Eesti Kaljuronimis Karkavõistlused 2009

Viimase raskusronimis võistlustega sai ühele poole ka 2009 aasta karikavõistlused ja aeg on kiita tublimaid ning hurjutada laiskvorste.

Meeste arvestuse saavutas parima koha Taavi Turban, kes osales ka 3 võistlusel, ning kokkuvõttes sai tubli 8nda koha.Taavil järgnes tugeva esitusega kiirusronimisvõistlustelt Risto Kala, kes saavutas kokkuvõttes 11nda koha. Meeste arvestuse osalesid veel Keit Nurga 18nda kohaga ja Heiko auväärse 24nda kohaga.

Naiste arvestuses oli edukaim Karina Tommik 10nda kohaga. Samuti väärivad kiitust Eva Triin Järvela 14 koht ja Juta 17 kohaga.

Loodame siis uuel aasta ka vanade pässude suuremat osalust ning veelgi tublimaid tulemusi noortele.

Tervitused taas, armsad Nelsoni klubilised!

Martini soovil siis mõned read sellest, millega osad klubiliikmed oma nädalavahetust sisustasid.
4.-6.detsembrini toimus Kohtla-Nõmmel treeningretk, mille peaorganiseerijaks oli Helen Korju, Jaan Künnapi Alpinismiklubist.
Tänu Martinile ja Heikole õnnestus ka minul ja Arvil sellest osa võtta. Toomas osales nii ehk naa. Ta ju mõlemas klubis osaline.
Kohe alguses märgin ära, et Heleni esimeses postituses retkelistele oli väga üksikasjalik juhend selle kohta mida kaasa võtta ja selga panna.
ning mis ülesanded kellelgi matkal täita on. Mulle selline asjalikkus igatahes väga meeldis.
Ja veel oli ta kirjutatud pisut Kohtla kaevanduse ajaloost ja põlevkivi kaevandamisest üleüldse. Minu kui ajaloosõbra jaoks oli see justkui rosin saias.
Reedesel ööl vastu laupäeva ööbisime künkal, mis just kaevandustorni vastas asub. No ikka seesama mille otsa Arvi, Juku ja Martin võidu jooksid.
Reede õhtul sai kringli ja lauluga ära tähistatud Martini sünnipäev. Lia oli ka imemaitsva koogi küpsetanud.
Laupäev. Ilm oli kuiv, praeguse aastaaja kohta soe ja vähese tuulega.
Seljakotid olid suht-koht pirakad kõigil, sest vesi nii joogiks kui
toiduvalmistamiseks oli vaja seljas kaasa tassida, pluss lebod-magamiskotid, ühistoit ja osadel ka telgid ning priimused.
Ja nii me siis ronisime ühest künkast üles ja alla ja järgmisest täpselt samamoodi. Vahepeal sirge teejupp ja siis jälle üles rusunõlvadele.
Ühes kohas oli veetakistus mis oli vaja parvega ületada. Sõit oli küll lühike aga meeldejääv. Kui päev õhtusse sai ja ilm hämardus, pandi
Imre ehitatud püstkoja juurde laager püsti. Osad retkelised ka ööbisid püstkojas. Õhtu oli väga mõnus ja hubane. Sai palju naerda, sest
seltskonnas oli mitu head jutuvestjat. Kui naer on terviseks, siis mul on nüüd tervist tõsiselt kobe kogus.
Andres pajatas temaga tõestisündinud lugusid, teised toetasid tugevalt anekdootidega. Olavi haris rahvast
populaarteaduslikul moel.
Toomas, Arvi ja Martin hoidsid tõesti hoolega lõkkel silma peal. Et oleks ikka soe.Tõnis võlus iga natukese aja tagant kuuma vett tee ja toidu tarbeks
Nii et oli väga kodune olemine. Pisut sooja sai ka pudelist lisaks rüübatud . Minul õnnestus esimest korda elus handsat mekkida.
Oli see vast alles kuum elamus!
Pühapäeval kõndisime koskede juurde ja vaatasime eemalt ekskavaatori tööd.
Nägime rusunõlval turnivaid metsanotsusid, mis oli päris vahva vaatepilt. Osa rahvast üritas ühte
autot mudast välja aidata, aga paraku oli see sinder ennast ikka korralikult sisse mätsinud. Nii, et ei miskit.
Veel pisut ronimist küngastel ja olimegi suurel teel väljas ja kus siis läks galopiks lahti. Esigalopeerijad muidugi Nelsoni hullud. Arvi ja Martin.
Mingi aeg suutsin isegi nende kannul marssida.
Ülejäänud seltskond rahulikus ja väärikas tempos taamal järgnemas. Peale autodesse jagunemist sõitsime veel Kiviõlisse,
et üks sealsetest tuhamägedest ära vallutada, mis ka tehtud sai. Siis peeti eesootavate seikluste plaane, et siis kuhu ja millal, ning millega.
Ning oligi käes lahkumise hetk.
Lõpetuseks tsiteerin Helenit "...ja ma ei väsi kordamast, et lahedate inimestega pole vahet kuhu minna ja mida ette võtta – igal juhul on see seiklus
ning kogemusi väärt elamus."
Täpselt nii just oligi. Oli lahedaid ning sõbralikke inimesi, kauneid vaatepilte, kasulikke kogemusi ja eredaid elamusi.

Kiirusronimisvõistlustest

Nelsonil õnnestus siis sel aastal täitsa omapäi (loe: ilma Vahurita) korraldada Kaljuronimise Karikasarja 3 etapp- kiirusronimisvõistlus.

Oktoobri lõpus saime teada, et Vahur sel korral võistlust korraldada ei saa ja korraldamine on seekord meie õlul. Alguses oli ärevus suur, sest ei teadnud ju midagi kuidas ajavõtt päriselt toimib jne. Tasapisi hakkasime Martiniga asju paika panema ja ei tundunudki enam nii hull.

Neljapäeval panime Martiniga üles rajad. Ma püüdsin sokutada häid suuri kive. Martin tippis vahele pisikesi, et oleks nagu hästi palju-palju kive, mida kasutada. Üheks seinaelemendiks sai ka Martini suur punane kivi. Hea mõte oli tal teha sel korral suurema kõrvalekaldega rada... pärast mõtlesime, et kas jääb ikka juhendis oleva piirmäära sisse :). Ajavõtu otsustasime teha stopperiga. Abiks võtsin ka arvuti eelmise aasta tabeliga.

Esialgu oli registreerijaid napivõitu. Päev enne võistlust sain juurde hulgaliselt uusi registreerujaid. Niimoodi siis 22 november lõpuks kätte jõudiski. Osavõtjaid lausa 23: 12 meest ja 11 naist. Nelsonist 9 osalejat: Keit, Karina, Juku, Alex, Juta, Heiko, Eva, Risto, Kristel. Kiitused neile, sest oma seinal tuleb ikka oma inimestel lippu kõrgel hoida ja kõigil osaleda, tähtis on ju osavõtt!!!

Kvalifikatsioonis suutsime Lauraga laua taga päris närvi minna. Ei teadnud veel täpselt mida ja kuidas teha ja tüütud info küsijad laua ääres segasid :D. Kuid ajapikku asi rahunes.

Kui võistlejad said vahepeal puhata ja hinge tõmmata, siis julgestajatele armu ei antud, Martinil ja Toomasel oli vahepeal päris raske tempoga kaasa käia. Siinkohal tänud Toomasele, kes appi tuli!

Kokkuvõtlikult sujus võistlus suht hästi. Kuigi rajad said sel aastal raskemad tehtud, arvas Peedo, et rajad olid väga head. Niiet, Martin, hästi tehtud!


Tulemused siin: http://kaljuronimine.ee/index.php?picfile=126

Kohal käis ka Virumaa Teataja: http://www.virumaateataja.ee/?id=192907

Kaljuronimine

Klõpsa pildil, et puuduvat osa näha.

RaftiSPA

Nagu paljud juba teavad on Nelson Matkadel nüüd olemas oma Raftipark. Soetasime 5 Gumotex Colorado nimelist parve, mis just väiksematel jõgedel ennast õigustavad. Lisaks soojad kalipsod, raftijalanõud, kiivrid ja muu selline.

Parvetamise õppimiseks ja parvedega kohanemiseks sai korraldatud lausa mitu raftiüritust. 26.-27. september korraldasime Pirita jõel avatud raftipäeva. Eesmärk ennekõike parvejuhte koolitada, varustust testida ja ka sõpradele/tuttavatele üks mõnus päev pakkuda.


Meeldiv oli see, et pea kõik, kes võiks parvejuhiks saada selle tööga ka enam-vähem hakkama saavad. Käts peab enne parema ja vasaku käe selgeks saama ;)

Järgmine katsetus sai tehtud juba 18. oktoobril Nõmmeveskil. Sealne meetrine astang ei ole parvele mingi probleem ja ka järgnev kärestik on päris mõnus.
Seelgus, et kalipsod toimivad ja ka ümber minnes ei ole mingit erilist külma. Ümber läksime küll Martini roolides, aga ausalt, piltidelt selgus, et temal ei ole me ümberminekus mingit süüd, puha Juku viga ;)

Laura ja Agoga vaatasime üle ka Purtse - Mõnus kiire kliendijõgi, kus midagi ekstreemset ei ole, aga samas on kogu aeg elektrijaamast sadamani kiire vool. Korra õnnestus Laura ka parvelt vette saada. Kuidas täpselt, seda ei saanudki aru :)

24. oktoobril avasime RaftiSpa Jägalal. Ilm oli mõnus ja vesi super. Sellise veetasemega parim koht parvetamiseks.
25. oktoober jällegi Valgejõgi. Mõnumõnus.

Kes ei tulnud, see kahetseb ;) Kevadel jälle!

videod:

http://toru.ee/view/b838b1686898
http://toru.ee/view/76340e87d5c1
http://toru.ee/view/a968eca9b1a4
http://toru.ee/view/4b211baa5403
http://toru.ee/view/3d2528fceed8
http://toru.ee/view/363a2b36d0c0
http://toru.ee/view/90b0d8db5332

Pildid
http://picasaweb.google.com/klubinelson/Raftimine#
http://picasaweb.google.com/klubinelson/RaftNommeveskil18102009#
http://nagi.ee/photos/futhfuec/sets/229061/

Jägala matka blogi

09.10.09
Kell tikusus juba õhtutundide suunas ja Arvi, Martin, Kristjan, Kerdi, Keit, Kristen, Alver, Marit, Meeri, Tiina, Karina, Heiko ning Juta teadis, et peab vaikselt Roosna-Alliku lähedusse kogunema. Kella 6 paiku jõudis enamik rahvast kohale ja siis läks juba sehkendamiseks. Enamus autodest viidi juba lõpp-punkti ära, ühega aga sõideti starti tagasi. Telk sai üles pandud ja õhtusöökki valmis, mis kõigil väga nobedalt kurgust alla läks maitseomadustes olenemata. Kui kõigil olid esmavajadused rahuldatud, siis hakati veidi meelt lahutama teiste (Martini) üle nalja viskamise teel. Aeg aina liikus edasi ja rahvas suikus vaikselt unne, ainult ahjukütja(d) pidid veel vertikaalses asendis olema.


