Eesti Kaljuronimis Karkavõistlused 2009

Viimase raskusronimis võistlustega sai ühele poole ka 2009 aasta karikavõistlused ja aeg on kiita tublimaid ning hurjutada laiskvorste.

Meeste arvestuse saavutas parima koha Taavi Turban, kes osales ka 3 võistlusel, ning kokkuvõttes sai tubli 8nda koha.Taavil järgnes tugeva esitusega kiirusronimisvõistlustelt Risto Kala, kes saavutas kokkuvõttes 11nda koha. Meeste arvestuse osalesid veel Keit Nurga 18nda kohaga ja Heiko auväärse 24nda kohaga.

Naiste arvestuses oli edukaim Karina Tommik 10nda kohaga. Samuti väärivad kiitust Eva Triin Järvela 14 koht ja Juta 17 kohaga.

Loodame siis uuel aasta ka vanade pässude suuremat osalust ning veelgi tublimaid tulemusi noortele.

Tervitused taas, armsad Nelsoni klubilised!

Martini soovil siis mõned read sellest, millega osad klubiliikmed oma nädalavahetust sisustasid.
4.-6.detsembrini toimus Kohtla-Nõmmel treeningretk, mille peaorganiseerijaks oli Helen Korju, Jaan Künnapi Alpinismiklubist.
Tänu Martinile ja Heikole õnnestus ka minul ja Arvil sellest osa võtta. Toomas osales nii ehk naa. Ta ju mõlemas klubis osaline.
Kohe alguses märgin ära, et Heleni esimeses postituses retkelistele oli väga üksikasjalik juhend selle kohta mida kaasa võtta ja selga panna.
ning mis ülesanded kellelgi matkal täita on. Mulle selline asjalikkus igatahes väga meeldis.
Ja veel oli ta kirjutatud pisut Kohtla kaevanduse ajaloost ja põlevkivi kaevandamisest üleüldse. Minu kui ajaloosõbra jaoks oli see justkui rosin saias.
Reedesel ööl vastu laupäeva ööbisime künkal, mis just kaevandustorni vastas asub. No ikka seesama mille otsa Arvi, Juku ja Martin võidu jooksid.
Reede õhtul sai kringli ja lauluga ära tähistatud Martini sünnipäev. Lia oli ka imemaitsva koogi küpsetanud.
Laupäev. Ilm oli kuiv, praeguse aastaaja kohta soe ja vähese tuulega.
Seljakotid olid suht-koht pirakad kõigil, sest vesi nii joogiks kui
toiduvalmistamiseks oli vaja seljas kaasa tassida, pluss lebod-magamiskotid, ühistoit ja osadel ka telgid ning priimused.
Ja nii me siis ronisime ühest künkast üles ja alla ja järgmisest täpselt samamoodi. Vahepeal sirge teejupp ja siis jälle üles rusunõlvadele.
Ühes kohas oli veetakistus mis oli vaja parvega ületada. Sõit oli küll lühike aga meeldejääv. Kui päev õhtusse sai ja ilm hämardus, pandi
Imre ehitatud püstkoja juurde laager püsti. Osad retkelised ka ööbisid püstkojas. Õhtu oli väga mõnus ja hubane. Sai palju naerda, sest
seltskonnas oli mitu head jutuvestjat. Kui naer on terviseks, siis mul on nüüd tervist tõsiselt kobe kogus.
Andres pajatas temaga tõestisündinud lugusid, teised toetasid tugevalt anekdootidega. Olavi haris rahvast
populaarteaduslikul moel.
Toomas, Arvi ja Martin hoidsid tõesti hoolega lõkkel silma peal. Et oleks ikka soe.Tõnis võlus iga natukese aja tagant kuuma vett tee ja toidu tarbeks
Nii et oli väga kodune olemine. Pisut sooja sai ka pudelist lisaks rüübatud . Minul õnnestus esimest korda elus handsat mekkida.
Oli see vast alles kuum elamus!
Pühapäeval kõndisime koskede juurde ja vaatasime eemalt ekskavaatori tööd.
Nägime rusunõlval turnivaid metsanotsusid, mis oli päris vahva vaatepilt. Osa rahvast üritas ühte
autot mudast välja aidata, aga paraku oli see sinder ennast ikka korralikult sisse mätsinud. Nii, et ei miskit.
Veel pisut ronimist küngastel ja olimegi suurel teel väljas ja kus siis läks galopiks lahti. Esigalopeerijad muidugi Nelsoni hullud. Arvi ja Martin.
Mingi aeg suutsin isegi nende kannul marssida.
Ülejäänud seltskond rahulikus ja väärikas tempos taamal järgnemas. Peale autodesse jagunemist sõitsime veel Kiviõlisse,
et üks sealsetest tuhamägedest ära vallutada, mis ka tehtud sai. Siis peeti eesootavate seikluste plaane, et siis kuhu ja millal, ning millega.
Ning oligi käes lahkumise hetk.
Lõpetuseks tsiteerin Helenit "...ja ma ei väsi kordamast, et lahedate inimestega pole vahet kuhu minna ja mida ette võtta – igal juhul on see seiklus
ning kogemusi väärt elamus."
Täpselt nii just oligi. Oli lahedaid ning sõbralikke inimesi, kauneid vaatepilte, kasulikke kogemusi ja eredaid elamusi.

Kiirusronimisvõistlustest

Nelsonil õnnestus siis sel aastal täitsa omapäi (loe: ilma Vahurita) korraldada Kaljuronimise Karikasarja 3 etapp- kiirusronimisvõistlus.

Oktoobri lõpus saime teada, et Vahur sel korral võistlust korraldada ei saa ja korraldamine on seekord meie õlul. Alguses oli ärevus suur, sest ei teadnud ju midagi kuidas ajavõtt päriselt toimib jne. Tasapisi hakkasime Martiniga asju paika panema ja ei tundunudki enam nii hull.

Neljapäeval panime Martiniga üles rajad. Ma püüdsin sokutada häid suuri kive. Martin tippis vahele pisikesi, et oleks nagu hästi palju-palju kive, mida kasutada. Üheks seinaelemendiks sai ka Martini suur punane kivi. Hea mõte oli tal teha sel korral suurema kõrvalekaldega rada... pärast mõtlesime, et kas jääb ikka juhendis oleva piirmäära sisse :). Ajavõtu otsustasime teha stopperiga. Abiks võtsin ka arvuti eelmise aasta tabeliga.

Esialgu oli registreerijaid napivõitu. Päev enne võistlust sain juurde hulgaliselt uusi registreerujaid. Niimoodi siis 22 november lõpuks kätte jõudiski. Osavõtjaid lausa 23: 12 meest ja 11 naist. Nelsonist 9 osalejat: Keit, Karina, Juku, Alex, Juta, Heiko, Eva, Risto, Kristel. Kiitused neile, sest oma seinal tuleb ikka oma inimestel lippu kõrgel hoida ja kõigil osaleda, tähtis on ju osavõtt!!!

Kvalifikatsioonis suutsime Lauraga laua taga päris närvi minna. Ei teadnud veel täpselt mida ja kuidas teha ja tüütud info küsijad laua ääres segasid :D. Kuid ajapikku asi rahunes.

Kui võistlejad said vahepeal puhata ja hinge tõmmata, siis julgestajatele armu ei antud, Martinil ja Toomasel oli vahepeal päris raske tempoga kaasa käia. Siinkohal tänud Toomasele, kes appi tuli!

Kokkuvõtlikult sujus võistlus suht hästi. Kuigi rajad said sel aastal raskemad tehtud, arvas Peedo, et rajad olid väga head. Niiet, Martin, hästi tehtud!


Tulemused siin: http://kaljuronimine.ee/index.php?picfile=126

Kohal käis ka Virumaa Teataja: http://www.virumaateataja.ee/?id=192907

Kaljuronimine

Klõpsa pildil, et puuduvat osa näha.

