Eesti Kaljuronimise Karikasari 2011 I etapp

Meie klubist võistlesid Martin ja Karina. Karina tegi eriti tubli tulemuse, saavutades naiste arvestuses teise koha.

Tulemused-kokkuvõtted ja pildid on CRUXi kodukal.

Türi-Tori kiirlaskumine 2011

Nagu kõik suured, maailma alustalasid liigutavad sündmused saavad alguse juhusest, ühest sõnakesest või kellegi peas sündinud ideest, tekkis ka mõte minna Türi-Tori maratoni sõitma täiesti juhuslikult ja kogemata ühe Otiga peetud jutuajamise käigus. Tagusime rauda, kuni see veel tuline oli, kõhkluste ja kahtluste jaoks aega ei jätnud – Ott regas meid võistlustele, mina sebisin majutuse. Ragnisega sai kanuutranspordi ja tagalatoetuse osas kokku lepitud ning siis ei olnud rohkem kui kuu aega muud teha kui vete lahtiminekut oodata. Ja siis veel üks nädal, sest jääolude tüttu lükati võistlust ühe nädala jagu hilisemaks.
Natuke meil matkade ja veemaratonidega kogemust on. Igatahes ei kulutanud me reede õhtul Maaritza külalistemajas liiga palju aega varustuse kokkupanekuks. Tegime Otiga poetiiru ja seejärel saime asuda olulisema võistlusettevalmistuse juurde. Nimelt on üks eesti tipp-aerutajate meeskond oma treeningukava ja ettevalmistustsükli interneti vahendusel kõikidele nähtavaks ja järgitavaks teinud. Sestap tegime meiegi kerge lihastoonust tõstva harjutusteseeria kilose „Kagor“ kaubamärki kandva hantliga. Tõesti – õlleaerutajatel on õigus – iga järgmine kordus harjutusteseerias oli eelmisest kergem, ilmselgelt tuli jõudu juurde.
Treeningukoormuse kõrval on oluline ka õige toitumine – sestap kuulusid menüüsse hõõguvade süte kohal küpsetatud vorstid ja lihaviilakad. Ühed paksemad lihatükid aga ei nõustunudki ära küpsema, läksime enne magama ära kui need piisavalt söestunud olid.
Järgmisel hommikul tõmbasime kohe kalipsod selga, loopisime kohustusliku varustuse ja hunniku Snickerseid kotti ja sõitsime Veski-Sillale.
„Veel ei koitnud, kuid lollidemaal kees juba elu,“ see klassikalise kirjanduse tsitaat kõlbab suurepäraselt ka siin kasutada. Mudast lirtsuv jõekallas oli kõikvõimalikke ujuvaluseid üsna täis. Tassisime oma punase kanuu ka teiste sekka, riietusime klubivestidest lahti ja päästevestidesse kinni ja vaatasime esimesi startijaid. Mõnigi paatkond kõikus vägagi paljulubavalt juba kohe pärast starti mingi puuoksa alt läbi sõites. Kahjuks ujujaid näha ei õnnestunud, enne pidime ise veele minema.
Stardist saime minema, puuoksast ennast segada ei lasknud, vool oli ka kena ja käed veel väsinud polnud. Andsime siis rõõmsalt hagu. Üsna kohe jõudsime järele neile meestele, kes olid ööbinud samas majutusasutuses kus meie. Vennad vehkisid hirmsat moodi mõladega, oli suisa ülbe tunne hästi rõhutatult sujuvate ja kergete aerutõmmetega teisest paadist mööda minna.
Türil oli esimene veskitamm – seal juures ootas ka fotokaga Ragnis, kes vehkis kätega ja karjus, et me tema poolt sõidaksime. Aimasime halba – Nelsoni traditsioonide kohaselt tähendab sellises kohas fotokaga ligimeelitamine enamasti suurt ujumisvõimalust. Läksime teisest servast ja pidime seetõttu tegema tülika slaalomi mingi võsa ja saarekeste vahel. Kaotasime natuke aega.
Särevere silla peal oli jälle Ragnis juba ootamas. Saime esimese tagasiside oma tempo kohta – nimelt olime meist 7 minutit varem startinud raftile 4 minuti võrra järele jõudnud. Torisesin Otile, et nüüd siis leiti tigu, kellega meid võrrelda ja andsime mõladele takka.
Mõistagi saime selle rafti kohe kätte ja ees oli vaateulatuses veel päris mitu kanuud, keda püüda, liiatigi kui igast varemstartinud paatkonnast möödumine tähendas head tempot ning tõusu edetabelis. Niimoodi jõudsime Laupa sillale, kus taas Ragnis, Mari ja minu vanemad olid ergutamas. Silla taga oli ka vana paisukoht, läksime sealt kenasti alla, sest säärase publiku ees ujumine nõudnuks hilisemat seppukut nüri juustunoaga.
Pärast Laupat ei olnudki enam pikk maa esimesse kontrollpunkti Jändjale. Ragnis oli seal ees, aitas kanuu üle tassida ning pakkus oletuslikult meile üsna head kohta. Hiljem vaheaegadega Excelis mängides selgus, et olime tõepoolest kolmandal kohal. Samas oli seal esimese ja neljanda kanuutiimi aegade vahe 1 minut ja 1 sekundit ehk siis kuni esimese KP-ni sõitsid kõik täiesti võrdselt.
Jändjal panime kanuu kiirelt uuesti veele ja saime seeläbi veel vähemalt kahest enne meiega koos sõitnud kanuust ja ühest süstast mööda. Too punane kahekohaline Perception jõudis meile kuskil küll taas järgi, kuid siis jäid nad üsna pikalt meie ees sõitma enne kui tasapisi mingi vahe tekkis. Kuskil sealtmaalt hakkas ka suitsunälg tekkima. Nõutasin toetustiimilt, et nad järgmises KP-s tooksid mulle jõe kaldale mu vesti. Siis oleks suitsu saanud, pakk oli vesti taskus.