10.10.09
Öö oli möödunud edukalt-keegi ei jäänud kütmise ajal magama ja telk püsis parajalt soe, nii et magada ikka sai. Hommikul tegutseti päris kiiresti, köögitoimkond hakkas juba kella 6-st tegutsema, nii sai varakult söödud ja pakitud. 8.30 hakkasime juba mööda Jägala jõge kulgema. Tempo oli täista talutav, sai isegi vahepeal aegluubis käsi liigutada. Oli ka hetki, kus sai kanuuotsaga kaldaid kombitud, sest kui kaks kanuud teineteise kõrvale jõudsid, siis vähemalt üks oli kuskil kaldas kinni. Olenemata sellest liikusime edukalt edasi. Vahepeal tirisime kanuud kaldale ja puhkasime käsi ning taguotsi, keskpäeva kanti tegime ka söögipausi. Veidi pärast kella kahte jõudsime juba ööbimiskohta, mis asus Albu lähedal. Muidugi oli arvestatud, et tegemist on kanuumatkaga, seega inimesed olid peaaegu piiramatult asju kaas võtnud, sest seljas ju midagi kandma ei pea, kuid ööbimispunkti läheduses meil ju autosid ei olnud, nii siis pidime mitu otsa tegema, et asjad veidi eemal asuvale telkimisplatsile tassida. Kuid kõik olid ikka spordimehed/naised ja probleeme sellega ei olnud. Hakkati vaikselt jälle telki üles panema ja asju sättima. Uurisime ka ümbruskonda seal asuva torni otsast ja leidisime endile sõbra rebase, nii et tegevust meil oli. Aeg liikus aga nii halastamatult kiiresti edasi, et peagi oli õhtusöögi aeg ja kiskus juba vaikselt pimedaks. Gerdi ja Kristen aga ei pidanud enam hullude seltskonnas vastu ja otsustasid koju närve puhkama minna. Kuna telk oli selleks ajaks juba soe, siis kõik ronisid juba telki ja valmistusid juba magamaminekuks. Enne sai veel paar kaardimängu mängitud, kuid rahvas vaikselt juba kustus. Lõpuks jäi jälle ainult ahjuvalve üles. See öö aga ei saanud keegi ahjuvalvest viilida, sest meid oli nüüd vähem ja magamiseks mõeldud aeg pikem.


11.10.09
Ka see öö oli üsna õnnelikult möödunud, sest keegi oma valvekorra ajal magama ei jäänud, kuid kella 7-ks oli valvering täis saanud ja ei olnud enam kedagi, kes kütaks ning soojast telgist ei tahetud ka loobuda, otsustati ikka edasi kütta. Õnneks hakkati juba vaikselt üles ärkama, siis ei olnud kütmine enam väga probleemiks, kuid magamiskotist oli ikka raske välja ronida, sest õues oli päris kobe härmatis maas. Siiski pidi seda ju mingi hetk tegema. Tiina oli eriti usin ja oli läinud juba kella kuue paiku pudru keetmise jaoks lõket tegema. Vee kättesaamine ei läinud eriti libedalt, sest ämbrit ei saanud eriti hästi kaevust välja ja vesi oli ära jäätunud. Siiski sai kella 9 paiku toit valmis, mis olenemata teiste poolt toidu mahategemisest maitses väga hästi. Pärast hakati taaskord asju kibekiiresti kokku pakkima ja kalda äärde tassima, sest olime üsna hilja peale jäänud. Poole üheteistkümnest saime kanuud vette ja liikuma. Alguses pidi lihased soojaks saama, kuid pärast läks asi juba palju libedamalt ja ei tundunudki nii külm. Viimane päev tegi aga inimesed eriti ulakaks, kohe kui kanuud teineteise kõrvale sattusid, lükkas keegi teise vastu kallast. Kaval oli kõigist paraja distantsi kaugusel püsida, et kaldaid mitte nii lähedalt uurida. Ka veesõda sai mingil määral maha peetud, Arvi otsustas Heikot veidi loputada. Õnneks piirdus asi vaid väheste veepritsimisega ja keegi läbi ei ligunenud. Üks hetk tuli teele aga miniastang, mille läbimine ei olnud kõigile väga meelepärane, sest eelmisel korral oli kaks kanuud seal ümber käinud. Seega tassiti jälle kanuud kaldale ja mööduti astangust. Ainult Arvi ja Martin otsustasid tühja kanuuga proovi teha, neil läks see õnnelikult. Hiljem leidsime veel kaldalt uudistavaid hobuseid ja lehmasid. Loodus ümerringi oli väga kaunis. Edasi sõudes jõudsime kahjuks juba lõppu välja, mis asus veski juures. Seal tegime veel viimased pildid ja vinnasime asjad veest välja. Loputasime kanuud ära ja tassisime auto peale. Rahvas vajus jälle igaüks eri ilmakaarde laiali.


Kokkuvõte
Kohe kanuumatka algusest peale oli aru saada, et tegemist on väga toredate inimestega. Oli näha, et kõigil on omad inside joke’ d olemas ja grupp oli ühtne (võisid vabalt teineteise üle nalja visata, ilma et keegi solvuks). Terve matk oli kõigil suu naerul ja kõik olid aktiivsed. Kahe päeva peale sai kokku mõlatatud u 50 km, kõik jäid terveks ja keegi sisse ei kukkunud, tundub, et matk kukkus väga õnnelikult välja. Ööbimised ja toitlustamised olid hästi planeeritud. Sellisest üritusest võtaks teine kordki osa, suur tänu korraldajatele! Lisaks toredale matkakogemusele, sain ma ka teada, kus mu vanaisa täpselt elab. Nimelt lõpus tundus mulle see veski ja suur puitmaja väga tuttav, nagu ma oleks seal kunagi elus olnud. Hiljem selgus, et vanaisa elabki seal kaldast ~50 m kaugusel olevas majas, kus ma ka kunagi 10 aastat tagasi käinud olen. Seega trampisime seal u 5 meetri kauguselt mööda.

Meeri pildid (Arvi pildistas)
Autor: Meeri

Raftidega Pirital

26 ja 27 september sai proovitud meie klubi tuttuusi rafte.



26.ndal kogunesime Pirita jõele, et õppida raftijuhtideks. Päev algas Vahuri asjakohase loenguga rafti juhtimisest, päästmisest, varustusest ja inimeste käitumisest šoki seisundis. Tarkused kõrva taha pandud mindi veele. Kõik tegid kordamööda läbi harjutuse sõites vastuvoolu, keerates tagasi, mõlemale poole kivisoppi ja siis ümber posti. Juhtideks õppisid Ott, Juku, Tanel J, Juta, Laura, Heiko, Käts, Sixten ja mina. Ott, Juku ja Tanel harjutasid kohe ka rafti ümber ajamist ja tagurpidi saltot. Päästa kedagi polnud vaja, nii siis mingi ka allavoolu jõge avastama. Kiiremaid kärestikulisemaid kohta oli kuni vana Narva maantee sillani võibolla vaid 5, ülejäänud jõgi oli lai ja aeglane. Sama lõik sõideti läbi ka teist korda, et järgmiseks päevaks tee ikka pähe jääks ja ära ei eksiks :D.




Järgmise päeva hommikuses raftitunnis oli umbes 25 huvilist. Kallipsod seljas, kiivrid peas, võis sõit alata. Vahur määras juhid ja nii siis mindi veele. Natuke keerutati kohapeal, jagati õpetussõnasid ja õige pea mindigi ka allavoolu. Kiiremad jõelõigud olid uutele tulijatele päris huvitavad ja tekitasid isegi natuke hirmutunnet. Kella 2-sele „seansile“ tuli vaid 10 inimese ringis huvilisi ja nii saime ise jälle rohkem sõita. Muidugi päeva lõpuks ei olnud Ott, Tanel ja Juku kitsid ja osad tüdrukuid käisid tänu neile ka veemõnusid nautimas :).


Kokkuvõttes oli väga mõnus nädalavahetus, tänud Vahurile!!!!

Ja ootame juba kevadist suurvett, et rafti tõelist palet avastada.


Vahuri pildid:

http://picasaweb.google.com/klubinelson/Raftimine#5385808554336149266

Ago pildid:

http://nagi.ee/photos/futhfuec/12781239/in-set/229061/

Ago videoklipid:

http://toru.ee/view/98a71616d1b8

http://toru.ee/view/24a059c75a98

http://toru.ee/view/363a2b36d0c0

Lõbusõit masohhistidele

Sündmuse nimi: Gauja maraton
Osalejad: Arvi, Toomas, Martin, Triin, Tiina
Distants: 105 km
Kontrollaeg: 16 h
Koht: Gauja jõgi (Kes ei tea: Laiem kui Emajõgi, keskmine sügavus 1 m, voolu peaaegu ei eksisteeri)

Kurvide sirgeks sõitmise võis kohe ära unustada, kui just ei plaaninud liiva kinni jääda, mida Martin millegipärast väga teha soovis.

Gauja jõgi suutis mind üllatada:
105 km ja kokku ainult 9 silda (arvestades jalakäiate- ja raudteesildu ka) ja 10 elektriliini (üle kümne loendamine olekski liiga keeruliseks läinud) -> tekib küsimus, kas Lätis elab üldse inimesi? Või sellepärast neil ongi 6 varvast, et saaks kiirelt läbi jõe minna?!

Korraldajad ikka teadsid, et kohale tulevad ainult hullud ja selle pärast polnud vaja vaevuda ->
pealtvaatajatel (nagu eelnevast võis järeldada) polnud eriti võimalusi sõpradele kaasaelamiseks
ainult 1 kontrollpunkt ja seal ka ainult kirjutati numbreid üles
toitlustuspunkte polnud - ma ei saanudki sundida Martinit kiiremini sööma :D

Me lõpus Martiniga ootasime hotelli ja restorani, aga pidime pettuma... aga supp ja tee olid väga head.


