Nelson Slovakkias 2008

Nelson Slovakkias 2008



Esimene sissekanne 25.07.08

Laura kirjutab:
Eile kell 11.20 oli Vahur minu maja ees, Ott ja Marit juba auto peal.(Sixten nagunii kaasas).Kui minu asjad peal läksime Jutikale koju järgi. Ja startisimegi. Sel korral läksime läbi Paide ja Pärnu. Paides oli söögi-ostutuur ja tutvumine kohalike autoröögatustega.

Sõit läks üllatavalt kiirelt…vähemalt minu jaoks. Ilmselt oli tee juba tuttav. Igav meil ei olnud, sest autosse istumise hetkest võeti eesmärgiks Laura mõnitamine… Mõistus ei hakka peale või?…ära mõtle-valus hakkab…jne kusjuures see ei ole siiani lõppenud. OK rohkem ei kaeba.

Esimese vahetuse sõitis Vahur. Tal oli pikim vahetus. Mina istusin rooli alles kell 00.00, rohkem ei lubavat ametiühing Vahuril sõita. Põristasin kolmveerand neljani, siis võttis Marit üle. Ja siis mingi hetk istusin jälle mina rooli ja sõitsin lõpuni välja. Kõige kiiremini läkski viimane ots, mägede vahel oli huvitav sõita. Ülejäänud pudulojused lebotasid niisama tagaistmel.
Teepeal üritas üks rekkajuht Vahuriga joonele võtta, aga jäi lootusetult maha ja üle viie kilomeetri ähvardasid Poola linnahirved teele joosta. Politseinikud on ainult moe pärast mõnele poole tee äärde pandud ja piiripunkte pmst ei eksisteeri.

Kohale jõudes kihutasime otse toidupoodi ja poistele pükse ostma.(Ott on nüüd popp ja sulab kohalike seltskonda)Siis koju sööma ja magama ja nüüd piinatakse mind blogiga. Ott käis vahepeal jooksmas ja leidis hiigelsuure kohaliku konna. Suudelda ei jõudnud ja nüüd südametunnistus piinab. Kui miskit muud teha ei ole siis kakleme tubade pärast…või naerdakse minu üle….ja Sixten vingub et tahab Tescosse minna…. tegelikult oleme me ikka väga väga väsinud

Oh ja peaaegu läks meelest…Vahur jäi Eesti politseile vahele! Hakkab juba reegliks saama :)

Vahur kirjutab:
Ei mõnitanud me seda Laurat eriti miski, lihtsalt tema õrn printsessihing on selline tundlik :)
Autos sai isegi magada. Meeldivas seltskonnas alati ;) Ja Laura on hull Kolinmäkree!
Pererahvale olin ma meeltesegaduses miskipärast päev tagasi kirjutanud, et tuleme alles 26. juulil. Kohale jõudes oli mõnus üllatus – me päev varem kohal. Õnneks on pererahvas mõistlik ja asi lahenes kiirelt. Öhtul sõime arbuusi.
Ja kui Ott pakub, et “ma teen sulle karvast kätt”, siis öelge “EIIII” raudselt! :)

Teine sissekanne 26.07.08

Marit kirjutab:
Tänane päev algas meil kella poole 9 ajal, me Laura ja Jutaga läksime putru tegema. Pudru tegemine oli omaette sündmus, sest avastasime, et me ikka ei oska üldse süüa teha, sest perenaine kõndis koguaeg meie kannul ja muudkui õpetas. Ajas veits vihale juba :)

