MATK VILSANDILE

Et see seiklusblogi meil siin päris välja ei sureks, panen siia ühe oma rändamise loo kirja.

Noh, asi sai kõigepealt alguse sellest, et Jaan Tätte jr. korraldas Vilsandil ühe kokkusaamise, kuhu ka mind kutsuti. Mina vastasin eitavalt, sest kauge ja aega vähe ja noh nagu ikka, et kärss kärnas ja maa jääs. Ega Tallinnast Vilsandile just vähe maad ka pole.

Järgmiseks tuli tööasjus väljakutse Kuressaarde. Vilsandi olin selleks ajaks juba unustanud, aga minekupäeva hommikul tuli uuesti meelde. Viskasin siis telgi, magamiskoti ja lebo igaks juhuks autosse, et vaatan, mis saab.

Laevale jõudes oli plaan küps. Et lähen küll Vilsandile. Tegin arvutiga eeltööd (jee, Virtsu-Kuivastu praamil on wifi!), sain teada, kuidas ja kustkaudu Vilsandile pääseb. Siis kihutasin Saaremaa pealinna ja tegin pool päeva tööd.Kuressaares said asjad aetud, siis ärandasin ühe kliendi juures jagatavate reklaammaterjalide virnast Saaremaa kaardi, et oskaks täpsels sinna va Kuusnõmme poolsaarele sõita ja sealt jala edasi Vilsandile matkata. Samuti otsisin internetist infot Vilsandi geopeituse aarete kohta. GPS-i kaasas polnud, vaatasin Maa-ameti kaardilt asukohti ja panin lihtsalt kirja:
„Teise suurema laiu algus, rajast paremal, 20m veest ja teest“ - see käis siis aarde „Jalgsi Vilsandile“ kohta. Teiste aarete asukohad kirjutasin samamoodi üles ja see oli täiesti piisav, et kõik aarded saidki leitud.

Teel Kuusnõmmele põikasin sisse ka Vilsandi Rahvuspargi keskusesse, sain sealt veel mõned näpunäited ja Vilsandi kaardi. Näpunäited ja info veetasemest tegid eeloleva matka oletatavalt nii lihtsaks, et ei hakanudki Kuressaare merevalvekeskust tülitama selle infoga, et jala Vilsandile minek. Alguses küll mõtlesin, et igaks juhuks hoiatan – osadest netis leitavatest retkekirjeldustest jäi mulje, nagu oleks tegu suhteliselt ekstreemse retkega.

Kuusnõmmel pakkisin seljakoti korralikult ära – hommikul said asjad lihtsalt kiiruga ja huupi kotti loobitud. Nüüd ladusin kraami prügikottidesse ja telefoni ning auto puldi kondoomidesse. Lihtsalt igaks juhuks, et kui peaks kott vette kukkuma siis ei tähenda see märga magamiskotti ega mittetöötavat telefoni. Õnneks sellist ohuolukorda siiski ei tekkinud.

Hakkasingi siis kõndima. Üks seltskond just tuli Vilsandilt, näitasid veetaset umbes vööni. Veetee hakkas kohe ka pihta. Solistasin tanksaabastes ja lühikestes pükstes põlvini meres. Saabas oli hea jalatsivalik – vetikatega kaetud kivid ei olnud jala all libedad. Käkisilma juures nägin teisel pool vett ühte eesminejat. Korjasin kaardi, suitsupaki ja tulemasina taskutest kätte ja sumasin läbi vee. Isegi päris vööni ei ulatunud. Teisel pool Käkisilma lisasin sammu, tahtsin eesmineja kätte saada.

Lõpuks jõudsin Hannesele järele. Ta oli ka Jaani juurde teel, tegelikult juba eelmisel päeval Vilsandile läinud, kuid otsustanud täna poes käia – paadiga Kihelkonda poodi, häälega sai Kuusnõmmele ja nüüd siis õlut täis spordikotiga tagasi Vilsandile.

