Mul õnnestus kampa rääkida üks tegelane Sõjaväe Langevarjuklubist - Raul. Tema on küll veel vähem kanuuga sõitnud kui mina, aga mis sellest. Igatahes olime juba reede pärastlõunal aja parajakstegemise mõttes Võhandu jõge erinevate sildade pealt vaatamas käinud ja Raul oli korduvalt kinnitanud, et Süvahavva tammist võin ma üksi alla sõita kui ma ilmtingimata sealt sõita tahan.
Hommikul jah oli uni magusamast magusam. Kõigest hoolimata olin ma igati õigel ajal stardis ja avastasin, et olen endale saanud lastemõõdus päästevesti, millel ka vööpannal puudu. Ajasin siis Nelsoni paadiauto juhti taga, kätte sain ainult Oti, kes arvas, et äkki tema on piisavalt pisike, et saab mu vesti endale niimoodi ümber, et tõmblukk ka kinni läheb. Tema hakkas mind otsima, mina, aga sain samal ajal ikkagi autosse sisse ja võtsin sealt teise pisikese vesti, millel vähemalt sain rihma ümber kinni. Raibe oli ikka nii pisike, et üsna varsti hakkasid vesti servad kaenla all vastikult hõõruma.
Vahepeal oli start ära antud, lohistasime oma paadi kah vette ja asusime viimaste seas mõlatööd tegema. Tamula oli nüri kühveldamine. Tuska tegid ka need, kes kasutasid ära seda, et kohtunike paat jälgis eespoololijaid ja võtsid tagumiste poide juures ikka lõigati ka.
Noh jah, millalgi jõudsime siis teise KP-sse Kääpa silla juures ka. Leidsime, et eks ole juba omajagu sõidetud, tegime pausi võileibade ja teega. Siis solberdasime edasi. Paidra veski juures tegime taas pisut aega parajaks, ajasime juttu oma saateauto juhiga, nägime veel mõnda tuttavat ja panime edasi.
See oli vist enne Leevit, kus oli mingi madal punane raudsild üle jõe ja trobikond süstasid ümber selle otsa mööda pusimas. Silma järgi tundus, et peaaegu mahumegi silla alt läbi, kuid viimasel hetkel jäime ninaga kuhugi taha kinni ja juba olimegi küljega vastu silda ja kanuu juba poolenisti silla alla ohtlikult viltu tõmmanud. Raul leidis, et mõla on olukorra lahendamise segav faktor ja saatis selle allavoolu minema Kuidagimoodi sain jala kanuust välja ning mõningase akrobaatikaga lükkasin meid silla alt tagasi välja. Lasime kajakkidel ennast eest ära koristada ja sõitsime ka viisakalt ümber silla ning püüdsime aeru ka kinni.
Leevile jõudsime, oli supp otsas, näsisime võileiba ja jõime teed. Külastasin naiste tualetti, kuna meestele mõeldud plastikputkat kuskil ei paistnud. Kihilisel riietusel, mis oli täpselt parajalt soe nii päikese käes kui ka õhtuste miinuskraadide juures olid siiski mõned miinused ka :)
Viira veski juures oli just meie ees mingi kanuu keset jõge. Hüüdsime neile, et kas lähete? Nemad vastasid, et ei lähe ja andsid meile teed. Silla peal oli ka teejuht, kes kõigeõigemat kohta minekuks näitas. Läksimegi ja olimegi ilusasti läbi. Järgmine paatkond aga keeras ülima elegantsiga ennast kummuli. Ja olimegi Süvahavval. Raul oli lõpuks jäänud mind uskuma, et Süvahavva on täpselt samasugune nagu eelnevad tammid, milledest olime ilusasti alla saanud ja nii me siis läksimegi. Natuke korjasime vett sisse ja keerasime kaldale, et see välja valada. Ega kaldale saamine lihtne polnud, kaldad olid täis kummuli paate ja riideid väänavat rahvast. Nägime enne edasiminekut veel, kuidas üks raftiseltskond oma parve vastu kollast rauakolakat puruks sõitis ning siis oli aeg edasi minna. Pisut allpool see vist oli (aga võibolla oli Viira ja Süvahavva vahel, kes seda ikka mäletab) läks üks paatkond parajasti veele. Paraku oli kohe nendest mõni meeter allpool madal puu, mille all nad siis ümber läksid. Püüdsime kinni nende mõla ja kaevasime vastuvoolu neile seda tagastama.