Jõel oli näha ka huvitavamaid aluseid:




Arvi ja Toomase kanuu lasi "veidi" vett läbi, seetõttu oli neil huvitavam.
Arvi võrdles oma alust sõelaga, aga minu arust oli see lõpus vähemalt päris ilusti tuunitud.
Edasi liikumise ainsaks aluseks oli hea tiimitöö - esimene mõlab, tagumine viskab vett välja :D



Arvi - nagu džentelmen ikka - lasi vahepeal ka Triinul sõita (Autojuhi amet oli ju igav)

Martin & Tiina:
Viimased 5 km: "Millal see lõpp ometi tuleb?" (Loe: Kottpime, väsimus, tüdimus)
Enne seda 40 km: "Tõmbame, tõmbame, muidu me ei jõua kontrollaega" (Ma ei saa päris täpselt aru, kuidas me sellise tempoga varem ära ei kustunud)
Kokkuvõttes tundus, et andsime endast enamvähem maksimumi.
Ma tunnen, et mu selg eksisteerib, aga see on ka ainus asi, millest võiks järeldada, et veidi kanuuga sõidetud sai. :D


Kontrollaeg tundub ikka päris karm olevat kanuudele mõeldes.
Aga nüüd me vähemalt teame, milline on Gauja jõgi.
Pühapäeva sportlastele - nagu meie - soovitaksin pigem Võhandu maratonil osalemist.
Tegelikult oli ikkagi väga lõbus nädalavahetus :D

Tulemused:
Martin & Tiina - 14 h 47 min -> sega I, kanuudest 6.
Toomas & Arvi & Triin & lekkiv kanuu - 90km

Rohkem pilte:
Korraldajate poolt
Arvi & Triin

Kanuuga me sel suvel ei matkanud.

Kes seda enam mäletabki, kuidas matkaplaane pidades see idee tekkis, aga lõpuks kujunes nii, et Nelsoni sellesuvine pikk veematk sai sõidetud viikingilaeval „Turm“. Alludes sotsiaalsele survele ja kuna kooseisulisi kroonikuid Jutat ja Maritit kaasas polnud, pean ma nüüd ise rahva nõudmisel midagi blogisse kribama.

Nojah, reede hommikul tilkus rahvas vaikselt kohale. Selgus, et Tiinal oli kalender ära kadunud, kuid õnneks jäi ta meile teepeale. Laevamees Priidu juhendamisel omandasime viie minutiga aerutamise teooria ning andsimegi lodjakoja juurest otsad lahti. Linnavahelt välja saamine võttis oma aja, kuid kuskil Ihaste all õnnestus juba ka rütmis püsida. Seal pani Priit ka mootorile esimest korda hääled sisse ja laisalt allavoolu loksudes võtsime kerge eine.

Keha kinnitatud, olime varsti juba Luunja silla juures, kus meid ootas Tiina õllekastiga. Rõõmustasime tema tuleku üle ja andsime talle kohe auväärse esisõudja koha, kelle järgi ülejäänud sõudemeeskond takti hoiab. Järgmine peatus oli Kavastu. Seal tegime ka väikse peatuse ja poeskäigu ning pärast seda enne Praagat ei peatunud.

Praagal vaatasime üle ainsa tänaseni säilinud Vabadussõjaaegse Peipsi laevastiku suurtükipaadi „Uku“. Sealt edasi viis veetee meid Kalli järvele, kus omaaegse piirivalve ja hilisema kalakaitse patrulllaeva „Valvur“ pealt üritasime geopeituse aaret leida. Karp oli paraku kadunud, kuid poseerisime seal niisama ja võtsime suuna ööbimispaika.

Öömajale sättisime ennast Pedaspää lahe äärde Virvissaare vaatetorni juurde. Seal pidime kohtuma ka Arviga, kuid pimeda pärast jäi ta meist vaid paarsada meetrit eemal ööbima ja kokku saime alles hommikul. Tegime kiire hilise õhtusöögi ning kes telki, kes torni, aga üsna vara oli rahvas magamas. Hommikul avastasin, et olin telgi püstitanud mingi vana lõkkeaseme kohale ja sestap on mul nüüd mõningased abstraktsed söejoonistused telgi põhjal. See selleks. Pärast maitsvat hommikusööki ajasime laeval masti püsti ja kui olime sillast lahti saanud, tõmbasime purje üles ja tegime tihttuules tükk maad päris ilusat sõitu.

Paraku puhus tuul Piirissaarele minnes vastu ning kuna päevaplaan oli tihe siis sõitsime vastutuule mitte aerude vaid 15hj Honda abil. Faarvaatris tuli meile vastu teine Lodjakoja alus – lodi „Jõmmu“. Lehvitasime vastastikku ja klõpsisime pilte teha.

Piirissaarel sai natuke saarel ringi uudistatud, kohalikku poodi külastatud ja ka Piirissaare geopeituse aare üles otsitud. GPS-iga külavahel tiirutades tulid külamehed ligi ning poolihääli, otsekui tahtes mingit salakaupa müüa, pakkusid meile suitsukala. Kaks latikat meile siis ka müüdi. Tegime siis lõunapausi renoveeritavas Piirissaare sadamas, vanas laevaootamise putkas. Tassisime sinna uue sadamahoone ehituselt laenuks ühe penopaki, millest sai suurepärane laud. Söögi ajal saabusid sadamasse kohalikud noored, kel sõiduvahendiks omaaegne rahvaauto VAZ 2101. See konkreetne eksemplar püsis küll koos vaid traadi ja teibi abil ning edasi viisid seda küllap ainult juhi tahtejõud ja „matid“. Otse meie putka ees jäi paukuv ja kolisev trandulett seisma. Ekipaaž ronis välja, mitme jalahoobiga saadi uksed lõpuks piisavalt kinni, et need kohe uuesti lahti ei vajunud. Noored uurisid asjatundlikute nägudega midagi, pead auto all ning konsulteerisid omavahel ohtralt venekeelseid termineid ning oskussõnu kasutades. Auto nõiuti uuesti käima ning kuraasikas seltskond rappus mööda ehitusplatsi minema, tungides miskipärast alale kus oli tehtud pinnaseteisaldust ning ainukeseks liiklusvahendiks, mis seal platsil sõitmiseks sobis, oli roomikekskavaator. Ühesõnaga, lõbus noorteseltskond oma masina sinna korralikult põhja peale kinni jättis. Jõudsime näha veel ka piirivalvet oma tööd tegemas. Üks mees käis ka meie laeva uudistamas, kuid mitte proffessionaalsest huvist vaid uudishimust lähtudes.

Aerutasime siis vabasse vette ning tõmbasime purje üles. Õhtul paraku tuul vaibus ning päris mitu tundi läks aega enne kui Praagale jõudsime. Lootsime, et saame ööbida Kalli jõe ning Emajõe ühinemiskohas, kuid mingi seltskond oli ennast sinna juba sisse seadnud. Nii läksime edasi Kantsi kõrtsini välja, kus on Emajõe Suursoo külastuskeskus ning suurepärane lõkkeplats ja telkimisala. Pärast õhtusööki sai lõkke ääres natuke laulu joristatud ning oodates südaööd, ehk uue kuupäeva saabumist, et siis Heikot sünnipäeva puhul õnnitleda.

Hommikul käisime keskust uudistamas ja varsti sõitsime juba ülesjõge. Kavastu parve juures sai jälle peatus tehtud. Poe omanik oli parajasti jõe ääres oma poe reklaami remontimas ja viis rahva kaubikuga osturetkele. Need kes laeva jäid, said näha kuidas kaks autot parvega üle jõe veeti.

Varsti sõitsimegi edasi ja enne Tartut kui selgus, et bensiini enam eriti palju pole, pandi aerud tööle. Niimoodi sõudes jõudsimegi Tartusse. Linnavahel oli põneva, lugesime sildu ja arvestasime nende järgi kui palju veel Lodjakojani maad on. Saime kohale, pakkisime ennast laevast maha, tegime kerge eine ning grupipildid ja läbi see matk oligi. Järgmisel aastal jälle.

Mis te arvate, läheme sama laevaga ülesvoolu Võrtsjärvele, aga mootori jätame maha? ;-)

Valgejõe kanuurallist

No terekest jälle, klubirahvas!

Igal aastal toimuvad augustikuu alguses Tapal, linna päevad, mille raames peetakse maha kanuuralli. Seekord siis 08.augustil. Ei hakka väga pikalt ajalukku tagasi minema, aga Tanel (Jaanimägi)tundis selle ürituse vastu huvi juba umbes kuu aega tagasi. Nii, et väga ekspromt see üritus meie meeste jaoks polnud. Selleks ajaks kui mina saarele jõudsin, olid Martin ja Tanel ennast juba ära reganud.Võistkonna nimeks sai “Kadrina keelutsoon”. Miks mitte “Nelson”??? No nad pelgasid, et äkitse saavad tapakate käest haledalt pähe ja siis Vahuril silmad häbi täis. Kokku registreerus 16 võistkonda. Eelsõidus panid Martin ja Tanel teistele nii pika puuga ära, et Rakvere linna jõulukuusk ei ole ka nii pikk puu. Lühidalt koht poolfinaalis ja pikk hingetõmbepaus garanteeritud. Nii mõnedki seltskonnad pidid oma koha eest päiksese all veel lohutussõitudes rabelema. Ilmselt sai puhkepaus liiga pikk, või oli asi hoopis selles, et neid võeti peale tulist eelsõitu palju tõsisemalt, aga poolfinaalis olid nad teised. Esimene oli nende sõidus meeskond “Põristajad”. Õnneks pääses suurde finaali kolm paatkonda. Ahjaa, kui eel- ja lohutussõitudes oli vee peal korraga neli võistkonda siis poolfinaalides ja finaalis kuus alust, nii, et trügimist-nügimist oli palju rohkem. Oli rohkesti tugevaid konkurente. Kui kedagi eraldi nimetada , siis tuntuim ilmselt Tapa linnapea Kuno Rooba (orienteerumine, suusatamine). Kardetuimaks aga osutusid “Männikumäe noored”. Ühes kanuus koos linna kultuurispetsiga Indrek Jurtsenkoga sõitis ka minu vend Janek, kahjuks nemad finaali ei pääsenud. Ühes võistkonnas oli kaastegev meesterahvas, kelle elukoht on Saku. Seega sõitjaid kaugemaltki kui Tapalt ja Kadrinast. Sõidutehniline tase oli üldiselt suht normaalne. Välja arvatud üks tütarlaste paatkond, nimega “Orkester”. Nad põrkusid kokku kõigepealt ühe sillaga, siis teise sillaga ,siis sahistasid jupp aega pikas rohus ja nagu õhtujuht kommenteeris, oli nendel võistlusmaa oluliselt pikem kui kaasvõistlejatel :). Ma tõesti ei tahaks nende kontserdile minna :)! Mõelge kokkumängu peale! Kui kõlas finaali stardipauk, siis läks võistlus tõeliselt huvitavaks. Kõigepealt kihutasid eest ära “Männikumäe Noored”. Siis tekkis mingi pundar ja meie omad olid seal puntras sees, seejärel kadusid nad kõrge rohu taha ära ja ei ööd, ega mütsi olnud näha, mine või hulluks. Viimaks ilmusid nad peale ringi ümber poi uuesti nähtavale. Juhtimas “Männikumäe Noored”, mõnevõrra neist maas “Kadrina keelutsoon” ja kohe nende kannul “Põristajad”. Martin kühveldas mõlaga nii, et lausa vagu oli vees näha. Ja teine koht tuligi ära!!! Pole paha! Kui te nüüd Martinile või Tanelile külla satute ja ennast nii viisakalt üleval peate, et teile koguni teed pakutakse, siis teadke , et Tapa valla logoga kruus on välja teenitud higi ja verega. Eriti viimasega, tõsijutt!