Täna tegime siis esimese väsitava kaljuronimise päeva, kaljuks oli Tomašovsky Vyhlad, sama mida sai eelmine aasta ka ronitud. Hommik ei tõotanud poolest head ilma, sest taevas oli pilves ja tahtis vihmale kiskuda. Peremees ütles aga, et lubati ilusat ilma. Ja nii oligi. Kalju juurde jõudes oli ümberringi küll kõik vihmast märg, kuid enam vähem normaalne ilm. Kahjuks oli ka kalju märg, nii, et tuli arvestada, et grippi eriti ei ole ja enamustes ilusates nukkides on poriloigud sees. Laura valis väga kiiresti välja endale ühe 4-se raja (radade nimesid ma kahjuks ei mäleta). Vahur hakkas julgestama ja me Otiga otsisime mulle ühe raja, milleks oli kah üks 4-ne. Minu rajal oli algus päris mõnusalt raske, kuna pragu oli märg ja ees oli suur nukk. Õnneks oli polt suht normi koha peal, et sain ennem ära klikkida, kui üle nuki hakkasin pusserdama. Oli julgem tunne. Jah, lahe koht oli... edasi läks juba kergelt. Ja ka polte oli piisavalt, et jõudsin ilma suuremate viperusteta tasa ja targu üles.

Laura oli oma valitud rajal viinud köie poolele teele ja kusjuures poolel teel asus ka esimene polt... kui ma ise seda rada proovisin, siis mina ei suutnud uskuda, kuidas Laura julges nii kõrgele (mingi 6-7 meetrit) ilma julgestuseta ronida, sest see algus ei olnud just kerge. Laura ise ütles, et mingil ajal hoidis ta juba kramplikult nukkidest kinni, sest kukkuda poleks sellisel kõrgusel küll tahtnud... mina poleks julgenud sellist rada alustadagi, millel polt nii kõrgel. Ja kuna algul oli nii raske, siis kahjuks Laura tippu ei jõudnudki. Ja siis proovisid “meie” radu kõik. “Minu” raja ronisid kõik ära, “Laura” rajaga oli aga paljudel raskusi. Ott suutis köie viia ühe kliki jagu kõrgemale, ma veitsa veel edasi rõngasse. Üks koht seal rajal pärast teist klikki oli hästi mõnusalt raske, kus pidi ühest suurest nukist edasi minna, ja kus jala kohti eriti ei olnud, kuid kätele oli haarde kohti päris palju.

Nii nüüd on mõte läinud, teised siin oma Tequila joomisega ajavad mõtted sassi :P. Ok, siis valisime Vahuriga välja ka ühe 5-se raja. Algus, nagu ikka, oli üliraske, ligumärg ja libe. Ott viis köie mulle esimese klikini, et oleks pisut julgem. Jah... alguse saingi Oti ja Vahuri abiga ära ja teise klikigi, kuid kui ma olin pragu enam vähem lõpuni roninud, avastasin, et järgmist polti polegi paista veel ja nii ma alla tulingi suurest hirmust. Ott viis raja üles ja avastas, et sellesama nuki lõpus oligi järgmine polt :P.

Vahepeal pean märkima ära ühe väikese kommentaari siit järgmise toosti juures, mille võtsime Martini ja Heiko terviseks, et nad ikkagi mäel käisid ja nii tublid olid Kommentaar oli Vahuri poolt, et Martin ei saavatki muidu naist kui poolvigasena mäelt alla tuua... see oli sõbralik lõõpimine, kuid kukkus märkimisväärselt välja.

Tagasi meie 5-se raja juurde. Kokkuvõtteks ronisid selle raja kõik ära, mis pidi nagu numbri poolest tänase päeva kõige raskem olema. Ja tehniliselt oli see ka kõige lahedam. Jahh... tänane päev oli ikka ülivinge, sai palju ronitud, uusi nippe õpitud pragu ronides ja alt julgestades ka rada üles viidud.

Koju jõudes, söögi tegemise juures, lõpetasid poisid Laura nokkimise ja leidsid uue ohvri. Ott teavitas, et tema ei saa siin magada, et minu kell pidavat liiga kõvasti tiksuma... ja kägu kukkuma... no mida pean ma siis nüüd tegema. Laura arvas küll, et üks eelmise aasta poemüüja pidavat asja ära lahendama, kuid see asi jäi seekord pooleli. Nii... aitab, Ott tahab jutujärje üle võtta.

