Valgejõe slaalom

Kutsun kõiki vähegi huvitatuid Valgejõe veeslaalomile.

20.-21. juuni 2009

Valgejõe Karikavõistlused veeslaalomis!

Suru sillal, Kuusalu vallas, kohalesõit Tallinn-Peterburi maanteelt,
Tallinna pool tulles, näitab enne Valgejõge paremale silt "Kemba"
Sealt keerata paremale ja sõita otse 7km.

Laagriplats asub Keskla kinnistul, sõites üle Suru silla tuleb sõita 300m
edasi ja siis keerata vasakule laagriplatsile.

Valgejõe slaalomivõistluste ajakava näeb välja järgmine:

Reede 19.06.09.
14.00 kuni päris pimedaks läheb - saabumine.
17.00 - 20.00 Treeningud ajavõtuga.
Laupäev 20.06.09.
11.00 - 13.00 Üheste stardid.
14.00 - 16.00 Kaheste stardid.
Pühapäev 21.06.09.
11.00 Võistkondlikud stardid.

Olmetingimused on sarnased Leevakule. Elatakse telkides. Toitlustab end igaüks ise.
Lõket võib teha ainult ühes selle jaoks ettenähtud kohas. Lähim arvestatava poega
asula on Viitna mis paikneb umbes 20 km kaugusel.


Samuti on teretulnud kõik küsimused/vastused, ettepanekud ja rahaline toetus

Stardimaks 50 kr. noor, 100 kr. täiskasvanu tasutakse võistluspaigas kohapeal. Nelsoni rahvale stardimaksu ei ole.

2009 aasta kõvad mehed.

Tänavu oli siis Nelsonist rohkem rahvast kui mullu. Juba 2008 aastal tõestatult kõvad mehed Martin, Tanel ja Arvi ning siis uued üritajad Tiina ja Taavi. Meite klubi kõvad mehed said siis järgnevad tulemused:

26. Arvi ajaga 44:24,2 (eelmisel aastal 44.)

41. Martin ajaga 46:21,9 (eelmisel aastal 32.)

133. Taavi ajaga 57:17,8

183. Tanel ajaga 1:07:53,2 (eelmisel aastal 223.)

196. Tiina ajaga 1:10:45,6

Rada oli sel aastal küll pikem, kuid joosta tuli 2 4,5 km ringi, kus ka erinevaid põnevaid takistusi oli rohkem ja igavat nüri jooksmist pisut vähem. Jäi aega ka tüdrukuid mudasest kaldast üles sikutada ja veesõda pidada.

Üle auto jooksmine oli asi, mida eelmisel aastal teha ei saanud.

Juku hoiab seina ümber kukkumast.

Veesõda

Hüppame

Närige pori!

Loodame järgmisel aastal veel rohkem Nelsoni rahvast võistlemas näha.

Hiiumaale ratastega tiiru tegemas

Reede, 05. juuni 2009

Rohuküla sadam. Seljataha on jäänud vihmane Lääne-Virumaa ja sajune Maardu kant. Rohukülas ilm kuiv, kuid vahelduva pilvisusega. Sadamas sätivad pakke ratastele Marit, Kätlin (Käts), Juta, Alver, Heiko ja Keit. Heltermaale jõudes algab Nelsoni klubi esimene ja samas ajalooline jalgrattamatk -kolme päevaga ümber Hiiumaa.

Heltermaal tibutab Seenevihma (Marit Seene – Seenevihm ).:) Käts ja Marit poevad vihmakeepidesse, minu oma on kusagil kaugel seljakotisügavustes, ei viitsi otsida. Esimene peatus Suuremõisa - fotod esialgu veel ülireibastest ratturitest. Ja asumegi teele Kärdla poole. Teel oli peatus mingi armsalt tillukese ,aga räämas kabeli juures. Kohanime ma paraku ei mäleta. Kärdlas külastasime Selverit, et ära osta toidukraam nii õhtuks, kui ka järgmiseks hommikuks ning lõunaks. Toidumoon ostetud, laiali jagatud ja pakitud tegime kiire söögipausi ja võtsime kursi ööbimispaiga Kõrgessaare poole. Kui Heiko oli selle matka idee autor , siis Marit oli teinud tõsist uurimistööd RMK puhkemajade kohta ja tal oli võiks öelda lausa kataloog välja prinditud. Kätlin, kes tundis jälle kohalikke kaunispaiku hästi, juhatas meid Ristimäe juurde, kuhu ka meie poolt valmistatud ristid maha jäid. See oli ikka vaatepilt, nii kaugele kui silm metsa all seletas paistsid ristid, ristid ja veelkord ristid, valmistatud kõikvõimalikust materjalist.