"Dan Osman was here!" e. Nelsoni ronimis trip Soome

Kurb kohe vaadata kuidas blogis pole eriti suviseid tegemisi kajastatud kuigi üritusi on nagu olnud. Kuid, siiki- talve plaanitud ja palju unistatud Horvaatia reis jäigi see aasta ära- küll oli masu ja inimesi oleks liialt vähe leidnud.Suuresti vist tänu Taavi mõttele sai siiski ära orgunnitud ronimis trip Soome.

See kord osalesid raudvarana Vahur, Laura,Marit ja Ott ning uustulnukana Taavi-(tuntud kui ka Juku)

Jällegi, pidi teele asuma liiga vara ja uni jäi lühikeseks :S

Peale pisikest Laeva reisi,paistiski Helsinki oma pisikeste saarte ja kupplittega.

Havukallio

Pea-aegu Lahti külje all, Havukallio-s asub Soomlaste endi sõnul parim koht kus ronida, suur radade valik ja väga erinevas raskus kategooriates. Ronimisega alustati siin juba 60-ndatel, 25 meetri kõrgune graniidist kalju on sobilik algajatele, kus saab harjutada klemmidega ronimist, ka altjulgestusega ronimiseks on seinal piisavalt palju polte.Sammuti pääseb kalju servale lihtsalt kõrvalt üllesse jalutades. Erilist tähelepanu väärivad 'Keväthuuma' 4+, 'Nössö' 6- ja 'Kanto' 6- ning raskemad 'Kotkanpesä' 6+,'Hybrishalkeama' 6+/7- and 'Ee-mäntä' 7-
Erilist ronimismõnu pakuvad siin praod, mida tuleb harjumatult küljele koormata, või siis käsi lõpuni prakku sisse lükata. Nii proovisime meiegi. Taavi, oli hommikul vanaisalt pidzaama püksid jalast sikutanud ja eeldas et nende vägi aitab teda.
Ööbimisek leidsime kohe kalju all, mõnusa laagriplatsi kus veetsime lahedalt kaks ööd. Teisel päeval olid kohale tulnud ka kohalikud ronijad kes näitasid klassi, kuid leidus ka selliseid pudinäppe, kes olid kaljul esimest korda.


Solvalla
Kolmanda päeva hommikul tegime kiire hommikusöögi ja läksime Solvalla-sse ,mis asub Helsinkist 30 km kaugusel, Nuuksio rahvuspargi läheduses. Solvallas on roitud alates 80-ndatest ja viimased rajad pärinevad aastast 99. Populaarsekmaks rajaks on 'Jupintappaja' 6 aga leidub ka palju teisi häid radu. Enamus radu on polditud ja sammuti pääseb ülesse lihtsalt jalutades kerge ringiga. Vaatamata hurjutustele ei leidunud kedagi, kes oleks tahtnud altjulgestusega ronida ja jällegi pidi suurt vaeva nägema ,et köied ülesse saada. Millal jõuad kätte ,see aeg kui hakatakse klemme panema ja altjulgestusega ronima ? Õhtuks tuli kohale ka suurem hulk ronijaid, ning sai vahelduseks vaadata ilusat ronimist profimate poolt.
Ööseks leidsime Nuuksion rahvuspargis mõnusa laagriplatsi, otse järve kaldale. Kahjuks rikkusid söögi-isu ja silma-ilu ära mõned suured soomlased, kes puristasid nagu väiksed vaalad järves ringi.Viimane öö, ei suutnud ma enam palavas telgis magada ja kolisin õue. tähtede alla magama, egas teised vist kurtnudki et said rohkem ruumi.


Rollarit
Peale ebaõnnestunud osturallit IKEA-s kust keegi ei tahtnudki ühtegi tigudiivanit jõudsime Rollarit kaljule. Rollarit on Helsinkile kõige lähemal asuv kalju, mis pole küll eriti kõrge kuid pakub väga laias valikus erinevaid radasid. Kalju ise on hoopiski mustast gneissist- väga näppudesõbralik.Meiegi leidsime säält palju hääd ronimise materjali.


Kokkuvõtteks
Soome on, kindlasti koht kuhu tahaks veel sattuda, pea 2 tunni laeva sõidu kaugusel on suur valik ägedaid radasi ja ehtsat kaljut. Kindlasti vajavad uurimist ka Helsinki boulderingi keskused.

Mõnusat Suve!

p.s blogisse sai kirjutatud väga üldiselt, kui keegi tahab teada kus Dan Osman tegelikult ronimas käis küsigu Maritilt.

Valgejõe slaalom

Kutsun kõiki vähegi huvitatuid Valgejõe veeslaalomile.

20.-21. juuni 2009

Valgejõe Karikavõistlused veeslaalomis!

Suru sillal, Kuusalu vallas, kohalesõit Tallinn-Peterburi maanteelt,
Tallinna pool tulles, näitab enne Valgejõge paremale silt "Kemba"
Sealt keerata paremale ja sõita otse 7km.

Laagriplats asub Keskla kinnistul, sõites üle Suru silla tuleb sõita 300m
edasi ja siis keerata vasakule laagriplatsile.

Valgejõe slaalomivõistluste ajakava näeb välja järgmine:

Reede 19.06.09.
14.00 kuni päris pimedaks läheb - saabumine.
17.00 - 20.00 Treeningud ajavõtuga.
Laupäev 20.06.09.
11.00 - 13.00 Üheste stardid.
14.00 - 16.00 Kaheste stardid.
Pühapäev 21.06.09.
11.00 Võistkondlikud stardid.

Olmetingimused on sarnased Leevakule. Elatakse telkides. Toitlustab end igaüks ise.
Lõket võib teha ainult ühes selle jaoks ettenähtud kohas. Lähim arvestatava poega
asula on Viitna mis paikneb umbes 20 km kaugusel.


Samuti on teretulnud kõik küsimused/vastused, ettepanekud ja rahaline toetus

Stardimaks 50 kr. noor, 100 kr. täiskasvanu tasutakse võistluspaigas kohapeal. Nelsoni rahvale stardimaksu ei ole.

2009 aasta kõvad mehed.

Tänavu oli siis Nelsonist rohkem rahvast kui mullu. Juba 2008 aastal tõestatult kõvad mehed Martin, Tanel ja Arvi ning siis uued üritajad Tiina ja Taavi. Meite klubi kõvad mehed said siis järgnevad tulemused:

26. Arvi ajaga 44:24,2 (eelmisel aastal 44.)

41. Martin ajaga 46:21,9 (eelmisel aastal 32.)

133. Taavi ajaga 57:17,8

183. Tanel ajaga 1:07:53,2 (eelmisel aastal 223.)

196. Tiina ajaga 1:10:45,6

Rada oli sel aastal küll pikem, kuid joosta tuli 2 4,5 km ringi, kus ka erinevaid põnevaid takistusi oli rohkem ja igavat nüri jooksmist pisut vähem. Jäi aega ka tüdrukuid mudasest kaldast üles sikutada ja veesõda pidada.

Üle auto jooksmine oli asi, mida eelmisel aastal teha ei saanud.

Juku hoiab seina ümber kukkumast.

Veesõda

Hüppame

Närige pori!

Loodame järgmisel aastal veel rohkem Nelsoni rahvast võistlemas näha.

Hiiumaale ratastega tiiru tegemas

Reede, 05. juuni 2009

Rohuküla sadam. Seljataha on jäänud vihmane Lääne-Virumaa ja sajune Maardu kant. Rohukülas ilm kuiv, kuid vahelduva pilvisusega. Sadamas sätivad pakke ratastele Marit, Kätlin (Käts), Juta, Alver, Heiko ja Keit. Heltermaale jõudes algab Nelsoni klubi esimene ja samas ajalooline jalgrattamatk -kolme päevaga ümber Hiiumaa.

Heltermaal tibutab Seenevihma (Marit Seene – Seenevihm ).:) Käts ja Marit poevad vihmakeepidesse, minu oma on kusagil kaugel seljakotisügavustes, ei viitsi otsida. Esimene peatus Suuremõisa - fotod esialgu veel ülireibastest ratturitest. Ja asumegi teele Kärdla poole. Teel oli peatus mingi armsalt tillukese ,aga räämas kabeli juures. Kohanime ma paraku ei mäleta. Kärdlas külastasime Selverit, et ära osta toidukraam nii õhtuks, kui ka järgmiseks hommikuks ning lõunaks. Toidumoon ostetud, laiali jagatud ja pakitud tegime kiire söögipausi ja võtsime kursi ööbimispaiga Kõrgessaare poole. Kui Heiko oli selle matka idee autor , siis Marit oli teinud tõsist uurimistööd RMK puhkemajade kohta ja tal oli võiks öelda lausa kataloog välja prinditud. Kätlin, kes tundis jälle kohalikke kaunispaiku hästi, juhatas meid Ristimäe juurde, kuhu ka meie poolt valmistatud ristid maha jäid. See oli ikka vaatepilt, nii kaugele kui silm metsa all seletas paistsid ristid, ristid ja veelkord ristid, valmistatud kõikvõimalikust materjalist.

Tegelikult oli Heikol plaanis enne õhtust laagripaika teha üks ring vanade militaarehitiste juurde, kuid aeg oli juba üsna hiline ja ühiselt arutades ning lõpuks ka hääletades võeti vastu otsus ikkagi õhtule jääda. Ööbimispaik oli lausa luksusklassist. Käimlad, meestele ja naistele eraldi, uhkete puuskulptuuridega ustel. Korralik, uksega puukuur, krõbekuivade puudega. Katusealune, kus oli kaminalaadne küttekolle ja nii laiad lavatsid,et sinna oleks kokku oma 10 inimest magama mahtunud kui vaja. Kuna õhtusöögi menüüs oli supp, aga kohapeal joogivett polnud, siis suundusid Heiko ja Kätlin veeotsinguile.Peagi saabusid nad täidetud pudelitega, ning kiitsid abivalmis ja sõbralikku saarerahvast. Samal ajal tõi ülejäänud seltskond puid. Marit kokkas ja tänu tema suurele kogemustepagasile matkatoitlustamise alal (ilma igasuguse irooniata!)sai supp tavapäraselt hää. Parajalt paks ja kuum ka. Täpselt nii kuis peab. Magustoiduks sai lõkke peal Haribo vahukomme grillitud. Mina ei olnud varem neid komme sellisel viisil valmistatuna iialgi söönud ja sattusin kohe hullult vaimustusse.
Keit, Alver ja Marit otsustasid telgis magada. Mina, Kätlin ja Heiko eelistasime pikutamist katusealuses.