Käkimaal tervitasid meid kohalikud määgivad muruniidukid. Lähemalt meiega nad tutvuda ei tahtnud, matkasime edasi kuni jälle vesi vastu tuli. Järgmine maa – Noogimaa. Seal oli geoaarde asukoht selgelt ja kaugele näha. Läksime logisime aarde ja võtsime puhkepausi teha. Tarvitasime natuke karastavaid jooke ja vinnasime uuesti kotid selga. Varsti olimegi üle viimase veetakistuse ja jalge all oli Vilsandi saar.

Hannes helistas Jaanile lootuses, et ehk saab keegi transporti osutada, kuid selgus, et kogu sealne jõuk oli in corpore ujuma läinud ja pidime ikka ise tee jalge alla võtma. Tee peal kohtasime kahte väga heas toitumuses -ämbliku, kes olid üle peatee suured võrgud kudunud.

Varsti jõudsime õige õue peale ka. Panin telgi üles ja asusin väga heas seltskonnas elu nautima (jalgpall, korvpall, meeldivad vestlused, karastusjoogid, hea muusika). Idüll kestis sügava ööni, kuni lõpuks väsimus murdis.

Järgmisel hommikul ärkasin üsna vara. Perenaine andis kruusitäie kohvi ja Jaan laenas lahkesti jalgratast. Pedaalisin hoogsalt majaka suunas, sest pidin ka lõpuks kindlaks kellaajaks sadamasse jõudma. Kruusatee peal oli üks rästik ennast välja sirutanud. Märkasin seda valgekirjut siksakki üsna viimasel hetkel, pidin päris järsu põike tegema, et mitte madu-ussist üle sõita. Ünneks jäin püsti ja ka rästik pääses minema. Majakast läksin kaarega mööda, aarde asukoht oli kaugele näha. Logisin ära, imetlesin natuke aega vaadet, uurisin kaarti ja kihutasin natuke maad tuldud teed tagasi järgmise aarde poole.

Vana laevakiilu asukohta oli Margit hommikul kohvi kõrvale täpsemalt kaardil näidanud. Väikse ringiga oli täitsa lihtne jalgrattaga ka sinna kohale saada. Ka seal polnud aardepeidiku tuvastamine raske. Sorkisin igaks juhuks enne kivide vahel kaikaga, et kas on ehk mõni rästik ka sinna ennast sisse seadnud. Kedagi polnud kodus, kirjutasin oma nime logiraamatusse ja sõitsin tagasi matkaraja poole.

Matkarada pidi jõudsin loodusvaatluste reservaadi juurde. Lugesin huviga, mida ja kuidas seal jälgitakse ning mõõdetakse, siis pedaalisin Vesiloo poole edasi.

Vesiloole oleks põhimõtteliselt saanud ka jalgrattaga, aga ei tahtnud võõrast vokki lõhkuda ja ega seal kiviklibu sees kerge käiguga kakerdades poleks ka jalakäijast kiiremini edasi saanud. Jätsin velo viimase matkarada tähistava posti najale, võtsin jalad paljaks ja solistasin jälle läbi mere veel kaugemale maailma ääre poole. Luigelaht õigustas igati oma nime – seal olid kohal nii luiged kui ka kõiksugu muud veelinnud. Vesist lõiku polnud palju, edasi tuli minna mööda kiviklibust valli kuni siis olingi Vesilool kohal. Sealsele aardele lähenesin ida poolt. Pärast leidmist ja logimist otsustasin tagasi minna teiseltpoolt (pool)saare küljelt. Alguses oli eriti tore mööda madala veeseisuga paljastunud siledat paepõrandat mööda kõndida, aga see ilu sai varsti otsa ja siis tuli mõnda aega kõndida rannavalli klibu mööda nagu alpi lehm, kellel on kallakute peal elamise tõttu ühe külje jalad lühemad.

Lõpuks jõudsin tagasi ratta juurde. Uurisin pisut kaarti, tegin selgeks otsetee oma telgi juurde ja olin kümne minuti pärast taluõuel tagasi. Kogu tiir saarel oli võtnud kaks ja pool tundi. Jõudsin parasjagu asjad kokku panna ja veel kohvi juua kui juba tuligi sadama poole teele asuda. Üks neiu oli veel, kes tahtis ka Tallinna saada ja okupeeris selleks mu vaba autokoha.

