Huviklubi Nelson tegemised

2011-08-26T00:45:00.006+03:00

Nelsoni klubiliste 3. rattamatk, seekord Lõuna-Eestis.
Toimus 19.august kuni 21. august 2011

Vandersellide kogunemine.
Kui mina oma rattaga Tapal perroonile veeresin, ootasid Karina, Martin, Heiko ja Keit juba Tallinn-Valga rongi.Raudruuna saabudes selgus aga, et rattamatkajaid on mujaltki ning suurel hulgal ja mootoripoolne vagun oligi rattaid ning reisijaidki juba pungil täis. Seega lidusime-vänderdasime meie oma kompsude ja ratastega rongi esimesse vagunisse. Hoiatasime piletimüüjat, et Tartust tuleb veel matkalisi lisaks. Ja nii ka oli, et Tartus lisandusid seltskonda juurde Marit, Alver, Tiina ja Juku (Taavi). Mõned ratturid Tartus ka väljusid, aga sellest hoolimata oli rongis ikkagi 17 jalgratast koos omanikega. Heiko ema oli küpsetanud meile retkele kaasa imemaitsvaid punasesõstra muffineid, mis rongisõidu ajal ka tänulikult nahka pisteti. Valgas oli esimene käik Maxima toidupoodi kus sai varutud toidumoona. Otsustati, et enne trassile minekut sööme, aga et eine oleks eksootilisem, siis läksime selleks Lätti ehk täpsemalt Valka . Ning peale lõunatamist suundusimegi esimese ööbimiskoha poole, milleks oli Pehmejärve ääres asuv Kautsi onn. Kui olime õnnelikult laagripaika jõudnud, siis tekkis Tiinal, Karinal ja Taavil soov minna ujuma. Lähim ujumiskõlblik järv oli mõne kilomeetri kaugusel, järve nime olen kahjuks unustanud. Ülejäänud rahvas jäi laagrisse toimetama. Püstitasime Maritiga koos telgi, Heiko pani söögi ja kohvi valmistmiseks vee priimusega keema. Marit ja mina hakkisime salatit. Kui supelsaksad tagasi jõudsid, said makaronid Bolognese katmega kah just valmis. Õhtul istusime onnis lõkke ümber. Mängiti kaarte ja lobiseti niisma. Kui aga telkidesse magama läksime, siis juba tibas kergelt vihma.
Laupäeva hommikuks oligi vihm täie hoo sisse saanud ja seega tuli nii ennast kui varustust üritada võimalikult veekindlalt pakkida. Selgus , et mitte ainult kanuumatkal pole suured mustad prügikotid hädavajalik kraam, vaid rattaretkel samuti. Hommikupudru valmistasid Karina ja Tiina.Karina ei olnud küll varem mitmehelbeputru keetnud, ta nimelt ise seda putru ei söö, aga valmistamisega sai ta küll hästi hakkama. Pudrule “silma” panime Mariti ema mõnusat marjadzemmi. Laupäevane tee kulges mööda kuppelmaastikke ikka viuhti mäest alla ja siis vaevaliselt pedaalides teisest taas üles. Igatahes mina ja Marit ei suutnud päris mitut küngast ratta seljas ületada vaid kõmpisime ratast käekõrval lükates jalgsi tippu. Mille kohta Taavi arvas, et meie rattaga läbitud kilomeeritest pärast päris mitu peame maha kärpima. Antslasse saabudes olid kõik nii läbiligunenud ja külmunud, et tegime burksi- ja kohvipausi. Küll kuum kohv oli hea, tops soojendas käsi ning kohv ise lõi vere reipamalt käima. Ja taas teele, nüüd siis Põlva poole. Põlvas jällegi söögikraami kokkuostmise koht. Aga et tegemist oli taasiseseisvumispäevaga, siis otsustati sefiiritort osta ja sokutati see Martini pakikale. Martin sellest vaimustuses küll ei olnud.Aga talle au andes sai ta tordi Kärsa külla transamisega ideaalselt hakkama. Põlvast väljudes avastas Marit, et tal rattal tagumine rehv tühi. Meesterahvaste puudust meie seltskonnas polnud, nii et läks kohe remondiks. Kui mitu naist ühte kööki söögi tegemise ajal hästi ära ei taha mahtuda, siis nüüd selgus, et samamoodi ei sobi mitu meest ühte ratast lappima. Ausalt, riid polnud enam sugugi kaugel. Nägeleti ikka korralikult.Töövahendite nappuse tõttu jäi kahjuks rehviparandus ikkagi poolikuks ning jätsime Mariti, Juku ja Alveri Tanelit ootama, kes pidi neile vajaliku võtme ostma ja tooma. Meie kihutasime Kärsa poole, et seal saun küdema panna ja õhtusööki valmistada. Mingi aeg jõudsid ka mahajäänud ööblasse järgi.Seekord olime kokanaadis koos Tiinaga ja menüüs seljanka. Kõht oli kõigil hirmus tühi ja hoolimata sellest , et purgisupp 3 minuti seljanka ei sattunud just parim valik olema sai supp ikkagi kähku otsa. Magustoiduks sefiiritort ja lõkkeleegil kärsatatud vahukommid.
Sauna juures oli vaablaste pesa ja need olid ikka päris pirakad elukad. Üldse on Lõuna-Eestis kõik kuidagi rammusam. Kui vihm siis ikka tihe, kui vikerkaar siis juba topelt ja kui on vaablased siis kohe massiliselt.
Sauna kütmise eest hoolitsesid väga kohusetundlikut Mari ja Keit. Mari iga natukese aja tagant märkis, et huvitav miks küll korstnast üldse suitsu ei tule ja Keit siis muudkui lippas puid alla toppima. Saun sai korralikult kuumaks, aga kuna päev oli väga pikk ja kurnav olnud siis kadus rahvas peale pesuskäiku väga kähku aita tudule.
Kui laupäeva hommikul sai rataste selga ronitud täpselt plaanitud kellaajal ,siis pühapäeval magasime kõik rõõmsalt sisse. Heiko ja Tiina tegid traditsioonilist matkasööki - kartuliputru konserviga ja tänu Tiina rikkalikele kokanaadi kogemustele sai puder paraja paksusega ning maitsev. Asjad oli vaja siva kokku pakkida ja teele jälle. Enne sai veel aida juures rahvas grupipildile püütud ja lahkeid võõrustajaid Tanelit ja Marit tänatud. Martini soovil läksime Võnnu kirikut kaema ja ennnäe seekord oli tegmist täiesti toimiva kirikuga, teenistus parjasti käis. Võnnus lahkusid meist Tiina ja Taavi. Tiinal oli vaja jõuda mingile olulisele kokkutulekule.Allesjäänud võtsid suuna Kavastusse. Kavastus sõitsime parvega üle Emajõe vee, üle vee ja lainete. Teisel kaldal tegime lõunapausi ja suur hulk herilasi arvas heaks meiega ühineda. Siis ootasime sinna ka Tanelit, kes Karina mahaunustatud pusa järgi tõi. Kavastust suund Luunjale. Luunjas tuli Taavi rahva sekka tagasi ja väntasimegi Tartu poole. Seekordne matka lõpp oli eriti efektne, sest raekoja platsil oli just miskine muusikafestival ja meie matk lõppes söögikohas Suudlevad Tudengid suisa pasunakooride saatel. Kui ülipidulik eine söödud hakkasime Tartu vaksali poole kõndima ja sõitma, välja arvatud
Taavi ja Keit , sest nemad sõitsid Rakverre Taavi autoga.
Tapale jõudes jäid Karina, Martin ja Heiko oma transat ootama, mis neid koju viiks aga mina juba õnneks olingi kodus.
Tänu matka korraldamise eest kuulub seekord Heikole, rahvas jäi tõesti väga rahule ja Heiko oli ise ülimega tubli, arvestades, et tal käsi tegelikult haige.Martin tunnustas ka Alverit vastupidavuse eest.
Kokku sai läbitud pea 200 km.

2011-06-06T19:22:00.003+03:00

Karula laager 28-29 mai 2011

Laupäev, 28. Mai

Viis inimest (Keit, Martin, Tiivi, Juta ja Karina). Üheteist paiku startisime Karulasse. Enne sinna jõudmist tegime väikese poe peatuse. Kohale jõudes oli juba üks telk püsti. Martin ja Keit asusid meie omasidki üles seadma. Kui telgid püstitatud, riided vahetatud ning köied üles viidud, asusime ronima. Vaikselt hakkasid teisedki saabuma. Peagi ühinesid ka nemad meiega.

Peale mõningaid tunde ronimist läksime Viljandisse süüa ostma. Kõhud täis, jätkasime ronimisega.

Üles oli seatud ka nn ahviraudtee, kus siis sõita sai. Ka Keidul oli soov sõita. Kahjuks ei saanud Martin üksi Keidu üles vedamisega hakkama ning vajas Karina ja minu abi.

Kaheksa paiku õhtul otsustasime teha jalutuskäigu järve äärde. Käega katsudes tundus vesi piisavalt soe. Martini keelust hoolimata läksime ujuma. Lõpuks otsustas ka Martin meiega liituda, vaid Keit jäi kaldale kõht kõveras meie üle naerma.

Hiljem sai istutud lõkke ääres ning saunas käidud.

Pühapäev, 29. Mai

Ärkasime kell seitse. Karina oli oma saiakesed välja jätnud ja leidis nende seest sipelgad. Peale hommikusööki ronisime veel veidi.