Tegelikult oli Heikol plaanis enne õhtust laagripaika teha üks ring vanade militaarehitiste juurde, kuid aeg oli juba üsna hiline ja ühiselt arutades ning lõpuks ka hääletades võeti vastu otsus ikkagi õhtule jääda. Ööbimispaik oli lausa luksusklassist. Käimlad, meestele ja naistele eraldi, uhkete puuskulptuuridega ustel. Korralik, uksega puukuur, krõbekuivade puudega. Katusealune, kus oli kaminalaadne küttekolle ja nii laiad lavatsid,et sinna oleks kokku oma 10 inimest magama mahtunud kui vaja. Kuna õhtusöögi menüüs oli supp, aga kohapeal joogivett polnud, siis suundusid Heiko ja Kätlin veeotsinguile.Peagi saabusid nad täidetud pudelitega, ning kiitsid abivalmis ja sõbralikku saarerahvast. Samal ajal tõi ülejäänud seltskond puid. Marit kokkas ja tänu tema suurele kogemustepagasile matkatoitlustamise alal (ilma igasuguse irooniata!)sai supp tavapäraselt hää. Parajalt paks ja kuum ka. Täpselt nii kuis peab. Magustoiduks sai lõkke peal Haribo vahukomme grillitud. Mina ei olnud varem neid komme sellisel viisil valmistatuna iialgi söönud ja sattusin kohe hullult vaimustusse.
Keit, Alver ja Marit otsustasid telgis magada. Mina, Kätlin ja Heiko eelistasime pikutamist katusealuses.

Kuna Kätlin oli päeval oma suurest rästikuhirmust rääkinud, siis kogu õhtu oli poistel teda hea narrida, et kuidas rästikud tema magamiskotti ronivad ja ta hommikul ärkab madu kaisus.Muide ,üllatus-üllatus, sääski sellel õhtul ei olnud!!!! Enne unele jäämist imetlesime fantastilist päikeseloojangut. Loodetavasti paneb Mariti selle pildi ka siia ülesse. Kõik olid aga üsna väsinud ja peagi oli kuulda vaid noh(r)inat.


Laupäev, 06.juuni 2009
Äratuskella vaja ei läinud. Kõik olid niigi enne õiget aega (äratus pidi olema muidu kell 8)üleval. Kätlin ütles, et tal oli kogu öö külm olnud, Marit jutustas, et öösel oli mingi loom telgi ümber ringi kooserdanud ja hetkeks isegi nööridesse takerdunud, ning mina ärkasin mingil ajal öösel ülesse vihmapladina peale. Hommikuse lõkketule tegemisega oli juba ametis Kätlin. Kui tuli lõõmas ja ka vesi keema läks, hakkasime Heikoga traditsioonilist lihakonserviga kartuliputru tegema. Puder ja võileivad söödud, kohvi ja tee joodud, hakkasime väga varakult edasi liikuma. Ees ootas ju kilometraazilt pikim päev.

Kuna eelmisel päeval olid agaramad pedaalijad üleliigse energia ära rahmeldanud, oli teine päev sõidutempolt märksa rahulikum. Esmaseks eesmärgiks oli Kõpu tuletorn. Sinna me ka jõudsime. Ilm oli hüper-super-mega ilus. Torni tipus sai arutada, et kui laskuda tahaks, et kuhu siis oleks mõistlik köied panna. Nelsonlased ikka nelsonlased! Kätlin ja Marit olid sunnitud turistihinnaga vett ostma, sest seda kulus laupäeval kõvasti ja nende veevarud olid üsna otsakorral. Keit ostis vahva kirjaga külmkapi magneti. Kogu matka peale ostis ta neid päris mitu, ikka üks originaalsema tekstiga kui teine. Kõpus tehti ratastele ka pisut hooldust, Heiko õlitas rattakette. Järgmine koht oli jällegi Kätlini poolt väljapakutud, Vanajõe ürgorg. Mis tõsijutt, oli väga kena. Ühtlasi oli see söögipausi pidamise koht, seekord sääsed ründasid meid armutult. Tuvastati ka üks puuk ja üks haisuputukas.

Edasi võeti suund Emmaste peale, et seal pakid Kätsi vanaisa juures laagrisse maha panna ja ilma pakkideta Sõrusse sõita. Enne seda sai veel külastatud Nurstes asuvat A ja O kauplust, sest jällegi oli vaja joogi ja söögitagavarasid täiendada. Sõrus olid ilusad majad otsevaatega merele, nii, et Keit unistas, et küll oleks tore, kui oleks siin suvila, mulgi mõlkusid samad mõtted peas. Siis uudistasime Tohvri rannakaitsepatareid.Tundub, et sõjaajaloo huvilisi pole just eriti palju, sest sellesse ehitisse oli oma elamise sisse seadnud miski lind, pojad pesas ja puha. Tagasi ööblasse sõitsime läbi Emmaste. Veel üks poepeatus,seekord siis saunatarvikute ostmine:). Õhtusöögiks oli plaanitud makaronid singiga, bolognese kastmes. No need nelsonlaste niinimetatud matkatoidud, hakkavad juba tegelikult restoraniroogadele silmi ette tegema. Meenutagem siinkohal hea sõnaga ka eelmise suve kanuumatka desserti, mustikakisselli metsmaasika kohupiimkreemiga. Seekord oli magustoiduks taas ülimenukad sütel pruunistatud vahukommid. Algul oli mel küll mõeldud väljas telkimine, aga pererahavas ei olnud sellega üldsegi päri. Et toas ruumi küll ja tehti isegi ahju tuli alla, et vaestel äravintsutatud ratturitel ikka mugav oleks. Peale saunas käimist ja prisket õhtusööki oli kõigil suht-koht kiire uinumine.


