Suvine kanuumatk Raudna jõel

20-22. august toimus igasuvine Oti korraldatud matk, seekord siis kanuudega Soomaal Raudna jõel. Taasiseseisvumispäeva hommikul kella 10ks kogunes matkaseltskond Viljandisse, kust edasi liikusime Tohvrisse. Seal jagati seltskond paatkondadesse. Kokku oli kuus paatkonda: Ott-Liis, Meeri-Eero, Juku-Alver-Marit, Kätlyn-Maarja, Juta-Heiko-Keit ning Omar-Anne. Kohe varakult algas ka sõbralik nöökimine üksteise kallal. Autod transporditi lõppu, senikaua käisime vaatamas Ruunaraipe liivaluiteid. Pealelõunal saime ka veele. Algus oli takistusterohke. Oli palju mahalangenuid puid ja oksi ees. Liikumiskiirus oli “metsik”.

Ühe ummiku ees seisime tükk aega, et selgusele jõuda, kuidas siit mööda pääseda. Kui kanuud suure kaarega mööda kallast ära olid tassitud, tegime ka lõuna mõnusal nõgeste- ja sääskederohkel jõekaldal :). Energia ammutatud, tuli kiirelt edasi sõuda, kuna läbitud teekond oli veel väga lühike. Enne pimedat jõudsime ühe maja juurde, kust Ott infot sai, et telkimiskohani on veel tunnike sõita. Meil sellist aega enam võtta ei olnud ja suundusime vastuvoolu veidi maad tagasi mobiilimasti alla laagrisse. Kosutav supp söödud, läksid õige pea ka kõik magama.

Järgmine päev saime varakult veele ja ka jõgi oli juba laiem ja parem, seetõttu jooksid ka kilomeetrid kiiremini. Laupäeva planeeritud kilomentraaž oli lühike, vist kuskil 30 km ringis ja pidime jõudma kella 18ks Karuskose suitsusauna. Sõit läks kiiresti. Sai laulu lauldud ja teisi kanuusid sõbralikult kõrkjatesse lükatud, vahel ise okstes käidud, peale mida Alver hoolikalt kanuu üle kontrollis, et ühtegi ämblikku kanuusse ei tulnud :). Tegime ka väikse pausi ja jalutasime Lemmjõe keelemetsa õpperaja läbi. Kätlyn jäi asju valvama. Siis hakkas kimbutama meid ilmataat. Vihmaga ta tol õhtul kitsi ei olnud. Kui me tagasi kanuude juurde jõudsime, ootas meid kuiv Käts vihmakeebiga. Vihma tõttu jäi ka lõuna pidamata, aerutasime kiiresti edasi, et saunani jõuda. Sauna juures selgus, et sealsamas on telkimine tasuline ja RMK telkla koos majakesega pidi olma veel 3 km edasi. Otsustasime sinna sõita ja seal süüa. Kohale jõudes oli majakese hõivanud juba üks saksa perekond. Olime juba alla andmas ja heast peavarjust loobumas ning teise telkimisplatsile minemas, kui Juku sakslastega juttu tegi. Selgus, et nad andsid hea meelega majakese meie käsutada ja olid ise haagissuvilas. Majas saime tunnikese puhata ja hilist lõunat pidada enne sauna minekut. Kätlyn otsustas, et tema ei taha sauna ja jäi jälle asjade valvesse. Ülejäänud seltskond jalutas 1,5 km suitsusauna. Vihm oli järgi jäänud. Saun oli väga kuum, üks leilivise tahtis kõrvad peast ja küüned pealt võtta. Peale paari jões käiku oli leil juba talutavam. Mõnus oli peale kahte väsitavat päeva saunas käia. Peale paaritunnist saunaskäiku suundusime tagasi lagriplatsile. Tagasi kõndides saime me Juku ja Alveriga viimase 200 meetri peal veel padusadu kaela. Vihma sadas vist kogu öö. Ööbida otsustasid enamus rahvast majakeses. Vaid Kätlyn, Maarja, Omar, Anne ja Juta läksid telkidesse.

Hommik läks jälle suht kiiresti. Maitsev mannapuder söödud, asusime teele. Õhtul üritasid Maarja ja Käts meilt Alverit ära osta, kuid hommikul oli õhtused kokkulepped meelest läinud. Nii siis asusime samade paatkondadega teele. Jõgi oli lai ja vooluta, tuul oli vastu ja õige pea jäid Maarja ja Käts teistest maha. Vahepeal toimus väike vahetus, Liis läks Maarja kanuusse ja Käts Oti omasse, siis olid jõud enamvähem jälle tasakaalus. Aerutada oli kõvasti. Lõpp tundus lõputu, mul käsi oli juba suht läbi ning Juku ja Alver pidid lõpus kahekesi meid edasi kandma. Kui Navesti jõega ristusime, tundus lõpp juba käega katsutav. Vahel möödusime kalameestest, kes koguaeg väitsid, et 3 km veel. Pidevalt olid eessõitjad Ott ja Käts, kes põgenesid meie eest, kui olid Alveri märjaks pritsinud. Alver tahtis hullult tagasi teha ja sõudis elu eest, et järgi jõuda. Kuid siiski jõudsime meie esimestena Jõesuu sillale. Pärast selgus, et Ott ja Käts olid kõrkjatesse toppama jäänud ja me möödusime neist nii, et ei pannud neid tähelegi. Tasapisi jõudsid kõik sillani. Sõitsime veel silla alt kärestikust läbi ja oligi lõpp sellel teel.

Matk oli vahva nagu alati.
Tänud Otile ja Liisile!!!
Jääme järgmist ootama.