Jaan viis meid ATV kastis sadamasse ära – ega iga päev ei peagi pikalt jalgsi matkama. Paadimehega oli ka kokkulepe, et ta mitte ei vii meid Papissaare sadamasse, kust mul oleks hiiglama pikk teekond ümber Kiirassaare lahe, et auto juurde tagasi jõuda. Selle asemel peeti paat Käkisilmas kinni, astusime üle parda ja jalutasime napilt kilomeetri vaatetorni juurde parklasse, kus juba auto ootas. Märjad saapad tundusid vastumeelsed asjad jalga panna, mõtlesin, et selle lühikese maa käin paljajalu. Ei olnudki see nii lihtne – kohatine teravavõitu merepõhi polnudki nii hull kui selle teravusega vahelduvad vetikatega kaetud libedad kivid. Seljakott seljas tegin seal vees mitu korda väga huvitavaid tasakaalutrikke, aga pääsesin õnneks kukkumata.

Statistilist kokkuvõtet rohkem retkest ei ole. GPS-i kaasas polnud, kaardilt vahemaid mõõta ei viitsi. Pilte ka saarel ei teinud, jätsin ise niisama kõik meelde.

Aga järgmine aasta lähen uuesti, kes kaasa tuleb?

Teritatud telefonipostiga 100 km

Et kõik ausalt kirja panna, peab alustama sellest kuidas talvel Võhandu Maraton 2012 välja kuulutati. Mitte, et see varem teada ei oleks, sest Võhandu Maraton on umbes sama kindel asi nagu Surm või Maksud, aga meeldetuletuseks see oli. Kuna pärissport on meid ammu maha jätnud ja noorte ja vihaste ning vanade ja tublide spordihulludega me enam sammu pidada ei suuda, siis tuleb leida alternatiive enese mitmeteisstunnisele retkele minekuks motiveerimisel.

Kuna a) Mina olen selle asja kanuuga ja poolde maasse ka raftiparvega läbi teinud, b) Ago on selle kahese süsta ja slaalomisüstaga läbi teinud, c) Anders on selle kahesega läbi teinud, siis tuli välja mõelda midagi sellist, mida me veel ei ole teinud. Ja see, mis mulle pähe tuli oli Haabjas.

Kuna Argo on viimasel ajal normaalse veespordiharrastaja ellu tagasi toodud, siis tekkis mõte vana hea punt kokku võtta ja otsida kusagilt haabjas, mis meid nelja kanda suudaks. Kiire ühendusevõtt ainsa mulle varasemast teada oleva haabjameistri Aivar Ruukeliga ja paljulubav vastus - "Minul sellist haabjat, millega neljakesi sõita ei ole, aga ma tean kellel on".

Ja edasi on juba teadagi mis :) Jaan Keerdo lubas, et tema Tiibklaveri, eht Lumõvalli nimeline maksihaabjas on meil maratonil kasutada. Võimas. Teised sisustasid vahepeal aega ka pisut trenni tegemisega, minu ajaplaan seda õnneks ei võimaldanud ja nii ma olingi enne maratoni suhteliselt värske ja ei olnud ennast treenides ära väsitanud.

Maratoni lähenedes sai selgeks, et mu logistikaplaan - rentida Võhanduks ainult rafte ja kanuukäru mitte kaasa võtta ei päde eriti. Me ei suuda seda kuivalt ca 50-60 kg kaaluvat haavapalki bussi katusel transada ja käru tuleb ikka kaasa. Seetõttu sai kõigil "omadel", kes kanuud muidu seljas Võrru tassima oleks pidanud lubatud kanuud/süstad meie kärule tõsta.

Meie esindus oli seekord traditsiooniliselt soliidne - Meie telefonipostil, Anu ja Kersti me kahesel, Heiko ühesel süstal, Taavi/Tiina Ragnis/Egert Tanel/jakeegitemasõber kanuul ning Juta ja Tiit lisaks Tiidu kanuuga.

Reedel peale tööd sai siis käru sappa võetud ja Võru poole purjetatud. Tartu taga kohtusime me siis ka oma haavapuupakuga. Oli ikka parajalt suur ja raske, aga samas ehe ja päris. Erinevalt plastikvannidest tekib haabjaga miski teistsugune side. Haabjas on justkui päris ja elus asi.