Vahur kirjutab:
Mida muud see Marit ikka tegema peab – iseenesest kõik ju selge (Polt õigel kohal ja... märg)

Ott kirjutab:
Ott raporteerib, et kallid klubikaaslased on alati valmis meie Maritit aitama, eesotsa klubi juhatusega, kui vaja teeme ära... nii siis jutt jutuks oli tänane päev väga produktiivne ja ilmnesid asjaolud, et Lauraga valitud 6-sed rajad osutusid liigselt ambitsioonikateks kuigi tänane soojendus annab lootust. Aga tegelikult oli päev, selgeks märgiks et ilma trennita ei olegi lootust murda selliseid radu, mis algavad a´la 6st aga lootus sureb viimasena...




27.juuli 2008
Juta kirjutab:

Kui Nelsoni rahvas pansion Mariast lahkus, et mäele suunduda oli päike juba väga kõrgel. Kuna kõik kartsid päikesest ära praetud saada mökerdati ennast hoolega päikesekaitsekreemiga kokku. Seltskond oli reibas, noh võib-olla Ott mitte eriti (Pohmakas...). Tõeline rüütel nagu ta on, päästis ta Laurat ja Maritit tequilakuradi käest. Mäega olid plaanid meil üli-mega-giga suured. Pidime minema Teryahata juurde ja sealt veel edasi mingile ringile ning siis alla tagasi. Ette rutates peab ütlema, et plaanid sai täidetud (pooles ulatuses). Päike säras ja kõik oli hästi ja isegi toredasti. Higi pritsis igast kehapoorist.. Varsti hakkasid aga palavus ja väsimus kimbutama. Vähemalt mind. Ühe koha pealt vaadates tundus mulle, et Teryahata on lausa kiviga visata. Noh , et kohe saab puhata. Tegelikult kulus sinna turnimiseks veel oi kui kaua aega. Igatahes mina olin veidi enne mägionnini jõudmist küll nii omadega läbi, et ma ei suuda kuidagi uskuda, et kaks aastat tagasi ronisin ma lausa mäe tippu. Onnis oli lõunapaus ja hakkasimegi alla minema. Kusjuures enne onni juurde jõudmist läks olemine viluks, pisut pilvi oli ja tuul oli tugevam kui varem. Kui mäele tõustes Laura kurtis, et ta kohe kuidagi ei jaksa ja on hullult väsinud, siis teel alla tegi ta sellist tempot, et mul oli ikka maru raske tal kannul püsida. Juuksed lehvisid tuules nagu vormel1 poritiivad. Ott oli silmapiirilt suisa kadunud. Täiega segased tormajad! Vahur ja Sixten laskusid rahulikult ja nautisid imekaunist loodust. Koju jõudes olid kõik raskelt väsinud, aga mitte nii väsinud , et poleks jaksanud Maritit jätkuvalt kella teemal norida.

28. juuli 2008
Vahur kirjutab:

Täna käisime Derevniku dolomiitkaljudel ronimas. Esialgne entusiasm 6+ radade oskuse osas jahtus kiirelt. Rajad olid õnneks põhjapoolsel küljel ja vaatamata üsna palavale päevale oli päris lahe olla. Marit oli jällegi meie esironija – algul pani ta ekspressi rajale “Piknik”, mida ma lihtsaks pidasin, aga mis umbes 6- rajaks osutus. Peale selle oli ta ainus 5+ raja läbija. Vahepeal tundus, et ronimisoskuse kasvuga suurenes ka ta blondinismilaks, aga noh, elu ongi tasakaalus. Üldse paistsid täna me emased pliiatsid nürivõitu olema. 5+ rajad tunduvadki meie maksimum olema, nii kurb, kui see ka ei ole. Ronida sai päris mõnusasti. Päeva luuser oli Ott, kes ronis küll üsna raskeid kohti, aga ei ühtegi rada lõpuni ja sisuliselt ei ühtegi viimast ekspressi. Juta näitas üles uut taset ronimisvõitudel – viis ühe üsna raske ekspressi üles, seda küll värisedes ja peaaegu lahti kukkudes, aga üles ta sai. Oti väidetavalt 50 meetrine köis osutus napikaks, 50 meetrit ta igatahes ei ole.
Päeva nael oli kissell – pärast selle möksi kokku segamist sai teine riisipudruga alla neelatud – maitses, nagu oleks kivisöepurule lisatud tärklist. Kindlasti saavad Lubo ja Maria selle kisselliga kogu talve muretult maja kütta, söögiks võiks seda pakkuda ehk kohalikele mustlastele ja sedagi iibe reguleerimiseks.
Juust oli piprasem ja vein suht hea. Ott sai kaardimängus permanentselt pähe. Lisaks üritab ta Laurat pidevalt magama ajada – ilmselt loodab millelegi :)

