Võhandu maratonist.
.... 100 km, pole hullu midagi. Nii kirjutas Martin oma 29. jaanuari postituses Nelsoni listi.
Läksin osava reklaami õnge ja nii Toomas meid võistlusele regaski. See on siis eellugu.
17. aprilli õhtupoolikul võttis Toomas mind ja meie saateauto juhi Regina (minu vennanaine)Tapalt oma auto peale. Rakverest lisandus seltskonda Taavi.Taavil ja Reginal jätkus juttu kuni Tartuni, selgus, et neil on ühine huvi -mootorrattad. Tartust võtsime ka Oti peale. Ja auto vuraski Võru poole. Võru spordihoones oli Martini hea sõber Tanel meile juba voodikohad broneerinud. Suur aitäh Sulle Tanel!!! Tundus , et inimesed on kõik, kas kogenud võistlejad või muidu asjalikud, igatahes võistluseks hädavajalik kraam pakiti juba õhtul valmis.Taneliga seoses oli hommikul ka naljakas vahejuhtum. Nimelt oli äratused meie mobiilides pandud enam-vähem üheks ja samaks kellaajaks. Ja nii nad siis hakkasid järgemööda piiksuma. Kõige valjema kisaga oli Taneli oma. Röögatas mobiil korra, teisegi ja kolmandagi korra aga ei mingitki reaktsiooni Tanelilt. Ei liigutanud ta ei kõrvu ega silmi. Toarahva naerupahvak oli mobiiliheli kõrval nagu sääsepirin. Asja lahendas Regina ,kes Tanelile mobiili padja peale viskas, vibratsioon igatahes mõjus!!!. Ja siis kotid selga ja stardipaika. Kanuude, aerude ja päästevestide valimine, numbrite ja varustuse kinnitamine ja oligi aeg Tamula järvele stardipauku ootama minna. Ahjaa, ilm oli juba varakult suht nigel. Järvel tiirutades hakkas sadama lörtsi, lumetükid olid suured nagu värvupojad (võib-olla ma liialdan pisut, aga ma arvan , et mitte oluliselt). Üldse oli IV Võhandu maratoni distantsi esimene ots ilma poolest ääretult vaheldusrikas,sadas vihma, lörtsi ja peent rahet , mis hullult valusasti nägu piitsutas, sekka ka päikest ning tugevat tuultki. Meie Toomasega olime järvelt lahkudes üsnagi sabamised. Aga hakkasime sealt jõudsalt ettepoole trügima. Mingil ajal jõudsime järele Martinile ja Laurale. Paadid olid siis veel üsna ühes pundis koos.Esimene toitlustuspunkt oli Leevil. Kanuust välja ronides avastasin, et ma ei tunne üldse oma paremat jalga, see oli kogu aeg olnud kanuu serva all kronksus ja vereringe oli sellest täiesti kadunud.Arvasin ,et kukun kohe külili. Suutsin siiski Taavi emale reipalt grimassitades poseerida.Taavi vanemad ja Regina pajatasid meile rajal toimuvast, et kes meie omadest parajasti kui kaugel on. Soe supp oli ikka ülihää. Kaua me seal ei jokutanud. Supp söödud ja minu jalg taas kõndimiskõlbulik, paati ja minekut.Nüüd hakkas Võhandu adrenaliinirikkaim osa. Õnneks on Toomas väga hea tüürija ja me läbisime kõik „mulksud“ kenasti -ilma ümberminekuteta. Mina küll olin alates nabast kuni varvasteni märg, aga selline on juba väikese eesistuja saatus.Leevakul oli teine toitlustuspunkt. Kui kanuust välja astusin hakkas mul kohe hullult külm, õnneks oli seal telk suure soojapuhuriga, selle ees keerutades õnnestus mul kaks portsu hernesuppi ilma suuremate kadudeta sisse lürpida. Mõned herned avastasin küll hiljem numbri ja jope vahelt, mulle jääb arusaamatuks ,kuidas nad sinna küll said? :)Nii kui kanuusse istusime ja ma mõlaga vehkima kukkusin, hakkas momentaalset soe. Mõne aja pärast tegime ühe kiire vahepeatuse , et ma saaksin kotist diklofenaki tableti võtta, sest parema käe ranne valutas täiesti pööraselt. Siin kohal tahan siiralt tänada Vahurit, kes viimase minutil tõesti kasulikke nõuandeid esmakordsetele osalejatele jagas. Peale Leevakut jätkus juba Leevi kandis alanud Piibelehe ja Vestmani mäng ühe Nelsoni kirjaga kanuuga, kus istusid kaks väga stiilsete kollaste päikeseprillidega noormeest, stardinumbergi oli neil stiilne 222. Kord olime meie ees, siis jälle nemad . Suts enne Räpinat andsid nad meile viiskalt teed ja rohkem me neid enam enda ees sõitmas ei näinud. Räpinas olin juba täitsa väsinud mis kole. Kakerdasin kaldal nagu kana takus oma kangetel jalgadel. Õnneks aitasid kaks süstameest Toomasel kanuu vette saada, mina olin sellel hetkel üsna jõuetu ja mõttetu tegelane. Aga jälle nii kui kanuusse istusin tuli energia tagasi. 7 kilomeetrit tüünet jõge läks nagu lennates. Kuid siis tuli koht, kus puhus vastikult tugev tuul ja oli üsna suur lainetus. Täiest jõust tuli rabeleda . Ja vot siis kaotasin ma emotsioonide üle kontrolli. Vandusin rumalate sõnadega ja kohe südamest. Üks eriti ilge tuuleiil puhus meid vaatamata meie kangelaslikele ponnistustele lausa vastu sahisevat roostikku.Toomas säilitas aga rahuliku meele ja sõnas, et küll me sellest tuulest ka jagu saame. Just sellel distantsiosal möödus meist ka mitu süsta, kadestamisväärselt lennuka kergusega.Viimased 2 kilomeetrit oli minu jaoks tõeline ja ehtne kannatuste rada. Muide, üks Taneli sõber ütles meile stardis, et maratoni sõitmine algabki viimastel kilomeetritel. Jutt jummala õige! Aga minu õnneks said otsa needki viimased piinavad meetrid. Vasakul pool paistis kaldalt finišisilt. Jess, kohe saab autosse sooja, kohe saab kuuma suppi ja ma olen täitsa elus! Selline on siis IV Võhandu maraton minu silme läbi. Aga oleks huvitav lugeda ka teiste meie tublide kanuutajate muljeid. Kirjutage ja joonistage!