Kuna Kätlin oli päeval oma suurest rästikuhirmust rääkinud, siis kogu õhtu oli poistel teda hea narrida, et kuidas rästikud tema magamiskotti ronivad ja ta hommikul ärkab madu kaisus.Muide ,üllatus-üllatus, sääski sellel õhtul ei olnud!!!! Enne unele jäämist imetlesime fantastilist päikeseloojangut. Loodetavasti paneb Mariti selle pildi ka siia ülesse. Kõik olid aga üsna väsinud ja peagi oli kuulda vaid noh(r)inat.


Laupäev, 06.juuni 2009
Äratuskella vaja ei läinud. Kõik olid niigi enne õiget aega (äratus pidi olema muidu kell 8)üleval. Kätlin ütles, et tal oli kogu öö külm olnud, Marit jutustas, et öösel oli mingi loom telgi ümber ringi kooserdanud ja hetkeks isegi nööridesse takerdunud, ning mina ärkasin mingil ajal öösel ülesse vihmapladina peale. Hommikuse lõkketule tegemisega oli juba ametis Kätlin. Kui tuli lõõmas ja ka vesi keema läks, hakkasime Heikoga traditsioonilist lihakonserviga kartuliputru tegema. Puder ja võileivad söödud, kohvi ja tee joodud, hakkasime väga varakult edasi liikuma. Ees ootas ju kilometraazilt pikim päev.

Kuna eelmisel päeval olid agaramad pedaalijad üleliigse energia ära rahmeldanud, oli teine päev sõidutempolt märksa rahulikum. Esmaseks eesmärgiks oli Kõpu tuletorn. Sinna me ka jõudsime. Ilm oli hüper-super-mega ilus. Torni tipus sai arutada, et kui laskuda tahaks, et kuhu siis oleks mõistlik köied panna. Nelsonlased ikka nelsonlased! Kätlin ja Marit olid sunnitud turistihinnaga vett ostma, sest seda kulus laupäeval kõvasti ja nende veevarud olid üsna otsakorral. Keit ostis vahva kirjaga külmkapi magneti. Kogu matka peale ostis ta neid päris mitu, ikka üks originaalsema tekstiga kui teine. Kõpus tehti ratastele ka pisut hooldust, Heiko õlitas rattakette. Järgmine koht oli jällegi Kätlini poolt väljapakutud, Vanajõe ürgorg. Mis tõsijutt, oli väga kena. Ühtlasi oli see söögipausi pidamise koht, seekord sääsed ründasid meid armutult. Tuvastati ka üks puuk ja üks haisuputukas.

Edasi võeti suund Emmaste peale, et seal pakid Kätsi vanaisa juures laagrisse maha panna ja ilma pakkideta Sõrusse sõita. Enne seda sai veel külastatud Nurstes asuvat A ja O kauplust, sest jällegi oli vaja joogi ja söögitagavarasid täiendada. Sõrus olid ilusad majad otsevaatega merele, nii, et Keit unistas, et küll oleks tore, kui oleks siin suvila, mulgi mõlkusid samad mõtted peas. Siis uudistasime Tohvri rannakaitsepatareid.Tundub, et sõjaajaloo huvilisi pole just eriti palju, sest sellesse ehitisse oli oma elamise sisse seadnud miski lind, pojad pesas ja puha. Tagasi ööblasse sõitsime läbi Emmaste. Veel üks poepeatus,seekord siis saunatarvikute ostmine:). Õhtusöögiks oli plaanitud makaronid singiga, bolognese kastmes. No need nelsonlaste niinimetatud matkatoidud, hakkavad juba tegelikult restoraniroogadele silmi ette tegema. Meenutagem siinkohal hea sõnaga ka eelmise suve kanuumatka desserti, mustikakisselli metsmaasika kohupiimkreemiga. Seekord oli magustoiduks taas ülimenukad sütel pruunistatud vahukommid. Algul oli mel küll mõeldud väljas telkimine, aga pererahavas ei olnud sellega üldsegi päri. Et toas ruumi küll ja tehti isegi ahju tuli alla, et vaestel äravintsutatud ratturitel ikka mugav oleks. Peale saunas käimist ja prisket õhtusööki oli kõigil suht-koht kiire uinumine.


Pühapäev 07. juuni 2009

Äratuseks oli Mariti telefoni helin. Keegi juba nii varakult rikkus mandril loodust ja seadust.
No ei ole inimestel ka pühapäeva varahommikul midagi muud teha, eks ole. Asjad kärmelt kokku pakitud ja ratastele sätitud, asusime hommikueinet valmistama. Menüüs, riisipuder kondenspiima ja rosinatega ning võileivad-saiad tomatiga. Kohv, otse loomulikult. Energia manustatud, ratastele ja tuhinal Kassari tipu poole. Et ei tekiks arvamust, nagu koosnenuks meie matk vaid pedaalidele surumisest, söömisest ja magamisest, annan teada, et käisime ka Hiiumaa muuseumis. Seega nautisime ka kultuurset meelelahutust. Minu meelest oli väljapanek täitsa huvitav. Keit täiendas jällegi oma meenekogu ja teisedki ostsid üht koma teist. Lõunapaus oli Kassari tipus, enne seda rääkis Kätlin lühidalt Hiiu vägilasest Leigerist, kes olla tahtnud kividest silda Saaremaani ehitada, aga et ta oli nirum kui tema isa omal ajal, jäi sillaehitus paraku pooleli. Ilmast niipalju, et oli küll sajuta ja päikseline aga enamasti puhus vastutuul, mis pani isegi ülikõva sõitja Kätlini tõsiselt vanduma.
Ja seda enam tuleb tunnistada Mariti vaprust kes viimased 15-20 kilomeetrit valutava jalaga sõitis.

Heltermaa sadam. Viimased suveniiriostud, riiete vahetus, piletite hankimine. Ja kui ahvida GPS-i robotlikku tädihäält siis, viiskümmend meetri pärast sõida praamile, sõida praamile. Kui me reedel Rohukülas praamile läksime siis oli praam peaaegu inimtühi, pühapäeva õhtul loomulikult puupüsti täis. Mind oli terve päeva piinanud kõhuvalu, sestap ma laevatoidust ei suurt ei hoolinud. Teised siiski einestasid. Kusjuures, see polnud vist parim idee. Alver igatahes ütles, et nii kehva hot dogi pole ta oma elu jooksul enne söönud. Eks see elu ole tal hästi pikk juba olnud ka :) Keit oli ühe Starteri ostnud ja peale selle tarbimist läksid poisid hullult koerust täis, tundub , et tegemist oli vist üledoosiga. Autos laulsid nad iga muusikapala vahele :”Käpikud, käpikud, mul on väiksed käpikud. Sõrmikud, sõrmikud ...” ja nii Rohukülast kuni Maarduni välja :) Vahepeal tegid meile, täisinimestele veel tünga ka. Teesklesid, et jäid juba tukkuma ja kui meie kergendunult ohkasime, siis alustasid taas valjul häälel ja naeru pugistadaes oma laulujoru.

Igatahes oli tegemist väärt ettevõtmisega ning väga mõnusate kaaslastega. Kokku sai sõidetud, kui ma ei eksi siis 213 kilomeetrit. Parandage, kui numbriga puusse panin.
Ahjaa, lubasin ka Martini blogisse panna, nii et ta siit enne viimsepäeva laupäeva plehku ei saa.

Asi nimelt selles, et mul puudus rattakott. Kurtsin seda muret suurele juhile ja õpetajale Martinile, kes ütles et seljakotiga saab ka. No tegelikult saab küll, selles on Martinil ju õigus, aga ta unustas märkimata, et see on kuratlikult ja põrgulikult ebamugav. Esiteks kulub espandritega nikerdamiseks umbes 10-15 minutit, samal ajal on teistel 2-5 minutiga kott rattal. Teiseks ei või kinnitades iial kindel olla, kuidas seljakott sõitmise ajal käitub, eriti auklikul kruusateel. Minul vajus ta näiteks täie sõiduhoo pealt ühele küljele nii et oleksin peaaegu külje maha saanud. Enne seda asfaldil sõites oli kusjuures kõik OK. Kruusateel kippusid ka joogipudelid espandrite vahelt välja vupsama. Kolmandaks, kuna seljakott rippus veerandi jagu üle pakika serva, ei tahtnud ma mitte seda lahti teha , sest muidu oleks kotis sisalduv lihtsalt välja libisenud.Ühe korra tegin vahepeatuse ajal lahti, teist korda enam ei üritanudki. Teistel oli vajaliku riidehilbu kätte saamine vaid ühe käeliigutuse küsimus. Inimesed!!! Rattmatkaks laenake või ostke kindlasti rattakott kui teil seda siiani veel pole. On kindlasti puhtam, soojem ja kuivem tunne.

Paide seinast

Mingi aeg tagasi sai ära proovitud Paide ronimissein.

Tripil osalesid: Martin, Juku, Laura, Juta, Karina, Arvi, Toomas, Keit, Alex, Jana ja mina.

Seinale saamine oli veidi komplitseeritud, sest kohalik seina haldaja ei suvatsenud hommikul kokkulepitud ajal telefonile vastata. See meid ei seganud, sest õige pea olime üle aia hoovis ja Martin katusel köisi kinnitamas. Õnneks saabus varsti kadunud mees kohale, kes andis meile esimese paneeli kivid ja ronimine võis alata. Sein oli väga libe ja veidi kummaline oli ronida, sest suss ei pidanud seinal üldse. Kivid olid head, värsked, karedad ja lahedate kujutega. Paljud kivid olid lahti. See ajas kohati hinge täis, kui kivi jalge alt ära liikus ja mõnda rada lõpuni ronida ei saanud. Samuti andis soovida julgestuspunkt üleval. Martini väitel oli seal üks edasi-tagasi käiv polt, mis oli peenikese splindiga tagant otsast kinni... kahtlane.

Päev oli aga tore, ronida sai palju. Kõigil kujunesid oma lemmikrajad ja mõned rajad jäid vallutamata (minul oli neid mitu :D). Ilm oli kah suurepärane, kui mitte öelda, et liiga kuum (eestlase värk, peab ikka vinguma). Päike küttis keskpäeval ikka täiega lagipähe :).

Lõpetuseks proovis Arvi nägu ees ülevalt alla tulla. Kahjuks see ei õnnestunud nii nagu ta soovis, sest vöö raskuskese jäi liiga kõrgele selja peale.

Vot nii kujunes meie päev Eestimaa südames, Paides.

Olge endiselt sama lahedad ja varsti siis kivile ;)!!!

Pildid asuvad siin: http://nagi.ee/photos/verton/10720603/in-set/201505/

Tuleb jälle Kõva Mehe Jooks

Mis värk on.

Ja eelmisel aastal oli nii:

roheliste rattaretkest 2009

Väike meenutus selle aasta roheliste rattaretkest.


