Tervitused taas, üle väga pika aja, armas
klubirahvas!
Seekordse postituse teemaks on muljed
kahepäevaselt jalutuskäigult kanuudega Valgejõel .
Põhiorganiseerija: Tanel, toiduvarujaks
Martin.
Kaasosalised: Martini ema ja Oti isa.
Transport sinna ja tänna.
Retkelised:Ott, Martin, Heiko, Keit, Juta,
Tanel, Liis K., Inga, Helle, Siim, Maali, Kadri koos oma pojaga.
(Vanainimese värk, skleroos, poja nimi on kahjuks juba meelest läinud). Taneli täiendus: Ats.
Eelugu:Et ammu polnud miskit matka olnud,
siis võeti Taneli kanuumatka ettepanek maruliste kiiduavaldustega vastu (loe:
FB-s “laigiti”). Mind ja Keitu küll esialgu ei kutsutud, aga peale mõningast
õiendamist õnnestus Martinilt ikkagi kutsed saada.
03. oktoober 2015
Esialgne plaan A, nägi ette vettemineku
Tapalt. Plaan A kehtis kuni laupäeva hommikuni, kui selgus, et kaitseväelased
või kaitseliitlased või kesiganes militaristid, teevad lõhke-laske või mis
iganes harjutusi ja start tuli punktist T (Tapa) viia punkti L ehk (Leppojale).
Mina sellest esialgu mitte midagi ei teadnud ja nautisin südamerahus oma
hommikukohvi. Kuni mingil hetkel avastasin telefonis Martinilt pool miljonit
vastamata kõnet. Esialgu ei jäänudki mul muud üle kui ärevalt oodata kuni
kanuuauto mu ühes võtab ja teiste manu toimetab.
Päälinlastest retkelised olid selleks ajaks
oma ööbimisvarustuse Valgejõe keskusesse viinud. Natuke aega kulus Leppojal
kanuude ja mõlade jagamiseks, telefonide veekindlaks pakkimiseks ja polnudki
enam põhjust pikemalt kaldal molutamiseks. Meie, see tähendab Keit, mina ja
Heiko võtsime oma tavaari kanuusse, mis nagu hiljem selgus komplitseeris meie
kanuu manööverdamisvõimet tublisti. Kohtades kus oli liivane madalik või
lihtsalt kivine koht ja teised kanuud kaunilt ja graatsiliselt üle liuglesid, oli meie alus kinni mis kinni.
Kord oli nokk kinni ja saba lahti, siis jälle vastupidi. Siis sai ka esimest
korda kahetsetud, et kummikuid jalas pole. Targemad või ettenägelikumad nagu
Ott, Maali ja Inga paistsid küll solberdamist nautivat. Mõningase aktiivse
rabelemise järel otsustati teha einepaus, seda Heiko tungival nõudmisel. Viimase
üle vähemalt nelsonlased üldse ei imestanud. Võikud ja kohv nii “maitselisandiga”
kui ilma maitselisandita mekkisid ülihästi. Kaeraküpsised toimisid
määrdejuustunoana kah kenasti. Lisaks avastasin, et Merevaigu juust ja magus
kaeraküpsis on üsna suupärane maitsekombinatsioon. Näljanäpistus eemale
peletatud, suunati kanuuninad jõele.
Esimene korralikum tutvus jaheda jõeveega
tuli teha siis, kui ühe manöövri käigus Heiko korterivõtmed vette sulpsatasid,
mulistasime kahekesi põlvini vees, Keitki oli küünarnukkideni jões ja võtmed
saidki leitud, olid teised vana puurondi taha kinni jäänud. Õnneks. Kuni selle
paigani üritasime jalad ikka kuivad hoida, aga edaspidi polnud enam mingi
probleem madalikule sattudes kanuust välja astuda ja kanuud edasi lohistada.