Kuna teerada paadini oli kitsas, siis sai kohe ka haabjatassimine/kataitamine ära proovitud. Raske küll, aga liikus libedalt puurullikutel. Mahtus ilusasti kärusse kah ja edasi viis teekond Võrru. Võrus pumpasime kõigepealt parved täis, panime asjad ära ja läksime sööma. Enamus meist ööbis kas Spordikoolis või Uma Kuubikus. Hommikul kell 6 korjasin rahva peale ja liikusime stardialale. Ennustusvõistlusel teemal jää ja Tamula võitsid need, kes panustasid jää säilimisele stardihetkeks. Mis siis ikka - Hillar mõtles kiirelt välja päris adekvaaatse lahenduse - start on Kirumpäält ja 7:30. Enamus pärisvõistlejaid jõudsid õigeks ajaks starti ja paremat lahendust seal ei olnudki. Kuna mina pidin hoolitsema selle eest, et kõik me parved kogu varustuse saaks, siis saime me mõni minut peale seitset Tamulalt liikvele. Õigeks ajaks starti jõudmine tundus pisut ebareaalne, aga see ei vähendanud me positiivset emotsiooni karvagi.

Haabjas käitus väga viisakalt. Istusime järjekorras Anders, Ago, Mina, Argo. See tagas ilmselt parima juhtimise ja üsna hea kaalujaotuse. Mina olen paadunud paremalttõmbaja, Argo vasakult. Kätt vahetame mõlemad harva ja seetõttu saime mõlemad hoolitseda oma käe poolse tüürimise eest. Ax ja Anders vahetasid kätt tihedamini ja see meid taga ei seganud.

Parras ulatus minu ja Argo vahel veest üle ca 5 cm. Meile oli see lagedal veel täiesti piisav. Mingit ohutunnet ei tekkinud, kerge aimdus lainete osas ainut (See aimdus saab siin veel omaette lõigu) Riides olime 3 esimest Hiko Rafter Long Johnides, Argo slaalomiriides. Ilm oli SUPER! Hommikul küll pisut jahedust, aga päike lisas sooja ja Anders ning mina viskasime raftibolerod maha, minul selle all NRS pikk Hydroskin, Andersil lühike. Minul külm ei hakanud, lõpuni välja.

Starti jäime muidugi hiljaks, ca 12 minutit, aga lendstart on kah lahe :) Stardis õnnestus esimest korda ka haabja massi ja enda võimu näidata - ühe rohelise kanuu (Kes hiljem korduvalt meiega samas tempos sõitis ja kelle me räpina paisul ikkagi seljataha jätsime (JESS!)) lükkasime Kirumpää silla all kohe risti. Ausõna, ilma igasugu pahatahtliku mõtteta! :)

Algus oli tavaline, ei voola. Tempo oli päris korralik, enamasti läksime meie teistest mööda. Vahel ikka mõni meist kah. Esimese silla all tegime väikese peatuse, lihtsalt niisama. Geelitajad vist panid esimese geeli, mina andsin sisse kokakoola tellimuse ja kimasime edasi. Kuidagi üsna kiirelt oli kätte tulnud see sild. Teise silla alt panime peatumata mööda ja kraapisime ennast Paidrani. Ülejäänud CO tõusis vahepeal põlvedele ja rakendas korralikku kanuutehnikat. Minu nüsitud põlved seda valu ei kannata ja ma ei ühinenud selle aktsiooniga. Seetõttu oli minu panus edasiliikumisse ilmselt pisut pisem kui teistel... Aga keegi õnneks ei kurtnud. Juttu jätkus kah mõnusalt ja üldse oli meil lahe.

Paidras tirisime oma puutüve kaldale, pisut juua ja üsna kohe edasi. Sealt alates vesi pisut ka voolab ja see meile meeldib. Varsti olime kohas kus meie kunagine Leevi süstaslaalomi ralli algas. Sealt oli mõnda aega tee üsna tuttav. Sildade alt saime oma madaltiheda paadiga keskmisest paremini läbi. Voolavas vees meil probleeme ei olnud, laine limpsas ainult meie madalast pardast pisut üle. Natuke veel ja olimegi Leevil!

