Kanuuga me sel suvel ei matkanud.

Kes seda enam mäletabki, kuidas matkaplaane pidades see idee tekkis, aga lõpuks kujunes nii, et Nelsoni sellesuvine pikk veematk sai sõidetud viikingilaeval „Turm“. Alludes sotsiaalsele survele ja kuna kooseisulisi kroonikuid Jutat ja Maritit kaasas polnud, pean ma nüüd ise rahva nõudmisel midagi blogisse kribama.

Nojah, reede hommikul tilkus rahvas vaikselt kohale. Selgus, et Tiinal oli kalender ära kadunud, kuid õnneks jäi ta meile teepeale. Laevamees Priidu juhendamisel omandasime viie minutiga aerutamise teooria ning andsimegi lodjakoja juurest otsad lahti. Linnavahelt välja saamine võttis oma aja, kuid kuskil Ihaste all õnnestus juba ka rütmis püsida. Seal pani Priit ka mootorile esimest korda hääled sisse ja laisalt allavoolu loksudes võtsime kerge eine.

Keha kinnitatud, olime varsti juba Luunja silla juures, kus meid ootas Tiina õllekastiga. Rõõmustasime tema tuleku üle ja andsime talle kohe auväärse esisõudja koha, kelle järgi ülejäänud sõudemeeskond takti hoiab. Järgmine peatus oli Kavastu. Seal tegime ka väikse peatuse ja poeskäigu ning pärast seda enne Praagat ei peatunud.

Praagal vaatasime üle ainsa tänaseni säilinud Vabadussõjaaegse Peipsi laevastiku suurtükipaadi „Uku“. Sealt edasi viis veetee meid Kalli järvele, kus omaaegse piirivalve ja hilisema kalakaitse patrulllaeva „Valvur“ pealt üritasime geopeituse aaret leida. Karp oli paraku kadunud, kuid poseerisime seal niisama ja võtsime suuna ööbimispaika.

Öömajale sättisime ennast Pedaspää lahe äärde Virvissaare vaatetorni juurde. Seal pidime kohtuma ka Arviga, kuid pimeda pärast jäi ta meist vaid paarsada meetrit eemal ööbima ja kokku saime alles hommikul. Tegime kiire hilise õhtusöögi ning kes telki, kes torni, aga üsna vara oli rahvas magamas. Hommikul avastasin, et olin telgi püstitanud mingi vana lõkkeaseme kohale ja sestap on mul nüüd mõningased abstraktsed söejoonistused telgi põhjal. See selleks. Pärast maitsvat hommikusööki ajasime laeval masti püsti ja kui olime sillast lahti saanud, tõmbasime purje üles ja tegime tihttuules tükk maad päris ilusat sõitu.

Paraku puhus tuul Piirissaarele minnes vastu ning kuna päevaplaan oli tihe siis sõitsime vastutuule mitte aerude vaid 15hj Honda abil. Faarvaatris tuli meile vastu teine Lodjakoja alus – lodi „Jõmmu“. Lehvitasime vastastikku ja klõpsisime pilte teha.

Piirissaarel sai natuke saarel ringi uudistatud, kohalikku poodi külastatud ja ka Piirissaare geopeituse aare üles otsitud. GPS-iga külavahel tiirutades tulid külamehed ligi ning poolihääli, otsekui tahtes mingit salakaupa müüa, pakkusid meile suitsukala. Kaks latikat meile siis ka müüdi. Tegime siis lõunapausi renoveeritavas Piirissaare sadamas, vanas laevaootamise putkas. Tassisime sinna uue sadamahoone ehituselt laenuks ühe penopaki, millest sai suurepärane laud. Söögi ajal saabusid sadamasse kohalikud noored, kel sõiduvahendiks omaaegne rahvaauto VAZ 2101. See konkreetne eksemplar püsis küll koos vaid traadi ja teibi abil ning edasi viisid seda küllap ainult juhi tahtejõud ja „matid“. Otse meie putka ees jäi paukuv ja kolisev trandulett seisma. Ekipaaž ronis välja, mitme jalahoobiga saadi uksed lõpuks piisavalt kinni, et need kohe uuesti lahti ei vajunud. Noored uurisid asjatundlikute nägudega midagi, pead auto all ning konsulteerisid omavahel ohtralt venekeelseid termineid ning oskussõnu kasutades. Auto nõiuti uuesti käima ning kuraasikas seltskond rappus mööda ehitusplatsi minema, tungides miskipärast alale kus oli tehtud pinnaseteisaldust ning ainukeseks liiklusvahendiks, mis seal platsil sõitmiseks sobis, oli roomikekskavaator. Ühesõnaga, lõbus noorteseltskond oma masina sinna korralikult põhja peale kinni jättis. Jõudsime näha veel ka piirivalvet oma tööd tegemas. Üks mees käis ka meie laeva uudistamas, kuid mitte proffessionaalsest huvist vaid uudishimust lähtudes.

Aerutasime siis vabasse vette ning tõmbasime purje üles. Õhtul paraku tuul vaibus ning päris mitu tundi läks aega enne kui Praagale jõudsime. Lootsime, et saame ööbida Kalli jõe ning Emajõe ühinemiskohas, kuid mingi seltskond oli ennast sinna juba sisse seadnud. Nii läksime edasi Kantsi kõrtsini välja, kus on Emajõe Suursoo külastuskeskus ning suurepärane lõkkeplats ja telkimisala. Pärast õhtusööki sai lõkke ääres natuke laulu joristatud ning oodates südaööd, ehk uue kuupäeva saabumist, et siis Heikot sünnipäeva puhul õnnitleda.

Hommikul käisime keskust uudistamas ja varsti sõitsime juba ülesjõge. Kavastu parve juures sai jälle peatus tehtud. Poe omanik oli parajasti jõe ääres oma poe reklaami remontimas ja viis rahva kaubikuga osturetkele. Need kes laeva jäid, said näha kuidas kaks autot parvega üle jõe veeti.

Varsti sõitsimegi edasi ja enne Tartut kui selgus, et bensiini enam eriti palju pole, pandi aerud tööle. Niimoodi sõudes jõudsimegi Tartusse. Linnavahel oli põneva, lugesime sildu ja arvestasime nende järgi kui palju veel Lodjakojani maad on. Saime kohale, pakkisime ennast laevast maha, tegime kerge eine ning grupipildid ja läbi see matk oligi. Järgmisel aastal jälle.

Mis te arvate, läheme sama laevaga ülesvoolu Võrtsjärvele, aga mootori jätame maha? ;-)