Jalgsimatk Kõrvemaal

No nii rahvas...
kui kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada sellest, et hooplesin oma kooliaegse tugeva kirjandikirjutamise oskusega, mille peale Tiina kergendunult teatas, et sellest matkast blogikirjutaja on õnneks leitud.

Nüüd siis asjast ka.
Laupäeva (21. märts) hommikul ronisin Tapal rongi peale, kus osa seltskonnast Marit, Alver, Martin ja Heiko juba ees ootasid, Aegviidus liitus meiega veel Toomas. Aegviidu Puhkebaasi kanti toodi järele ka Tiina ja umbes 10 paiku hakkasimegi liikuma. Alguses ei saanud me retk kuidagi õiget hoogu sisse, sest Alveril ei istunud seljakott hästi seljas, ning ta niheles lakkamatult ja mõne aja pärast
ütles Heiko hüper-mega-giga suurel seljakotil puusavöö klamber üles. Pisut pusimist sättimise ja parandamisega ja juba võttiski Martin kiiruse ülesse. Kuna esialgu oli nii matka kui ka suusarada üks, siis möödus meist tuhinal päris paju suusatajaid.
Ilm oli ilus (kahtlustan, et Heikol on Ilmataadi firma kuldkliendi kaart) ja tempo oli ülikõva.



Lõunasöögi ajal möödusid meist kaks tegelast lumesaanidel, kes meile rõõmsalt lehvitasid. Peale lõunasööki võttis Heiko piraka seljakoti oma hoolde Tiina.
Ma arvasin, et ega ta kaugele ei jaksa sellega hiiglasliku kotiga kõndida(kahtlejaid oli teisigi. Aga ta jaksas!!! Ja tegi seda väga reipa moega kuni RMK laagriplatsini, kus me ööbima jäime. Ise veel ütles:"Ega ma mingi nõrk pole!." Kui te nüüd arvate et Heiko on mingi nõrk, siis te eksite! Tiina koti külge kinnitati ka veidi väsinud Alveri seljakott ja selle moodustise vinnas enda turjale Heiko, nii nägi ta meie meelest välja nagu kaamel, kahe küüruga kaamel nimelt.
Oi seda nalja ja naeru...



Väinjärve äärde jäime siis ööbima. Sinna jõudes olime juba päris-päris kurnatud (Duracelli-Martin muidugi välja arvatud), sest olime pikalt ümber Jussi järvede tiirutanud. Väsimusest hoolimata oli tegemist veel palju. Toomas asus agaralt lõket läitma ja täitma(ta on üldse hullult usin). Mina Tiina, Alveri ja Maritiga kogusime telgi alla panemiseks kuuseoksi ehk matkaslängis öelduna olime oksanaadis. Martin, Heiko ja Toomas panid telgid üles, teisedki aitasid jõudumööda kaasa. Siis sai lumi supivee jaoks sulama pandud. Samal ajal suhises Heiko priimusel juba teevesi ja kellaviie tee jaoks olid küpsised olemas mis olemas. (NB! Järgmised matkakorraldajad).
Kokanaadis oli Tiina. Supp oli tummine, kuum ja väga toitev. Üldse peab ütlema, et Heiko kui matkakorraldaja oli toitu korralikult varunud. Sest eks ole see ju teada tuntud tõde, et näljane inimene on tige ja õel. Meid õnneks kumbki viga ei tabanud.
Peale õhtusööki istusime lõkke ääres ja ümber lõkke olid pakkudele laotatud sokid, kindad ja sätitud märjad saapad. Mida nende omanikud hoolega keerasid ja pöörasid, et ikka kenasti "küpseksid". Marit saigi mõned sokid kohati kuldpruuniks, kohe näha, et kokkamises kõva käsi :)



Õhtu oli pikk ja lobisetud sai palju. Martin pajatas eepost oma Elbrusel käigust, et Toomas ikka teaks mis õudused teda ees ootavad. Muu loba hulgas sai tublisti Martinit noritud. Aga ega ta isegi mingi ingel polnud! Nautis täiega seda, et ise seekord matka korraldama ei pidanud ja käitus Heikoga nagu tüüpiline pahur klient.
Kõige varem läksid "pesasse" Alver ja Marit, teised istusid lõkke ääres veel mõnda aega. Lõpuks pugesime meiegi magamiskottidesse.

Pühapäev 22. märts.
Kõige varem tõusis Toomas. Tegi lõkke ülesse. Mina panin pudru keetmise jaoks lume sulama. Mingi aja pärast liitusid meiega Martin ja Heiko, siis Alver ja Marit.
Jätkus saabaste sulatamine-kuivatamine. Hakati ka tasapisi asju kokku pakkima. Kuulasime rähni ülienergilist toksimist. Imetlesime varahommikust päikest. Ilm oli jätkuvalt kena, kuigi kargem kui eelmisel päeval. Kui peakokk (Tiina isikus) ka jalad alla sai, läkski pudru vaaritamiseks. Idee lisada pudrule lihakonservid leidis tormilist heakskiitu, aga mõte panna sekka ka purk suhkruga kondenspiima jäi peaaegu et poolehoidjateta. Pudru juurde olid veel võileivad ja magustoiduks kondenspiimaga saiaviilakad, kohvist ja teest rääkimata.Kõhutäis oli sedavõrd korralik, et ette rutates olgu mainitud, lõunasöögist eriti keegi ei hoolinudki.

Tagasitee viis meid üle nõmme Kõrvemaa suusakeskusesse, kus meid ootas Tiina isa, kes seltskonna kodudesse, mõnede puhul ka lihtsalt kodule lähemale viis.
Minu poolt veelkord suur aitäh talle!

Suusakeskuses sai enne kojusõitu ka uusi retke-reisiplaane arutatud. Heiko mõte mai alguses rattamatk Hiiumaale teha võttis juba jumet . Aga eks ta ise kirjuta peagi täpsemalt.



Loodan, et Marit paneb ka mõned pildid minu jutukese juurde et oleks värvikam.

Pildid Maritilt