Esimene kord siis Võhandul

Mul õnnestus kampa rääkida üks tegelane Sõjaväe Langevarjuklubist - Raul. Tema on küll veel vähem kanuuga sõitnud kui mina, aga mis sellest. Igatahes olime juba reede pärastlõunal aja parajakstegemise mõttes Võhandu jõge erinevate sildade pealt vaatamas käinud ja Raul oli korduvalt kinnitanud, et Süvahavva tammist võin ma üksi alla sõita kui ma ilmtingimata sealt sõita tahan. 

Hommikul jah oli uni magusamast magusam. Kõigest hoolimata olin ma igati õigel ajal stardis ja avastasin, et olen endale saanud lastemõõdus päästevesti, millel ka vööpannal puudu. Ajasin siis Nelsoni paadiauto juhti taga, kätte sain ainult Oti, kes arvas, et äkki tema on piisavalt pisike, et saab mu vesti endale niimoodi ümber, et tõmblukk ka kinni läheb. Tema hakkas mind otsima, mina, aga sain samal ajal ikkagi autosse sisse ja võtsin sealt teise pisikese vesti, millel vähemalt sain rihma ümber kinni. Raibe oli ikka nii pisike, et üsna varsti hakkasid vesti servad kaenla all vastikult hõõruma.

Vahepeal oli start ära antud, lohistasime oma paadi kah vette ja asusime viimaste seas mõlatööd tegema. Tamula oli nüri kühveldamine. Tuska tegid ka need, kes kasutasid ära seda, et kohtunike paat jälgis eespoololijaid ja võtsid tagumiste poide juures ikka lõigati ka.

Noh jah, millalgi jõudsime siis teise KP-sse Kääpa silla juures ka. Leidsime, et eks ole juba omajagu sõidetud, tegime pausi võileibade ja teega. Siis solberdasime edasi. Paidra veski juures tegime taas pisut aega parajaks, ajasime juttu oma saateauto juhiga, nägime veel mõnda tuttavat ja panime edasi.

See oli vist enne Leevit, kus oli mingi madal punane raudsild üle jõe ja trobikond süstasid ümber selle otsa mööda pusimas. Silma järgi tundus, et peaaegu mahumegi silla alt läbi, kuid viimasel hetkel jäime ninaga kuhugi taha kinni ja juba olimegi küljega vastu silda ja kanuu juba poolenisti silla alla ohtlikult viltu tõmmanud. Raul leidis, et mõla on olukorra lahendamise segav faktor ja saatis selle allavoolu minema Kuidagimoodi sain jala kanuust välja ning mõningase akrobaatikaga lükkasin meid silla alt tagasi välja. Lasime kajakkidel ennast eest ära koristada ja sõitsime ka viisakalt ümber silla ning püüdsime aeru ka kinni. 

Leevile jõudsime, oli supp otsas, näsisime võileiba ja jõime teed. Külastasin naiste tualetti, kuna meestele mõeldud plastikputkat kuskil ei paistnud. Kihilisel riietusel, mis oli täpselt parajalt soe nii päikese käes kui ka õhtuste miinuskraadide juures olid siiski mõned miinused ka :)

Viira veski juures oli just meie ees mingi kanuu keset jõge. Hüüdsime neile, et kas lähete? Nemad vastasid, et ei lähe ja andsid meile teed. Silla peal oli ka teejuht, kes kõigeõigemat kohta minekuks näitas. Läksimegi ja olimegi ilusasti läbi. Järgmine paatkond aga keeras ülima elegantsiga ennast kummuli. Ja olimegi Süvahavval. Raul oli lõpuks jäänud mind uskuma, et Süvahavva on täpselt samasugune nagu eelnevad tammid, milledest olime ilusasti alla saanud ja nii me siis läksimegi. Natuke korjasime vett sisse ja keerasime kaldale, et see välja valada. Ega kaldale saamine lihtne polnud, kaldad olid täis kummuli paate ja riideid väänavat rahvast. Nägime enne edasiminekut veel, kuidas üks raftiseltskond oma parve vastu kollast rauakolakat puruks sõitis ning siis oli aeg edasi minna. Pisut allpool see vist oli (aga võibolla oli Viira ja Süvahavva vahel, kes seda ikka mäletab) läks üks paatkond parajasti veele. Paraku oli kohe nendest mõni meeter allpool madal puu, mille all nad siis ümber läksid. Püüdsime kinni nende mõla ja kaevasime vastuvoolu neile seda tagastama.

Noh siis oli igavam osa. Reo sillast allpool otsisime koha, kus päike peale paistaks, aga tuult poleks, tegime aga jälle pausi ja lasksime ühe kummipaadimeeskonna endist mööda. Lõõpisime nendega lubades kohe järele jõuda ja teatasime, et meil on just nende jaoks naaskel kogu aeg jõe peal kaasas. Siis oli jälle üks madal sild, kus tuli kanuu üle tassida. Tegime seal jälle pausi, sain ühe tuttavaga kokku, aitasime ühel naistetiimil kanuud vedada ja vaatasime kuidas tollestsamast raftiseltskonnast üks mees lihtsalt jõekalda peal komistas ja vette kukkus.

Edasi oli kole tuul ja jõgi lai nagu Atlandi ookean. Mõnes kohas ei tahtnud paat üldse liikuda, mõnes kohas sai kurve sirgeks sõita ja mõnes kohas jäime sellepärast kinni ka. Lõpuks saume Ruusa silla juurde kohale, kus jälle pausi tegime ja einestasime. Toetasime suitsuga ühte tädi, kes oli katkestanud, märg, endast väljas ja suure osa oma maisest varast Võhandu jõkke ära uputanud. Soovisime talle edu ning läksime edasi.

Leevaku juures saime kokku jällegi naistetiimiga 212 ja koos valisime vale kursi ning sattusime tupikusse. Ronisime tagasi ja saabusime võidukalt KP-sse suppi sööma. Nagu mul ikka ja alati sellistes asjades veab, oli just meie tuleku ajaks sellel telgikütteabaraadil bensiin otsa saanud. Õnneks hangiti seda operatiivselt juurde ja saime meiegi suppi süües natuke sooja naha vahele. Leevakul oli terve laevastik kanuusid, kuid kui me sealt edasi Räpina poole läksime, siis tundus terve järgmine etapp, nagu oleksime me üksinda jõel. See suur kanuudehunnik Leevakul oli nähtavasti katkestajate laevastik. Lootuses, et jõuame enne pärispimedat Räpinasse nii, et ei peaks lambi otsimiseks ekstra peatust tegema, hakkasime ka ise lõpuks hagu andma ja keskmine kiirus oligi meil suurim sellel viimasel 24 kilomeetril. Kuskil Nulga silla ja KP vahel suutsime veel korra kuhugi paremale tupikusse sõita, aga siiski leidsime õige tee taas kätte.

Juba Räpina alevi vahel kaarutades ja hämaras kõrkjate vahele sihte sõites jõudsime järele tiimile 12+. Nemad olid alustanud raftiparvega matkamist juba reede õhtul kell seitse. Masohhistid, ma ütlen. Räpinas võtsime veel pisut juua ja puhkasime, samas jõudis meile paar paati järele.

Räpinast edasi läks viimane ots siis lampidega. Teine tiim oli mingid hullud prožektorid põlema pannud, selle tulemuseks oli see, et polnud näha kaugemale kui valguspiirini. Alguses sõitsid nad meil järel, aga kui me nad mööda lasime, siis jäid nad jälle meile ette. Vihastasime, panime veel auru juurde ja sõitsime neil nii pikalt eest ära, et nende valgus enam meid ei seganud. Selle asemel segas meid kahel korral miski mootorpaat, millega rallis mingi saunaseltskond. Nende käigulaine oli vastik, aga saime üle ja 16h 22min pärast Võrust teeleasumist olimegi Võõpsus.

Sealt saime oma auto ja asjad kätte ning sõitsime Tartusse. Mitte kõige paremini see ei läinud. Uimase ja väsinud peaga magasin Räpinas Tartu teeotsa maha ja jõudsime hoopis kuhugi Mehikoorma kanti. Ei viitsinud sealt otseteed otsida, tulime tagasi Räpinasse ja üritasime paremini. Saimegi Tartusse ja magama ja und jätkus lõunani.

