Valgejõe kanuurallist

No terekest jälle, klubirahvas!

Igal aastal toimuvad augustikuu alguses Tapal, linna päevad, mille raames peetakse maha kanuuralli. Seekord siis 08.augustil. Ei hakka väga pikalt ajalukku tagasi minema, aga Tanel (Jaanimägi)tundis selle ürituse vastu huvi juba umbes kuu aega tagasi. Nii, et väga ekspromt see üritus meie meeste jaoks polnud. Selleks ajaks kui mina saarele jõudsin, olid Martin ja Tanel ennast juba ära reganud.Võistkonna nimeks sai “Kadrina keelutsoon”. Miks mitte “Nelson”??? No nad pelgasid, et äkitse saavad tapakate käest haledalt pähe ja siis Vahuril silmad häbi täis. Kokku registreerus 16 võistkonda. Eelsõidus panid Martin ja Tanel teistele nii pika puuga ära, et Rakvere linna jõulukuusk ei ole ka nii pikk puu. Lühidalt koht poolfinaalis ja pikk hingetõmbepaus garanteeritud. Nii mõnedki seltskonnad pidid oma koha eest päiksese all veel lohutussõitudes rabelema. Ilmselt sai puhkepaus liiga pikk, või oli asi hoopis selles, et neid võeti peale tulist eelsõitu palju tõsisemalt, aga poolfinaalis olid nad teised. Esimene oli nende sõidus meeskond “Põristajad”. Õnneks pääses suurde finaali kolm paatkonda. Ahjaa, kui eel- ja lohutussõitudes oli vee peal korraga neli võistkonda siis poolfinaalides ja finaalis kuus alust, nii, et trügimist-nügimist oli palju rohkem. Oli rohkesti tugevaid konkurente. Kui kedagi eraldi nimetada , siis tuntuim ilmselt Tapa linnapea Kuno Rooba (orienteerumine, suusatamine). Kardetuimaks aga osutusid “Männikumäe noored”. Ühes kanuus koos linna kultuurispetsiga Indrek Jurtsenkoga sõitis ka minu vend Janek, kahjuks nemad finaali ei pääsenud. Ühes võistkonnas oli kaastegev meesterahvas, kelle elukoht on Saku. Seega sõitjaid kaugemaltki kui Tapalt ja Kadrinast. Sõidutehniline tase oli üldiselt suht normaalne. Välja arvatud üks tütarlaste paatkond, nimega “Orkester”. Nad põrkusid kokku kõigepealt ühe sillaga, siis teise sillaga ,siis sahistasid jupp aega pikas rohus ja nagu õhtujuht kommenteeris, oli nendel võistlusmaa oluliselt pikem kui kaasvõistlejatel :). Ma tõesti ei tahaks nende kontserdile minna :)! Mõelge kokkumängu peale! Kui kõlas finaali stardipauk, siis läks võistlus tõeliselt huvitavaks. Kõigepealt kihutasid eest ära “Männikumäe Noored”. Siis tekkis mingi pundar ja meie omad olid seal puntras sees, seejärel kadusid nad kõrge rohu taha ära ja ei ööd, ega mütsi olnud näha, mine või hulluks. Viimaks ilmusid nad peale ringi ümber poi uuesti nähtavale. Juhtimas “Männikumäe Noored”, mõnevõrra neist maas “Kadrina keelutsoon” ja kohe nende kannul “Põristajad”. Martin kühveldas mõlaga nii, et lausa vagu oli vees näha. Ja teine koht tuligi ära!!! Pole paha! Kui te nüüd Martinile või Tanelile külla satute ja ennast nii viisakalt üleval peate, et teile koguni teed pakutakse, siis teadke , et Tapa valla logoga kruus on välja teenitud higi ja verega. Eriti viimasega, tõsijutt!