Inimesed hakkasid vaikselt lahkuma. Pakkisime enda asjadki kokku ja enne ühtteist võtsime suuna Viljandisse. Meil oli plaan käia lossimägedes. Viljandis oli parasjagu koertenäitus.

Teel koju hüppasime läbi Mamma talust. Sel ajal kui Martin sees passis vaatasime meie Jutaga kutsikaid, Keit jalutas niisama ning Karina sai lõpuks õppida oma kunstiajalugu.

Umbes kahe aeg jõudsime tagasi Rakverre.

Meil vedas ilmaga, lubati küll vihma, aga oli koguaeg päikesepaisteline kuid pisut tuuline.

Kirjutas Tiivi

PILDID: http://www.snap.ee/user/Tiivi/album/karula_28_29_05_2011

2011-04-27T01:44:00.003+03:00

Kanuumatk 22.-23. aprill 2011Valgejõel.

Reede hommik, 22.Aprill, päike paistab.

15 inimest (Martin, Heiko, Tiina, Marit, Alver, Rauno, mina, Keit, Juta,
Helen, Tom, Madis, Mikko, Janar ja Alik) seisavad Valgejõe kaldal.
Kätte oli jõudnud päevakene, millal alustame Martini poolt korraldatud kanuumatka.
Kusjuures, ega Martin seda matka ise nii väga orgunnida tahtnudki, kuid
Juta käis talle peale nagu paha uni ja kui Juta ka soodsalt kanuud välja rääkis, siis ülejäänu oli
vormistamise küsimus.
Tavapäraselt ei saanud me jälle jõele sellel kellaajal nagu plaanitud, aga vähemalt ikkagi saime.
Süüdistada tuleb selles Jutat, kes küll kanuurentijale mainis, et osad kanuud on mehitatud
kolme persooniga aga ei märganud seda mainida, et need kolmandad isikud ka
mõlasid vajavad. Aga see se(i)gadus oli hõlpsalt, kuigi mõnetise ajakuluga lahendatav.
Esmapilgul tundus, et tuleb imeliselt tore, mõnus ja kuiv päev kõigile.
Paraku sai jõevee temperatuur siiski üle kontrollitud.
Matkal olevat kaks väikest pesamuna Keit ja Alik suutsid koos Heikoga kanuu ümber
ajada, Jõevälja sauna silla juures.
Õnneks oli lähedal ka meie kangelaslik matkajuht, kes hüppas põlvist saati vette
ja hoidis ära ka kahe teise kanuu ümbermineku, ühes neist
sõitsid Mikko, Janar ja Madis ning teises Marit, Rauno ja Alver.
See kõik toimus enne seda, kui mina ja Tiina suutsime kaldale randuda.
Aga kuna meil Tiinaga oli kõige tühjem kanuu, siis tehti see rutuga kottidest vabaks,
ning Martin ja Tiina sööstsid suure kiirusega teisele poole silda poiste varustust päästma.
Vedas, et enamus kraamist siiski korralikult kanuu alla kinni oli jäänud.
Kahjuks siiski Keit kaotas ühe kummiku ja termose. Heiko peab kuludesse kandma
prillid ja fotoaparaadi koos väärtuslike ja asendamatute fotodega.
Siin kohal ütleks poistele Friedrich Nietzshe sõnadega "Kõik, mis ei tapa, teeb tugevaks."
Sillal sai lõdisevad noormehed väledalt topitud kuivadesse riietesse. Seda kõike
tänu Maritile, kes nobedalt kottidest kuiva varustust välja tõmbas.
Hea on ka see, et kogu matkaseltskond oli poiste kanuu ümbermineku ajal suht lähedal.
Seega abi ei olnud kaugel.
Päev aga jätkus tempokalt.
Minul ja Tiinal tekkis laulutuju ja me laulsime kõvasti ja valesti nii, et terve jõgi kajas meie
mööda laulmisest.
Oligi aeg sealmaal, et paras hetk pidada lõunat. Olime jõudnud Sika metsavahi eluaseme juurde.
Lõunasöögi aegu paistis, et kisub vihmale, nii
otsustasimegi Tiinaga oma päeva lõbusaks muuta ning disainisime glamuursed vihmakeebid,
algmaterjaliks suured prügikotid. Kahevärviline kile osutus vägagi tänuväärseks materjaliks
ja neist üha uusi ja uusi mudeleid välja võludes suutsime päris pikka aga rahva tähelepanu
köita.Vihmakeebid valmis ja sõit võiski jätkuda. Peagi jõudsime kohta, mis oli imeline ööbima jäämiseks
ja asjade kuivatamiseks. Lõke sai püsti ja kütet varusid kõik see mees ja naine ning poiss nii usinasti ,
et jätkus lausa hommikukski .
Õhtusöök oli tänu Mikkole tavapärasest matkaeinest erilisem, sest ta oli varunud väga
põnevat vardasse pistmise kraami, mida enamik polnud ilmselt kunagi elus veel proovinud. Aga selgus ,
et täitsa söödav, isegivõiks öelda, et lausa suupärane.Toit oli valmistatud, kõht täis söödud ja mõni
sõna juttugi aetud, kuid päev oli siiski oma töö teinud, väsimus murdis ja oligi uneaeg käes.

Laupäeva hommik, 23. Aprill ja mitte nii päikesepaisteline hommik kui eelmine päev.
Hommikupudru kallal toimetas peamiselt Helen. Puder sai suht kähku otsa, järelikult maitses.
Keha kinnitatud ja laager kokku pakitud, saime plaani päraselt kell üheksa jõele.
Jõgi oli seekord tunduvalt ägedam kui eelmisel päeval.
Rohkem oksi teel, kust alt läbi sõita või millest üle sõita. Kindlasti peaks mainima,
et ka vool oli tugevam ja peale Peterburi maantee silda eriti kärestikuline.
Jõele ja seal olevatele takistustele vaatamata võis öelda, et kõik olid kuidagi uskumatult kuivad.
Aga enne õhtut ei tasu kunagi hõisata.
Kõik kanuud ja ainus süsta ( Tom ja Helen)olid eespool juba läinud, kui me Tiinaga taga
uimerdasime ja lausa seisime kaldal, et Tiina saaks rahulikult telefoniga rääkida.
Kui kõne peetud võtsime kanuule suure hoo sisse ja üritasime kaotatud
vahemaad tagasi võita. Aga tark ju ei torma! Ja siis oligi tulemus käes. Lahemaa rahvuspargi
lähedal keerasime kanuu kummuli ja nii õnnetult, et ise jäime kuuse külge kinni.
Võitlesime kuuse okstega, et ennast vabastada.
See võttis ikka hea mitu minutit. Ja siis kui pilk sai jälle
Nõmmveski poole pööratud nägime kuidas kanuu ujub suurel kiirusel allavoolu. Nii hakkas võidu
ujumine,et kähku kanuule järele jõuda. Meil vedas. et kanuu jäi vee all oleva
puu taha korraks toppama, nii et saime pageja kätte.Aga meil puudus kallas mille peale kanuu tõmmata,
et vesilastist vabaneda. Nii ei jäänud muud üle, kui üks ühele poole kanuud, teine teisele poole kanuud ja
ujusime reipalt edasi. Kuid siis lõpuks nägime siiski väikest võimalust mingis porimülkas, kus saaks kanuu
veest tühjendada. No see oli raske tegevus, ( kohenäha et jõunumbrid ei ole siiski naiste
kõige tugevam külg),õnneks aitas meid loogiline mõtlemine ja kasutasime ära voolu
jõudu ja oma keha massi et kanuu ümber keerata.
Saime kanuu tühjaks ja siis siva oma asju päästma, mis veel päästa andis.Õnneks oli Martin eelnevalt
mu hästi välja koolitanud, kuidas pakkida matkakotti, sest minu asjadega kott oli
veel ainuke, mis vees ulpis. Kui kott käes siis veel paar tõmmet ja jõudsime juba matka lõpp-punkti
Nõmmveskile teiste matkaliste sekka. Kes meist absoluutselt puudust tundmata askeldasid, tassisid veste,
mõlasid ja kanuusid. Selgus ka, et eelmisel päeval ebaõnnestunud tüürimees Heiko oli seekord oma oskusi
tublisti parandanud ja Aliku ning Juta kuivalt pärale toimetanud.
Ja meie vahva adrenaliini rohke seiklus saigi kahjuks läbi.
Siin kohal võiksime Tiinaga järgmisel kanuumatkal meeles pidada hollandi filosoofi Spinoza poolt öeldut:
"Kui me hindame õigesti oma jõudu ja võimeid, siis näeme selgelt, mida peame tegema oma eesmärgi
saavutamiseks.
Teisest küljest aga, teades oma puudusi ja jõuetust, mõistame, mida peame vältima"

Kokkuvõtvalt peab nentima, et jällegi üks igati meeldejääv ja hästi kordaläinud üritus Nelsoni klubis.
Ja kuigi osa matkalisi polnud meie huviklubist ei ööd ega mütsi kuulnud sulandusid nad seltskonda kenasti
ja ehk kohtab neist nii mõndagi teinekord veel meie seltsis rändamas.

Triin ja J.

Eesti Kaljuronimise Karikasari 2011 I etapp

2011-04-21T14:20:00.002+03:00

Meie klubist võistlesid Martin ja Karina. Karina tegi eriti tubli tulemuse, saavutades naiste arvestuses teise koha.