Noh siis oli igavam osa. Reo sillast allpool otsisime koha, kus päike peale paistaks, aga tuult poleks, tegime aga jälle pausi ja lasksime ühe kummipaadimeeskonna endist mööda. Lõõpisime nendega lubades kohe järele jõuda ja teatasime, et meil on just nende jaoks naaskel kogu aeg jõe peal kaasas. Siis oli jälle üks madal sild, kus tuli kanuu üle tassida. Tegime seal jälle pausi, sain ühe tuttavaga kokku, aitasime ühel naistetiimil kanuud vedada ja vaatasime kuidas tollestsamast raftiseltskonnast üks mees lihtsalt jõekalda peal komistas ja vette kukkus.
Edasi oli kole tuul ja jõgi lai nagu Atlandi ookean. Mõnes kohas ei tahtnud paat üldse liikuda, mõnes kohas sai kurve sirgeks sõita ja mõnes kohas jäime sellepärast kinni ka. Lõpuks saume Ruusa silla juurde kohale, kus jälle pausi tegime ja einestasime. Toetasime suitsuga ühte tädi, kes oli katkestanud, märg, endast väljas ja suure osa oma maisest varast Võhandu jõkke ära uputanud. Soovisime talle edu ning läksime edasi.
Leevaku juures saime kokku jällegi naistetiimiga 212 ja koos valisime vale kursi ning sattusime tupikusse. Ronisime tagasi ja saabusime võidukalt KP-sse suppi sööma. Nagu mul ikka ja alati sellistes asjades veab, oli just meie tuleku ajaks sellel telgikütteabaraadil bensiin otsa saanud. Õnneks hangiti seda operatiivselt juurde ja saime meiegi suppi süües natuke sooja naha vahele. Leevakul oli terve laevastik kanuusid, kuid kui me sealt edasi Räpina poole läksime, siis tundus terve järgmine etapp, nagu oleksime me üksinda jõel. See suur kanuudehunnik Leevakul oli nähtavasti katkestajate laevastik. Lootuses, et jõuame enne pärispimedat Räpinasse nii, et ei peaks lambi otsimiseks ekstra peatust tegema, hakkasime ka ise lõpuks hagu andma ja keskmine kiirus oligi meil suurim sellel viimasel 24 kilomeetril. Kuskil Nulga silla ja KP vahel suutsime veel korra kuhugi paremale tupikusse sõita, aga siiski leidsime õige tee taas kätte.
Juba Räpina alevi vahel kaarutades ja hämaras kõrkjate vahele sihte sõites jõudsime järele tiimile 12+. Nemad olid alustanud raftiparvega matkamist juba reede õhtul kell seitse. Masohhistid, ma ütlen. Räpinas võtsime veel pisut juua ja puhkasime, samas jõudis meile paar paati järele.
Räpinast edasi läks viimane ots siis lampidega. Teine tiim oli mingid hullud prožektorid põlema pannud, selle tulemuseks oli see, et polnud näha kaugemale kui valguspiirini. Alguses sõitsid nad meil järel, aga kui me nad mööda lasime, siis jäid nad jälle meile ette. Vihastasime, panime veel auru juurde ja sõitsime neil nii pikalt eest ära, et nende valgus enam meid ei seganud. Selle asemel segas meid kahel korral miski mootorpaat, millega rallis mingi saunaseltskond. Nende käigulaine oli vastik, aga saime üle ja 16h 22min pärast Võrust teeleasumist olimegi Võõpsus.
Sealt saime oma auto ja asjad kätte ning sõitsime Tartusse. Mitte kõige paremini see ei läinud. Uimase ja väsinud peaga magasin Räpinas Tartu teeotsa maha ja jõudsime hoopis kuhugi Mehikoorma kanti. Ei viitsinud sealt otseteed otsida, tulime tagasi Räpinasse ja üritasime paremini. Saimegi Tartusse ja magama ja und jätkus lõunani.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar