Ootasin, mis ma ootasin, kuid Martin ei mõtlegi siia midagi rattaretkest kirjutada… hmm… äkki on miskit meelest läinud… viimasest õhtust või nii :).
Okok. Heietan siis ise veitsa. Niisiis, 9-11 mai toimus Roheliste rattaretk “Kuidas elad Lämmijärv”. Meie omadest oli esindatud Martin, Laura, Teesi, Heiko ja mina. Teesiga oli veel kaasas klassivennad Andres, Kaspar ja Kaur ja minuga sõbranna Kätlyn. Niiet seltskond oli meil tõesti super (Y).
Reedel kogunesime siis Räpinas platsile. Kõige vahvamad rattad olid Teesil klassivendadega: Pere Rakett, Kitt ja Emalaev.
Teibi ja pappkastidega leidsid nad hea lahenduse, kuidas asju mugavalt ära paigutada ratta peale. Suured kotid sai paigutatud pakiauto peale. Ainult Heiko ei loobunud ühelgi päeval ühestki oma kaasa võetud asjast ja tassis neid truult pakiraamil. Ja niimoodi siis algaski meie retk. Õige pea olid teised meie eest kadunud. Me Kätsiga tšillise vaikselt mööda mõnusat kruusateed, mis vahepeal vaheldus liivalõikudega. Kui olime juba tükk aega väntand, arutasime, kui kaugel küll olla võime. Arvasime, et eks mingi 20 km on veel lõunani. Kui äkki avastasime, et Järvseljale vaid 5 km veel. Päris hea meel oli, sest kõht nõudis süüa juba. Järvseljal tegime pika pausi, vist mingi 2 tundi. Teisi me seal ei kohanud, ju olid juba edasi kimanud. Kuulasin metsaülema jt tegelaste kohajuttu päris huviga. Käts juba hakkas uinuma ja vihma hakkas tibutama. Siis mõtlesime edasi sõita, enne suuremat vihma. Laagrisse polnud enam palju, 20 km. Kuningmänd vaadatud sõitsime rahulikult mööda metsasihti edasi. Lõpp tundus lõputu....
Laagris sai lebotada mitu tundi, enne kui pakiauto avati. Õnneks oli meil vahvad naabripoisid, kes meiega jutusoonele üritasid saada :). Hiljem sai nad ristitud seenepoisteks, sest telki püstitades avastasid nad, et telk on hallitama läinud. Ise nad veel arutasid, et eelmine aastas sai kokku pakitud ja niimoodi oli seisma jäänudki. Õhtul sai telgis mõnusalt sumiseda ja salaja alkohooli juua :). Mingi aeg hakaks laulma Dagö. Jah… head laulud on tal, kuid uni kippus peale aeglaste lugudega ja niimoodi siis ära kustusimegi. Mina magasin kui nott. Öösel sadas täiega vihma ja mingil hetkel müristas kõvasti, mille peale vaid korraks üles ärkasin. Käts, vaeseke, aga ei saanud üldse magada.
Hommikul hakkas sõit jälle Räpina poole tagasi. Tee oli enamasti jälle kruusakas, vahel olid aga metsasihid, mida oli väga mõnus sõita. Esimese pausi pidasime Mehikoormas, kus lebotasime tükk aega. Mõni käis ujumas… uhh… veitsa külm oli vaadatagi. Kuigi ilm oli rattaga sõitmiseks super, ujuma aga küll ei kutsunud.
Lõunapaus oli Perosoonõtsis, kus kogemata hetkeks ka magama jäime. Kui ärkasin, hakati kohajuttu rääkima. Minu Pärnu kolleeg pidi rääkima Peipsi kalavarudest, kuid kuna enamus tahtis edasi sõita, pole õrna ainugi, mis ta rääkis :P. Sõitsime edasi Räpinasse õhtuseid joogivarusid taastama ja edasi laagriplatsile. Platsile olid jõudnud ka Teesi sõpradega, puhtad juuksed tuules lehvimas. Nad olid vahepeal Räpinas pesemas käinud. Meie muidugi kadedusest ei saanud norimata jätta, et Teesi oli koos mustusega ka oma päevituse maha pesnud :).
Sel õhtul aga meil naabritega ei vedanud. Kui meie mõnusasti telkide juures tipsutasime, siis nemad ainult lärmasid ja mölisesid mõttetut juttu ja persetasid minu telgi otsas vahel. Õhtul esines Zetokesed. Muusika, mida ma muidu ei kuula, kuid kuna meil tuju oli väääga häää, siis möllasime seal ikka täie raha eest. Hoo saime sisse “Heiko Leiko” looga ja niimoodi kujunes meie rühma esitantsijaks Martin :). Ok, ma ei räägi sellest. Igastahest mulle see õhtu väga meeldis, isegi rahva suutsime kaasa kiskuda. Viimase loo ajal ilmus lavale meie kamba Kaspa. Kahju ainult, et lugu enne lõppes, kui ta jõudis rahva kätele hüpata, ta niiväga oleks seda tahtnud teha, rahvas juba ootas käed üleval tema hüppamist. Jahh… väga lahe õhtu oli. Magama jäämisega olid aga kehvemad lood. Kui meie magama otsustasime minna, siis meie “tore” naabrirahvas seda mitte ei tahtnud teha. Nad olid terve öö mulisenud oma mõttetut mula ja teinud oma “ülinaljakaid” nalju. Mina seda ei kuulnud, sest mind ei häiri magades miski, kuigi magasin enam-vähem nende kõrval. Käts ja Laura aga ei olnud üldse silma kinni saanud. Laura ütles, et naabrid kustusid 6.30 ajal ja kell 7 hakkas ülejäänud rahvas juba ärkama ja nii ei saanudki ta eriti üldse magada. Hea, et mul karu-uni on ikka :).
Ja oligi juba märkamatult alanud viimane kõige lühem päev. Tee peal kuulasime Mikitamäe leelotajaid ja vaatasime palvemaja ja Kahar pettaid. Raskelt tuli viimane päev, istuda enam eriti ei tahtnud sadulas ja kruusatee vahepeal oli ka suht igav ja lõputu. Asfaltile jõudes oli jälle jõudu ja oligi lõpp käes. Räpinas laulis veel lõpetuseks Tõnis Mägi ja rahvas hakkas laiali lagunema ja lagusime meiegi erinevates suundades.
Kokkuvõtteks võib öelda, et tõsiselt lahe retk oli ja kindlasti on plaan ka järgmine aasta jälle see ette võtta. Kindlasti tegi selle nii vahvaks toredad kaaslased ja….ok, jätan mainimata…. selle... et Martini tants samuti :). Ups, mainisin ikkagi ära :D.
Olge sama lahedad edasi ja uute seiklusteni ;)