Ott kirjutab:
Jätkuvalt loodame murda ka raskemaid radu kui siiani oleme ette võtnud, ehk liialt optimistlik. Tänasest päevas, ehk niipalju, et meie neiud on täiesti kohtlase huumorisoonega vist on naaber toa vuntsidega sakslased sedasi mõjunud, võib olla killer kissel.

Marit kirjutab:
Tänase päeva kohta ütleks niipalju, et mõnus väsitav ronimispäev oli. Alguses küll tundus, et ei tule midagi välja, kuid pärast tuli motivatsioon lõpuks tagasi. Ja veel tahaks öelda seda, et Vahur ja Ott on endiselt vastikud ja tundub, et ka Sixten hakkab nende leeri üle minema :)

29. juuli 2008
Ott kirjutab:
Ärkamine täna hommikul oli raskem kui muidu, paar sapist märkust Laura kohta ja vägisi sisse söödud mannapuder tegid päeva juba paremaks. Eesmärgiks oli teha trekingu päev ning selle käigus harjutada ka köies liikumist. Kui asjad pakitud vurasime mäele. Kohale jõudes teatasid meie näitsikud, et nemad ei teadnudki et varustuse peab kaasa võtma, õnneks leidus bussis täpselt see mida vaja oli. Peale poole tunnist halamist ja hädaldamist palgi peal, pidime siiski teele asuma. Algus oli päevast kõige raskem, sest ohtralt keppidega piimanaisi, hallipäiseid seenioreid ning pisikesi lapsi läksid meist mööda nagu postist kui jõudsime metsa sisse läks rada juba väga mõnusaks. Peale paari tundi kõndimist jõudsime sadulale, kus pidime ennast köide panema. Kahjuks oli Laura selleks ajaks juba täitsa kapsas ja otsusta alla chata-sse tagasi minna, kuigi tagasi mõeldes oleks võinud Lauragi edasi tulla, sest edasi oli juba väga lihtne. Edasi liikusime köies järjekord vastavalt mõistus/jõu suhtes järgmine Vahur-Juta-Sixten-Marit-Ott. Ikka mööda ribi tipu poole. Erinevalt teistest päevadest liikusime mööda oma tehtud maršuuti ja täitsa üksi ilma turisti hordideta. Kulgemine mööda kaljuseina läks minu jaoks liialt aeglaselt, Mariti selja taga oli väga julge ronida, sest ta sokutas tihti köie nuki taha, et ma ikka lõputusse kuristikku ei kukuks. Umbes poolel seinal õnnestus Maritil seinast lahti sikutada mikrolaineahju suurune kivi, kurgus nutt küsis õnnetult, mis ta nüüd teeb, lõpuks lendas too jurakas koos sõpradega kanjoni põhja. Lubo arvatud 1,5 tunnine prognoos oli liialt positiivne ja lõpuks ronisime ülesse 3 tundi aga ikkagi jõudsime tippu ja ühes tükis.
Tipus ütles Marit, et ei taha enam kunagi miskit sellist teha, sest tal 5 last vaja sünnitada, Juta ronis ka tublisti vaatamata sellele, et tal lohises Sixten köies järel. Kõik olid väga tublid, et tippu jõudsid, kus nautisime vaadet nii graniidist kui ka dolomiidist kaljudele, mis hoopis teistsugused enne nähtutest. All chatas ootas meid Laura juba väga tigedana, sest oli oodanud meid juba a´la 5 tundi, peale pisikest õllet läksime alla auto juurde. Väsinud kuid õnnelikena sõime kodus kõhud täis ja igaõhtuse sumisemise asemel läksime magama. Homme uus päev, uued seiklused.