Tunde järgi üsna sama tempot hoides jõudsime Kurgjale. Selle aja peale oli juba tekkinud päris võistluse tunne. Kommenteerisin Otile mingi hetk, et varasematel Võhandutel pole küll veel sellist juhust olnud, et suisa üle kolmekümne kilomeetri järjest enne esimest puhkepausi maha sõidame. Kurgjal tulime enne veskitammi kaldale, tõmbasime kanuu üle ja võtsime taas väikese ampsu ja juua. Imeliselt hea teenindusena tekkis meie juurde üks proua kuuma tee termosega – ei öelnud me ka sellest ära. Eelmainitud tegevuse käigus nõudsin ma Ragniselt ka oma vestitaskust suitsu, kuid kuna Mari oli arvanud, et ma tahan vesti selga panna ja selle taskud tühjaks teinud, siis mingit suitsu seal ei olnud. Rax kostitas mind siis oma taskust, nagu ka edasistes vahepunktides.
Kogu see tegevus Kurgjal toimus muuseas väga kiires tempos. Nimelt oli siis juba eelmisest punktist vaheajad tulnud ja teada, et me sõidame oma klassis päris kõrgel kohal. Loobusime supist ja litsusime edasi. Hilisem vaheaegade uurimine kinnitas – olime kolmandal kohal, ees oli hilisem võitjapaar ja üks segade paar. Kõplasime siis kähku minema, kokku ei võtnud see peatus üle viie minuti.
Suurejõele ei olnud palju maad, mõlasime sinnani ära ja tegime enne silda söögipeatuse, mis Kurgjal ära jäi. Eelmisel õhtul valmistehtud võileivad olid head, termosesse tehtud lahustuv koht oli see-eest ilge solk. Ega ei saanud ka pikalt peatuda, hiljemalt viie minuti jooksul hakkas lihtsalt neetult külm. Külm oli nagunii ka jõe peal. Koht seal oli meil viies. Pärast sööki sõitsime silla tagant tammist üle ja ees oli kõige pikem ja tüütum jõelõik – Suurejõelt Jõesuusse kakskümmend kolm kilomeetrit. Lohutasime ennast sellega, et üle poole maratonist oli juba läbi, kuid sellest hoolimata andis sel hetkel juba väsimus tunda. Külm oli ka. Suurejõel olin õhukesed kindad paksemate vastu vahetanud, aga läks omajagu aega, enne kui uuesti näpud soojaks said. Umbkaudu poolel teel kahe KP vahel läks üks kanuu meist jõe peal mööda. Nüüd oli meil neid kade vaadata – tüübid nagu ei teinudki õieti tööd, aga libisesid siidiselt eest ära meie pingutusi märkamata. Loobusime nende püüdmise üritusest ja nähes, et taga pole kedagi tulemas, nõudsin peatust kaldal, puu taga käimiseks. Puu tagant tagasi tulles nägin möödumas kurjakuulutavalt musta Crafti logoga süsta. Sügasin kukalt ja mõtlesin – kas on neid Craft-karboone rohkem kui üks või on Indrek oma sõiduriista välja laenutanud. Kuidagi ei tahtnud pidada võimalikuks, et Indrek ise meid alles nii hilja kätte saab. Hiljem selgus, et sunnitud supluse läbi tõesti tohtrihärra ise meist nii hilja ja rahulikus tempos möödus.
Jõesuus hakkas juba enne silda korralikult lainetav kärestik pihta. Ragnis hõikus silla pealt, et eesolijaga on vahe üsna väike, tehku me see tasa. Noh, me ei võtnud seda isegi alguses väga tõsiselt. Pisut hiljem koukisin ma aga korraks telefoni välja, vaatasin kella ja teatasin Otile, et meil on võimalik lõpetada alla kaheksa tunni, Tegelikult polnud mul siis täpset ülevaadet olukorrast, aga motivaatoriks see kõlbas ja õnnestus veel kuskilt natuke jõudu lisaks leida. Lõpus tuli ikka juba üsna tihti kätt vahetada. Kärestikulainetes saime vahepeal üsna lähedale meist enne Jõesuud möödunud paatkonnast, kuid siledamatel lõikudel võtsid nad jälle eest ära minna. Nii mitu korda. Kaart oli ees Oti juures ja sestap hakkas minus lõpus ka mõningane soovmõtlemine maad võtma. Iga kõrgemat kohta vasakkaldal arvasin ma juba Tori põrgu olema ja eks ma pettusin ikka päris mitu korda enne kui siis tegelikult ka põrguga kohakuti saime.
Finiš oli ca paarsada meetrit Tori sillast allpool, sest algses finišipaigas Randiväljal olla suured rüsijää kuhjad kallast ummistamas. Ragnis meid juba ootas, tulime sisse, lõõpisime paar sõna ajavõtu Märdiga ja koristasime ennast Klaara-Manni sauna. Ragnis vandus kurja, sest tema oli läinud esmalt Randiväljale, teadmata finiši lähemaletoomisest midagi. Imestasime pisut, sest vastav kaart oli ju meile eelmisel õhtul ju ometigi antud. Kaart oli ka täitsa olemas – minu päästevesti seljal, numbri kiletaskus, kuhu Ragnis oli selle kinnitanud sel ajal kui ma hommikul kalipsot selga venitasin.
Tulemuseks siis kanuude arvestuses kuues koht, üldjärjekorras 25. Hilisema oleksoloogia ja edetabeli uurimine ütleb, et:

• eraldistart on nõme
• viiendast kohast jäime maha ainult 5 sek, see vahe oli sellel distantsil pigem juhuse asi. Minutijagu võtsime neilt Jõesuu vaheajaga võrreldes tagasi nagunii.
• kolmas koht sõitis süstaaeruga – seda ei saaks ka päris kanuuks pidada.
• Kaotus võitjale 25 minutit – kordades vähem kui senised Võhandud, kus võitja on meist ikka tunde kiirem olnud. Seega vähemalt sel võistluses suutsime olla täiesti konkurentsivõimelised.

Praeguseks on juba igasugused valutavad kohad valutamise peaaegu ära lõpetanud. Väsimus ei ole ka enam nii suur, et üldise laiskuse taustal kuidagi eriliselt tunda annaks, ütleme siis nii, et Võhandul näeme, raisk!

RaftiSpa 2011

9.04.2011 avati taaskord Nelsoni RaftiSpa. Ilm oli võrdlemisi karge, jäine tuul ja esimese sõidu ajal hunnik pilvi. Õnneks järgnevata sõitude ajaks tuli päike välja ja jõe kallaste vahel ei pidanud kringliks külmuma. Kahjuks polnud jalakestega midagi peale hakata, need loksusid terve päeva külmas vees...parvejuhi rõõmud ilmselt (teatavasti on parve tagumine ots lahtine..mõni küll arvas, et tegu on talviste lisakilodega, mis parve otsa vette surusid). Parvejuhtideks Ago, Tanel ja mina, lõpuks ajas ka Vahur oma lateksülikonna selga. Sõitjaid sai kokku kolm raftitäit. Sõidud möödusid küllaltki sujuvalt, ainult üks verine huul ja sinine silm. Parvejuht Tanelil õnnestus korra paadist kaduda :), ta ise ehk oskab paremini seletada mis täpselt juhtus, keegi teine ujumas ei käinud. Kokku sõitsime kolm otsa, ühe otsa pikkus umbes 20 minutit, olenevalt sõitjate tublidusest. Paistis, et kõik osalejad jäid rahule.

Otepää MK 2011, juunioride MM ja Tamsalu-Neeruti maraton. 3 in1.

Klubirahva tungivatele soovidele ja nõudmistele vastu tulles, siis kirjatükk nelsonlaste imelikest ja vähemimelikest juhtumistest Otepääl. Minule omaselt ei keskendu ma mitte kronoloogilisele täpsusele, vaid nagu enamasti ikka, kirjutan rohkem emotsiooni pealt.

