jääronimisvõistlused Nõmmel 21.02.09

Nonii, ma ka siin tagasi Oti tungival soovil :)



Ma juba ammu ootasin jääronimisvõistlust. Hing ihkas kasside ja kirkade järele. Ja sel laupäeval siis lõpuks see võistlus toimuski. Nelsonist olid osalejad mina, Martin, Ott, Juku, Heiko ja Toomas. Kohale jõudes tegime muidugi meile iseloomulikult kiire pannkoogi ringi enne võistlust.





Jääseina vaadates ei saanud alguses üldse aru, kus on algus, kus lõpp. Siis selgus, et rada, mida me kõigepealt imetlesime oli hoopis finaalrada. Hea oli see, et ühel osal seinast said soovijad enne võistlust käed-jalad soojaks teha.



Ja siis algas võistlus. Esimeste registreerijatena oli meil "õnn" alustada esimesena. Niisiis läksid meie poisid kõigepealt. Martin avas raja. Selgus, et traavers raja alguses ei olnudki nii kerge. Kindlasti oli raskendavaks asjaoluks ka see, et sein oli täiesti puutumata- jää oli rabe ja purikad, kuhu visuaalselt oleks nagu hea kirkasid lüüa, kukkusid kohe ära. Järgmiseja oli Ott, kes jõudis sama kaugele kui Martingi. Siis üritas Juku, kuid temalgi ei olnud värskel seinal õnne. Siis ronis aga Toomas, kes rahulikult, sujuvalt, ronis kvalifikatsiooniraja ära... Meeste kvalifikatsioonis oli viimane üritaja Heiko, kes üllatas meid. Kuigi ta pole trenni teinud, suutis ta Martinist kaugemale jõuda. Muidugi öeldi seepeale, et rada on juba sisse lõhutud ja jalakohad head... no tegelt väike eelis oli see küll.



















Siis läksid peale naised. Meie ajaks oli sein juba mõnusasti "sisse ronitud". Naisi oli 7, kellest 4 ronisid kvalifikatsiooniraja lõpuni, mina kaasa arvatud (kes koera saba ikka kergitab kui mitte koer ise :D). Rada oli mõnus, traaversiosa läks lihtsalt, kuid vertikaalsel seinal väsisid käed veitsa ära... ei oska jalgu ikka kasutada õigesti.

Finaalrada ehmatas aga küll ära. Üks koht, kus tuli tühjast august üle minna saigi minule saatuslikuks. Ma suutsin küll üle minna, puhkasin seal korraks ja püüdsin köit nuki tagant vabastada, ning siis ma läinud olingi. Naistest jõudis palgini vaid Julia. Meeste finaalis oli rebimist juba rohkem. Lõpuni jõudsid enamus neist. Tom saavutas lausa 3 koha.

Peale võistlust said finaalrada kõik proovida. Martin ja Ott ronisid palgipoolse osa ilusti läbi. Juku ronis selle ka ilma kasside ja kirkadeta ära!!!


Hea oli üle tüki aja jääd ronida. Väga tore päev oli ja tänx mõnusatele klubikaaslastele, kes selle toredaks tegid.




Pildid on siin: http://album.ee/node/18972741/50157709

Marit

Tamsalu - Neeruti Maraton 2009

Tamsalu-Neeruti Maraton toimus sel aastal siis 1.veebruaril. Nagu tavaliselt ei tahtnud ilmataat esialgu korraldajal rahulikult ette valmistada. Lund oli napilt. Aga, lõpuks hakkas ikka pisut lund sadama ja kuigi nädala algul veel sula oli, siis ähvardas maratoni pigem hoopis liigne külm.

Tahaks jälle tänada Nelsoni Klubi rahvast - kõik, kes abis olid andsid endast parima ja sekretariaat (Marit esimest korda nii suure ürituse sekretär) TPd (Arvi ja Ragnis TP ülemad, meie ülejäänud rahvas jooki jagamas) , ehitused (Tänud Ott, Riho, Martin, Margus, Arvi) , logistika (Special thanks Tanelile), ajavõtt toimisid peaagu ideaalselt. Külm oli tõesti, stardis 15-18 kraadi, hiljem pisut vähem.

Osalejaid üle ootuste palju - 650 startinut. Arvestades, et samal ajal Winter xDream, siis rohkem, kui lootsin.


Ilma sellise asjaliku seltskonnata suuremaid üritusi korraldada ei saa.

Vahur

MK 2009

Hei, natuke vaikne on siin blogis olnud, ainult Ott ikka peab oma postitustega meid meeles.

Paar posti siis minult

MK team koosnes sel aastal pea täiesti Nelsoni rahvast. Formaat ikka sama, reedel proovivõistlus, laupäeval 10/15km klassika ja pühapäeval klassikasprint. Lisaks veel abis Tartu Maratoni avatud treeningul.

Teamis siis rohkem meie omasid. Asi toimis, kõik said oma tööga väga hästi hakkama. Hea on olla ajavõtu ülem, kui kõik endast parima ja vajaliku annavad!

Aitäh Teile!

Vahur

P.S. Keegi võiks kirjutada, kuidas see ka klubilaste poolt paistis :)

"King of traverse"- 2009 aasta avapauk

17. jaanuaril sai uue hoo sisse 2009 kaljuronimise hooaeg, nagu juba viimaste aastate jooksul tavaks saanud kogunesid Eesti ronijad kokku, et sõbralikult koos ronida. Seekordne mõõduvõtmine toimus lasnamäe spordihoones ja formaadiks pikk traversi rada. Klubidest moodustati segavõistkonnad, et lõimumist hõlbustada. Iga ronija sai 1 kord ronida ja vastas meeskonnad pakkuda, kuhu on võimeline keegi ronida. Oliver rääkis naljatledes, et rajal on kolm raskemat kohta vastavalt siis rakvere, tartu ja tallinna tasemete jaoks ja sedasi see lõpuks välja ka kujunes. Rõõm oli tõdeda, et meiegi klubist oli palju osavõtjaid nii vanasid kõbisid kui ka uus generatsioon.