RaftiSPA

Nagu paljud juba teavad on Nelson Matkadel nüüd olemas oma Raftipark. Soetasime 5 Gumotex Colorado nimelist parve, mis just väiksematel jõgedel ennast õigustavad. Lisaks soojad kalipsod, raftijalanõud, kiivrid ja muu selline.

Parvetamise õppimiseks ja parvedega kohanemiseks sai korraldatud lausa mitu raftiüritust. 26.-27. september korraldasime Pirita jõel avatud raftipäeva. Eesmärk ennekõike parvejuhte koolitada, varustust testida ja ka sõpradele/tuttavatele üks mõnus päev pakkuda.


Meeldiv oli see, et pea kõik, kes võiks parvejuhiks saada selle tööga ka enam-vähem hakkama saavad. Käts peab enne parema ja vasaku käe selgeks saama ;)

Järgmine katsetus sai tehtud juba 18. oktoobril Nõmmeveskil. Sealne meetrine astang ei ole parvele mingi probleem ja ka järgnev kärestik on päris mõnus.
Seelgus, et kalipsod toimivad ja ka ümber minnes ei ole mingit erilist külma. Ümber läksime küll Martini roolides, aga ausalt, piltidelt selgus, et temal ei ole me ümberminekus mingit süüd, puha Juku viga ;)

Laura ja Agoga vaatasime üle ka Purtse - Mõnus kiire kliendijõgi, kus midagi ekstreemset ei ole, aga samas on kogu aeg elektrijaamast sadamani kiire vool. Korra õnnestus Laura ka parvelt vette saada. Kuidas täpselt, seda ei saanudki aru :)

24. oktoobril avasime RaftiSpa Jägalal. Ilm oli mõnus ja vesi super. Sellise veetasemega parim koht parvetamiseks.
25. oktoober jällegi Valgejõgi. Mõnumõnus.

Kes ei tulnud, see kahetseb ;) Kevadel jälle!

videod:

http://toru.ee/view/b838b1686898
http://toru.ee/view/76340e87d5c1
http://toru.ee/view/a968eca9b1a4
http://toru.ee/view/4b211baa5403
http://toru.ee/view/3d2528fceed8
http://toru.ee/view/363a2b36d0c0
http://toru.ee/view/90b0d8db5332

Pildid
http://picasaweb.google.com/klubinelson/Raftimine#
http://picasaweb.google.com/klubinelson/RaftNommeveskil18102009#
http://nagi.ee/photos/futhfuec/sets/229061/

Jägala matka blogi

09.10.09
Kell tikusus juba õhtutundide suunas ja Arvi, Martin, Kristjan, Kerdi, Keit, Kristen, Alver, Marit, Meeri, Tiina, Karina, Heiko ning Juta teadis, et peab vaikselt Roosna-Alliku lähedusse kogunema. Kella 6 paiku jõudis enamik rahvast kohale ja siis läks juba sehkendamiseks. Enamus autodest viidi juba lõpp-punkti ära, ühega aga sõideti starti tagasi. Telk sai üles pandud ja õhtusöökki valmis, mis kõigil väga nobedalt kurgust alla läks maitseomadustes olenemata. Kui kõigil olid esmavajadused rahuldatud, siis hakati veidi meelt lahutama teiste (Martini) üle nalja viskamise teel. Aeg aina liikus edasi ja rahvas suikus vaikselt unne, ainult ahjukütja(d) pidid veel vertikaalses asendis olema.