Tulemused-kokkuvõtted ja pildid on CRUXi kodukal.

Türi-Tori kiirlaskumine 2011

2011-04-17T23:16:00.003+03:00

Nagu kõik suured, maailma alustalasid liigutavad sündmused saavad alguse juhusest, ühest sõnakesest või kellegi peas sündinud ideest, tekkis ka mõte minna Türi-Tori maratoni sõitma täiesti juhuslikult ja kogemata ühe Otiga peetud jutuajamise käigus. Tagusime rauda, kuni see veel tuline oli, kõhkluste ja kahtluste jaoks aega ei jätnud – Ott regas meid võistlustele, mina sebisin majutuse. Ragnisega sai kanuutranspordi ja tagalatoetuse osas kokku lepitud ning siis ei olnud rohkem kui kuu aega muud teha kui vete lahtiminekut oodata. Ja siis veel üks nädal, sest jääolude tüttu lükati võistlust ühe nädala jagu hilisemaks.
Natuke meil matkade ja veemaratonidega kogemust on. Igatahes ei kulutanud me reede õhtul Maaritza külalistemajas liiga palju aega varustuse kokkupanekuks. Tegime Otiga poetiiru ja seejärel saime asuda olulisema võistlusettevalmistuse juurde. Nimelt on üks eesti tipp-aerutajate meeskond oma treeningukava ja ettevalmistustsükli interneti vahendusel kõikidele nähtavaks ja järgitavaks teinud. Sestap tegime meiegi kerge lihastoonust tõstva harjutusteseeria kilose „Kagor“ kaubamärki kandva hantliga. Tõesti – õlleaerutajatel on õigus – iga järgmine kordus harjutusteseerias oli eelmisest kergem, ilmselgelt tuli jõudu juurde.
Treeningukoormuse kõrval on oluline ka õige toitumine – sestap kuulusid menüüsse hõõguvade süte kohal küpsetatud vorstid ja lihaviilakad. Ühed paksemad lihatükid aga ei nõustunudki ära küpsema, läksime enne magama ära kui need piisavalt söestunud olid.
Järgmisel hommikul tõmbasime kohe kalipsod selga, loopisime kohustusliku varustuse ja hunniku Snickerseid kotti ja sõitsime Veski-Sillale.
„Veel ei koitnud, kuid lollidemaal kees juba elu,“ see klassikalise kirjanduse tsitaat kõlbab suurepäraselt ka siin kasutada. Mudast lirtsuv jõekallas oli kõikvõimalikke ujuvaluseid üsna täis. Tassisime oma punase kanuu ka teiste sekka, riietusime klubivestidest lahti ja päästevestidesse kinni ja vaatasime esimesi startijaid. Mõnigi paatkond kõikus vägagi paljulubavalt juba kohe pärast starti mingi puuoksa alt läbi sõites. Kahjuks ujujaid näha ei õnnestunud, enne pidime ise veele minema.
Stardist saime minema, puuoksast ennast segada ei lasknud, vool oli ka kena ja käed veel väsinud polnud. Andsime siis rõõmsalt hagu. Üsna kohe jõudsime järele neile meestele, kes olid ööbinud samas majutusasutuses kus meie. Vennad vehkisid hirmsat moodi mõladega, oli suisa ülbe tunne hästi rõhutatult sujuvate ja kergete aerutõmmetega teisest paadist mööda minna.
Türil oli esimene veskitamm – seal juures ootas ka fotokaga Ragnis, kes vehkis kätega ja karjus, et me tema poolt sõidaksime. Aimasime halba – Nelsoni traditsioonide kohaselt tähendab sellises kohas fotokaga ligimeelitamine enamasti suurt ujumisvõimalust. Läksime teisest servast ja pidime seetõttu tegema tülika slaalomi mingi võsa ja saarekeste vahel. Kaotasime natuke aega.
Särevere silla peal oli jälle Ragnis juba ootamas. Saime esimese tagasiside oma tempo kohta – nimelt olime meist 7 minutit varem startinud raftile 4 minuti võrra järele jõudnud. Torisesin Otile, et nüüd siis leiti tigu, kellega meid võrrelda ja andsime mõladele takka.
Mõistagi saime selle rafti kohe kätte ja ees oli vaateulatuses veel päris mitu kanuud, keda püüda, liiatigi kui igast varemstartinud paatkonnast möödumine tähendas head tempot ning tõusu edetabelis. Niimoodi jõudsime Laupa sillale, kus taas Ragnis, Mari ja minu vanemad olid ergutamas. Silla taga oli ka vana paisukoht, läksime sealt kenasti alla, sest säärase publiku ees ujumine nõudnuks hilisemat seppukut nüri juustunoaga.
Pärast Laupat ei olnudki enam pikk maa esimesse kontrollpunkti Jändjale. Ragnis oli seal ees, aitas kanuu üle tassida ning pakkus oletuslikult meile üsna head kohta. Hiljem vaheaegadega Excelis mängides selgus, et olime tõepoolest kolmandal kohal. Samas oli seal esimese ja neljanda kanuutiimi aegade vahe 1 minut ja 1 sekundit ehk siis kuni esimese KP-ni sõitsid kõik täiesti võrdselt.
Jändjal panime kanuu kiirelt uuesti veele ja saime seeläbi veel vähemalt kahest enne meiega koos sõitnud kanuust ja ühest süstast mööda. Too punane kahekohaline Perception jõudis meile kuskil küll taas järgi, kuid siis jäid nad üsna pikalt meie ees sõitma enne kui tasapisi mingi vahe tekkis. Kuskil sealtmaalt hakkas ka suitsunälg tekkima. Nõutasin toetustiimilt, et nad järgmises KP-s tooksid mulle jõe kaldale mu vesti. Siis oleks suitsu saanud, pakk oli vesti taskus.
Tunde järgi üsna sama tempot hoides jõudsime Kurgjale. Selle aja peale oli juba tekkinud päris võistluse tunne. Kommenteerisin Otile mingi hetk, et varasematel Võhandutel pole küll veel sellist juhust olnud, et suisa üle kolmekümne kilomeetri järjest enne esimest puhkepausi maha sõidame. Kurgjal tulime enne veskitammi kaldale, tõmbasime kanuu üle ja võtsime taas väikese ampsu ja juua. Imeliselt hea teenindusena tekkis meie juurde üks proua kuuma tee termosega – ei öelnud me ka sellest ära. Eelmainitud tegevuse käigus nõudsin ma Ragniselt ka oma vestitaskust suitsu, kuid kuna Mari oli arvanud, et ma tahan vesti selga panna ja selle taskud tühjaks teinud, siis mingit suitsu seal ei olnud. Rax kostitas mind siis oma taskust, nagu ka edasistes vahepunktides.
Kogu see tegevus Kurgjal toimus muuseas väga kiires tempos. Nimelt oli siis juba eelmisest punktist vaheajad tulnud ja teada, et me sõidame oma klassis päris kõrgel kohal. Loobusime supist ja litsusime edasi. Hilisem vaheaegade uurimine kinnitas – olime kolmandal kohal, ees oli hilisem võitjapaar ja üks segade paar. Kõplasime siis kähku minema, kokku ei võtnud see peatus üle viie minuti.
Suurejõele ei olnud palju maad, mõlasime sinnani ära ja tegime enne silda söögipeatuse, mis Kurgjal ära jäi. Eelmisel õhtul valmistehtud võileivad olid head, termosesse tehtud lahustuv koht oli see-eest ilge solk. Ega ei saanud ka pikalt peatuda, hiljemalt viie minuti jooksul hakkas lihtsalt neetult külm. Külm oli nagunii ka jõe peal. Koht seal oli meil viies. Pärast sööki sõitsime silla tagant tammist üle ja ees oli kõige pikem ja tüütum jõelõik – Suurejõelt Jõesuusse kakskümmend kolm kilomeetrit. Lohutasime ennast sellega, et üle poole maratonist oli juba läbi, kuid sellest hoolimata andis sel hetkel juba väsimus tunda. Külm oli ka. Suurejõel olin õhukesed kindad paksemate vastu vahetanud, aga läks omajagu aega, enne kui uuesti näpud soojaks said. Umbkaudu poolel teel kahe KP vahel läks üks kanuu meist jõe peal mööda. Nüüd oli meil neid kade vaadata – tüübid nagu ei teinudki õieti tööd, aga libisesid siidiselt eest ära meie pingutusi märkamata. Loobusime nende püüdmise üritusest ja nähes, et taga pole kedagi tulemas, nõudsin peatust kaldal, puu taga käimiseks. Puu tagant tagasi tulles nägin möödumas kurjakuulutavalt musta Crafti logoga süsta. Sügasin kukalt ja mõtlesin – kas on neid Craft-karboone rohkem kui üks või on Indrek oma sõiduriista välja laenutanud. Kuidagi ei tahtnud pidada võimalikuks, et Indrek ise meid alles nii hilja kätte saab. Hiljem selgus, et sunnitud supluse läbi tõesti tohtrihärra ise meist nii hilja ja rahulikus tempos möödus.
Jõesuus hakkas juba enne silda korralikult lainetav kärestik pihta. Ragnis hõikus silla pealt, et eesolijaga on vahe üsna väike, tehku me see tasa. Noh, me ei võtnud seda isegi alguses väga tõsiselt. Pisut hiljem koukisin ma aga korraks telefoni välja, vaatasin kella ja teatasin Otile, et meil on võimalik lõpetada alla kaheksa tunni, Tegelikult polnud mul siis täpset ülevaadet olukorrast, aga motivaatoriks see kõlbas ja õnnestus veel kuskilt natuke jõudu lisaks leida. Lõpus tuli ikka juba üsna tihti kätt vahetada. Kärestikulainetes saime vahepeal üsna lähedale meist enne Jõesuud möödunud paatkonnast, kuid siledamatel lõikudel võtsid nad jälle eest ära minna. Nii mitu korda. Kaart oli ees Oti juures ja sestap hakkas minus lõpus ka mõningane soovmõtlemine maad võtma. Iga kõrgemat kohta vasakkaldal arvasin ma juba Tori põrgu olema ja eks ma pettusin ikka päris mitu korda enne kui siis tegelikult ka põrguga kohakuti saime.
Finiš oli ca paarsada meetrit Tori sillast allpool, sest algses finišipaigas Randiväljal olla suured rüsijää kuhjad kallast ummistamas. Ragnis meid juba ootas, tulime sisse, lõõpisime paar sõna ajavõtu Märdiga ja koristasime ennast Klaara-Manni sauna. Ragnis vandus kurja, sest tema oli läinud esmalt Randiväljale, teadmata finiši lähemaletoomisest midagi. Imestasime pisut, sest vastav kaart oli ju meile eelmisel õhtul ju ometigi antud. Kaart oli ka täitsa olemas – minu päästevesti seljal, numbri kiletaskus, kuhu Ragnis oli selle kinnitanud sel ajal kui ma hommikul kalipsot selga venitasin.
Tulemuseks siis kanuude arvestuses kuues koht, üldjärjekorras 25. Hilisema oleksoloogia ja edetabeli uurimine ütleb, et:

