Nelsoni klubiliste 3. rattamatk, seekord Lõuna-Eestis.
Toimus 19.august kuni 21. august 2011

Vandersellide kogunemine.
Kui mina oma rattaga Tapal perroonile veeresin, ootasid Karina, Martin, Heiko ja Keit juba Tallinn-Valga rongi.Raudruuna saabudes selgus aga, et rattamatkajaid on mujaltki ning suurel hulgal ja mootoripoolne vagun oligi rattaid ning reisijaidki juba pungil täis. Seega lidusime-vänderdasime meie oma kompsude ja ratastega rongi esimesse vagunisse. Hoiatasime piletimüüjat, et Tartust tuleb veel matkalisi lisaks. Ja nii ka oli, et Tartus lisandusid seltskonda juurde Marit, Alver, Tiina ja Juku (Taavi). Mõned ratturid Tartus ka väljusid, aga sellest hoolimata oli rongis ikkagi 17 jalgratast koos omanikega. Heiko ema oli küpsetanud meile retkele kaasa imemaitsvaid punasesõstra muffineid, mis rongisõidu ajal ka tänulikult nahka pisteti. Valgas oli esimene käik Maxima toidupoodi kus sai varutud toidumoona. Otsustati, et enne trassile minekut sööme, aga et eine oleks eksootilisem, siis läksime selleks Lätti ehk täpsemalt Valka . Ning peale lõunatamist suundusimegi esimese ööbimiskoha poole, milleks oli Pehmejärve ääres asuv Kautsi onn. Kui olime õnnelikult laagripaika jõudnud, siis tekkis Tiinal, Karinal ja Taavil soov minna ujuma. Lähim ujumiskõlblik järv oli mõne kilomeetri kaugusel, järve nime olen kahjuks unustanud. Ülejäänud rahvas jäi laagrisse toimetama. Püstitasime Maritiga koos telgi, Heiko pani söögi ja kohvi valmistmiseks vee priimusega keema. Marit ja mina hakkisime salatit. Kui supelsaksad tagasi jõudsid, said makaronid Bolognese katmega kah just valmis. Õhtul istusime onnis lõkke ümber. Mängiti kaarte ja lobiseti niisma. Kui aga telkidesse magama läksime, siis juba tibas kergelt vihma.
Laupäeva hommikuks oligi vihm täie hoo sisse saanud ja seega tuli nii ennast kui varustust üritada võimalikult veekindlalt pakkida. Selgus , et mitte ainult kanuumatkal pole suured mustad prügikotid hädavajalik kraam, vaid rattaretkel samuti. Hommikupudru valmistasid Karina ja Tiina.Karina ei olnud küll varem mitmehelbeputru keetnud, ta nimelt ise seda putru ei söö, aga valmistamisega sai ta küll hästi hakkama. Pudrule “silma” panime Mariti ema mõnusat marjadzemmi. Laupäevane tee kulges mööda kuppelmaastikke ikka viuhti mäest alla ja siis vaevaliselt pedaalides teisest taas üles. Igatahes mina ja Marit ei suutnud päris mitut küngast ratta seljas ületada vaid kõmpisime ratast käekõrval lükates jalgsi tippu. Mille kohta Taavi arvas, et meie rattaga läbitud kilomeeritest pärast päris mitu peame maha kärpima. Antslasse saabudes olid kõik nii läbiligunenud ja külmunud, et tegime burksi- ja kohvipausi. Küll kuum kohv oli hea, tops soojendas käsi ning kohv ise lõi vere reipamalt käima. Ja taas teele, nüüd siis Põlva poole. Põlvas jällegi söögikraami kokkuostmise koht. Aga et tegemist oli taasiseseisvumispäevaga, siis otsustati sefiiritort osta ja sokutati see Martini pakikale. Martin sellest vaimustuses küll ei olnud.Aga talle au andes sai ta tordi Kärsa külla transamisega ideaalselt hakkama. Põlvast väljudes avastas Marit, et tal rattal tagumine rehv tühi. Meesterahvaste puudust meie seltskonnas polnud, nii et läks kohe remondiks. Kui mitu naist ühte kööki söögi tegemise ajal hästi ära ei taha mahtuda, siis nüüd selgus, et samamoodi ei sobi mitu meest ühte ratast lappima. Ausalt, riid polnud enam sugugi kaugel. Nägeleti ikka korralikult.Töövahendite nappuse tõttu jäi kahjuks rehviparandus ikkagi poolikuks ning jätsime Mariti, Juku ja Alveri Tanelit ootama, kes pidi neile vajaliku võtme ostma ja tooma. Meie kihutasime Kärsa poole, et seal saun küdema panna ja õhtusööki valmistada. Mingi aeg jõudsid ka mahajäänud ööblasse järgi.Seekord olime kokanaadis koos Tiinaga ja menüüs seljanka. Kõht oli kõigil hirmus tühi ja hoolimata sellest , et purgisupp 3 minuti seljanka ei sattunud just parim valik olema sai supp ikkagi kähku otsa. Magustoiduks sefiiritort ja lõkkeleegil kärsatatud vahukommid.