Vahur kirjutab:
Kuna valisime teekonna mitte ribi harjal vaid ribi traaversit mööda peaaegu tipu alla ja sealt otse mööda pisikest järsku külgribi üles siis osutus teekond 1-2 raskuskategooria asemel 3-4 tasemel olevaks. Hea vaade Belianska Tatratele ja mõnus ronimine oli.

Marit kirjutab:
Minu jaoks oli see seongus tippu minek üks eneseületamine. Õudne oli, vähemalt lõpu poole. Ott aga all pool ei näinud üldse kartvat, ta seisis kalju ääre peal, sõi tuubist kondenspiima ja muretses, et peab õhtul blogi kirjutama. Pärast “mikrolainahju” katsusin ikka iga kivi korralikult läbi, et mitte rohkem neid Oti poole saata. Kõige meeldivam lause oli see, kui Vahur ütles, et näeb inimesi, siis hakkas usk tagasi tulema, et me ikka jõuamegi lõpuks tippu. Kokkuvõtteks oli see ikkagi üks hullult lahe ettevõtmine, iseasi, kas ma seda uuesti teha tahaksin...




30.07.08
Laura kirjutab:
Täna oli meil vaba päev. Magasime kaua jaksasime ja lõpetasime hommikusöögi napilt enne 12-st. Selleks ajaks oli Lubo meile raftingu aja kinni pannud. Väike Tesco peatus ja asusimegi teele. Üritus oli väga fun. Instruktor asjalik ja muidu tore, muudkui kiitis meid, et tublid sõitjad. Vahur oli omas elemendis ja klappis instruktoriga väga hästi. Tüübid üritasid meid järjekindlalt ära uputada....enamus ajast see neil õnnestuski. Ma käisin ikka tihedalt ujumas ja teised muidugi ka. Rohkem ei viitsi sellest kirjutada, vaadake pilte. Kui sõidud läbi, käisime söömas ja siis suundusime Aqua City-sse. Mulistasime korralikult ja lõdvestasime lihaseid. Ainus halb asi oli kloorivesi, mis siiani nina ärritab. Selline vahva vesine päev!
Andke andeks et nii napp kirjutis aga kell on väga hiline ja peale minu ja Vahuri on kõik juba teki all.

Ott kirjutab:
Saigi Vahurit nii palju suruda, et meid raftingule viis, ega polekski viitsinud jällegi koopaid vaadata, kus ronida niikuinii ei lubata. Sõidust nii palju, et toimus see a´la 400m pikkusel tehiskanalil, kus Vahurgi nooruses käis sõitmas. Tänu igati asjalikule instruktorile võtsime viimast oma päevast tegime paadiga saltosid ja ajasime seda niisama ümber, igati äge päev. Kindlasti tahaks tagasi sõitma siia tulla.

Marit kirjutab:
Jahh... olen Otiga igati nõus. Rafting oli tõsiselt super. Esimene ümberminek oli lahe, kus enamus inimesi paadi alla jäi, ilusti mahtusime sinna ära ja jagasime kohti, kus hingata J. Teine ümberminek oli juba ekstreemsem, Vahur ja instruktori kutt nägid julma vaeva, et meid ümber saada, kuid see õnnestus neil lõpuks. Me Otiga jäime paadi alla ja ei leidnud kohta, kus pinnale tulla. Pärast selgus, et paat oli hoopis õigetpidi jäänud ja Sixten ja instruktori kutt olid sinna püsima jäänud. Elamus oli suur ja muljetamist palju.