Rahvast kogunes siitnurgast ja sealtnurgast Otepääle kokku. Et minul siis MK Otepää etapi korraldamise juures abiks olla juba kolmas aasta, aga osadel veelgi pikem aeg, siis ega seekordsel ajavõtutiimi bossil Timo Õunal meile reedel, 21. jaanuaril midagi väga uut ja väga põhjapanevat öelda polnudki. Vanad olijad teavad ise kus, mis ja kes ja õpetavad uutelegi. Küll aga oli uudistamist “tutikas “võistluskeskuses ja uuenenud staadionil. Seekord oli majutuskoht kesklinnas - väga super.

Seoses sellega, et Maritil oli käsi haige, sai minu uueks paariliseks kiipimisel Karina, vastutavaks päälikuks jäi Ott, nagu varasematelgi aastatel. Marit oli finišis numbreid ütlemas ja Laura numbreid kirja panemas. Tanel ja Heiko stardis kuulsustega poseerimas :) Liis tegi midagi ääretult olulist, aga ma enam ei mäleta, mis see just oli. Aga oli tähtis töö igatahes.

Maritil oli kaasas ka igavene ports Viru maratoni stardinumbreid, mis oli vaja kokku voltida ja ümbrikusse pista. Õnneks oli Marit varunud piisavalt motivatsioonimaterjali - Kirsi hõõgveini näol. Nii, et voltimine läks lausa lennates ja nägude õhetades. Martin ja Karina moodustasid nii tegusa tiimi, et vaevalt ükski hiina päritolu massin nendega võrdselt numbreid voldiks ja pakendaks.

Loomulikult sai ka saunatatud nagu ikka ja alati MK ajal. Korraliku “sauna” sai ka Karina, kui Tanel talle andis eriülesande saunas ahjule tuld juurde lisada, no ja Karina kasutas selleks miskeid õhukesi voodrilaudu, mis käitusid nagu laenu leib, see tähendab põlesid suht siva ära. Nii, et kui Tanel läks kaema, et kas saab juba Leilit võtta, siis hetke pärast kostis King Kongilik möire. Ahjus olevat tuli kustunud. No oma leili me saime lõpuks siiski kätte. Nii, et ei miskit katastroofilist. Aga Tanel on ilmselgelt olnud liig suures vaimustuses nõukaaegsest filmist “Naine kütab sauna” Ita Everiga peaosas. No siis olid hoopis teised ajad ja hoopis teistsugused naised.

Karina, Martin ja mina tegime ka ühise suusasõidu. Vahuril on õigus – meie vanuseid inimesi (siis minu ja Vahuri vanuseid ) treening mitte ei arenda vaid väsitab. Kuidagi ei suutnud noortega sammu pidada, aga ehk oli ka asi selles, et nemad sõitsid vabastiilis aga mina vaid klassikat. Sammud seega erinevad.

Tänavune aasta oli aga eriline veel selle poolest, et kohe 26. jaanuaril algas juunioride ja U23 MM, kus jällegi ajavõtumeeskond vajalik oli. Tiimijuht taas Vahur ise.Turvamehed kes meid MK etapi ajal veel kahtlustavalt seirasid, said juunioride MM-i ajal juba päris headeks tuttavateks.

Osad meist, näiteks Martin, Ott, Marit, Sixtengi pidid küll mõnda aega kas töö - või koolikohustusi täitma. Aga Heiko ja mina olime suurvõistluste ajaks lausa puhkuse võtnud. Ühe korra sai ka Heikoga koos suusaradasid mõõdetud. Heikoga sai rahulikumalt suusatada ja sestap võtsime ka pikema maa sõitmisks ette.

MM-i ajaks saabus nelsonlastele appi ka üks värskendavalt energiline ja väga lahe inimene, nimega Helle, aga reageeris ka hüüdnimele Siilike. Momentaalselt haakus ta meie suht jabura kambaga, nii et tundus nagu oleks ta juba aegade hämarusest alates nelsonlastega koos olnud. Nutikas, vaimukas ja asjalik, mine või koos luurele! Tore oli seegi, et ka Teesi leidis õppimise ja töö kõrvalt meile aega appi tulla.

Kui MK-l kulges meil ajavõtu poole pealt kõik lausa ideaalselt, siis MM-il tuli väike vonks ka sisse, õnneks selline mis klaarus nii, et see kuskil suuremat kõlapinda ei tekitanud, küll aga väike paanika meie endi hulgas. Pean silmas ühte kadunud alust kiipidega.

