Jalgsimatk Kõrvemaal

No nii rahvas...
kui kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada sellest, et hooplesin oma kooliaegse tugeva kirjandikirjutamise oskusega, mille peale Tiina kergendunult teatas, et sellest matkast blogikirjutaja on õnneks leitud.

Nüüd siis asjast ka.
Laupäeva (21. märts) hommikul ronisin Tapal rongi peale, kus osa seltskonnast Marit, Alver, Martin ja Heiko juba ees ootasid, Aegviidus liitus meiega veel Toomas. Aegviidu Puhkebaasi kanti toodi järele ka Tiina ja umbes 10 paiku hakkasimegi liikuma. Alguses ei saanud me retk kuidagi õiget hoogu sisse, sest Alveril ei istunud seljakott hästi seljas, ning ta niheles lakkamatult ja mõne aja pärast
ütles Heiko hüper-mega-giga suurel seljakotil puusavöö klamber üles. Pisut pusimist sättimise ja parandamisega ja juba võttiski Martin kiiruse ülesse. Kuna esialgu oli nii matka kui ka suusarada üks, siis möödus meist tuhinal päris paju suusatajaid.
Ilm oli ilus (kahtlustan, et Heikol on Ilmataadi firma kuldkliendi kaart) ja tempo oli ülikõva.



Lõunasöögi ajal möödusid meist kaks tegelast lumesaanidel, kes meile rõõmsalt lehvitasid. Peale lõunasööki võttis Heiko piraka seljakoti oma hoolde Tiina.
Ma arvasin, et ega ta kaugele ei jaksa sellega hiiglasliku kotiga kõndida(kahtlejaid oli teisigi. Aga ta jaksas!!! Ja tegi seda väga reipa moega kuni RMK laagriplatsini, kus me ööbima jäime. Ise veel ütles:"Ega ma mingi nõrk pole!." Kui te nüüd arvate et Heiko on mingi nõrk, siis te eksite! Tiina koti külge kinnitati ka veidi väsinud Alveri seljakott ja selle moodustise vinnas enda turjale Heiko, nii nägi ta meie meelest välja nagu kaamel, kahe küüruga kaamel nimelt.
Oi seda nalja ja naeru...



Väinjärve äärde jäime siis ööbima. Sinna jõudes olime juba päris-päris kurnatud (Duracelli-Martin muidugi välja arvatud), sest olime pikalt ümber Jussi järvede tiirutanud. Väsimusest hoolimata oli tegemist veel palju. Toomas asus agaralt lõket läitma ja täitma(ta on üldse hullult usin). Mina Tiina, Alveri ja Maritiga kogusime telgi alla panemiseks kuuseoksi ehk matkaslängis öelduna olime oksanaadis. Martin, Heiko ja Toomas panid telgid üles, teisedki aitasid jõudumööda kaasa. Siis sai lumi supivee jaoks sulama pandud. Samal ajal suhises Heiko priimusel juba teevesi ja kellaviie tee jaoks olid küpsised olemas mis olemas. (NB! Järgmised matkakorraldajad).
Kokanaadis oli Tiina. Supp oli tummine, kuum ja väga toitev. Üldse peab ütlema, et Heiko kui matkakorraldaja oli toitu korralikult varunud. Sest eks ole see ju teada tuntud tõde, et näljane inimene on tige ja õel. Meid õnneks kumbki viga ei tabanud.
Peale õhtusööki istusime lõkke ääres ja ümber lõkke olid pakkudele laotatud sokid, kindad ja sätitud märjad saapad. Mida nende omanikud hoolega keerasid ja pöörasid, et ikka kenasti "küpseksid". Marit saigi mõned sokid kohati kuldpruuniks, kohe näha, et kokkamises kõva käsi :)



Õhtu oli pikk ja lobisetud sai palju. Martin pajatas eepost oma Elbrusel käigust, et Toomas ikka teaks mis õudused teda ees ootavad. Muu loba hulgas sai tublisti Martinit noritud. Aga ega ta isegi mingi ingel polnud! Nautis täiega seda, et ise seekord matka korraldama ei pidanud ja käitus Heikoga nagu tüüpiline pahur klient.
Kõige varem läksid "pesasse" Alver ja Marit, teised istusid lõkke ääres veel mõnda aega. Lõpuks pugesime meiegi magamiskottidesse.