eraldistart on nõme
viiendast kohast jäime maha ainult 5 sek, see vahe oli sellel distantsil pigem juhuse asi. Minutijagu võtsime neilt Jõesuu vaheajaga võrreldes tagasi nagunii.
kolmas koht sõitis süstaaeruga – seda ei saaks ka päris kanuuks pidada.
Kaotus võitjale 25 minutit – kordades vähem kui senised Võhandud, kus võitja on meist ikka tunde kiirem olnud. Seega vähemalt sel võistluses suutsime olla täiesti konkurentsivõimelised.

Praeguseks on juba igasugused valutavad kohad valutamise peaaegu ära lõpetanud. Väsimus ei ole ka enam nii suur, et üldise laiskuse taustal kuidagi eriliselt tunda annaks, ütleme siis nii, et Võhandul näeme, raisk!

RaftiSpa 2011

2011-04-11T14:40:00.002+03:00

9.04.2011 avati taaskord Nelsoni RaftiSpa. Ilm oli võrdlemisi karge, jäine tuul ja esimese sõidu ajal hunnik pilvi. Õnneks järgnevata sõitude ajaks tuli päike välja ja jõe kallaste vahel ei pidanud kringliks külmuma. Kahjuks polnud jalakestega midagi peale hakata, need loksusid terve päeva külmas vees...parvejuhi rõõmud ilmselt (teatavasti on parve tagumine ots lahtine..mõni küll arvas, et tegu on talviste lisakilodega, mis parve otsa vette surusid). Parvejuhtideks Ago, Tanel ja mina, lõpuks ajas ka Vahur oma lateksülikonna selga. Sõitjaid sai kokku kolm raftitäit. Sõidud möödusid küllaltki sujuvalt, ainult üks verine huul ja sinine silm. Parvejuht Tanelil õnnestus korra paadist kaduda :), ta ise ehk oskab paremini seletada mis täpselt juhtus, keegi teine ujumas ei käinud. Kokku sõitsime kolm otsa, ühe otsa pikkus umbes 20 minutit, olenevalt sõitjate tublidusest. Paistis, et kõik osalejad jäid rahule.

2011-03-02T21:29:00.002+02:00

Otepää MK 2011, juunioride MM ja Tamsalu-Neeruti maraton. 3 in1.

Klubirahva tungivatele soovidele ja nõudmistele vastu tulles, siis kirjatükk nelsonlaste imelikest ja vähemimelikest juhtumistest Otepääl. Minule omaselt ei keskendu ma mitte kronoloogilisele täpsusele, vaid nagu enamasti ikka, kirjutan rohkem emotsiooni pealt.

Rahvast kogunes siitnurgast ja sealtnurgast Otepääle kokku. Et minul siis MK Otepää etapi korraldamise juures abiks olla juba kolmas aasta, aga osadel veelgi pikem aeg, siis ega seekordsel ajavõtutiimi bossil Timo Õunal meile reedel, 21. jaanuaril midagi väga uut ja väga põhjapanevat öelda polnudki. Vanad olijad teavad ise kus, mis ja kes ja õpetavad uutelegi. Küll aga oli uudistamist “tutikas “võistluskeskuses ja uuenenud staadionil. Seekord oli majutuskoht kesklinnas - väga super.

Seoses sellega, et Maritil oli käsi haige, sai minu uueks paariliseks kiipimisel Karina, vastutavaks päälikuks jäi Ott, nagu varasematelgi aastatel. Marit oli finišis numbreid ütlemas ja Laura numbreid kirja panemas. Tanel ja Heiko stardis kuulsustega poseerimas :) Liis tegi midagi ääretult olulist, aga ma enam ei mäleta, mis see just oli. Aga oli tähtis töö igatahes.

Maritil oli kaasas ka igavene ports Viru maratoni stardinumbreid, mis oli vaja kokku voltida ja ümbrikusse pista. Õnneks oli Marit varunud piisavalt motivatsioonimaterjali - Kirsi hõõgveini näol. Nii, et voltimine läks lausa lennates ja nägude õhetades. Martin ja Karina moodustasid nii tegusa tiimi, et vaevalt ükski hiina päritolu massin nendega võrdselt numbreid voldiks ja pakendaks.

Loomulikult sai ka saunatatud nagu ikka ja alati MK ajal. Korraliku “sauna” sai ka Karina, kui Tanel talle andis eriülesande saunas ahjule tuld juurde lisada, no ja Karina kasutas selleks miskeid õhukesi voodrilaudu, mis käitusid nagu laenu leib, see tähendab põlesid suht siva ära. Nii, et kui Tanel läks kaema, et kas saab juba Leilit võtta, siis hetke pärast kostis King Kongilik möire. Ahjus olevat tuli kustunud. No oma leili me saime lõpuks siiski kätte. Nii, et ei miskit katastroofilist. Aga Tanel on ilmselgelt olnud liig suures vaimustuses nõukaaegsest filmist “Naine kütab sauna” Ita Everiga peaosas. No siis olid hoopis teised ajad ja hoopis teistsugused naised.

Karina, Martin ja mina tegime ka ühise suusasõidu. Vahuril on õigus – meie vanuseid inimesi (siis minu ja Vahuri vanuseid ) treening mitte ei arenda vaid väsitab. Kuidagi ei suutnud noortega sammu pidada, aga ehk oli ka asi selles, et nemad sõitsid vabastiilis aga mina vaid klassikat. Sammud seega erinevad.

Tänavune aasta oli aga eriline veel selle poolest, et kohe 26. jaanuaril algas juunioride ja U23 MM, kus jällegi ajavõtumeeskond vajalik oli. Tiimijuht taas Vahur ise.Turvamehed kes meid MK etapi ajal veel kahtlustavalt seirasid, said juunioride MM-i ajal juba päris headeks tuttavateks.

Osad meist, näiteks Martin, Ott, Marit, Sixtengi pidid küll mõnda aega kas töö - või koolikohustusi täitma. Aga Heiko ja mina olime suurvõistluste ajaks lausa puhkuse võtnud. Ühe korra sai ka Heikoga koos suusaradasid mõõdetud. Heikoga sai rahulikumalt suusatada ja sestap võtsime ka pikema maa sõitmisks ette.

MM-i ajaks saabus nelsonlastele appi ka üks värskendavalt energiline ja väga lahe inimene, nimega Helle, aga reageeris ka hüüdnimele Siilike. Momentaalselt haakus ta meie suht jabura kambaga, nii et tundus nagu oleks ta juba aegade hämarusest alates nelsonlastega koos olnud. Nutikas, vaimukas ja asjalik, mine või koos luurele! Tore oli seegi, et ka Teesi leidis õppimise ja töö kõrvalt meile aega appi tulla.

Kui MK-l kulges meil ajavõtu poole pealt kõik lausa ideaalselt, siis MM-il tuli väike vonks ka sisse, õnneks selline mis klaarus nii, et see kuskil suuremat kõlapinda ei tekitanud, küll aga väike paanika meie endi hulgas. Pean silmas ühte kadunud alust kiipidega.

Eraldi peab peatuma sellel kuidas Martin 27. jaanuaril pidus käis ja siis toidumürgituse sai. Nimelt pakuti ööklubis Comeback tasuta mahla, mida oli täiendatud “mingi lisaainega” mille vastu siis Martini organism protestima hakkas ja protestis kuni järgmise päeva pealelõunani. Martin jällegi peab “tänama” Heikot, kes talle ohtralt seda salakavalat jooki lauda tassis.Kohe nähe, et vanad sõbrad!