Eraldi peab peatuma sellel kuidas Martin 27. jaanuaril pidus käis ja siis toidumürgituse sai. Nimelt pakuti ööklubis Comeback tasuta mahla, mida oli täiendatud “mingi lisaainega” mille vastu siis Martini organism protestima hakkas ja protestis kuni järgmise päeva pealelõunani. Martin jällegi peab “tänama” Heikot, kes talle ohtralt seda salakavalat jooki lauda tassis.Kohe nähe, et vanad sõbrad!

Hommikul sai Martinile igasuguseid häid nõuandeid jagatud, tervise parandamise asjus. Enamik neist klassifitseerus küll rubriiki - tagantjärele tarkus. Aga kui lõunaks polnud Martini välimus ja enesetunne märkimisväärselt paranenud, sai ka suurimatel norijatel nokkimise isu otsa ja hakati juba pai tegema ja lohutama.

Sai seda kurikuulsat kohta Comeback, siis 30. jaanuaril isegi väisatud ja hullupööra tantsu vehitud, aga minust veelgi vingem tantsija oli Mari, kes päevavalguses selline väga malbe ja vagur näis aga ööklubis muutus tõeliseks tansuässaks.

Enne ööklubitamist mängisin esimest korda elus Aliast, milles mul küll väga hästi ei läinud .Juku oli nii hea sõnaseletaja, et ma suht kiirelt ära arvasin millega tegu, aga paraku ei suutnud ma samaväärselt säravalt Jukule vastata. Aga noh, see oli ju ainult mäng, mis ei käinud isegi raha peale rääkimata mõisast.

Ka sellel nädalavahetusel sai sauna tehtud, aga mehed millegipärast loopisid seekord nii kõvasti leili, et mul pidid kõrvad pea küljest kõrbema. Aitas vaid ülehelikiirusel pagemine.

Paraku pidin ma juba esmaspäeval 31. jaanuaril tööl olema niisiis lahkusin pühapäeval väga varakult Otepäält. Kuuldavasti oli klubirahval ka esmaspäeval väga lõbus, aga sellest võivad juba teised kirjutada.

Ja kohe krapsti Tamsalu-Neeruti maratoni juurde.

Tamsalu-Neeruti maraton toimus siis 06.veebruaril. Mina sõitsin Tamsalusse erinevalt eelnevatest aastatest, seekord rongiga ja tegelesin just orienteerumisega, et kuskohas küll see spordihoone võiks olla, kui minu juures peatus auto ja Tanel kutsus mind lahkesti kauplusetiirule. No sellel tema lahkusel polnud altruismiga küll mingit pistmist, sest tegelikult oli Vahur andnud talle korralduse veepütid ära kasida ja tal oli plaan mind selle töö juures lihtsalt ära kasutada. Aga paraku hakati mind sekretariaadist otsima ja nii ma sinnapoole suundusingi. Minu suureks kurvastuseks oli sinna jõudes kõikidel juba käed ja jalad tegevust täis, nii et olingi töötu. No minu jaoks pole sellises olukorras loomulikult midagi uut. Nii ma siis jõlkusingi mööda platsi ja vahtsin silmad pärani suusarahva kirevat seltskonda. Mingil hetkel siiski arvati , et mind ikkagi on appi vaja ja nii ma alustasingi diplomitele kleepsude kleepimisega, millest hiljem kujunes minu põhitöö, vahepeal aga aitasin ka stardimaterjalide väljastamise juures. Sekretariaadis möllasid Marleen, Tiivi, Marit ja Käts. Õues panid aegasid kirja Tiivi, Marleen ja Juku.Sinises soojakus istusid mugavalt ja mõnusalt Ott ja Sixten. Martini leivanumber on pakibuss.Heiko loomulikult Pariisi TP-s, Keit ka seal. Efka korraldas lastesõite ja oli agaralt kaasa löömas ka diplomite kleepimise ja sorteerimise “rallis”. No nende diplomitega juhtus ikka mitu viperust ka, enne kui asi ladusalt jooksma hakkas. Sixtenil ja Vahuril oli tükk tegemist ja närveldamist enne kui süsteem jonnimast lakkas ja diplomeid nagu kord ja kohus printis. Ausalt öeldes Tamsalu-Neeruti oli minu jaoks tunduvalt väsitavam, kui kogu Otepää kokku. Kujutan ette kui väsinud olid veel need, kes ka eelmisel päeval platsis ja tegevuses olid. Aga loomulikult kui vähegi võimalik, olen ikka ka järgmisel aastal valmis nõu ja jõuga ürituse õnnestumise nimel kaasa aitama.