10.10.09
Öö oli möödunud edukalt-keegi ei jäänud kütmise ajal magama ja telk püsis parajalt soe, nii et magada ikka sai. Hommikul tegutseti päris kiiresti, köögitoimkond hakkas juba kella 6-st tegutsema, nii sai varakult söödud ja pakitud. 8.30 hakkasime juba mööda Jägala jõge kulgema. Tempo oli täista talutav, sai isegi vahepeal aegluubis käsi liigutada. Oli ka hetki, kus sai kanuuotsaga kaldaid kombitud, sest kui kaks kanuud teineteise kõrvale jõudsid, siis vähemalt üks oli kuskil kaldas kinni. Olenemata sellest liikusime edukalt edasi. Vahepeal tirisime kanuud kaldale ja puhkasime käsi ning taguotsi, keskpäeva kanti tegime ka söögipausi. Veidi pärast kella kahte jõudsime juba ööbimiskohta, mis asus Albu lähedal. Muidugi oli arvestatud, et tegemist on kanuumatkaga, seega inimesed olid peaaegu piiramatult asju kaas võtnud, sest seljas ju midagi kandma ei pea, kuid ööbimispunkti läheduses meil ju autosid ei olnud, nii siis pidime mitu otsa tegema, et asjad veidi eemal asuvale telkimisplatsile tassida. Kuid kõik olid ikka spordimehed/naised ja probleeme sellega ei olnud. Hakkati vaikselt jälle telki üles panema ja asju sättima. Uurisime ka ümbruskonda seal asuva torni otsast ja leidisime endile sõbra rebase, nii et tegevust meil oli. Aeg liikus aga nii halastamatult kiiresti edasi, et peagi oli õhtusöögi aeg ja kiskus juba vaikselt pimedaks. Gerdi ja Kristen aga ei pidanud enam hullude seltskonnas vastu ja otsustasid koju närve puhkama minna. Kuna telk oli selleks ajaks juba soe, siis kõik ronisid juba telki ja valmistusid juba magamaminekuks. Enne sai veel paar kaardimängu mängitud, kuid rahvas vaikselt juba kustus. Lõpuks jäi jälle ainult ahjuvalve üles. See öö aga ei saanud keegi ahjuvalvest viilida, sest meid oli nüüd vähem ja magamiseks mõeldud aeg pikem.


11.10.09
Ka see öö oli üsna õnnelikult möödunud, sest keegi oma valvekorra ajal magama ei jäänud, kuid kella 7-ks oli valvering täis saanud ja ei olnud enam kedagi, kes kütaks ning soojast telgist ei tahetud ka loobuda, otsustati ikka edasi kütta. Õnneks hakkati juba vaikselt üles ärkama, siis ei olnud kütmine enam väga probleemiks, kuid magamiskotist oli ikka raske välja ronida, sest õues oli päris kobe härmatis maas. Siiski pidi seda ju mingi hetk tegema. Tiina oli eriti usin ja oli läinud juba kella kuue paiku pudru keetmise jaoks lõket tegema. Vee kättesaamine ei läinud eriti libedalt, sest ämbrit ei saanud eriti hästi kaevust välja ja vesi oli ära jäätunud. Siiski sai kella 9 paiku toit valmis, mis olenemata teiste poolt toidu mahategemisest maitses väga hästi. Pärast hakati taaskord asju kibekiiresti kokku pakkima ja kalda äärde tassima, sest olime üsna hilja peale jäänud. Poole üheteistkümnest saime kanuud vette ja liikuma. Alguses pidi lihased soojaks saama, kuid pärast läks asi juba palju libedamalt ja ei tundunudki nii külm. Viimane päev tegi aga inimesed eriti ulakaks, kohe kui kanuud teineteise kõrvale sattusid, lükkas keegi teise vastu kallast. Kaval oli kõigist paraja distantsi kaugusel püsida, et kaldaid mitte nii lähedalt uurida. Ka veesõda sai mingil määral maha peetud, Arvi otsustas Heikot veidi loputada. Õnneks piirdus asi vaid väheste veepritsimisega ja keegi läbi ei ligunenud. Üks hetk tuli teele aga miniastang, mille läbimine ei olnud kõigile väga meelepärane, sest eelmisel korral oli kaks kanuud seal ümber käinud. Seega tassiti jälle kanuud kaldale ja mööduti astangust. Ainult Arvi ja Martin otsustasid tühja kanuuga proovi teha, neil läks see õnnelikult. Hiljem leidsime veel kaldalt uudistavaid hobuseid ja lehmasid. Loodus ümerringi oli väga kaunis. Edasi sõudes jõudsime kahjuks juba lõppu välja, mis asus veski juures. Seal tegime veel viimased pildid ja vinnasime asjad veest välja. Loputasime kanuud ära ja tassisime auto peale. Rahvas vajus jälle igaüks eri ilmakaarde laiali.