31.07.08
Marit kirjutab:
Täna ronisime siis jälle Tomašovsky Vyhlad-il. Hommik oli uimane, tõusime hilja ja olime suurest puhkepäevast väsinud. Õnneks oli eilse veekeskuse mullivannid teinud hea töö ja lihased ei olnudki enam valusad. Kahjuks ei paistnud aga nägudest eriti entusiasmi, kõik lonkisid vaikselt kaljude äärde ja tükk aega sai neid ka imetletud. Lõpuks valiti välja üks 5+ rada, mille Juta enam-vähem üles viis. Ott valis endale “sobiliku” raja: –6. Kuid kuna see ei olnud ikkagi nii jõukohane, siis valisime teise +5 raja, mille Ott üles viis. Mõlemad viiesed rajad olid väga mõnusad ja sai erinevaid haardeid harjutada.
Aga vaatamata sellele ei jõudnudki motivatsioon kohale ja erilist ronimistahet ei olnud. Lõpuks ajas vihm meid koju. Kodus grillis Vahur meile suurepärast liha ja arutati homseid plaane Gerlachile minekuks. Minemas on Vahur, Ott ja Juta. Minule tekitas eelmine mägi liiga palju kummalisi emotsioone, et ma ei tahaks eriti enam seda proovida. Samuti otsustasid Laura ja Sixten selle vahele jätta.

NÕRGAD! :)

01.08.08
Juta kirjutab:
Tegelikult kirjutan ma neid ridu hoopis 02. augustil, sest eile oli emotsioone liiga palju, et ei oleks suutnud eristada eredamaid vähem olulistest muljetest. Alustan sellest, et tõusime hommikul 4.50. Tegime värsket kanget kohvi ja soojendasime Mariti valmistatud tatraputru, Ott tegi kaasa moosisaiu, mina võileivikuid ja asusimegi teele, Gerlachi tippu vallutama. Päris jalamilt me ei alustanud, takso viis meid hata juurde. Plaan oli läbida Martinovka nimeline trass. Ilm oli ilus ja esimese osa trassist läbisime isegi pisut kiiremini kui oli arvestatud. Edasi läks trass pisut raskemaks ja ilmgi hakkas kergelt pilve minema. Veel mõnda aega turnimist ja Poola poolt tulid tumedad pilved koos äikesemürinaga. Olin just ühe kõrgema nuki otsas kui tundsin, et juuksed ei kuula enam kuidagi minu sõna, tükivad kogu aeg kiivri alt välja.
Pealegi kuulsin enda ümber mingit kummalist särinat. Vahur arvas, et me peaks pisut ühes kaljupraos äikese vaibumist ootama. Vihma tuli ka, aga õige pisut. Umbes 15 minuti pärast piilus juba päike pilvede vahelt ja isegi sinist taevast oli lapiti näha. Nii otsustasimegi ühiselt, edasi mineku kasuks. Nii me siis ronisime ja laskusime päris pikalt. Kui ühe järjekordse kalju otsas (kaarti uurides selgus,et see on Zadni Gerlach kõrgusega 2606 m) tabas meid taas äike aga kui eelmine läks siiski pigem meist kõrvalt mööda, siis see tabas meid lausa lagipähe või õigemine Otti küll kuklasse. Oli hullult pilves, sadas rahet, nii siin kui sealpool harjanukki nägin mina vähemalt kahte korralikku välgunoolt. Lühidalt, ilm keeras täiega (siin on koht igaühe fantaasiale). Vahur ütles , et Gerlachil on äikesega eriti ohtlik ja kahjuks jääb tipp täna ära, peame orgu laskuma. Vihm oli läbi leotanud nii meie püksid kui Martini köie (köis sai hullult retsida, sorry Martin!!!) millega me seongus olime. Kuid kõige kehvem oli see , et kaljud olid samuti vihmast libedad ja nähtavus oli ülikehv. Suurem piksemüdin oli küll möödas aga pilved ei tahtnud kuidagi laiali minna. Suundusime siis alla, pigem oli see küll minu puhul ukerdamine. Kalju libe ja osad kivid lahti. Valisin hoolega kohti kuhu jalgu toetada ja millisest praost kätega haarata. Kuna me hakkasime laskuma pilvest siis sattusime valesse ribivahesse ja mingil hetkel helistas Vahur meie üleeelmise aasta giidile Jarole, et nõu küsida. Samas on väga raske telefoni teel juhendada. Eriti raske on see veel juhul, kui nii Vahuri kui ka Oti telefonidel akud tühjaks said. Ja nii otsustas Jaro, et teatab siiski päästeteenistusele. Õnneks oli meil kindlustus! Jäime siis ühte kohta paigale, Päike paistis just meile peale, nii et külm meil veel ei olnud. Kuna meie tervislik seisund oli OK, siis tõsteti meid ribilt lihtsalt orgu ja peale kopteri lahkumist jäi meiega üks kahest päästjast kellega koos me siis hata juurde jalutasime. Uskuge, see oli võrreldes äikesega harjal turnimise ja märjas kaljulõhest alla ronimisega tõesti ainult jalutuskäik. Hata juures ootasid meid juba kaameramees ja teletibi. Päästja soovitas meil soojalt, rääkida nendega nii vähe kui vähegi võimalik. Kui teletibi küsis kas ma ka vene keelt mõistan, vastasin ma pearaputusega. Kes mind hästi teavad, siis nende jaoks on just siin naerukoht.
Helikopteri all trossi otsas rippumine oli küll esimene ja arvatavasti ka viimane kord elus. Kusjuures päästjad tundsid huvi, et on minuga ikka kõik hästi ja ega ma hirmu ei tundnud. Üldse olid nad sellised hoolitsevad, üldsegi mitte kurjad, kuigi põhjust oli. See noormees kes meiega hata juurde kõndis, rääkis Vahurile, et kõige sagedamini tuleb mägedest haiglasse transportida inimesi, kes pole kunagi mägedes käinud ja tulevad sinna näiteks plätude, sandaalide või isegi kingadega. Tagajärjeks kas luumurd või komistatakse mingist järsakust kivide peale. Kui kõik formaalsused oli päästjatega jutti aetud, istusime oma bussi ja sõitsime koju see tähendab pansioni Maria. Ülejäänud murelik seltskond ootas meid juba pikisilmi ja oli hoolega maitsva õhtusöögi valmistanud. Erilised tänud Laurale ja Maritile!!!