Hommikul sai Martinile igasuguseid häid nõuandeid jagatud, tervise parandamise asjus. Enamik neist klassifitseerus küll rubriiki - tagantjärele tarkus. Aga kui lõunaks polnud Martini välimus ja enesetunne märkimisväärselt paranenud, sai ka suurimatel norijatel nokkimise isu otsa ja hakati juba pai tegema ja lohutama.

Sai seda kurikuulsat kohta Comeback, siis 30. jaanuaril isegi väisatud ja hullupööra tantsu vehitud, aga minust veelgi vingem tantsija oli Mari, kes päevavalguses selline väga malbe ja vagur näis aga ööklubis muutus tõeliseks tansuässaks.

Enne ööklubitamist mängisin esimest korda elus Aliast, milles mul küll väga hästi ei läinud .Juku oli nii hea sõnaseletaja, et ma suht kiirelt ära arvasin millega tegu, aga paraku ei suutnud ma samaväärselt säravalt Jukule vastata. Aga noh, see oli ju ainult mäng, mis ei käinud isegi raha peale rääkimata mõisast.

Ka sellel nädalavahetusel sai sauna tehtud, aga mehed millegipärast loopisid seekord nii kõvasti leili, et mul pidid kõrvad pea küljest kõrbema. Aitas vaid ülehelikiirusel pagemine.

Paraku pidin ma juba esmaspäeval 31. jaanuaril tööl olema niisiis lahkusin pühapäeval väga varakult Otepäält. Kuuldavasti oli klubirahval ka esmaspäeval väga lõbus, aga sellest võivad juba teised kirjutada.

Ja kohe krapsti Tamsalu-Neeruti maratoni juurde.

Tamsalu-Neeruti maraton toimus siis 06.veebruaril. Mina sõitsin Tamsalusse erinevalt eelnevatest aastatest, seekord rongiga ja tegelesin just orienteerumisega, et kuskohas küll see spordihoone võiks olla, kui minu juures peatus auto ja Tanel kutsus mind lahkesti kauplusetiirule. No sellel tema lahkusel polnud altruismiga küll mingit pistmist, sest tegelikult oli Vahur andnud talle korralduse veepütid ära kasida ja tal oli plaan mind selle töö juures lihtsalt ära kasutada. Aga paraku hakati mind sekretariaadist otsima ja nii ma sinnapoole suundusingi. Minu suureks kurvastuseks oli sinna jõudes kõikidel juba käed ja jalad tegevust täis, nii et olingi töötu. No minu jaoks pole sellises olukorras loomulikult midagi uut. Nii ma siis jõlkusingi mööda platsi ja vahtsin silmad pärani suusarahva kirevat seltskonda. Mingil hetkel siiski arvati , et mind ikkagi on appi vaja ja nii ma alustasingi diplomitele kleepsude kleepimisega, millest hiljem kujunes minu põhitöö, vahepeal aga aitasin ka stardimaterjalide väljastamise juures. Sekretariaadis möllasid Marleen, Tiivi, Marit ja Käts. Õues panid aegasid kirja Tiivi, Marleen ja Juku.Sinises soojakus istusid mugavalt ja mõnusalt Ott ja Sixten. Martini leivanumber on pakibuss.Heiko loomulikult Pariisi TP-s, Keit ka seal. Efka korraldas lastesõite ja oli agaralt kaasa löömas ka diplomite kleepimise ja sorteerimise “rallis”. No nende diplomitega juhtus ikka mitu viperust ka, enne kui asi ladusalt jooksma hakkas. Sixtenil ja Vahuril oli tükk tegemist ja närveldamist enne kui süsteem jonnimast lakkas ja diplomeid nagu kord ja kohus printis. Ausalt öeldes Tamsalu-Neeruti oli minu jaoks tunduvalt väsitavam, kui kogu Otepää kokku. Kujutan ette kui väsinud olid veel need, kes ka eelmisel päeval platsis ja tegevuses olid. Aga loomulikult kui vähegi võimalik, olen ikka ka järgmisel aastal valmis nõu ja jõuga ürituse õnnestumise nimel kaasa aitama.

2010-10-18T00:17:00.001+03:00

Rattamatk Ida -Virumaale.

1. päev 08.oktoober 2010

Kui siinkirjutaja ja Alex tänu Timole Aravusele jõudsid, olid teised rattamatkalised Marit, Alver, Martin, Karina, Tiivi ja Keit juba kümneid ja kümneid kilomeetreid maha pedaalinud. Külastanud Põlula piisonifarmi ja seal vahvaid piltegi klõpsinud. Peale meie lisandumist seltskonda sõitsime veel pisut ja siis ühineski meiega ka matka peakorraldaja Heiko. Edasi viis juba teekond Tudu metsaonni suunas, mis oli ka meie esimene ööbimispaik. Metsavaheline kruusatee oli vapustav või õigemini küll raputav. Sellele järgnes takistusriba laudtee näol. Keit sõitis kogu laudtee, teised ühendasid kõndimise ja sõitmise, minul aga õnnestus juba esimesel kümnel meetril korralikult võpsikusse põrutada nii, et ma eelistasin koperdamist ja ratta enda järel lohistamist.Tudu järv aga osutus müstiliselt kauniks. Selle imeilusa järve suutis Tiivi ka suurepäraselt oma fotodele salvestada.Rõõm selle üle, et onnis parajasti rohkem matkajaid ei peatu, osutus üürikeseks. Hämarusest saabus ööblasse peagi lisa. Kuigi väidetavalt pidi sinna vaid kaheksa matkalist pikutama mahtuma, jagus ruumi koguni 16-le. Kamin ajas hullult suitsu sisse, aga pliit funkas õnneks normaalselt, nii et tuba sai soe. No suur osa toa soojaks saamisest tuleb kirjutada Alexi arvele, kes näitas tugevat taset pakulõhkumises.Õhtusöök pika laua ääres oli rikkalik ja meeleolukas. Juttu jätkus kohe kauemaks.

2. päev 09.oktoober 2010

Äratus oli varajane, sest ees oli ootamas raske päev. Kuna mina sain varustuse pakkimisega käbedamalt valmis kui Marit, siis õnnestus mul ennast ka pudrupaja ja kulbi juurde sokutada. Sain asjalik olla. :)Hommik jätkus ostlemisega külapoes. Ja seejärel rajale, järgmise sihtpunkti poole, ikka mööda mõnusid maanteelõike ja vähem mõnusaid kruusateid rallides. Väsimatu Keit ikka tempot tegemas.Lõuna oli Avinurme Puiduaidas. Seljanka oli rammus ja maitsev. Mina soetasin endale ka pashavormi, mida olin juba aastaid tulutult otsinud. Pealelõunaseks eesmärgiks oli Iisaku. Seal oli plaanis osta ära õhtusöök ja käia ära vaatetornis. Said tehtud mõlemad.Nüüd algas võidusõit ajaga. Varessaare matkamajja oli vaja jõuda kindlasti enne pimedust, sest eelinfo kohaselt oli viimane kahekilomeetrine lõik rattaga läbimiseks keerukas. Nii ta oli jah. Mudased veeloigud vaheldusid oksarisu ja pokudega. Noored kimasid väga ägedalt, aga mina olin kohale jõudes küll rohkem läbi kui läti raha. Ka Heiko ratta käiguvahetajale osutus viimane lõik üle jõu käivaks. Veel selgus, et ka magusamad tudumiskohad olid juba kahe varem saabunud matkaseltskonna poolt hõivatud. Tänu Karina ja Martini ühistele jõupingutustele sai siiski ka esimese korruse pliidiga ruumike ööbimisväärseks. Üsna varsti peale õhtusööki uinusid nii Keit kui Tiivi. Marit, Alver ja Heiko said siiski ülemisele korrusele puhkeplatsid. Sündmusterohke ja pikk päev tõi magusa une teistelgi.Uinumine algas meestelaulu kontserdi saatel. Las laineil möllab torm... ja ...jää jumalga Mann, sest tuules oli ramm ... on kaks näidet repertuaarist.

3. päev 10.oktoober 2010

Kui eelmised kaks päeva olid mõnusalt päikselised ja igasuguseks rändmiseks soodsad, siis nüüd oli taevas tinahall, tuul vinge ja aeg - ajalt tibutas ning lausa sadas vihma. See innustas meid veelgi kiiremini koduse Lääne-Virumaa poole väntama. Paraku olime sunnitud Heiko juba Varessaare ja Mäetaguse vahelisele metsateele uhkesse üksildusse maha jätma, sest hoolimata öösel toimetatud kiirremondist lagunes tema sõiduvahend taas.Maidla mõisa seina ääres sai pildile üles võetud kolm väsinud moega vanderselli, aga ega teisedki enam esimeses värskuses polnud.Sõmerul lahkusid meist Marit ja Alver. Samast suundus ka Alex Kunda poole. Alexil jätkus matkamist veel nii 25 kilomeetrikest. Rakveres lahkusid üksteisest ka ülejäänud rattarändurid. Umbes kaks ja pool tundi hiljem, juba pilkases tintmustas hilisõhtus sai Tapal ka minu rattamatk läbi.

Tänud matka idee autorile Heikole ja praktilisele teostajale Maritile. Ükskord me sõidame koos jälle niikuinii!

Laura kirjutab Paarsalust

2010-09-27T10:06:00.001+03:00

2010. aasta Paatsalust

Sai läbitud järjekordne Paatalu maraton. Sel aastal siis veidi suurema Nelsoni esindusega.