Leeviks oli meie telefonipost enda pooridesse Aquaatilist vedelikku juba parasjagu imenud. Kaal oli mõnikümmend kilo suurem kui stardis ja üle silla tassimiseks võtsime ka ühe koormarihma appi. Sõime rahulikult suppi ja sirutasime end. Põied kah kortsu ja lasime edasi. Leevi slaalomipaiga S kurv oli sirgeks kaevatud ja sellest on tuline kahju.

Varsti oleme esimesel veskitammil. Kõik koos alla! Vett tuli sisse juba parajalt. Pumpasime Argo ja Agoga kordamööda siis vett välja ja sõitsime edasi. Tuju super ja minek mõnus. Väsimust ikka kah juba sees, aga mitte midagi negatiivset. Järgmine veskitamm... Peavoolust koos alla (See on koht, kus 2 aastat tagasi 2 nelsoni kanuud lõplikult ära uputati)

Ja siis see juhtus. Lained olid kahtlemata kõrgemad kui meie parras! Järsku karjatas Argo "Ruttu kaldale" Mina juba mõistsin põhjust, sest tagumik oli madalamale vajunud kui see normaalne oleks. Anders ja Ago ei saanud mittemiskit aru... Kaldal oli üks ümberläinud paat ennast tühjaks valamas ja Anders/Ago veel üritasid seal miskit manööverdada. Aga nina kaldasse jõudes oli juba hilja... Põhja see saba meil vajus :) Ja sügav oli seal. Ujusime siis välja - meie puutüvi käitus viisaka puupakuna ja oli nõus peale meie maharaputamist ilusasti ujuma :) Tõmbasime ta siis kaldale ja valasime tühjaks ning läksime kohe edasi. Suplus oli pigem värskendav ja tõstis emotsiooni. Suuremate tammide osas võtsime vastu otsuse, et Argo sõidab üksi alla. See õigustas ennast ja Süvahavva ja Viira sõitis haabjas ühemehelisena. Mujal lõikasime voolukeelest vaiksesse ja vältisime lainega osa.

Reol lõppes voolavam osa ära ja algas käänuline maailm :) ühte kohta võisid sa näha ca 3 korda ja tundus, et jõgi irvitab su üle. Peale raudteesilda oleva silla järel tegime väikese peatuse. Seal söödud energiabatoon lõpetas kõhu suuremad karjed söögi järele ja miski spordikeemialaks aitas ka ennast paremini liikuma saada. Leevaku pais oli tüütu, nagu alati, aga seekord ei tekkinud kordagi motivatsioonilanguse tunnet. Varasemat on ikka mingi tume auk olnud aga seekord mitte.

Leevakul istusime oma valusatel tagumikel (Puupink ei ole just parim iste ja pehmendused võtsime tagumiku alla alles Leevil...) natuke, sõime suppi ja panime kohe ka edasi. Arvan, et korjasmine ca 10 kohta seal. Enne megatüütut :) Räpina paisu läks paar süsta ja meiega stardist saati konkureerinud kanuu meist mööda. Tempo kukkus 12 minuti peale kilomeetri kohta...

Räpina paisul tegime kiirspurdi. Palk kohe uuesti vette ja eesmärgiks mitte kedagi mööda lasta ja ise paarist paadist mööda minna. Red Bull andis tiivad! :)

Enam-vähem nii ka läks. Mitmest kanuust ja paarist süstast läksime lõpuga mööda. Üks süst jäi napilt meie ette, aga meil ei olnud rohkem ka miskit käiku panna. Tempo oli kohati mõni sekund üle 6 minuti kilomeetri kohta, ehk siis selle palgi maksimum meie käes.

Natuke veel laia igavat ja tuulist jõge ning paistma hakkas Võõpsu sild! FINISH! Lõõpisime enne finishit, et nüüd enam ei jaksa ja katkestame paremal kaldal :)

Igatahes oli vaatamata väsimusele hea tunne ja me 13 tunnine retk (Lugedes Tamulal veele minemisest) sai edukalt lõpule. Tundus, et kõik olid rahul, nii need, kes iseendaga võistlesid kui Anu ja Kersti, kes naiste kahesel süstal hõbedase koha said.