Ott kirjutab:
Martin, ära muretse su köis on täitsa heas vormis, mäele sai võetud sellepärast, et pikkust parajalt palju ja hea kerge ka. Rohkem ei kommenteeri.

Vahur kirjutab:
Üsna karm kogemus jah. Martinovka rada on teel Gerlahile tehniliselt lihtsaim, aga ka kõige pikem, läbides kaht üle 2600m tippu. Alustasime Litvorova Veza alt liikudes siis mööda ribi Gerlahi poole. Raskusaste III. Gerlah seekord ennast kätte ei andnud, seega on Slovakkias veel piisavalt teha. Üldse on Tatrad tehnilised ja täpsust nõudvad mäed.

02.08.08
Ott kirjutab:
Täna hakkame koju sõitma, peab märkima, et vaatamata lahedale puhkusele on juba kerge koduigatsus peal. Veel viimane Tesco ring, kus eesmärgiks osta palju odavat Slovakkia õlut ja tuubidesse pakitud kondenspiima. Kõik meie eelnevad reisid on õnnestunud tänu Lubo ja Maria abile, kes on andnud alati head nõu kuidas päevi sisustada. Loodan, et kui käidud mujalgi reisimas leiame aega, et siiagi tagasi tulla sest vaatamata 3-le Nelsoni invasioonile kõrg Tatratesse, on veel paljud mäed käimata ja paljud rajad ronimata- oleme näinud ja kuulnudki 12 köiepikkustest radadest kus juba kogenumatena võiks ronida ja lõpuks peab ka Gerlachi otsas ära käima.

Pildilink