Kõik olid tublid ja läbisid valitud trassid. Martin ja Tanel alustasid oma esimest Paatsalu maratoni küll kahjuks lühikese distantsiga, aga küll järgmistel aastatel selle tasa teevad.

Sõit oli erakordselt raske. Kolmest viimasest aastast kindlasti piinarikkaim. Ei teagi kas pika ringi asendamine kolme pisikese tiiruga tegi asja keeruliseks või oli vorm tõesti nii kehva, aga kuidagi ei olnud jõudu aerutada… - pigem vast viimane variant. Kohe esimese ringi alguses tõmbasin oma käed ja õlad krampi ja lihased sain korralikult tööle alles teisel ringil, selleks ajaks hakkasid aga ülejäänud sõitjad vuhinal mööduma (nemad juba kolmandale ringile) ja nii mõnigi üritas meie motivatsiooni tappa. Aga eesmärgiks oli rada täies mahus läbida ja sellega saime lõpuks hakkama. Sealjuures oli mul väga hea paariline Külli, temata poleks nii kaugele jõudnud.

Turvalisuse koha pealt ei saa küll nuriseda, hirmus palju oli ikka turvapaate kogutud. Ja kolme väikese ringi tõttu oli pidevalt teisi sõitjaid näha ja üksikuna ennast vee peal ei tundnud. Viimasel ringil olles kuulusid aga üldse kõik turvapaadid meile J, finišini välja oli meil saatjaskond järgi.

Tuleb tunnistada, et esimest korda tundsin, et olin peale seda hirmsat pingutust natukenegi oma medalist ära teeninud.

Special thanks meie sõidu sponsorile ;) !

Laura

Paatsalu Maraton 2010

2010-09-16T11:42:00.003+03:00

Seekordne Paatsalu süstamaraton peeti 11. septembril. Nelsoni seekordne esindus oli eriti arvukas. Lisaks Paatsalu veteranile Laurale (2x läbitud) olid stardis ka korra osalenud Vahur ja Ago, lisaks sai Laurale paariliseks kaubeldud Külli ning ühestega osalesid Martin ja Tanel. Pikk maa oli ohutuse kaalutlusel tehtud 3x lühikese läbimiseks, mis kahtlemata tegi maratoni ohutuks, aga samas ka tüütuks.

Vahuri kogemusest:

Sõit oli erakordselt raske. Kuna sooja teha ei viitsinud ja lahti ei võimelnud oli esimesel 3 km otsa lõpus juba tunne, et mu käed kukuvad küljest ära. Tõeliselt valus oli. Ilmselt panime algustempoga kah pisut üle, kuigi koht ja kaotus olid esimeses pöördes justkui normaalsed. Esimese ringi lõpuks oli valu lausa piinavaks muutunud. Siis sai ilmselt veri liikuma, sest suurem otsene valu kadus. Samas miskit jõudu ja särtsu juurde ei tulnud ja kaotus esimestele aina suurenes ning meie ees sõitnud vajusid aina kaugemale. Viimasel ringil möödus meist ka Sixten Kerge ning veel üks ühene. Kedagi püüda ei olnud, keegi meid püüdmas ei olnud, nii et kannatasime lõpuni mõõdukas tempos :)
Kokkuvõttes võib osalemisega ikkagi väga rahul olla. EMV pronksi eest hoolitsesid Külli ja Laura! Tanel oleks peaaegu Martini kätte saanud, tüdrukud saidki :P

Lahe oli!

Vahur

Suvine kanuumatk Raudna jõel

2010-08-30T15:13:00.004+03:00

20-22. august toimus igasuvine Oti korraldatud matk, seekord siis kanuudega Soomaal Raudna jõel. Taasiseseisvumispäeva hommikul kella 10ks kogunes matkaseltskond Viljandisse, kust edasi liikusime Tohvrisse. Seal jagati seltskond paatkondadesse. Kokku oli kuus paatkonda: Ott-Liis, Meeri-Eero, Juku-Alver-Marit, Kätlyn-Maarja, Juta-Heiko-Keit ning Omar-Anne. Kohe varakult algas ka sõbralik nöökimine üksteise kallal. Autod transporditi lõppu, senikaua käisime vaatamas Ruunaraipe liivaluiteid. Pealelõunal saime ka veele. Algus oli takistusterohke. Oli palju mahalangenuid puid ja oksi ees. Liikumiskiirus oli “metsik”.

Ühe ummiku ees seisime tükk aega, et selgusele jõuda, kuidas siit mööda pääseda. Kui kanuud suure kaarega mööda kallast ära olid tassitud, tegime ka lõuna mõnusal nõgeste- ja sääskederohkel jõekaldal :). Energia ammutatud, tuli kiirelt edasi sõuda, kuna läbitud teekond oli veel väga lühike. Enne pimedat jõudsime ühe maja juurde, kust Ott infot sai, et telkimiskohani on veel tunnike sõita. Meil sellist aega enam võtta ei olnud ja suundusime vastuvoolu veidi maad tagasi mobiilimasti alla laagrisse. Kosutav supp söödud, läksid õige pea ka kõik magama.

Järgmine päev saime varakult veele ja ka jõgi oli juba laiem ja parem, seetõttu jooksid ka kilomeetrid kiiremini. Laupäeva planeeritud kilomentraaž oli lühike, vist kuskil 30 km ringis ja pidime jõudma kella 18ks Karuskose suitsusauna. Sõit läks kiiresti. Sai laulu lauldud ja teisi kanuusid sõbralikult kõrkjatesse lükatud, vahel ise okstes käidud, peale mida Alver hoolikalt kanuu üle kontrollis, et ühtegi ämblikku kanuusse ei tulnud :). Tegime ka väikse pausi ja jalutasime Lemmjõe keelemetsa õpperaja läbi. Kätlyn jäi asju valvama. Siis hakkas kimbutama meid ilmataat. Vihmaga ta tol õhtul kitsi ei olnud. Kui me tagasi kanuude juurde jõudsime, ootas meid kuiv Käts vihmakeebiga. Vihma tõttu jäi ka lõuna pidamata, aerutasime kiiresti edasi, et saunani jõuda. Sauna juures selgus, et sealsamas on telkimine tasuline ja RMK telkla koos majakesega pidi olma veel 3 km edasi. Otsustasime sinna sõita ja seal süüa. Kohale jõudes oli majakese hõivanud juba üks saksa perekond. Olime juba alla andmas ja heast peavarjust loobumas ning teise telkimisplatsile minemas, kui Juku sakslastega juttu tegi. Selgus, et nad andsid hea meelega majakese meie käsutada ja olid ise haagissuvilas. Majas saime tunnikese puhata ja hilist lõunat pidada enne sauna minekut. Kätlyn otsustas, et tema ei taha sauna ja jäi jälle asjade valvesse. Ülejäänud seltskond jalutas 1,5 km suitsusauna. Vihm oli järgi jäänud. Saun oli väga kuum, üks leilivise tahtis kõrvad peast ja küüned pealt võtta. Peale paari jões käiku oli leil juba talutavam. Mõnus oli peale kahte väsitavat päeva saunas käia. Peale paaritunnist saunaskäiku suundusime tagasi lagriplatsile. Tagasi kõndides saime me Juku ja Alveriga viimase 200 meetri peal veel padusadu kaela. Vihma sadas vist kogu öö. Ööbida otsustasid enamus rahvast majakeses. Vaid Kätlyn, Maarja, Omar, Anne ja Juta läksid telkidesse.

Hommik läks jälle suht kiiresti. Maitsev mannapuder söödud, asusime teele. Õhtul üritasid Maarja ja Käts meilt Alverit ära osta, kuid hommikul oli õhtused kokkulepped meelest läinud. Nii siis asusime samade paatkondadega teele. Jõgi oli lai ja vooluta, tuul oli vastu ja õige pea jäid Maarja ja Käts teistest maha. Vahepeal toimus väike vahetus, Liis läks Maarja kanuusse ja Käts Oti omasse, siis olid jõud enamvähem jälle tasakaalus. Aerutada oli kõvasti. Lõpp tundus lõputu, mul käsi oli juba suht läbi ning Juku ja Alver pidid lõpus kahekesi meid edasi kandma. Kui Navesti jõega ristusime, tundus lõpp juba käega katsutav. Vahel möödusime kalameestest, kes koguaeg väitsid, et 3 km veel. Pidevalt olid eessõitjad Ott ja Käts, kes põgenesid meie eest, kui olid Alveri märjaks pritsinud. Alver tahtis hullult tagasi teha ja sõudis elu eest, et järgi jõuda. Kuid siiski jõudsime meie esimestena Jõesuu sillale. Pärast selgus, et Ott ja Käts olid kõrkjatesse toppama jäänud ja me möödusime neist nii, et ei pannud neid tähelegi. Tasapisi jõudsid kõik sillani. Sõitsime veel silla alt kärestikust läbi ja oligi lõpp sellel teel.

Matk oli vahva nagu alati.
Tänud Otile ja Liisile!!!
Jääme järgmist ootama.

Kõva Mehe Jooks 2010

2010-06-07T19:39:00.001+03:00

Toimub 3. juulil!!!

formspring.me

2010-06-02T20:36:00.001+03:00

Ask me anything http://formspring.me/Alexandr017

formspring.me

2010-06-01T16:00:00.001+03:00

Ask me anything http://formspring.me/Alexandr017

Muljeid võhandu maratonist

2010-04-30T14:32:00.002+03:00

Naljakas, et kuigi viimati käisin maratonil 2 aastat tagasi, siis ikka naerdakse selle üle: "Martin, söö nüüd kiiremini... " :D (Sõitsin siis Martiniga ja just nii ütlesin talle, kui Leevakul Arvit nägime...)