Võhandu maratonist.
.... 100 km, pole hullu midagi. Nii kirjutas Martin oma 29. jaanuari postituses Nelsoni listi.
Läksin osava reklaami õnge ja nii Toomas meid võistlusele regaski. See on siis eellugu.
17. aprilli õhtupoolikul võttis Toomas mind ja meie saateauto juhi Regina (minu vennanaine)Tapalt oma auto peale. Rakverest lisandus seltskonda Taavi.Taavil ja Reginal jätkus juttu kuni Tartuni, selgus, et neil on ühine huvi -mootorrattad. Tartust võtsime ka Oti peale. Ja auto vuraski Võru poole. Võru spordihoones oli Martini hea sõber Tanel meile juba voodikohad broneerinud. Suur aitäh Sulle Tanel!!! Tundus , et inimesed on kõik, kas kogenud võistlejad või muidu asjalikud, igatahes võistluseks hädavajalik kraam pakiti juba õhtul valmis.Taneliga seoses oli hommikul ka naljakas vahejuhtum. Nimelt oli äratused meie mobiilides pandud enam-vähem üheks ja samaks kellaajaks. Ja nii nad siis hakkasid järgemööda piiksuma. Kõige valjema kisaga oli Taneli oma. Röögatas mobiil korra, teisegi ja kolmandagi korra aga ei mingitki reaktsiooni Tanelilt. Ei liigutanud ta ei kõrvu ega silmi. Toarahva naerupahvak oli mobiiliheli kõrval nagu sääsepirin. Asja lahendas Regina ,kes Tanelile mobiili padja peale viskas, vibratsioon igatahes mõjus!!!. Ja siis kotid selga ja stardipaika. Kanuude, aerude ja päästevestide valimine, numbrite ja varustuse kinnitamine ja oligi aeg Tamula järvele stardipauku ootama minna. Ahjaa, ilm oli juba varakult suht nigel. Järvel tiirutades hakkas sadama lörtsi, lumetükid olid suured nagu värvupojad (võib-olla ma liialdan pisut, aga ma arvan , et mitte oluliselt). Üldse oli IV Võhandu maratoni distantsi esimene ots ilma poolest ääretult vaheldusrikas,sadas vihma, lörtsi ja peent rahet , mis hullult valusasti nägu piitsutas, sekka ka päikest ning tugevat tuultki. Meie Toomasega olime järvelt lahkudes üsnagi sabamised. Aga hakkasime sealt jõudsalt ettepoole trügima. Mingil ajal jõudsime järele Martinile ja Laurale. Paadid olid siis veel üsna ühes pundis koos.Esimene toitlustuspunkt oli Leevil. Kanuust välja ronides avastasin, et ma ei tunne üldse oma paremat jalga, see oli kogu aeg olnud kanuu serva all kronksus ja vereringe oli sellest täiesti kadunud.Arvasin ,et kukun kohe külili. Suutsin siiski Taavi emale reipalt grimassitades poseerida.Taavi vanemad ja Regina pajatasid meile rajal toimuvast, et kes meie omadest parajasti kui kaugel on. Soe supp oli ikka ülihää. Kaua me seal ei jokutanud. Supp söödud ja minu jalg taas kõndimiskõlbulik, paati ja minekut.Nüüd hakkas Võhandu adrenaliinirikkaim osa. Õnneks on Toomas väga hea tüürija ja me läbisime kõik „mulksud“ kenasti -ilma ümberminekuteta. Mina küll olin alates nabast kuni varvasteni märg, aga selline on juba väikese eesistuja saatus.Leevakul oli teine toitlustuspunkt. Kui kanuust välja astusin hakkas mul kohe hullult külm, õnneks oli seal telk suure soojapuhuriga, selle ees keerutades õnnestus mul kaks portsu hernesuppi ilma suuremate kadudeta sisse lürpida. Mõned herned avastasin küll hiljem numbri ja jope vahelt, mulle jääb arusaamatuks ,kuidas nad sinna küll said? :)Nii kui kanuusse istusime ja ma mõlaga vehkima kukkusin, hakkas momentaalset soe. Mõne aja pärast tegime ühe kiire vahepeatuse , et ma saaksin kotist diklofenaki tableti võtta, sest parema käe ranne valutas täiesti pööraselt. Siin kohal tahan siiralt tänada Vahurit, kes viimase minutil tõesti kasulikke nõuandeid esmakordsetele osalejatele jagas. Peale Leevakut jätkus juba Leevi kandis alanud Piibelehe ja Vestmani mäng ühe Nelsoni kirjaga kanuuga, kus istusid kaks väga stiilsete kollaste päikeseprillidega noormeest, stardinumbergi oli neil stiilne 222. Kord olime meie ees, siis jälle nemad . Suts enne Räpinat andsid nad meile viiskalt teed ja rohkem me neid enam enda ees sõitmas ei näinud. Räpinas olin juba täitsa väsinud mis kole. Kakerdasin kaldal nagu kana takus oma kangetel jalgadel. Õnneks aitasid kaks süstameest Toomasel kanuu vette saada, mina olin sellel hetkel üsna jõuetu ja mõttetu tegelane. Aga jälle nii kui kanuusse istusin tuli energia tagasi. 7 kilomeetrit tüünet jõge läks nagu lennates. Kuid siis tuli koht, kus puhus vastikult tugev tuul ja oli üsna suur lainetus. Täiest jõust tuli rabeleda . Ja vot siis kaotasin ma emotsioonide üle kontrolli. Vandusin rumalate sõnadega ja kohe südamest. Üks eriti ilge tuuleiil puhus meid vaatamata meie kangelaslikele ponnistustele lausa vastu sahisevat roostikku.Toomas säilitas aga rahuliku meele ja sõnas, et küll me sellest tuulest ka jagu saame. Just sellel distantsiosal möödus meist ka mitu süsta, kadestamisväärselt lennuka kergusega.Viimased 2 kilomeetrit oli minu jaoks tõeline ja ehtne kannatuste rada. Muide, üks Taneli sõber ütles meile stardis, et maratoni sõitmine algabki viimastel kilomeetritel. Jutt jummala õige! Aga minu õnneks said otsa needki viimased piinavad meetrid. Vasakul pool paistis kaldalt finišisilt. Jess, kohe saab autosse sooja, kohe saab kuuma suppi ja ma olen täitsa elus! Selline on siis IV Võhandu maraton minu silme läbi. Aga oleks huvitav lugeda ka teiste meie tublide kanuutajate muljeid. Kirjutage ja joonistage!