Rattaretk oli ka sel aastal ülilahe ja nalja sai kõvasti. Toimus see 08.05-10.05 Luitemaal, alguse sai Kilingi-Nõmmelt. Reedel startisime Kätsi ja Kerdiga Rakverest suht hilja, et jõudsime starti siis, kui pauk oli juba käinud :). Veitsa aega sai veel jokutatud, sest selgus, et Kätsi rattaga oli midagi viga. Ega tema suurt aru ei saanud midagi, väntas poolteist km higimull otsa ees ja arvas, et on nõrgaks jäänud :D. Tegelt olid tal pidurid peale jäänud. Toredad rattaabi poisid aitasid meid ja sai teele asutud. Esimene paus oli Tihemetsas, kus mängis puhkpilliorkester. Peesitasime tükk aega seal ja kuulasime muusikat. Seal ootas ka Heiko meid järgi. Ilm oli suurepärane ja päike võttis hästi.


Siis jätkus meie teeke mõnda aega neljakesi, kuni Heiko jälle kuhugi ära kadus. Hiljem selgus, et oli suureks abiks olnud ühele ratturile, kellel oli kumm katki läinud. Mõne aja pärast hakkas Kerdi kurtma, et ta ei kannata enam sadulas istuda. Kuna ta oli külmalt retkele tulnud ja eelnevalt üldse trenni teinud, oli tagajärg käes :). Nii ta hädaldas kuni lõunapausini. Lõuna ajal nautisime jälle tükk aega ilma. Andsin vaesele Kerdile oma istmekatte "Pepupoputaja", tänu millele jätkus reis ka talle veidi meeldivamalt. Tee oli esimesel päeval päris mõnus, kulges mööda kruusateid ja kraavikaldaid. Tegime veel paar pausi, kuni avastasime, et kell on nii palju, et tunni pärast avatakse pakiautod. Kerdi arvas, et kulgeb vaikselt lõppu ja me Kätsiga kihutasime kella kuueks laagripaika. Kohtasime lõpuks ka Martinit ja Laurat, kes olid meie telgile ka koha juba ära võtnud. Õhtul esines Svjata Vatra... väga muhe bänd oli, sai kõvasti tantsu vihutud. Õhtu läks kuidagi väga kähku... kui ma lõpuks oma vanade tuttavate pesitsuspaigast kodutelgi poole hakkasin kõndima, olin veits paaniks. Oli kottpime ja telke oli mustmiljon. Olin juba alla andmas ja suvalisse telki lipsamas, kui leidsin kodutee :).


Natuke sai magatud, kui oligi juba hommik. Sombune, pilvine ja üldse väga muserdav ilm oli :(. Teele asudes hakkas juba vaikselt tibutama ja õige pea kallas nagu oavarrest. Oli väga külm ja märg, olime ülepea mudased. Õnneks ei lasknud me tujul langeda ja nalja sai kõvasti. Kerdi otsustas juba eelmine päev, et tema lõikab. Me Kätsiga mõtlesime veel reede öösel, et läheme täispangale ikka välja. Teisel päeval olid uued tuuled ja mõtted ning arvasime, et me ei saa ju oma kaaslast hüljata ja üksi jätta :). Nii siis oli peamine mure, et õigest teeotsast mööda ei sõidaks. Lõikasime Massiarust otse Häädemeeste peale. Häädemeestes hakkas tuju langema, sest oli tohutult külm. Arutasime, mis nüüd edasi saab, nii ei saa jätkata. Tegime siis poe trepil väikse lõuna koos väikse Jäägriga, et külma peletada. Ja õige pea kadusid ka pilved ja vihm jäi järgi. Vahetasime riideid ja asusime teele... väike süümekas sees kripeldamas, et oleks võinud ju ikka pikale ringile minna... Võtsime vabalt ja tegime palju pikniku pause tee ääres. Jõulumäele jõudsime suht varakult, vaatasime seal ringi ja valisime telgikohad. Üks tore naabrimees pakkus kisselli ja olemine oli super. Mingi aeg saabusid Laura ja Martin, kes olid ka Lätist läbi põiganud ja restoranis söömas käinud... tublid olid nad ikka, et pikale ringile läksid halba ilma trotsides. Laura ütles, et talle isegi meeldis selline vihmane sõit. Õhtul esines Justament... jällegi üks tore tantsuõhtu oli.


Viimasel päeval oli aga Kerdi kuskilt powerit juurde saanud ja rallis koguaeg eest ära. Tee oli osaliselt kohutav. Me Kätsiga mõtlesime, et ehitusjäätmete kasutamine tee täiteks tuleks ära keelata :). Suht ebamugav oli paar km telliskivitäitega teel sõita ja üldse metsavaheteed olid väga rööpas. Kuid kui aeglaselt sõita, ei põrutanud väga käsi ära ja nii ma siis kulgesin vaikselt järgi. Käts oli hädas rattakotiga, mis pidevalt kodaristesse hüppas. Kui ta ähvardas selle järgmisel korral metsa visata, palusin, et ta vähemalt lõuna kaasa võtaks :). Lõuna toimus ilusa Rae järve ääres ja laulis keegi Tiit Born kauneid aegumatuid laule. Tõsiselt mõnus oli seal, kuid reis pidi jätkuma. Lõpp läks kiiresti, vahepeale jäi miniloomaaed, kus tillukesi loomi natukene vaatasime ja sõitsimegi lõppu. Viimane tõus enne lõppu oli raske ning lõi mul ninast vere välja... ju oli see hoiatus, et aitab küll :). Ja nii lõppeski meie retk. Kerdi pidas ilusti ikka vastu ja lubas järgmine aastagi tulla. Me Kätsiga ka kindlasti Vooremaal kohal.

Ja see on tõsi, et kui oled juba kord rattaretkel osalenud, jääbki pisik sisse.

Niiet järgmise retkeni!!!

Leevakul

Äge oli. Kes ei käinud, närib ise endal kadeduse pärast kõri läbi. Homme tööjuures natuke võibolla kirjutan, aga praegu stiilinäide. Pildile eelnes hüüe: "vaadake kollanokad, kuidas see käib!"

Esimene kord siis Võhandul

Mul õnnestus kampa rääkida üks tegelane Sõjaväe Langevarjuklubist - Raul. Tema on küll veel vähem kanuuga sõitnud kui mina, aga mis sellest. Igatahes olime juba reede pärastlõunal aja parajakstegemise mõttes Võhandu jõge erinevate sildade pealt vaatamas käinud ja Raul oli korduvalt kinnitanud, et Süvahavva tammist võin ma üksi alla sõita kui ma ilmtingimata sealt sõita tahan. 

Hommikul jah oli uni magusamast magusam. Kõigest hoolimata olin ma igati õigel ajal stardis ja avastasin, et olen endale saanud lastemõõdus päästevesti, millel ka vööpannal puudu. Ajasin siis Nelsoni paadiauto juhti taga, kätte sain ainult Oti, kes arvas, et äkki tema on piisavalt pisike, et saab mu vesti endale niimoodi ümber, et tõmblukk ka kinni läheb. Tema hakkas mind otsima, mina, aga sain samal ajal ikkagi autosse sisse ja võtsin sealt teise pisikese vesti, millel vähemalt sain rihma ümber kinni. Raibe oli ikka nii pisike, et üsna varsti hakkasid vesti servad kaenla all vastikult hõõruma.

Vahepeal oli start ära antud, lohistasime oma paadi kah vette ja asusime viimaste seas mõlatööd tegema. Tamula oli nüri kühveldamine. Tuska tegid ka need, kes kasutasid ära seda, et kohtunike paat jälgis eespoololijaid ja võtsid tagumiste poide juures ikka lõigati ka.

Noh jah, millalgi jõudsime siis teise KP-sse Kääpa silla juures ka. Leidsime, et eks ole juba omajagu sõidetud, tegime pausi võileibade ja teega. Siis solberdasime edasi. Paidra veski juures tegime taas pisut aega parajaks, ajasime juttu oma saateauto juhiga, nägime veel mõnda tuttavat ja panime edasi.

See oli vist enne Leevit, kus oli mingi madal punane raudsild üle jõe ja trobikond süstasid ümber selle otsa mööda pusimas. Silma järgi tundus, et peaaegu mahumegi silla alt läbi, kuid viimasel hetkel jäime ninaga kuhugi taha kinni ja juba olimegi küljega vastu silda ja kanuu juba poolenisti silla alla ohtlikult viltu tõmmanud. Raul leidis, et mõla on olukorra lahendamise segav faktor ja saatis selle allavoolu minema Kuidagimoodi sain jala kanuust välja ning mõningase akrobaatikaga lükkasin meid silla alt tagasi välja. Lasime kajakkidel ennast eest ära koristada ja sõitsime ka viisakalt ümber silla ning püüdsime aeru ka kinni. 

Leevile jõudsime, oli supp otsas, näsisime võileiba ja jõime teed. Külastasin naiste tualetti, kuna meestele mõeldud plastikputkat kuskil ei paistnud. Kihilisel riietusel, mis oli täpselt parajalt soe nii päikese käes kui ka õhtuste miinuskraadide juures olid siiski mõned miinused ka :)

Viira veski juures oli just meie ees mingi kanuu keset jõge. Hüüdsime neile, et kas lähete? Nemad vastasid, et ei lähe ja andsid meile teed. Silla peal oli ka teejuht, kes kõigeõigemat kohta minekuks näitas. Läksimegi ja olimegi ilusasti läbi. Järgmine paatkond aga keeras ülima elegantsiga ennast kummuli. Ja olimegi Süvahavval. Raul oli lõpuks jäänud mind uskuma, et Süvahavva on täpselt samasugune nagu eelnevad tammid, milledest olime ilusasti alla saanud ja nii me siis läksimegi. Natuke korjasime vett sisse ja keerasime kaldale, et see välja valada. Ega kaldale saamine lihtne polnud, kaldad olid täis kummuli paate ja riideid väänavat rahvast. Nägime enne edasiminekut veel, kuidas üks raftiseltskond oma parve vastu kollast rauakolakat puruks sõitis ning siis oli aeg edasi minna. Pisut allpool see vist oli (aga võibolla oli Viira ja Süvahavva vahel, kes seda ikka mäletab) läks üks paatkond parajasti veele. Paraku oli kohe nendest mõni meeter allpool madal puu, mille all nad siis ümber läksid. Püüdsime kinni nende mõla ja kaevasime vastuvoolu neile seda tagastama.

Noh siis oli igavam osa. Reo sillast allpool otsisime koha, kus päike peale paistaks, aga tuult poleks, tegime aga jälle pausi ja lasksime ühe kummipaadimeeskonna endist mööda. Lõõpisime nendega lubades kohe järele jõuda ja teatasime, et meil on just nende jaoks naaskel kogu aeg jõe peal kaasas. Siis oli jälle üks madal sild, kus tuli kanuu üle tassida. Tegime seal jälle pausi, sain ühe tuttavaga kokku, aitasime ühel naistetiimil kanuud vedada ja vaatasime kuidas tollestsamast raftiseltskonnast üks mees lihtsalt jõekalda peal komistas ja vette kukkus.