See aasta otsustasin vennaga koos kaunist võhandu jõge nautida.

Valmistusime paduvihmaks, tuuleks ja tormiks,

aga nagu alati kui varuriided on kaasas, siis ei lähe neid vaja ja vastupidi. Kokkuvõttes võiks ilma kohta öelda suurepärane - ilus päikesepaisteline päev. Kahju, et päikeseprillid maha jäid :)

Sõit algas auringiga Tamula järvel, kus aluseid veel oli peaaegu samapalju kui sipelgaid sipelgapesas.

Juba peaaegu stardist algas tuline heitlus Tomi ja Heleniga - meie suurimad konkurendid ja parimad motivaatorid :)
Kord oli Vestmann all ja Piibeleht peal, siis jälle Piibeleht all ja Vestmann peal :D

Leevilt Leevakule sõites jäime Taaviga veidi kauemaks ilusate kärestike lummusesse.

Hiljem aga kasutasime osavalt ära jõe kõiki võimalusi sellise suurvee ajal ja lõikustega pääsesime nii mõnigi kord mitmetest paatidest mööda.

Jõudes Leevakule nägime jälle Tomi ja Helenit

ja polnud enam aega ei süüa ega juua, sest nemad hakkasid just veele minema. Mille tõttu tuli kiire otsus, et söömine on nõrkadele :D Haarasime 3 saiaviilu kaasa ja pannes mängu oma kõik allesjäänud jõuvarud alustasime konkurentide jälitamist.
Sealt algas meie lõpusprint (viimased 25 km). Roheline, oranži triibuga kanuu liikus ikka hämmastava kiiruse ja järjekindlusega - nad olid meil pidevalt silmapiiril pikkadel sirgetel, lõpuks Räpinas tegime Taaviga kaldal veidi kiiremad liigutused ja möödusime sõpradest, ent enam polnud aega kaotada. Me ei julgenud tagasigi vaadata, sest teadsime, et Tom ja Helen on tugevad.
Lõpuks olime napilt eespool ja kaotasime Nelsoni parimatele (Arvi ja Martin) ainult 10 minutiga.

Kokkuvõttes ütleks, et vennaga on suhteliselt hea sõita, sest võistlusvaim ja tahtejõud on enamvähem sama tugevad :)
Tulemus: 11h 31min, 73. koht kokku ja 2. koht C2mix klassis (Soome parimale nais-multisportlasele ikka vastu ei saa).
Järelnähud: Selja- ja kaelavalu, loodetavasti pärast massaaži läheb elu paremaks :)

Tänud süstasõitjatele, kes meile svammi laenasid :D
Vabandused süstasõitjate ees, kellele me Räpinas kogemata veidi otsa trügisime.

Mariti suurepärase fotograafiameti tulemused

Kuidas Ago Võhandu Maratonil käis

2010-04-20T21:42:00.002+03:00

Kohale jõudsime Erkiga reede õhtul. Parkisime Nelsoni kanuukäru ära, logisime end külalistemajja Uma Kuup sisse ja kobisime vee peale. Polnud me ju enne koos kaheses süstas istunud. Üritasin tüüri pedaalid oma koibade järgi paika seada. Tavaliselt mul seda muret pole, sest pedaalimise/tüürimisega tegeleb väga edukalt hoopis Vahur. Peale väikest tiiru Tamula järvel tundus, et midagi hullu pole, kannatab sõita küll selle Argo miniga.

Hommikul olime ilusasti õigel ajal platsis ja üritasime oma asjad ning toidu oletatavate saateautode vahel ära jagada. Kuivad riided jätsime minu Pontusse, eeldusel, et Merike selle kuidagi koos kanuukäruga finišipaikka toimetab. Mõne võileiva, energiabatoonid ja väikese veevaru võtsime süsta kaasa.

Vee peal trügisime kohe nahhaalselt suhteliselt stardirivi etteotsa. See oli ka õige otsus, sest tagantpoolt tuli hulk aluseid kellega puksida poleks tahtnud. Kohe esimese paarisaja meetri järel sai selgeks, et olin teinud sama vea mis eelmiselgi aastal. Nimelt ostsin eelmisel õhtul Ahti käest uued Hiko Slim kindad ja uuest peast need sindrinahad veits pigistavad. Näpud hakkasid tiba külmetama ja tõmbasid krampi. Ees veekindlas kotis olid ka aerumuhvid aga otsustasin neid hiljem kasutada. Tegelikult sõitsingi kinnastega lõpuni.

Roosisaare sillal silmasime Arvi ja Martini support teami pealikku Signet kes koos ülejäänud rahvahulgaga meile rõõmsalt saateks huilgas. Silla alt oli muide sellel seisvat rahvahulka arvestades päris kõhe läbi sõita.

Nelsoni parve saime kätte enne Kääpa autosilda. Vahur&Co olid päris rõõmsad ja mõnitasid meid viiel erineval moel. Kääpa silla all kohtasime jällegi Signet.
Paidrani jõlkusime sabas kahesel segaparil numbriga 306. Vahelduva eduga pendeldas meie ees ja taga ka üks edev ühene härrasmehega pardal. Paidral võtsime esimesed energiabatoonid ja kimasime edasi. Mõni aeg peale Paidrat tegi telefon „pling plõng“. Ei no tore, kes kurat see mulle nüüd siis sõnumeid saadab? Ei hakanud teda vesti taskust välja tirima. Aga see keegi saatis järgmise sõnumi peale Leevit, mida ma ka üsna edukalt ignoreerisin. Ning siis helistas. Selgus, et see keegi oli Piret Ahman kes meie sõitu reaalajas jälgis ning meid teavitas millisel kohal me parasjagu olime.

Paidral siis: Piret: Tublid! Olete praegu 25ndad. 1sest maas 15 min.

Paidralt Leevile kulges kõik ilusasti. Välja arvatud see, et vasak pedaal oli liiga lähedale reguleeritud ja jalg väsis ära. Erki kühveldas ees nagu tuuleveski ning küsis aegajalt kuidas mul enesetunne on. Kuigi mu jalg oli kange ja näppe pidi juba sirgeks väänama vastasin reipalt, et pole viga. Erki muidugi täpselt poole noorem ka kui mina.

Leevil võtsime lõuatäie hernesuppi mis mootori ja gaasid käima pani ning vehkisime edasi. Leevil lootsime kohata ka Maritit kes Vahurile supporti tegi aga lootuseks see jäigi. Peagi jõudsime järgi paatkonnale 306. Tõenäoliselt olid nad ületassimisel kiiremad ja loobusid kosutavast supist.

Piret: Leevil olete 17ndad. Esimesest maas 33 minutit. Veerpalust 8 minutit.

No tore. Küll see Veerpalu mõne tammi all ujudes vastu tuleb, viskasime Erksiga nalja. Aga võta näpust. Kõik tammid olid tänu suurveele suht siledad ja ja pigem oleks seal olnud keerulisem ümber käia kui püsti jääda. 306 püsis ikka ilusasti meie ees ja tagant lähenes vaikselt aga kindlalt esimene eesti kahene süstanaiskond. Ühel hetkel tegi 306 suunamuutuse vasakule ja siis paremale. Põhjuseks vettevajunud puud keset jõge. Kuna meie olime sellisest vingerdusest veidi hämmelduses siis pidime kokkupõrke vältimiseks pidurdama. Selle kasutas ära naiskond ja lipsas meist mööda. Õnnetuseks vigastasid nad enda süsta tüüri. Reo silla all oli neil aga terve süst kaldal ootamas millesse nad ka rõõmsalt ümber istusid.

Piret: Olete 21sed. Esimesest maas 54 min. Veerpalust 16 min. Eessõitjatest 1min ja 21sek.

Peale Reod tekkis ühes kohas võimalus lõigata mille me ka edukalt ära kasutasime ja oma 1:21 kaotuse tasa tegime. Järgmise lõikamisega aga panime totalselt puusse ja olime jälle selle neetud 306 taga. Naiskonda polnud enam näha aga see eest pressis meile järgi 254 meespaar ja ühel hetkel ilmus kuskilt kaldavõsast kergenduskuurilt lõbus lätlane kes punakollasesse ühesesse istus. Nii me siis kulgesime kord üks siis teine ees. Minu vasak jalg oli täitsa selles kohas kust ta välja kasvab. Aga sirgeks ma teda ka süstapõhja lükata ei saanud, sest nagu kiuste tuli siis kohe vasakule pöörata. Õnneks hakkas varsti paistma Leevaku sauna korsten mis on muide Eesti kõrgeim.
Leevakul lasime jällegi supil hea maitsta mis paraku oli nii tuline, et ma kõrvetasin keele ära. Käisime kultuurselt põiel võtsime lisaks supile energiabatooni ja uhasime edasi.

Piret: Leevakul olite 17ndad. Veerpalust maas (10nes) 17min. Esimesed on Räpinast läbi.