Tänud ka toetusteamidele, meie oma siis Külli ja Triinu näol.

VA -- C4MEN 27 EST Vahur Leemets / Argo Raudsalu / Anders Kastemäe / Ago Kastemäe Suur Vall ehk Tiibklaver 12:42:13,2 Vahur

Nelsonlaste traditsiooniline munadepühade kanuumatk, mis seekord kujunes ilma järgi otsustades, pigem jõulumatkaks. Ehk nagu ütleb elav klassik Baturin: ...ootamatu juhus on arvestuste pankrot.
Reede 06.04.2012

Start oli Raplast veidi eemal asuva Krantsi kõrtsi juurest. Martin küll ütles telefonitsi, et Kantri kõrts - no ega suurt vahet pole ju :) Start hilines nagu alati. Aga selles ei ole vist enam kellegi jaoks midagi uut. Igor oli igatahes kohal sõjaväelise täpsusega. Toomas, Helen ja Heiko enam-vähem õigel ajal. Martinit, Karinat ning Keitu pidi ikka päris pikka aega ootama. Siis nagu ikka, tutvumine meie seltskonda tekkinud uute matkalistega, kanuude, mõlade, proviandi laialijagmine. Ning siis tekkis segadus tagasisõidu logistika teemal, nimelt selgus tõsiasi, et Ott meid järgmisel päeval kojusõidu juures abistada ei saa, seega läksimegi Vigala jõele teadmatuses, et kuidas tagagsisõiduga kujuneb. Algus oli jõel selline põnev, jõu- ja ilunumbrid iga kümnekonna meetri tagant.Ikka kord puu all ja kanuu peal, siis jälle kanuu all ja puu peal. Ühes kohas otsustati, et tülikas oks tuleks hoopis maha raiuda, et järgnevatel paatkondadel kergem ületulek oleks. Mõeldud-tehtud . Martin haaras entusiastlikult kirve kätte ja peale mõnda kirvehoopi kadus kirves lupsti vette. Kogu taidlemist saatis vihma ja lörtsisadu ning ilm oli tegelikult ka vastikult tuuline. Mõnda aega rutiinset mõlamist ja tuligi telkimiskoht. Ööbla oli päris kenas ja mõnusas kohas. Esiteks, oli lauge kalda tõttu kerge sinna kanuusid parkida. Teiseks, oli ohtralt kuuski, mida sai küttematerjaliks kasutada ja ülla-ülla, keset metsa isegi vägagi asjalik kemps. No mis sa hing veel tahad. Kõigepealt siis oksaraod ja puud kokku ning lõke üles, peale mõningast tule ääres soojendamist vahetas osa seltskonnast seljas olnud niisked rõivad kuivemate vastu. Ühtlasi meenutati oksanaadi juures seda, et küll nüüd oleks hea, kui oleks kirves käepärast. “Martin, kus kirves on?” ja küsimust saatis üksmeelne naer. Üles tõmmati köiest "pesunöör", mis peagi sai märgi riideid otsast otsani täis, alates kinnastest ja sokkidest ning lõpetades jopedega. Aga õhtu lõkke ääres oli tavapäraselt mõnus. Kuum tee, tuline frikadellisupp, krõbeda söese koorega küpsekartulid ning särtsakas Jägermeister. Leidus ka veidrikke, kes külma õlut lürpisid. Brrr! Tule ääres käis elav vestlus. Jutustati palju ja kirglikult. Eriti kütsid rahvast üles sellised teemad nagu alpinism ja kaljuronimine. Arutleti , et mis osa varustusest peaks endal kindlasti olemas olema ja mis võib olla ja mida saab laenata ja mida mitte ja millise firma oma on ikka parimatest parim. Tasapisi hakkasid matkalised telkidesse pudenema ja peagi läksid unele ka kõige tulisemad vaidlejad.