Pühapäev 07. juuni 2009

Äratuseks oli Mariti telefoni helin. Keegi juba nii varakult rikkus mandril loodust ja seadust.
No ei ole inimestel ka pühapäeva varahommikul midagi muud teha, eks ole. Asjad kärmelt kokku pakitud ja ratastele sätitud, asusime hommikueinet valmistama. Menüüs, riisipuder kondenspiima ja rosinatega ning võileivad-saiad tomatiga. Kohv, otse loomulikult. Energia manustatud, ratastele ja tuhinal Kassari tipu poole. Et ei tekiks arvamust, nagu koosnenuks meie matk vaid pedaalidele surumisest, söömisest ja magamisest, annan teada, et käisime ka Hiiumaa muuseumis. Seega nautisime ka kultuurset meelelahutust. Minu meelest oli väljapanek täitsa huvitav. Keit täiendas jällegi oma meenekogu ja teisedki ostsid üht koma teist. Lõunapaus oli Kassari tipus, enne seda rääkis Kätlin lühidalt Hiiu vägilasest Leigerist, kes olla tahtnud kividest silda Saaremaani ehitada, aga et ta oli nirum kui tema isa omal ajal, jäi sillaehitus paraku pooleli. Ilmast niipalju, et oli küll sajuta ja päikseline aga enamasti puhus vastutuul, mis pani isegi ülikõva sõitja Kätlini tõsiselt vanduma.
Ja seda enam tuleb tunnistada Mariti vaprust kes viimased 15-20 kilomeetrit valutava jalaga sõitis.

Heltermaa sadam. Viimased suveniiriostud, riiete vahetus, piletite hankimine. Ja kui ahvida GPS-i robotlikku tädihäält siis, viiskümmend meetri pärast sõida praamile, sõida praamile. Kui me reedel Rohukülas praamile läksime siis oli praam peaaegu inimtühi, pühapäeva õhtul loomulikult puupüsti täis. Mind oli terve päeva piinanud kõhuvalu, sestap ma laevatoidust ei suurt ei hoolinud. Teised siiski einestasid. Kusjuures, see polnud vist parim idee. Alver igatahes ütles, et nii kehva hot dogi pole ta oma elu jooksul enne söönud. Eks see elu ole tal hästi pikk juba olnud ka :) Keit oli ühe Starteri ostnud ja peale selle tarbimist läksid poisid hullult koerust täis, tundub , et tegemist oli vist üledoosiga. Autos laulsid nad iga muusikapala vahele :”Käpikud, käpikud, mul on väiksed käpikud. Sõrmikud, sõrmikud ...” ja nii Rohukülast kuni Maarduni välja :) Vahepeal tegid meile, täisinimestele veel tünga ka. Teesklesid, et jäid juba tukkuma ja kui meie kergendunult ohkasime, siis alustasid taas valjul häälel ja naeru pugistadaes oma laulujoru.

Igatahes oli tegemist väärt ettevõtmisega ning väga mõnusate kaaslastega. Kokku sai sõidetud, kui ma ei eksi siis 213 kilomeetrit. Parandage, kui numbriga puusse panin.
Ahjaa, lubasin ka Martini blogisse panna, nii et ta siit enne viimsepäeva laupäeva plehku ei saa.

Asi nimelt selles, et mul puudus rattakott. Kurtsin seda muret suurele juhile ja õpetajale Martinile, kes ütles et seljakotiga saab ka. No tegelikult saab küll, selles on Martinil ju õigus, aga ta unustas märkimata, et see on kuratlikult ja põrgulikult ebamugav. Esiteks kulub espandritega nikerdamiseks umbes 10-15 minutit, samal ajal on teistel 2-5 minutiga kott rattal. Teiseks ei või kinnitades iial kindel olla, kuidas seljakott sõitmise ajal käitub, eriti auklikul kruusateel. Minul vajus ta näiteks täie sõiduhoo pealt ühele küljele nii et oleksin peaaegu külje maha saanud. Enne seda asfaldil sõites oli kusjuures kõik OK. Kruusateel kippusid ka joogipudelid espandrite vahelt välja vupsama. Kolmandaks, kuna seljakott rippus veerandi jagu üle pakika serva, ei tahtnud ma mitte seda lahti teha , sest muidu oleks kotis sisalduv lihtsalt välja libisenud.Ühe korra tegin vahepeatuse ajal lahti, teist korda enam ei üritanudki. Teistel oli vajaliku riidehilbu kätte saamine vaid ühe käeliigutuse küsimus. Inimesed!!! Rattmatkaks laenake või ostke kindlasti rattakott kui teil seda siiani veel pole. On kindlasti puhtam, soojem ja kuivem tunne.