Pühapäev 22. märts.
Kõige varem tõusis Toomas. Tegi lõkke ülesse. Mina panin pudru keetmise jaoks lume sulama. Mingi aja pärast liitusid meiega Martin ja Heiko, siis Alver ja Marit.
Jätkus saabaste sulatamine-kuivatamine. Hakati ka tasapisi asju kokku pakkima. Kuulasime rähni ülienergilist toksimist. Imetlesime varahommikust päikest. Ilm oli jätkuvalt kena, kuigi kargem kui eelmisel päeval. Kui peakokk (Tiina isikus) ka jalad alla sai, läkski pudru vaaritamiseks. Idee lisada pudrule lihakonservid leidis tormilist heakskiitu, aga mõte panna sekka ka purk suhkruga kondenspiima jäi peaaegu et poolehoidjateta. Pudru juurde olid veel võileivad ja magustoiduks kondenspiimaga saiaviilakad, kohvist ja teest rääkimata.Kõhutäis oli sedavõrd korralik, et ette rutates olgu mainitud, lõunasöögist eriti keegi ei hoolinudki.

Tagasitee viis meid üle nõmme Kõrvemaa suusakeskusesse, kus meid ootas Tiina isa, kes seltskonna kodudesse, mõnede puhul ka lihtsalt kodule lähemale viis.
Minu poolt veelkord suur aitäh talle!

Suusakeskuses sai enne kojusõitu ka uusi retke-reisiplaane arutatud. Heiko mõte mai alguses rattamatk Hiiumaale teha võttis juba jumet . Aga eks ta ise kirjuta peagi täpsemalt.



Loodan, et Marit paneb ka mõned pildid minu jutukese juurde et oleks värvikam.

Pildid Maritilt

jääronimisvõistlused Nõmmel 21.02.09

Nonii, ma ka siin tagasi Oti tungival soovil :)



Ma juba ammu ootasin jääronimisvõistlust. Hing ihkas kasside ja kirkade järele. Ja sel laupäeval siis lõpuks see võistlus toimuski. Nelsonist olid osalejad mina, Martin, Ott, Juku, Heiko ja Toomas. Kohale jõudes tegime muidugi meile iseloomulikult kiire pannkoogi ringi enne võistlust.





Jääseina vaadates ei saanud alguses üldse aru, kus on algus, kus lõpp. Siis selgus, et rada, mida me kõigepealt imetlesime oli hoopis finaalrada. Hea oli see, et ühel osal seinast said soovijad enne võistlust käed-jalad soojaks teha.



Ja siis algas võistlus. Esimeste registreerijatena oli meil "õnn" alustada esimesena. Niisiis läksid meie poisid kõigepealt. Martin avas raja. Selgus, et traavers raja alguses ei olnudki nii kerge. Kindlasti oli raskendavaks asjaoluks ka see, et sein oli täiesti puutumata- jää oli rabe ja purikad, kuhu visuaalselt oleks nagu hea kirkasid lüüa, kukkusid kohe ära. Järgmiseja oli Ott, kes jõudis sama kaugele kui Martingi. Siis üritas Juku, kuid temalgi ei olnud värskel seinal õnne. Siis ronis aga Toomas, kes rahulikult, sujuvalt, ronis kvalifikatsiooniraja ära... Meeste kvalifikatsioonis oli viimane üritaja Heiko, kes üllatas meid. Kuigi ta pole trenni teinud, suutis ta Martinist kaugemale jõuda. Muidugi öeldi seepeale, et rada on juba sisse lõhutud ja jalakohad head... no tegelt väike eelis oli see küll.



















Siis läksid peale naised. Meie ajaks oli sein juba mõnusasti "sisse ronitud". Naisi oli 7, kellest 4 ronisid kvalifikatsiooniraja lõpuni, mina kaasa arvatud (kes koera saba ikka kergitab kui mitte koer ise :D). Rada oli mõnus, traaversiosa läks lihtsalt, kuid vertikaalsel seinal väsisid käed veitsa ära... ei oska jalgu ikka kasutada õigesti.

Finaalrada ehmatas aga küll ära. Üks koht, kus tuli tühjast august üle minna saigi minule saatuslikuks. Ma suutsin küll üle minna, puhkasin seal korraks ja püüdsin köit nuki tagant vabastada, ning siis ma läinud olingi. Naistest jõudis palgini vaid Julia. Meeste finaalis oli rebimist juba rohkem. Lõpuni jõudsid enamus neist. Tom saavutas lausa 3 koha.

