Kuidas Ago Võhandu Maratonil käis

Kohale jõudsime Erkiga reede õhtul. Parkisime Nelsoni kanuukäru ära, logisime end külalistemajja Uma Kuup sisse ja kobisime vee peale. Polnud me ju enne koos kaheses süstas istunud. Üritasin tüüri pedaalid oma koibade järgi paika seada. Tavaliselt mul seda muret pole, sest pedaalimise/tüürimisega tegeleb väga edukalt hoopis Vahur. Peale väikest tiiru Tamula järvel tundus, et midagi hullu pole, kannatab sõita küll selle Argo miniga.

Hommikul olime ilusasti õigel ajal platsis ja üritasime oma asjad ning toidu oletatavate saateautode vahel ära jagada. Kuivad riided jätsime minu Pontusse, eeldusel, et Merike selle kuidagi koos kanuukäruga finišipaikka toimetab. Mõne võileiva, energiabatoonid ja väikese veevaru võtsime süsta kaasa.

Vee peal trügisime kohe nahhaalselt suhteliselt stardirivi etteotsa. See oli ka õige otsus, sest tagantpoolt tuli hulk aluseid kellega puksida poleks tahtnud. Kohe esimese paarisaja meetri järel sai selgeks, et olin teinud sama vea mis eelmiselgi aastal. Nimelt ostsin eelmisel õhtul Ahti käest uued Hiko Slim kindad ja uuest peast need sindrinahad veits pigistavad. Näpud hakkasid tiba külmetama ja tõmbasid krampi. Ees veekindlas kotis olid ka aerumuhvid aga otsustasin neid hiljem kasutada. Tegelikult sõitsingi kinnastega lõpuni.

Roosisaare sillal silmasime Arvi ja Martini support teami pealikku Signet kes koos ülejäänud rahvahulgaga meile rõõmsalt saateks huilgas. Silla alt oli muide sellel seisvat rahvahulka arvestades päris kõhe läbi sõita.

Nelsoni parve saime kätte enne Kääpa autosilda. Vahur&Co olid päris rõõmsad ja mõnitasid meid viiel erineval moel. Kääpa silla all kohtasime jällegi Signet.
Paidrani jõlkusime sabas kahesel segaparil numbriga 306. Vahelduva eduga pendeldas meie ees ja taga ka üks edev ühene härrasmehega pardal. Paidral võtsime esimesed energiabatoonid ja kimasime edasi. Mõni aeg peale Paidrat tegi telefon „pling plõng“. Ei no tore, kes kurat see mulle nüüd siis sõnumeid saadab? Ei hakanud teda vesti taskust välja tirima. Aga see keegi saatis järgmise sõnumi peale Leevit, mida ma ka üsna edukalt ignoreerisin. Ning siis helistas. Selgus, et see keegi oli Piret Ahman kes meie sõitu reaalajas jälgis ning meid teavitas millisel kohal me parasjagu olime.

Paidral siis: Piret: Tublid! Olete praegu 25ndad. 1sest maas 15 min.

Paidralt Leevile kulges kõik ilusasti. Välja arvatud see, et vasak pedaal oli liiga lähedale reguleeritud ja jalg väsis ära. Erki kühveldas ees nagu tuuleveski ning küsis aegajalt kuidas mul enesetunne on. Kuigi mu jalg oli kange ja näppe pidi juba sirgeks väänama vastasin reipalt, et pole viga. Erki muidugi täpselt poole noorem ka kui mina.

Leevil võtsime lõuatäie hernesuppi mis mootori ja gaasid käima pani ning vehkisime edasi. Leevil lootsime kohata ka Maritit kes Vahurile supporti tegi aga lootuseks see jäigi. Peagi jõudsime järgi paatkonnale 306. Tõenäoliselt olid nad ületassimisel kiiremad ja loobusid kosutavast supist.

Piret: Leevil olete 17ndad. Esimesest maas 33 minutit. Veerpalust 8 minutit.

No tore. Küll see Veerpalu mõne tammi all ujudes vastu tuleb, viskasime Erksiga nalja. Aga võta näpust. Kõik tammid olid tänu suurveele suht siledad ja ja pigem oleks seal olnud keerulisem ümber käia kui püsti jääda. 306 püsis ikka ilusasti meie ees ja tagant lähenes vaikselt aga kindlalt esimene eesti kahene süstanaiskond. Ühel hetkel tegi 306 suunamuutuse vasakule ja siis paremale. Põhjuseks vettevajunud puud keset jõge. Kuna meie olime sellisest vingerdusest veidi hämmelduses siis pidime kokkupõrke vältimiseks pidurdama. Selle kasutas ära naiskond ja lipsas meist mööda. Õnnetuseks vigastasid nad enda süsta tüüri. Reo silla all oli neil aga terve süst kaldal ootamas millesse nad ka rõõmsalt ümber istusid.

Piret: Olete 21sed. Esimesest maas 54 min. Veerpalust 16 min. Eessõitjatest 1min ja 21sek.


Peale Reod tekkis ühes kohas võimalus lõigata mille me ka edukalt ära kasutasime ja oma 1:21 kaotuse tasa tegime. Järgmise lõikamisega aga panime totalselt puusse ja olime jälle selle neetud 306 taga. Naiskonda polnud enam näha aga see eest pressis meile järgi 254 meespaar ja ühel hetkel ilmus kuskilt kaldavõsast kergenduskuurilt lõbus lätlane kes punakollasesse ühesesse istus. Nii me siis kulgesime kord üks siis teine ees. Minu vasak jalg oli täitsa selles kohas kust ta välja kasvab. Aga sirgeks ma teda ka süstapõhja lükata ei saanud, sest nagu kiuste tuli siis kohe vasakule pöörata. Õnneks hakkas varsti paistma Leevaku sauna korsten mis on muide Eesti kõrgeim.
Leevakul lasime jällegi supil hea maitsta mis paraku oli nii tuline, et ma kõrvetasin keele ära. Käisime kultuurselt põiel võtsime lisaks supile energiabatooni ja uhasime edasi.

Piret: Leevakul olite 17ndad. Veerpalust maas (10nes) 17min. Esimesed on Räpinast läbi.

Oma loodetud saateautot ega muid nelsonlasi me Leevakul ei kohanud. Tühja kah, peaasi, et oma auto kuivade riietega vähemalt finišis oleks mõtlesime Erksiga.
Nulga sillal oli ainult mõni üksik inimene. Peale nimetatud silda hakkas kõige nõmedam ja raskem lõik meie jaoks. Mina pole juba viimased 15 aastat parimas vormis aga ka Erks hakkas väsima. Ei aidanud siin enam joomine ega energiabatoon. Ei teinud tuju paremaks kaugelt paistma hakkav Räpina. 254 pressis mööda ja kaugel selja taga paistis veel kaks kahest süsta millest üks oli naiskond kes meist Reo sillale paati vahetama jäi.

Piret: Olete 19 ndad. Veerpalust (10nes) maas 29 min. Eespool vahe 48sek ja 2min30sek.

Räpinas lasime paadi vette koos meile järgi jõudnud meespaariga ja naispaar kolistas juba kaldal.
Meiega koos vette saanud kahesest küsiti, et kus kandist mehi oleme. Tõenäoliselt oli tegemist tõsiste aerutajatega, sest meil kästi aer kõrgemal hoida ja jagati muid õpetussõnu. Lõpetuseks lisati, et pange pange, mingid sitased 9km ongi jäänud. Väike jalasirutus ja see, et tagant tuli naispaar andis jõudu juurde. Erks küsis iga natukese aja tagant kaugel nad on. Kui ma esimeste Võõpsu majade juures talle ütlesin, et päris lähedal juba, mõjus see talle nagu porgand kepi otsas eeslile. Nüüd oli küll viies käik ja täistuled! „Krt, mingile naispaarile me ka ei kaota!“ kiristas Erks läbi hammaste ja kaapis nii, et vesi vahutas. Kohe oligi päästev sild ja siis veel 100m finišini. Kohal!

Piret: Te olete finisis! :-D Ärge edasi sõitke! Üldjärjestuses olete 20ndad, oma paadiklassis 11ndad.


Auto kuivade riietega oli ilusasti Merikese poolt finišisse toimetatud. Riided vahetatud kõht putru täis tegime kõne Vahurile. Selgus, et nad pakivad Reol juba oma varustust kokku. Ausaltöeldes oli see Vahuri poolt tark otsus just seal lõpetada. Ma ei taha ettegi kujutada kui igav oleks raftiga olnud Leevaku ja Räpina paise sõita.
Kõhud täis ja soe olla koperdasime silla peale omasid ootama. Juba tulidki Arvi ja Martin siis Tiina ja Taavi ning lõpuks Juta ja Virgo. Ragnis saabus vist siis kui me juba koduteel olime.

Pühapäeval lubasin ma endale, et see oli minu jaoks viimane Võhandu maraton. Aga ma lubasin seda ka eelmine aasta. Elame näeme!

Ago