Edasi oli kole tuul ja jõgi lai nagu Atlandi ookean. Mõnes kohas ei tahtnud paat üldse liikuda, mõnes kohas sai kurve sirgeks sõita ja mõnes kohas jäime sellepärast kinni ka. Lõpuks saume Ruusa silla juurde kohale, kus jälle pausi tegime ja einestasime. Toetasime suitsuga ühte tädi, kes oli katkestanud, märg, endast väljas ja suure osa oma maisest varast Võhandu jõkke ära uputanud. Soovisime talle edu ning läksime edasi.

Leevaku juures saime kokku jällegi naistetiimiga 212 ja koos valisime vale kursi ning sattusime tupikusse. Ronisime tagasi ja saabusime võidukalt KP-sse suppi sööma. Nagu mul ikka ja alati sellistes asjades veab, oli just meie tuleku ajaks sellel telgikütteabaraadil bensiin otsa saanud. Õnneks hangiti seda operatiivselt juurde ja saime meiegi suppi süües natuke sooja naha vahele. Leevakul oli terve laevastik kanuusid, kuid kui me sealt edasi Räpina poole läksime, siis tundus terve järgmine etapp, nagu oleksime me üksinda jõel. See suur kanuudehunnik Leevakul oli nähtavasti katkestajate laevastik. Lootuses, et jõuame enne pärispimedat Räpinasse nii, et ei peaks lambi otsimiseks ekstra peatust tegema, hakkasime ka ise lõpuks hagu andma ja keskmine kiirus oligi meil suurim sellel viimasel 24 kilomeetril. Kuskil Nulga silla ja KP vahel suutsime veel korra kuhugi paremale tupikusse sõita, aga siiski leidsime õige tee taas kätte.

Juba Räpina alevi vahel kaarutades ja hämaras kõrkjate vahele sihte sõites jõudsime järele tiimile 12+. Nemad olid alustanud raftiparvega matkamist juba reede õhtul kell seitse. Masohhistid, ma ütlen. Räpinas võtsime veel pisut juua ja puhkasime, samas jõudis meile paar paati järele.

Räpinast edasi läks viimane ots siis lampidega. Teine tiim oli mingid hullud prožektorid põlema pannud, selle tulemuseks oli see, et polnud näha kaugemale kui valguspiirini. Alguses sõitsid nad meil järel, aga kui me nad mööda lasime, siis jäid nad jälle meile ette. Vihastasime, panime veel auru juurde ja sõitsime neil nii pikalt eest ära, et nende valgus enam meid ei seganud. Selle asemel segas meid kahel korral miski mootorpaat, millega rallis mingi saunaseltskond. Nende käigulaine oli vastik, aga saime üle ja 16h 22min pärast Võrust teeleasumist olimegi Võõpsus.

Sealt saime oma auto ja asjad kätte ning sõitsime Tartusse. Mitte kõige paremini see ei läinud. Uimase ja väsinud peaga magasin Räpinas Tartu teeotsa maha ja jõudsime hoopis kuhugi Mehikoorma kanti. Ei viitsinud sealt otseteed otsida, tulime tagasi Räpinasse ja üritasime paremini. Saimegi Tartusse ja magama ja und jätkus lõunani.

Võhandu maratonist.
.... 100 km, pole hullu midagi. Nii kirjutas Martin oma 29. jaanuari postituses Nelsoni listi.
Läksin osava reklaami õnge ja nii Toomas meid võistlusele regaski. See on siis eellugu.
17. aprilli õhtupoolikul võttis Toomas mind ja meie saateauto juhi Regina (minu vennanaine)Tapalt oma auto peale. Rakverest lisandus seltskonda Taavi.Taavil ja Reginal jätkus juttu kuni Tartuni, selgus, et neil on ühine huvi -mootorrattad. Tartust võtsime ka Oti peale. Ja auto vuraski Võru poole. Võru spordihoones oli Martini hea sõber Tanel meile juba voodikohad broneerinud. Suur aitäh Sulle Tanel!!! Tundus , et inimesed on kõik, kas kogenud võistlejad või muidu asjalikud, igatahes võistluseks hädavajalik kraam pakiti juba õhtul valmis.Taneliga seoses oli hommikul ka naljakas vahejuhtum. Nimelt oli äratused meie mobiilides pandud enam-vähem üheks ja samaks kellaajaks. Ja nii nad siis hakkasid järgemööda piiksuma. Kõige valjema kisaga oli Taneli oma. Röögatas mobiil korra, teisegi ja kolmandagi korra aga ei mingitki reaktsiooni Tanelilt. Ei liigutanud ta ei kõrvu ega silmi. Toarahva naerupahvak oli mobiiliheli kõrval nagu sääsepirin. Asja lahendas Regina ,kes Tanelile mobiili padja peale viskas, vibratsioon igatahes mõjus!!!. Ja siis kotid selga ja stardipaika. Kanuude, aerude ja päästevestide valimine, numbrite ja varustuse kinnitamine ja oligi aeg Tamula järvele stardipauku ootama minna. Ahjaa, ilm oli juba varakult suht nigel. Järvel tiirutades hakkas sadama lörtsi, lumetükid olid suured nagu värvupojad (võib-olla ma liialdan pisut, aga ma arvan , et mitte oluliselt). Üldse oli IV Võhandu maratoni distantsi esimene ots ilma poolest ääretult vaheldusrikas,sadas vihma, lörtsi ja peent rahet , mis hullult valusasti nägu piitsutas, sekka ka päikest ning tugevat tuultki. Meie Toomasega olime järvelt lahkudes üsnagi sabamised. Aga hakkasime sealt jõudsalt ettepoole trügima. Mingil ajal jõudsime järele Martinile ja Laurale. Paadid olid siis veel üsna ühes pundis koos.Esimene toitlustuspunkt oli Leevil. Kanuust välja ronides avastasin, et ma ei tunne üldse oma paremat jalga, see oli kogu aeg olnud kanuu serva all kronksus ja vereringe oli sellest täiesti kadunud.Arvasin ,et kukun kohe külili. Suutsin siiski Taavi emale reipalt grimassitades poseerida.Taavi vanemad ja Regina pajatasid meile rajal toimuvast, et kes meie omadest parajasti kui kaugel on. Soe supp oli ikka ülihää. Kaua me seal ei jokutanud. Supp söödud ja minu jalg taas kõndimiskõlbulik, paati ja minekut.Nüüd hakkas Võhandu adrenaliinirikkaim osa. Õnneks on Toomas väga hea tüürija ja me läbisime kõik „mulksud“ kenasti -ilma ümberminekuteta. Mina küll olin alates nabast kuni varvasteni märg, aga selline on juba väikese eesistuja saatus.Leevakul oli teine toitlustuspunkt. Kui kanuust välja astusin hakkas mul kohe hullult külm, õnneks oli seal telk suure soojapuhuriga, selle ees keerutades õnnestus mul kaks portsu hernesuppi ilma suuremate kadudeta sisse lürpida. Mõned herned avastasin küll hiljem numbri ja jope vahelt, mulle jääb arusaamatuks ,kuidas nad sinna küll said? :)Nii kui kanuusse istusime ja ma mõlaga vehkima kukkusin, hakkas momentaalset soe. Mõne aja pärast tegime ühe kiire vahepeatuse , et ma saaksin kotist diklofenaki tableti võtta, sest parema käe ranne valutas täiesti pööraselt. Siin kohal tahan siiralt tänada Vahurit, kes viimase minutil tõesti kasulikke nõuandeid esmakordsetele osalejatele jagas. Peale Leevakut jätkus juba Leevi kandis alanud Piibelehe ja Vestmani mäng ühe Nelsoni kirjaga kanuuga, kus istusid kaks väga stiilsete kollaste päikeseprillidega noormeest, stardinumbergi oli neil stiilne 222. Kord olime meie ees, siis jälle nemad . Suts enne Räpinat andsid nad meile viiskalt teed ja rohkem me neid enam enda ees sõitmas ei näinud. Räpinas olin juba täitsa väsinud mis kole. Kakerdasin kaldal nagu kana takus oma kangetel jalgadel. Õnneks aitasid kaks süstameest Toomasel kanuu vette saada, mina olin sellel hetkel üsna jõuetu ja mõttetu tegelane. Aga jälle nii kui kanuusse istusin tuli energia tagasi. 7 kilomeetrit tüünet jõge läks nagu lennates. Kuid siis tuli koht, kus puhus vastikult tugev tuul ja oli üsna suur lainetus. Täiest jõust tuli rabeleda . Ja vot siis kaotasin ma emotsioonide üle kontrolli. Vandusin rumalate sõnadega ja kohe südamest. Üks eriti ilge tuuleiil puhus meid vaatamata meie kangelaslikele ponnistustele lausa vastu sahisevat roostikku.Toomas säilitas aga rahuliku meele ja sõnas, et küll me sellest tuulest ka jagu saame. Just sellel distantsiosal möödus meist ka mitu süsta, kadestamisväärselt lennuka kergusega.Viimased 2 kilomeetrit oli minu jaoks tõeline ja ehtne kannatuste rada. Muide, üks Taneli sõber ütles meile stardis, et maratoni sõitmine algabki viimastel kilomeetritel. Jutt jummala õige! Aga minu õnneks said otsa needki viimased piinavad meetrid. Vasakul pool paistis kaldalt finišisilt. Jess, kohe saab autosse sooja, kohe saab kuuma suppi ja ma olen täitsa elus! Selline on siis IV Võhandu maraton minu silme läbi. Aga oleks huvitav lugeda ka teiste meie tublide kanuutajate muljeid. Kirjutage ja joonistage!

Jalgsimatk Kõrvemaal

No nii rahvas...
kui kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada sellest, et hooplesin oma kooliaegse tugeva kirjandikirjutamise oskusega, mille peale Tiina kergendunult teatas, et sellest matkast blogikirjutaja on õnneks leitud.

Nüüd siis asjast ka.
Laupäeva (21. märts) hommikul ronisin Tapal rongi peale, kus osa seltskonnast Marit, Alver, Martin ja Heiko juba ees ootasid, Aegviidus liitus meiega veel Toomas. Aegviidu Puhkebaasi kanti toodi järele ka Tiina ja umbes 10 paiku hakkasimegi liikuma. Alguses ei saanud me retk kuidagi õiget hoogu sisse, sest Alveril ei istunud seljakott hästi seljas, ning ta niheles lakkamatult ja mõne aja pärast
ütles Heiko hüper-mega-giga suurel seljakotil puusavöö klamber üles. Pisut pusimist sättimise ja parandamisega ja juba võttiski Martin kiiruse ülesse. Kuna esialgu oli nii matka kui ka suusarada üks, siis möödus meist tuhinal päris paju suusatajaid.
Ilm oli ilus (kahtlustan, et Heikol on Ilmataadi firma kuldkliendi kaart) ja tempo oli ülikõva.