Sauna juures oli vaablaste pesa ja need olid ikka päris pirakad elukad. Üldse on Lõuna-Eestis kõik kuidagi rammusam. Kui vihm siis ikka tihe, kui vikerkaar siis juba topelt ja kui on vaablased siis kohe massiliselt.
Sauna kütmise eest hoolitsesid väga kohusetundlikut Mari ja Keit. Mari iga natukese aja tagant märkis, et huvitav miks küll korstnast üldse suitsu ei tule ja Keit siis muudkui lippas puid alla toppima. Saun sai korralikult kuumaks, aga kuna päev oli väga pikk ja kurnav olnud siis kadus rahvas peale pesuskäiku väga kähku aita tudule.
Kui laupäeva hommikul sai rataste selga ronitud täpselt plaanitud kellaajal ,siis pühapäeval magasime kõik rõõmsalt sisse. Heiko ja Tiina tegid traditsioonilist matkasööki - kartuliputru konserviga ja tänu Tiina rikkalikele kokanaadi kogemustele sai puder paraja paksusega ning maitsev. Asjad oli vaja siva kokku pakkida ja teele jälle. Enne sai veel aida juures rahvas grupipildile püütud ja lahkeid võõrustajaid Tanelit ja Marit tänatud. Martini soovil läksime Võnnu kirikut kaema ja ennnäe seekord oli tegmist täiesti toimiva kirikuga, teenistus parjasti käis. Võnnus lahkusid meist Tiina ja Taavi. Tiinal oli vaja jõuda mingile olulisele kokkutulekule.Allesjäänud võtsid suuna Kavastusse. Kavastus sõitsime parvega üle Emajõe vee, üle vee ja lainete. Teisel kaldal tegime lõunapausi ja suur hulk herilasi arvas heaks meiega ühineda. Siis ootasime sinna ka Tanelit, kes Karina mahaunustatud pusa järgi tõi. Kavastust suund Luunjale. Luunjas tuli Taavi rahva sekka tagasi ja väntasimegi Tartu poole. Seekordne matka lõpp oli eriti efektne, sest raekoja platsil oli just miskine muusikafestival ja meie matk lõppes söögikohas Suudlevad Tudengid suisa pasunakooride saatel. Kui ülipidulik eine söödud hakkasime Tartu vaksali poole kõndima ja sõitma, välja arvatud
Taavi ja Keit , sest nemad sõitsid Rakverre Taavi autoga.
Tapale jõudes jäid Karina, Martin ja Heiko oma transat ootama, mis neid koju viiks aga mina juba õnneks olingi kodus.
Tänu matka korraldamise eest kuulub seekord Heikole, rahvas jäi tõesti väga rahule ja Heiko oli ise ülimega tubli, arvestades, et tal käsi tegelikult haige.Martin tunnustas ka Alverit vastupidavuse eest.
Kokku sai läbitud pea 200 km.