"Dan Osman was here!" e. Nelsoni ronimis trip Soome

Kurb kohe vaadata kuidas blogis pole eriti suviseid tegemisi kajastatud kuigi üritusi on nagu olnud. Kuid, siiki- talve plaanitud ja palju unistatud Horvaatia reis jäigi see aasta ära- küll oli masu ja inimesi oleks liialt vähe leidnud.Suuresti vist tänu Taavi mõttele sai siiski ära orgunnitud ronimis trip Soome.

See kord osalesid raudvarana Vahur, Laura,Marit ja Ott ning uustulnukana Taavi-(tuntud kui ka Juku)

Jällegi, pidi teele asuma liiga vara ja uni jäi lühikeseks :S

Peale pisikest Laeva reisi,paistiski Helsinki oma pisikeste saarte ja kupplittega.

Havukallio

Pea-aegu Lahti külje all, Havukallio-s asub Soomlaste endi sõnul parim koht kus ronida, suur radade valik ja väga erinevas raskus kategooriates. Ronimisega alustati siin juba 60-ndatel, 25 meetri kõrgune graniidist kalju on sobilik algajatele, kus saab harjutada klemmidega ronimist, ka altjulgestusega ronimiseks on seinal piisavalt palju polte.Sammuti pääseb kalju servale lihtsalt kõrvalt üllesse jalutades. Erilist tähelepanu väärivad 'Keväthuuma' 4+, 'Nössö' 6- ja 'Kanto' 6- ning raskemad 'Kotkanpesä' 6+,'Hybrishalkeama' 6+/7- and 'Ee-mäntä' 7-
Erilist ronimismõnu pakuvad siin praod, mida tuleb harjumatult küljele koormata, või siis käsi lõpuni prakku sisse lükata. Nii proovisime meiegi. Taavi, oli hommikul vanaisalt pidzaama püksid jalast sikutanud ja eeldas et nende vägi aitab teda.
Ööbimisek leidsime kohe kalju all, mõnusa laagriplatsi kus veetsime lahedalt kaks ööd. Teisel päeval olid kohale tulnud ka kohalikud ronijad kes näitasid klassi, kuid leidus ka selliseid pudinäppe, kes olid kaljul esimest korda.


Solvalla
Kolmanda päeva hommikul tegime kiire hommikusöögi ja läksime Solvalla-sse ,mis asub Helsinkist 30 km kaugusel, Nuuksio rahvuspargi läheduses. Solvallas on roitud alates 80-ndatest ja viimased rajad pärinevad aastast 99. Populaarsekmaks rajaks on 'Jupintappaja' 6 aga leidub ka palju teisi häid radu. Enamus radu on polditud ja sammuti pääseb ülesse lihtsalt jalutades kerge ringiga. Vaatamata hurjutustele ei leidunud kedagi, kes oleks tahtnud altjulgestusega ronida ja jällegi pidi suurt vaeva nägema ,et köied ülesse saada. Millal jõuad kätte ,see aeg kui hakatakse klemme panema ja altjulgestusega ronima ? Õhtuks tuli kohale ka suurem hulk ronijaid, ning sai vahelduseks vaadata ilusat ronimist profimate poolt.
Ööseks leidsime Nuuksion rahvuspargis mõnusa laagriplatsi, otse järve kaldale. Kahjuks rikkusid söögi-isu ja silma-ilu ära mõned suured soomlased, kes puristasid nagu väiksed vaalad järves ringi.Viimane öö, ei suutnud ma enam palavas telgis magada ja kolisin õue. tähtede alla magama, egas teised vist kurtnudki et said rohkem ruumi.


Rollarit
Peale ebaõnnestunud osturallit IKEA-s kust keegi ei tahtnudki ühtegi tigudiivanit jõudsime Rollarit kaljule. Rollarit on Helsinkile kõige lähemal asuv kalju, mis pole küll eriti kõrge kuid pakub väga laias valikus erinevaid radasid. Kalju ise on hoopiski mustast gneissist- väga näppudesõbralik.Meiegi leidsime säält palju hääd ronimise materjali.


Kokkuvõtteks
Soome on, kindlasti koht kuhu tahaks veel sattuda, pea 2 tunni laeva sõidu kaugusel on suur valik ägedaid radasi ja ehtsat kaljut. Kindlasti vajavad uurimist ka Helsinki boulderingi keskused.

Mõnusat Suve!

p.s blogisse sai kirjutatud väga üldiselt, kui keegi tahab teada kus Dan Osman tegelikult ronimas käis küsigu Maritilt.