peale selle oli ta ka meie võistkonna aju see tähendab, et oli kõige nutikam viktoriinis ja meie pundi põhijõud – meestest suurima ehk MAKSIMaalse punktisummaga (seda ka üldarvestuses). Teda toetasid tublisti Tarmo ja Jaak. Minu punktid arvesse ei läinud. No ega neid eriti palju just ei olnud ju ka. Ah jaa, meie võistkonda tuli ka eriauhind eriti ajastukohase riietuse eest.

Esimest korda minu kaljuronimise aja jooksul oli ka mul asja auhinnalaua manu. Sponsorid (Matkasport, Matkamaailm, Popsport ja Tartu Ülikooli Akadeemiline Spordiklubi ) olid tõesti väga helded olnud.

Organiseerijatele tänud mõnusa võistluse eest ja head mõttelendu järgnevateks üritusteks!

Võhandu maraton tuleb!

Kõik see mees (ja naine) kähku registreerima!
Meie klubist on praegu ju ainult kolm kahest paatkonda registreerunud.
Jutal ja Toomasel peaks ju osavõtt tasuta olema kusjuures.
Muuseas, kõigil senisel neljal sõidul on osalenud 6 inimest, neist kaks on meie klubi mehed Martin ja Arvi.
Jõe peal näeme, raisk!