Kokkuvõte
Kohe kanuumatka algusest peale oli aru saada, et tegemist on väga toredate inimestega. Oli näha, et kõigil on omad inside joke’ d olemas ja grupp oli ühtne (võisid vabalt teineteise üle nalja visata, ilma et keegi solvuks). Terve matk oli kõigil suu naerul ja kõik olid aktiivsed. Kahe päeva peale sai kokku mõlatatud u 50 km, kõik jäid terveks ja keegi sisse ei kukkunud, tundub, et matk kukkus väga õnnelikult välja. Ööbimised ja toitlustamised olid hästi planeeritud. Sellisest üritusest võtaks teine kordki osa, suur tänu korraldajatele! Lisaks toredale matkakogemusele, sain ma ka teada, kus mu vanaisa täpselt elab. Nimelt lõpus tundus mulle see veski ja suur puitmaja väga tuttav, nagu ma oleks seal kunagi elus olnud. Hiljem selgus, et vanaisa elabki seal kaldast ~50 m kaugusel olevas majas, kus ma ka kunagi 10 aastat tagasi käinud olen. Seega trampisime seal u 5 meetri kauguselt mööda.

Meeri pildid (Arvi pildistas)
Autor: Meeri

Raftidega Pirital

26 ja 27 september sai proovitud meie klubi tuttuusi rafte.



26.ndal kogunesime Pirita jõele, et õppida raftijuhtideks. Päev algas Vahuri asjakohase loenguga rafti juhtimisest, päästmisest, varustusest ja inimeste käitumisest šoki seisundis. Tarkused kõrva taha pandud mindi veele. Kõik tegid kordamööda läbi harjutuse sõites vastuvoolu, keerates tagasi, mõlemale poole kivisoppi ja siis ümber posti. Juhtideks õppisid Ott, Juku, Tanel J, Juta, Laura, Heiko, Käts, Sixten ja mina. Ott, Juku ja Tanel harjutasid kohe ka rafti ümber ajamist ja tagurpidi saltot. Päästa kedagi polnud vaja, nii siis mingi ka allavoolu jõge avastama. Kiiremaid kärestikulisemaid kohta oli kuni vana Narva maantee sillani võibolla vaid 5, ülejäänud jõgi oli lai ja aeglane. Sama lõik sõideti läbi ka teist korda, et järgmiseks päevaks tee ikka pähe jääks ja ära ei eksiks :D.




Järgmise päeva hommikuses raftitunnis oli umbes 25 huvilist. Kallipsod seljas, kiivrid peas, võis sõit alata. Vahur määras juhid ja nii siis mindi veele. Natuke keerutati kohapeal, jagati õpetussõnasid ja õige pea mindigi ka allavoolu. Kiiremad jõelõigud olid uutele tulijatele päris huvitavad ja tekitasid isegi natuke hirmutunnet. Kella 2-sele „seansile“ tuli vaid 10 inimese ringis huvilisi ja nii saime ise jälle rohkem sõita. Muidugi päeva lõpuks ei olnud Ott, Tanel ja Juku kitsid ja osad tüdrukuid käisid tänu neile ka veemõnusid nautimas :).


Kokkuvõttes oli väga mõnus nädalavahetus, tänud Vahurile!!!!

Ja ootame juba kevadist suurvett, et rafti tõelist palet avastada.


Vahuri pildid:

http://picasaweb.google.com/klubinelson/Raftimine#5385808554336149266

Ago pildid:

http://nagi.ee/photos/futhfuec/12781239/in-set/229061/

Ago videoklipid:

http://toru.ee/view/98a71616d1b8

http://toru.ee/view/24a059c75a98

http://toru.ee/view/363a2b36d0c0