Kaljuronimishooaja 2010 avaüritus Tartus.
23.jaanuaril sai siis võistlemas käidud. Võistluse organiseerijaks vahvad inimesed kaljuronimisklubist Crux.
Alustati seltskonna võistkondadesse jagamisega. Tulemuseks oli neli võistkonda, igasse neli osalejat.
Marit, Juku, Keit ja Märt olid koos ühes võistkonnas mille nimeks oli Uimased. Nagu konkurendid peagi aru said, oli see nimi puhas hämamine. Tegelikult olid nad vägagi erksad punkte koguma. Maritil oli seljas värvikas ja stiilne riietus mille eest võistkond ilmselt palju lisapunkte teenis. Lõuatõmbamine ja rippumine tundusid samuti Maritile sobivat.
Keit kujunes võistlustel kogu ronimisrahva üldiseks lemmikuks. Kuigi Veronica kahetses, et kui nad oleksid teadnud, et nii väike mees(!) võistlema tuleb, oleks nad ehk radadel mõned kohad pisut kergemaks teinud. Keit aga tõestas, et tema pärast küll ei ole vaja radu lihtsamaks teha, ta saab ka olemasolevatega hakkama paremini, kui mõni pikem, vanem ja kogenum. Niisiis saatsid teda trassidel sõbralikud nõuanded ja lõppedes ka aplaus.
Üllatus oli see, et Jukul rippumises 0 punkti! Et mis mõttes nagu??? Koduseinal ripub ta küll niipidi, küll naapidi ja ma olin üsna kindel, et ta selle osa võistlusest kinni paneb, aga vaat ei läinud sedasi nagu ma arvasin. Noh lõuatõmbamises oleks ta ehk maksimumpunktid kättegi saanud kui ta poleks vahepeal ehtjukulikult lihtsalt esinenud.
Alexit ei saanud ma väga mahti jälgida, sest ta oli enamuse ajast teises sektoris aga punktide järgi oli ta parem kui Keit.
Naistest suurima punktisumma kogunud õbluke Lilit võistkonnast Hõbetäheke turnis kassiliku graatsiaga ja keerulisem altjulgestusega rada tundus teda vaadates lausa häbematult lihtne. Ise suutsin seal küll ainult fiksi ära teha:( Ülesanded olid vahvad. Mulle meeldis tennisepallidega ronimine ja lihtsam altjulgestusega rada. Eks ikka sellepärast , et ma seal mingeid punkte ka sain. Aga ka köielkõnd oli huvitav, minu jaoks koguni nii huvitav, et teised juba tükk aega tegelesid rippumisega kui mina endiselt üritasin köie peal püsida.
Võidukaks osutus võistkond Kets. Võistkonna nimi kujunes nii, et Maksimil olid jalas ketsid. Et Maksim oli siis nagu võistkonna maskott. Peale selle oli ta ka meie võistkonna aju see tähendab, et oli kõige nutikam viktoriinis ja meie pundi põhijõud – meestest suurima ehk MAKSIMaalse punktisummaga (seda ka üldarvestuses). Teda toetasid tublisti Tarmo ja Jaak. Minu punktid arvesse ei läinud. No ega neid eriti palju just ei olnud ju ka. Ah jaa, meie võistkonda tuli ka eriauhind eriti ajastukohase riietuse eest.
Esimest korda minu kaljuronimise aja jooksul oli ka mul asja auhinnalaua manu. Sponsorid (Matkasport, Matkamaailm, Popsport ja Tartu Ülikooli Akadeemiline Spordiklubi ) olid tõesti väga helded olnud.
Organiseerijatele tänud mõnusa võistluse eest ja head mõttelendu järgnevateks üritusteks!