Peale võistlust said finaalrada kõik proovida. Martin ja Ott ronisid palgipoolse osa ilusti läbi. Juku ronis selle ka ilma kasside ja kirkadeta ära!!!


Hea oli üle tüki aja jääd ronida. Väga tore päev oli ja tänx mõnusatele klubikaaslastele, kes selle toredaks tegid.




Pildid on siin: http://album.ee/node/18972741/50157709

Marit

Tamsalu - Neeruti Maraton 2009

Tamsalu-Neeruti Maraton toimus sel aastal siis 1.veebruaril. Nagu tavaliselt ei tahtnud ilmataat esialgu korraldajal rahulikult ette valmistada. Lund oli napilt. Aga, lõpuks hakkas ikka pisut lund sadama ja kuigi nädala algul veel sula oli, siis ähvardas maratoni pigem hoopis liigne külm.

Tahaks jälle tänada Nelsoni Klubi rahvast - kõik, kes abis olid andsid endast parima ja sekretariaat (Marit esimest korda nii suure ürituse sekretär) TPd (Arvi ja Ragnis TP ülemad, meie ülejäänud rahvas jooki jagamas) , ehitused (Tänud Ott, Riho, Martin, Margus, Arvi) , logistika (Special thanks Tanelile), ajavõtt toimisid peaagu ideaalselt. Külm oli tõesti, stardis 15-18 kraadi, hiljem pisut vähem.

Osalejaid üle ootuste palju - 650 startinut. Arvestades, et samal ajal Winter xDream, siis rohkem, kui lootsin.


Ilma sellise asjaliku seltskonnata suuremaid üritusi korraldada ei saa.

Vahur

MK 2009

Hei, natuke vaikne on siin blogis olnud, ainult Ott ikka peab oma postitustega meid meeles.

Paar posti siis minult

MK team koosnes sel aastal pea täiesti Nelsoni rahvast. Formaat ikka sama, reedel proovivõistlus, laupäeval 10/15km klassika ja pühapäeval klassikasprint. Lisaks veel abis Tartu Maratoni avatud treeningul.

Teamis siis rohkem meie omasid. Asi toimis, kõik said oma tööga väga hästi hakkama. Hea on olla ajavõtu ülem, kui kõik endast parima ja vajaliku annavad!

Aitäh Teile!

Vahur

P.S. Keegi võiks kirjutada, kuidas see ka klubilaste poolt paistis :)

"King of traverse"- 2009 aasta avapauk

17. jaanuaril sai uue hoo sisse 2009 kaljuronimise hooaeg, nagu juba viimaste aastate jooksul tavaks saanud kogunesid Eesti ronijad kokku, et sõbralikult koos ronida. Seekordne mõõduvõtmine toimus lasnamäe spordihoones ja formaadiks pikk traversi rada. Klubidest moodustati segavõistkonnad, et lõimumist hõlbustada. Iga ronija sai 1 kord ronida ja vastas meeskonnad pakkuda, kuhu on võimeline keegi ronida. Oliver rääkis naljatledes, et rajal on kolm raskemat kohta vastavalt siis rakvere, tartu ja tallinna tasemete jaoks ja sedasi see lõpuks välja ka kujunes. Rõõm oli tõdeda, et meiegi klubist oli palju osavõtjaid nii vanasid kõbisid kui ka uus generatsioon.

HÄID JÕULE JA TEGUDE ROHKET UUT AASTAT

Aeg teha 2008 hooaja kokkuvõte

Eelmise nädalavahetuse võistlustega lõppes ka selle aasta Eesti Kaljuronimise Karikavõistlused ja oleks tore tublimaid ära märkida.

Üldkokkuvõttes saavutas parima tulemuse Toomas Bauvald 10. koht kes jõudis ka ainsana kõikidele võistlustele. Sammuti sai tugeva 19. koha Taavi Turban. Kiitust väärivad ka Risto Kala ning Keit Nurga, kes saavutas kiirusronimise võistlustel parima noore tiitli, tublid olid Margus Oras, Marko Ivainen ja Martin Ruudi.

Naiste arvestuses oli 7. kohaga parim Marit Seene. Sammuti oli tubli kiirusronimisvõistlustel parima noore tiitli saanud Kristel Trestip, üldkokkuvõttes koht 12.. Naiste arvestused osalised ka veel: Karina Tommik, Auli Kala ja Juta Kaasik

Järgmiste võistlusteni...