Laupäev 07 .04.2012
Hommikusöögi valmistasid Karina ja Helen. Söögiks alati õnnestuv kartulipuder konserviga ja tule taevas appi - lahustuv kohv???! Igatahes, Heiko lubas järgmine kord jälle oma jahvatatud kohvi varud kaasa vedada. Juba öösel oli hakanud tihedalt lund sadama ja lumesadu jätkus väikeste pausidega terve päeva. Seega tegemist siis miinuskraadidega ja ega soe see ilm tõesti polnud. Tuul siiski oluliselt nõrgem kui reedel. Ühest ägedast ja ahvatlevast veskitammist sõitsid alla Karina ja Martin ning Helen ja Tom, teised otsustasid kanuud ümber vedada. Tiina põhjendus selleks oli tegelikult mõjuv, kõik kuivad riided olid tal juba seljas. Ja jällegi läksid käiku need megakuulsad suured prügikotid, selleks, et vältida vee sattusmist jalgadele ja säilitamaks veel alles jäänud kehasoojust.Üks adrenaliinirikas koht oli jõel ka, vähemalt kahe paatkonna jaoks. Pöörates ühest kurvist välja selgus, et “Kivi otse ees!”. Suure telgi mõõtmetes, jämedad puud nii ühel kui teisel pool, risti ja põiki. Võimalus mööduda vaid paremalt poolt. Hoolimata minu meeleheitlikust mõlamisest, sõitsime ikkagi vastu kivi, õnneks siiski otse vastu. Nii, et Tiinalt käsk: “Täiskäik tagasi!” ja lõpp hea, kõik hea. Igatahes meie kanuul etem lõpp kui Titanicul. Heiko ja Keit olid tegelikult juba peaaegu sellest kivist ohutult möödumas, kui nad ühte kaldaäärset kivinukki tähele ei pannud ja ennast kanuuga voolu risti-põiki keerasid, nemadki suutsid õnneks kuivalt sellest olukorrast välja rabeleda. Teised, näiteks Nikita ja Igor tegutsesid väga profilt ning said pirakast kivist lõdva randmega mööda loovitud. Lõunapausi ajal oli aga enamikul rahvast juba suht külm (kellel vähem , kellel rohkem) ja nii otsustati, et esimese asjalikuma silla juures uuritakse välja meie täpne asukoht ja arutatakse läbi edasine tegevusplaan. Silla all selgus, et kümnest sõitjast Helen, Toomas, Karina ja Igor sõidaks lõpuni ehk Konuveresse aga Nikita, Keit ja Tiina tahaks Sulus lõpetada. Martin kui matkajuht oli erapooletu, mina ei suutnud kuidagi valikut teha. Ma ei mäleta millise variandi Heiko valis. Kokkuvõttes otsustati autojuht järgi kutsuda ikkagi Sulu silla juurde. Igor ja Toomas olid ikka väga pettunud. Nemad tahtsid seda kõige kärestikulisemat lõiku kindlasti läbi sõita. Aga seekord siis sedamoodi.

Tagasisõidul olin mina Tiina autos, millel olid all juba suvekummid ja taga veel ka kanuukäru. Nagu eelnenust veel vähe oleks, siis mingil ajal kukkus Tiina autol sumps alt peaaegu ära ja see juhtus nii veel korda kaks. Martin käis auto all seda jura koormarihmaga kinnitamas. Olgu öeldud, et ilm oli auto all roomamiseks ülimalt sobimatu - asfalt märg ja külm, mis siis, et presenditükk külje all. Paljakäsi ta seal toimetas nii, et vaatepilt oli isegi kõrvalvaatajaile karm ja valus. Nikita va õnneseen, sõitis Igori autoga Tallinna, sealt bussiga Rakverre ja oli kuueks kenasti kodus soojas, justkui kõksmurill. Sellel ajal kui meie veel ikka maanteel jukerdasime. Aga koju jõudsime meiegi, igaüks ise ajal.

Tegelikult oli äge matk ju, mis sellest, et eriti ekstreemsetes ilmaoludes. Alati ei saagi ju olla superilus ilm- vaheldust on ka vaja! Ning mis kõige olulisem - ükski paatkond ei läinud ümber, täiega tasemel kanuutajad, mis muud!

Ja lõpetuseks tsitaat Nikolai Baturinilt: “Iga hetk elust on ettepanek katsumusteks... ja elu on lõpuks üleelamiste summa.”

Uute kohtumisteni vaprad matkasellid!