Lõunasöögi ajal möödusid meist kaks tegelast lumesaanidel, kes meile rõõmsalt lehvitasid. Peale lõunasööki võttis Heiko piraka seljakoti oma hoolde Tiina.
Ma arvasin, et ega ta kaugele ei jaksa sellega hiiglasliku kotiga kõndida(kahtlejaid oli teisigi. Aga ta jaksas!!! Ja tegi seda väga reipa moega kuni RMK laagriplatsini, kus me ööbima jäime. Ise veel ütles:"Ega ma mingi nõrk pole!." Kui te nüüd arvate et Heiko on mingi nõrk, siis te eksite! Tiina koti külge kinnitati ka veidi väsinud Alveri seljakott ja selle moodustise vinnas enda turjale Heiko, nii nägi ta meie meelest välja nagu kaamel, kahe küüruga kaamel nimelt.
Oi seda nalja ja naeru...



Väinjärve äärde jäime siis ööbima. Sinna jõudes olime juba päris-päris kurnatud (Duracelli-Martin muidugi välja arvatud), sest olime pikalt ümber Jussi järvede tiirutanud. Väsimusest hoolimata oli tegemist veel palju. Toomas asus agaralt lõket läitma ja täitma(ta on üldse hullult usin). Mina Tiina, Alveri ja Maritiga kogusime telgi alla panemiseks kuuseoksi ehk matkaslängis öelduna olime oksanaadis. Martin, Heiko ja Toomas panid telgid üles, teisedki aitasid jõudumööda kaasa. Siis sai lumi supivee jaoks sulama pandud. Samal ajal suhises Heiko priimusel juba teevesi ja kellaviie tee jaoks olid küpsised olemas mis olemas. (NB! Järgmised matkakorraldajad).
Kokanaadis oli Tiina. Supp oli tummine, kuum ja väga toitev. Üldse peab ütlema, et Heiko kui matkakorraldaja oli toitu korralikult varunud. Sest eks ole see ju teada tuntud tõde, et näljane inimene on tige ja õel. Meid õnneks kumbki viga ei tabanud.
Peale õhtusööki istusime lõkke ääres ja ümber lõkke olid pakkudele laotatud sokid, kindad ja sätitud märjad saapad. Mida nende omanikud hoolega keerasid ja pöörasid, et ikka kenasti "küpseksid". Marit saigi mõned sokid kohati kuldpruuniks, kohe näha, et kokkamises kõva käsi :)



Õhtu oli pikk ja lobisetud sai palju. Martin pajatas eepost oma Elbrusel käigust, et Toomas ikka teaks mis õudused teda ees ootavad. Muu loba hulgas sai tublisti Martinit noritud. Aga ega ta isegi mingi ingel polnud! Nautis täiega seda, et ise seekord matka korraldama ei pidanud ja käitus Heikoga nagu tüüpiline pahur klient.
Kõige varem läksid "pesasse" Alver ja Marit, teised istusid lõkke ääres veel mõnda aega. Lõpuks pugesime meiegi magamiskottidesse.

Pühapäev 22. märts.
Kõige varem tõusis Toomas. Tegi lõkke ülesse. Mina panin pudru keetmise jaoks lume sulama. Mingi aja pärast liitusid meiega Martin ja Heiko, siis Alver ja Marit.
Jätkus saabaste sulatamine-kuivatamine. Hakati ka tasapisi asju kokku pakkima. Kuulasime rähni ülienergilist toksimist. Imetlesime varahommikust päikest. Ilm oli jätkuvalt kena, kuigi kargem kui eelmisel päeval. Kui peakokk (Tiina isikus) ka jalad alla sai, läkski pudru vaaritamiseks. Idee lisada pudrule lihakonservid leidis tormilist heakskiitu, aga mõte panna sekka ka purk suhkruga kondenspiima jäi peaaegu et poolehoidjateta. Pudru juurde olid veel võileivad ja magustoiduks kondenspiimaga saiaviilakad, kohvist ja teest rääkimata.Kõhutäis oli sedavõrd korralik, et ette rutates olgu mainitud, lõunasöögist eriti keegi ei hoolinudki.

Tagasitee viis meid üle nõmme Kõrvemaa suusakeskusesse, kus meid ootas Tiina isa, kes seltskonna kodudesse, mõnede puhul ka lihtsalt kodule lähemale viis.
Minu poolt veelkord suur aitäh talle!

Suusakeskuses sai enne kojusõitu ka uusi retke-reisiplaane arutatud. Heiko mõte mai alguses rattamatk Hiiumaale teha võttis juba jumet . Aga eks ta ise kirjuta peagi täpsemalt.



Loodan, et Marit paneb ka mõned pildid minu jutukese juurde et oleks värvikam.

Pildid Maritilt

jääronimisvõistlused Nõmmel 21.02.09

Nonii, ma ka siin tagasi Oti tungival soovil :)



Ma juba ammu ootasin jääronimisvõistlust. Hing ihkas kasside ja kirkade järele. Ja sel laupäeval siis lõpuks see võistlus toimuski. Nelsonist olid osalejad mina, Martin, Ott, Juku, Heiko ja Toomas. Kohale jõudes tegime muidugi meile iseloomulikult kiire pannkoogi ringi enne võistlust.





Jääseina vaadates ei saanud alguses üldse aru, kus on algus, kus lõpp. Siis selgus, et rada, mida me kõigepealt imetlesime oli hoopis finaalrada. Hea oli see, et ühel osal seinast said soovijad enne võistlust käed-jalad soojaks teha.



Ja siis algas võistlus. Esimeste registreerijatena oli meil "õnn" alustada esimesena. Niisiis läksid meie poisid kõigepealt. Martin avas raja. Selgus, et traavers raja alguses ei olnudki nii kerge. Kindlasti oli raskendavaks asjaoluks ka see, et sein oli täiesti puutumata- jää oli rabe ja purikad, kuhu visuaalselt oleks nagu hea kirkasid lüüa, kukkusid kohe ära. Järgmiseja oli Ott, kes jõudis sama kaugele kui Martingi. Siis üritas Juku, kuid temalgi ei olnud värskel seinal õnne. Siis ronis aga Toomas, kes rahulikult, sujuvalt, ronis kvalifikatsiooniraja ära... Meeste kvalifikatsioonis oli viimane üritaja Heiko, kes üllatas meid. Kuigi ta pole trenni teinud, suutis ta Martinist kaugemale jõuda. Muidugi öeldi seepeale, et rada on juba sisse lõhutud ja jalakohad head... no tegelt väike eelis oli see küll.



















Siis läksid peale naised. Meie ajaks oli sein juba mõnusasti "sisse ronitud". Naisi oli 7, kellest 4 ronisid kvalifikatsiooniraja lõpuni, mina kaasa arvatud (kes koera saba ikka kergitab kui mitte koer ise :D). Rada oli mõnus, traaversiosa läks lihtsalt, kuid vertikaalsel seinal väsisid käed veitsa ära... ei oska jalgu ikka kasutada õigesti.

Finaalrada ehmatas aga küll ära. Üks koht, kus tuli tühjast august üle minna saigi minule saatuslikuks. Ma suutsin küll üle minna, puhkasin seal korraks ja püüdsin köit nuki tagant vabastada, ning siis ma läinud olingi. Naistest jõudis palgini vaid Julia. Meeste finaalis oli rebimist juba rohkem. Lõpuni jõudsid enamus neist. Tom saavutas lausa 3 koha.

Peale võistlust said finaalrada kõik proovida. Martin ja Ott ronisid palgipoolse osa ilusti läbi. Juku ronis selle ka ilma kasside ja kirkadeta ära!!!


Hea oli üle tüki aja jääd ronida. Väga tore päev oli ja tänx mõnusatele klubikaaslastele, kes selle toredaks tegid.




Pildid on siin: http://album.ee/node/18972741/50157709

Marit

Tamsalu - Neeruti Maraton 2009

Tamsalu-Neeruti Maraton toimus sel aastal siis 1.veebruaril. Nagu tavaliselt ei tahtnud ilmataat esialgu korraldajal rahulikult ette valmistada. Lund oli napilt. Aga, lõpuks hakkas ikka pisut lund sadama ja kuigi nädala algul veel sula oli, siis ähvardas maratoni pigem hoopis liigne külm.

Tahaks jälle tänada Nelsoni Klubi rahvast - kõik, kes abis olid andsid endast parima ja sekretariaat (Marit esimest korda nii suure ürituse sekretär) TPd (Arvi ja Ragnis TP ülemad, meie ülejäänud rahvas jooki jagamas) , ehitused (Tänud Ott, Riho, Martin, Margus, Arvi) , logistika (Special thanks Tanelile), ajavõtt toimisid peaagu ideaalselt. Külm oli tõesti, stardis 15-18 kraadi, hiljem pisut vähem.

Osalejaid üle ootuste palju - 650 startinut. Arvestades, et samal ajal Winter xDream, siis rohkem, kui lootsin.


Ilma sellise asjaliku seltskonnata suuremaid üritusi korraldada ei saa.

Vahur

MK 2009

Hei, natuke vaikne on siin blogis olnud, ainult Ott ikka peab oma postitustega meid meeles.

Paar posti siis minult

MK team koosnes sel aastal pea täiesti Nelsoni rahvast. Formaat ikka sama, reedel proovivõistlus, laupäeval 10/15km klassika ja pühapäeval klassikasprint. Lisaks veel abis Tartu Maratoni avatud treeningul.

Teamis siis rohkem meie omasid. Asi toimis, kõik said oma tööga väga hästi hakkama. Hea on olla ajavõtu ülem, kui kõik endast parima ja vajaliku annavad!

Aitäh Teile!

Vahur

P.S. Keegi võiks kirjutada, kuidas see ka klubilaste poolt paistis :)

"King of traverse"- 2009 aasta avapauk

17. jaanuaril sai uue hoo sisse 2009 kaljuronimise hooaeg, nagu juba viimaste aastate jooksul tavaks saanud kogunesid Eesti ronijad kokku, et sõbralikult koos ronida. Seekordne mõõduvõtmine toimus lasnamäe spordihoones ja formaadiks pikk traversi rada. Klubidest moodustati segavõistkonnad, et lõimumist hõlbustada. Iga ronija sai 1 kord ronida ja vastas meeskonnad pakkuda, kuhu on võimeline keegi ronida. Oliver rääkis naljatledes, et rajal on kolm raskemat kohta vastavalt siis rakvere, tartu ja tallinna tasemete jaoks ja sedasi see lõpuks välja ka kujunes. Rõõm oli tõdeda, et meiegi klubist oli palju osavõtjaid nii vanasid kõbisid kui ka uus generatsioon.