Rattamatk Ida -Virumaale.

1. päev 08.oktoober 2010

Kui siinkirjutaja ja Alex tänu Timole Aravusele jõudsid, olid teised rattamatkalised Marit, Alver, Martin, Karina, Tiivi ja Keit juba kümneid ja kümneid kilomeetreid maha pedaalinud. Külastanud Põlula piisonifarmi ja seal vahvaid piltegi klõpsinud. Peale meie lisandumist seltskonda sõitsime veel pisut ja siis ühineski meiega ka matka peakorraldaja Heiko. Edasi viis juba teekond Tudu metsaonni suunas, mis oli ka meie esimene ööbimispaik. Metsavaheline kruusatee oli vapustav või õigemini küll raputav. Sellele järgnes takistusriba laudtee näol. Keit sõitis kogu laudtee, teised ühendasid kõndimise ja sõitmise, minul aga õnnestus juba esimesel kümnel meetril korralikult võpsikusse põrutada nii, et ma eelistasin koperdamist ja ratta enda järel lohistamist.Tudu järv aga osutus müstiliselt kauniks. Selle imeilusa järve suutis Tiivi ka suurepäraselt oma fotodele salvestada.Rõõm selle üle, et onnis parajasti rohkem matkajaid ei peatu, osutus üürikeseks. Hämarusest saabus ööblasse peagi lisa. Kuigi väidetavalt pidi sinna vaid kaheksa matkalist pikutama mahtuma, jagus ruumi koguni 16-le. Kamin ajas hullult suitsu sisse, aga pliit funkas õnneks normaalselt, nii et tuba sai soe. No suur osa toa soojaks saamisest tuleb kirjutada Alexi arvele, kes näitas tugevat taset pakulõhkumises.Õhtusöök pika laua ääres oli rikkalik ja meeleolukas. Juttu jätkus kohe kauemaks.

2. päev 09.oktoober 2010

Äratus oli varajane, sest ees oli ootamas raske päev. Kuna mina sain varustuse pakkimisega käbedamalt valmis kui Marit, siis õnnestus mul ennast ka pudrupaja ja kulbi juurde sokutada. Sain asjalik olla. :)Hommik jätkus ostlemisega külapoes. Ja seejärel rajale, järgmise sihtpunkti poole, ikka mööda mõnusid maanteelõike ja vähem mõnusaid kruusateid rallides. Väsimatu Keit ikka tempot tegemas.Lõuna oli Avinurme Puiduaidas. Seljanka oli rammus ja maitsev. Mina soetasin endale ka pashavormi, mida olin juba aastaid tulutult otsinud. Pealelõunaseks eesmärgiks oli Iisaku. Seal oli plaanis osta ära õhtusöök ja käia ära vaatetornis. Said tehtud mõlemad.Nüüd algas võidusõit ajaga. Varessaare matkamajja oli vaja jõuda kindlasti enne pimedust, sest eelinfo kohaselt oli viimane kahekilomeetrine lõik rattaga läbimiseks keerukas. Nii ta oli jah. Mudased veeloigud vaheldusid oksarisu ja pokudega. Noored kimasid väga ägedalt, aga mina olin kohale jõudes küll rohkem läbi kui läti raha. Ka Heiko ratta käiguvahetajale osutus viimane lõik üle jõu käivaks. Veel selgus, et ka magusamad tudumiskohad olid juba kahe varem saabunud matkaseltskonna poolt hõivatud. Tänu Karina ja Martini ühistele jõupingutustele sai siiski ka esimese korruse pliidiga ruumike ööbimisväärseks. Üsna varsti peale õhtusööki uinusid nii Keit kui Tiivi. Marit, Alver ja Heiko said siiski ülemisele korrusele puhkeplatsid. Sündmusterohke ja pikk päev tõi magusa une teistelgi.Uinumine algas meestelaulu kontserdi saatel. Las laineil möllab torm... ja ...jää jumalga Mann, sest tuules oli ramm ... on kaks näidet repertuaarist.

3. päev 10.oktoober 2010

Kui eelmised kaks päeva olid mõnusalt päikselised ja igasuguseks rändmiseks soodsad, siis nüüd oli taevas tinahall, tuul vinge ja aeg - ajalt tibutas ning lausa sadas vihma. See innustas meid veelgi kiiremini koduse Lääne-Virumaa poole väntama. Paraku olime sunnitud Heiko juba Varessaare ja Mäetaguse vahelisele metsateele uhkesse üksildusse maha jätma, sest hoolimata öösel toimetatud kiirremondist lagunes tema sõiduvahend taas.Maidla mõisa seina ääres sai pildile üles võetud kolm väsinud moega vanderselli, aga ega teisedki enam esimeses värskuses polnud.Sõmerul lahkusid meist Marit ja Alver. Samast suundus ka Alex Kunda poole. Alexil jätkus matkamist veel nii 25 kilomeetrikest. Rakveres lahkusid üksteisest ka ülejäänud rattarändurid. Umbes kaks ja pool tundi hiljem, juba pilkases tintmustas hilisõhtus sai Tapal ka minu rattamatk läbi.

Tänud matka idee autorile Heikole ja praktilisele teostajale Maritile. Ükskord me sõidame koos jälle niikuinii!