Eks need võtmekimbu otsingud kulutasid tublisti meie paatkonna aega ja
ülejäänud rahwas oli juba ammugi Peterburi maantee silla all päikesepaistel
peesitamas, kohvitamas ja snäkkimas. Silla juures ühines seltskonnaga Liis ja
kohe läksimegi taas liikvele.Veel mõnda
aega lobistamist, kolistamist ja lohistamist, kui leiti, et oleks aeg
ööbla jaoks koht valmis vaadata. Mõeldud tehtud. Kahe talu piiril me kõrgel
kaldal ennast sisse seadsimegi. Eriti hää oli see, et üks mahalangenud kuusk oli
parajas kõrguses istumiseks ja rohkelt krõbekuivi oksi täis. Nii pikenes õhtu
edenedes pink ja vähenesid oksad tüvel.
Tanelil oli küll FB-s üles pandud nimekiri
asjadest, mida peaks kaasa võtma, aga varustust lahti pakkides ikkagi selgus,
et osadel oli üht koma teist maha ununenud, näiteks vahetussokid ja pealamp Siimul. Mille peale tekkis väike
nägelus Siimu ja Helle vahel, et kelle süü, see siis ikkagi oli, et asju ei
pakitud mitte õhtul vaid hommikul. Õnneks ei võtnud kumbki osapool asja
ülitõsiselt.
Kuna käes on ju viinakuu, siis õhtul
tegutses ka “Kännu baar”, kus likööri “Kännu Kukk” küll seekord ei pakutud.
Lemmikjoogina oli hoopis aukohal “Jägermeister”, aga esindatud oli ka “Gideli”
brändi Gruusiast, 5 aastat vana, paraku vanemaks ta enam ei saa.
Õhtusöögiks makaronid, täpsemalt lipsukesed, lihakraami ja punase möksiga. Lisaks veel lõkkekartulid ehtsa taluvõi ja soolaga:).Mingil hetkel tekkis kartulinosijatel küsimus, kas need kartulid olid pestud või pesemata? Selgus, et pesemata. Mul ja nii mõnelgi teisel oli esimene kartul tükkis kodumaise mullaglasuuriga juba pintslisse pistetud.Varasematel retkedel ülimenukaks osutunud grillitud vahukommid seekord kelleski erilist vasikavaimustust ei tekitanud. Küll oli lööki toorel viilutatud suvikõrvitsal. Enne õhtusöögi lõplikkku valmimist oli teist päris mõnus krõmpsutada. Matka Nobeli idee auhind kuulub Ingale. Poleks ise selle peale küll ilmaski tulnud, et suvikõrvitsaid kaasa võtta.
Õhtusöögiks makaronid, täpsemalt lipsukesed, lihakraami ja punase möksiga. Lisaks veel lõkkekartulid ehtsa taluvõi ja soolaga:).Mingil hetkel tekkis kartulinosijatel küsimus, kas need kartulid olid pestud või pesemata? Selgus, et pesemata. Mul ja nii mõnelgi teisel oli esimene kartul tükkis kodumaise mullaglasuuriga juba pintslisse pistetud.Varasematel retkedel ülimenukaks osutunud grillitud vahukommid seekord kelleski erilist vasikavaimustust ei tekitanud. Küll oli lööki toorel viilutatud suvikõrvitsal. Enne õhtusöögi lõplikkku valmimist oli teist päris mõnus krõmpsutada. Matka Nobeli idee auhind kuulub Ingale. Poleks ise selle peale küll ilmaski tulnud, et suvikõrvitsaid kaasa võtta.
Õhtu oli tuulevaikne ja lõkke ääres istujaid
jagus üsna hiliste tundideni. Helle, Inga, Maali ja Liis lõõritasid lõbusaid
laulukesi tuntud viisidel aga täiesti senitundmatute ehk siis kohapeal
improviseeritud sõnadega. Kõik vähegi lõkkele lähemad paigad, ka oksad olid
märgi sokke ja jalanõusid ning muid riideesemeid täis säetud. Aeg ajalt kui
lõkkesse sai puid juurde visatud, pidid sokiomanikud vähe kiiremaid liigutusi tegema, et ka järgmisel
päeval midagi ikka jalga panna oleks. Tasapisi hakkasid siiski lõkke ääres
istujate read hõrenema. Õigemini olid read hõrenenud juba kohe peale õhtusööki, kui Kadri oma pojaga
koduteele asus.
Ott ja Keit ehtsate looduslastena ööbisid
väljas. Ott lesis suisa lõkke ääres, aga Keit pikutas eksootilises rippkiiges.
Ilm oli õnneks maru soe, kui arvestada, et on ikkagi juba oktoober. Telke oli
kaasa võetud sellise varuga, et telgis uinujad said suisa laiutada, kui
magamiskott lubas (aga see sinder ei luba laiutamist praktiliselt kunagi). Tore
oleks kirjutada, et vaikus laskus üle laagri aga maanteelt kostev automüra,
külakoerte klähvimine ning kellegi (Tanel? Ei kindlasti mitte mina, pakun Heikot) norskamine, vaikusele maandumisluba
ei andnud.
04. oktoober 2015.
“Lõokene” nagu ma olen, olin varakult
üleval, “looduse ürgne kutse” oli nii tugev, et ma ei suutnud sellele vastu
panna. Ehk nagu Ivo Uukkivi Arteri usutluses vastas küsimusele: “Mis su
hommikul voodist välja ajab?”. “Uni saab otsa ja vetsu on vaja minna...”
.Oluliselt kergema enesetundega asusin lõkkega askeldama.Tänud Otile, kes öösel
lõkkel aeg-ajalt silma peal hoidis, seega polnud lõkke üles saamisega mingeid
probleeme. Lõke üleval, läksin nii öelda
kaevule. Kui tagasi tulin oli lõkke äärde ilmunud teisigi juba ärkvel
olevaid matkalisi.
Hommikusöögiks nagu ikka vana hea
traditsiooniline kartulipuder. Pudrumeistid Martin ja Tanel. Seekord oli Martinil ikka päris kohv ka kaasas ja ta
keetis seda mingi udupeene ekzprezzomazinaga :) Soovijatele pakkus ta ka
lahustavat kohvi (pagan seda ise teab, kui vana see kohv tal juba on), kuid
mitte ühtegi vabatahtlikku ei leidunud.
Kuna Helle ja Siim pidid olema kellapealt
Tallinncitys tagasi, siis lahkusid nad ülejäänud seltskonnast pisut varem.
Teised jätkasid burlakielu jõel. Kuna rutiin kivi-madalik-puu-kivi-madalik -puu
tomis ikka veel, siis hakkasid nii mõnedki retkelistest juba optimismi kaotama.
Martin korrutas rõõmsalt peale igat madalikku, et küll te näete, kohe järgmise
kurvi taga lähebki vesi hoobilt sügavamaks. Aga seda ei juhtunud niipea.
Inimesed seirasid meid jõe kaldailt nagu
mingi umbe hulle imeloomi, kui me kanuud näpu otsas piki jõge sulistasime.
Mulistasime mis me mulistasime aga Nõmmveskile me jõudsime. Viimase kilomeetri
sai isegi inimese moodi kanuuga sõidetud. Nii et tõsijutt peale üht (nimelt
seda viimast) kurvi läkski jõevesi lõpuks tõsiselt sügavaks.
Peale riiete vahetust, kui oli juba puhtam
ja kuivem tunne, sai veel kord keha kinnitatud. Inga näkitses
küpsiseid kondenspiimaga justkui oleks viimnepäev käes, ning kui ülejäänud
seltskond pakkus, et ta võiks need ju vabalt koju kaasa võtta, siis sellest
ettepanekust keeldus Inga resoluutselt:“Küpsiseid kondenspiimaga söön ma ainult
matkal!”. Kuna Martin soetab toitu alati väikese varuga, kingiti mõningad
ülejäägid neile, kes selleks soovi avaldasid. Sprotid õlis Tanelile ja “Kilki v
tomate” ning viilujuust Liisile.
Lõpp-punktis ehk Nõmmeveskil olid retkelistele vastu tulnud Martini ema ja Oti
isa. Et nii kanuud, varustus kui väsinud, aga siiski rõõmsad rändajad koju
transada. Suur tänu mõlemile!
Lõppsõnaks kasutan tsitaati ühelt meie
varasema matka kaaslaselt Helenilt:"...ja ma ei väsi kordamast, et lahedate
inimestega pole vahet kuhu minna ja mida ette võtta – igal juhul on see
seiklus.”. Nii lihtsalt ongi! Rõõmsa taaskohtumisni retketeel või matkaveel!
Kirja pani selle jutu Juta, Tanel pani natuke kaldkirja juurde. Pilti tegi Kadri.