Oma loodetud saateautot ega muid nelsonlasi me Leevakul ei kohanud. Tühja kah, peaasi, et oma auto kuivade riietega vähemalt finišis oleks mõtlesime Erksiga.
Nulga sillal oli ainult mõni üksik inimene. Peale nimetatud silda hakkas kõige nõmedam ja raskem lõik meie jaoks. Mina pole juba viimased 15 aastat parimas vormis aga ka Erks hakkas väsima. Ei aidanud siin enam joomine ega energiabatoon. Ei teinud tuju paremaks kaugelt paistma hakkav Räpina. 254 pressis mööda ja kaugel selja taga paistis veel kaks kahest süsta millest üks oli naiskond kes meist Reo sillale paati vahetama jäi.

Piret: Olete 19 ndad. Veerpalust (10nes) maas 29 min. Eespool vahe 48sek ja 2min30sek.

Räpinas lasime paadi vette koos meile järgi jõudnud meespaariga ja naispaar kolistas juba kaldal.
Meiega koos vette saanud kahesest küsiti, et kus kandist mehi oleme. Tõenäoliselt oli tegemist tõsiste aerutajatega, sest meil kästi aer kõrgemal hoida ja jagati muid õpetussõnu. Lõpetuseks lisati, et pange pange, mingid sitased 9km ongi jäänud. Väike jalasirutus ja see, et tagant tuli naispaar andis jõudu juurde. Erks küsis iga natukese aja tagant kaugel nad on. Kui ma esimeste Võõpsu majade juures talle ütlesin, et päris lähedal juba, mõjus see talle nagu porgand kepi otsas eeslile. Nüüd oli küll viies käik ja täistuled! „Krt, mingile naispaarile me ka ei kaota!“ kiristas Erks läbi hammaste ja kaapis nii, et vesi vahutas. Kohe oligi päästev sild ja siis veel 100m finišini. Kohal!

Piret: Te olete finisis! :-D Ärge edasi sõitke! Üldjärjestuses olete 20ndad, oma paadiklassis 11ndad.

Auto kuivade riietega oli ilusasti Merikese poolt finišisse toimetatud. Riided vahetatud kõht putru täis tegime kõne Vahurile. Selgus, et nad pakivad Reol juba oma varustust kokku. Ausaltöeldes oli see Vahuri poolt tark otsus just seal lõpetada. Ma ei taha ettegi kujutada kui igav oleks raftiga olnud Leevaku ja Räpina paise sõita.
Kõhud täis ja soe olla koperdasime silla peale omasid ootama. Juba tulidki Arvi ja Martin siis Tiina ja Taavi ning lõpuks Juta ja Virgo. Ragnis saabus vist siis kui me juba koduteel olime.

Pühapäeval lubasin ma endale, et see oli minu jaoks viimane Võhandu maraton. Aga ma lubasin seda ka eelmine aasta. Elame näeme!

Ago

2010-01-30T11:22:00.005+02:00

Kaljuronimishooaja 2010 avaüritus Tartus.

23.jaanuaril sai siis võistlemas käidud. Võistluse organiseerijaks vahvad inimesed kaljuronimisklubist Crux.

Alustati seltskonna võistkondadesse jagamisega. Tulemuseks oli neli võistkonda, igasse neli osalejat.

Marit, Juku, Keit ja Märt olid koos ühes võistkonnas mille nimeks oli Uimased. Nagu konkurendid peagi aru said, oli see nimi puhas hämamine. Tegelikult olid nad vägagi erksad punkte koguma. Maritil oli seljas värvikas ja stiilne riietus mille eest võistkond ilmselt palju lisapunkte teenis. Lõuatõmbamine ja rippumine tundusid samuti Maritile sobivat.

Keit kujunes võistlustel kogu ronimisrahva üldiseks lemmikuks. Kuigi Veronica kahetses, et kui nad oleksid teadnud, et nii väike mees(!) võistlema tuleb, oleks nad ehk radadel mõned kohad pisut kergemaks teinud. Keit aga tõestas, et tema pärast küll ei ole vaja radu lihtsamaks teha, ta saab ka olemasolevatega hakkama paremini, kui mõni pikem, vanem ja kogenum. Niisiis saatsid teda trassidel sõbralikud nõuanded ja lõppedes ka aplaus.

Üllatus oli see, et Jukul rippumises 0 punkti! Et mis mõttes nagu??? Koduseinal ripub ta küll niipidi, küll naapidi ja ma olin üsna kindel, et ta selle osa võistlusest kinni paneb, aga vaat ei läinud sedasi nagu ma arvasin. Noh lõuatõmbamises oleks ta ehk maksimumpunktid kättegi saanud kui ta poleks vahepeal ehtjukulikult lihtsalt esinenud.

Alexit ei saanud ma väga mahti jälgida, sest ta oli enamuse ajast teises sektoris aga punktide järgi oli ta parem kui Keit.

Naistest suurima punktisumma kogunud õbluke Lilit võistkonnast Hõbetäheke turnis kassiliku graatsiaga ja keerulisem altjulgestusega rada tundus teda vaadates lausa häbematult lihtne. Ise suutsin seal küll ainult fiksi ära teha:( Ülesanded olid vahvad. Mulle meeldis tennisepallidega ronimine ja lihtsam altjulgestusega rada. Eks ikka sellepärast , et ma seal mingeid punkte ka sain. Aga ka köielkõnd oli huvitav, minu jaoks koguni nii huvitav, et teised juba tükk aega tegelesid rippumisega kui mina endiselt üritasin köie peal püsida.

Võidukaks osutus võistkond Kets. Võistkonna nimi kujunes nii, et Maksimil olid jalas ketsid. Et Maksim oli siis nagu võistkonna maskott. Peale selle oli ta ka meie võistkonna aju see tähendab, et oli kõige nutikam viktoriinis ja meie pundi põhijõud – meestest suurima ehk MAKSIMaalse punktisummaga (seda ka üldarvestuses). Teda toetasid tublisti Tarmo ja Jaak. Minu punktid arvesse ei läinud. No ega neid eriti palju just ei olnud ju ka. Ah jaa, meie võistkonda tuli ka eriauhind eriti ajastukohase riietuse eest.

Esimest korda minu kaljuronimise aja jooksul oli ka mul asja auhinnalaua manu. Sponsorid (Matkasport, Matkamaailm, Popsport ja Tartu Ülikooli Akadeemiline Spordiklubi ) olid tõesti väga helded olnud.

Organiseerijatele tänud mõnusa võistluse eest ja head mõttelendu järgnevateks üritusteks!

Võhandu maraton tuleb!

2010-01-12T19:50:00.002+02:00

Kõik see mees (ja naine) kähku registreerima!
Meie klubist on praegu ju ainult kolm kahest paatkonda registreerunud.
Jutal ja Toomasel peaks ju osavõtt tasuta olema kusjuures.
Muuseas, kõigil senisel neljal sõidul on osalenud 6 inimest, neist kaks on meie klubi mehed Martin ja Arvi.
Jõe peal näeme, raisk!

Eesti Kaljuronimis Karkavõistlused 2009

2009-12-11T18:19:00.004+02:00

Viimase raskusronimis võistlustega sai ühele poole ka 2009 aasta karikavõistlused ja aeg on kiita tublimaid ning hurjutada laiskvorste.

Meeste arvestuse saavutas parima koha Taavi Turban, kes osales ka 3 võistlusel, ning kokkuvõttes sai tubli 8nda koha.Taavil järgnes tugeva esitusega kiirusronimisvõistlustelt Risto Kala, kes saavutas kokkuvõttes 11nda koha. Meeste arvestuse osalesid veel Keit Nurga 18nda kohaga ja Heiko auväärse 24nda kohaga.

Naiste arvestuses oli edukaim Karina Tommik 10nda kohaga. Samuti väärivad kiitust Eva Triin Järvela 14 koht ja Juta 17 kohaga.

Loodame siis uuel aasta ka vanade pässude suuremat osalust ning veelgi tublimaid tulemusi noortele.

2009-12-09T20:45:00.002+02:00

Tervitused taas, armsad Nelsoni klubilised!

Martini soovil siis mõned read sellest, millega osad klubiliikmed oma nädalavahetust sisustasid.
4.-6.detsembrini toimus Kohtla-Nõmmel treeningretk, mille peaorganiseerijaks oli Helen Korju, Jaan Künnapi Alpinismiklubist.
Tänu Martinile ja Heikole õnnestus ka minul ja Arvil sellest osa võtta. Toomas osales nii ehk naa. Ta ju mõlemas klubis osaline.
Kohe alguses märgin ära, et Heleni esimeses postituses retkelistele oli väga üksikasjalik juhend selle kohta mida kaasa võtta ja selga panna.
ning mis ülesanded kellelgi matkal täita on. Mulle selline asjalikkus igatahes väga meeldis.
Ja veel oli ta kirjutatud pisut Kohtla kaevanduse ajaloost ja põlevkivi kaevandamisest üleüldse. Minu kui ajaloosõbra jaoks oli see justkui rosin saias.
Reedesel ööl vastu laupäeva ööbisime künkal, mis just kaevandustorni vastas asub. No ikka seesama mille otsa Arvi, Juku ja Martin võidu jooksid.
Reede õhtul sai kringli ja lauluga ära tähistatud Martini sünnipäev. Lia oli ka imemaitsva koogi küpsetanud.
Laupäev. Ilm oli kuiv, praeguse aastaaja kohta soe ja vähese tuulega.
Seljakotid olid suht-koht pirakad kõigil, sest vesi nii joogiks kui
toiduvalmistamiseks oli vaja seljas kaasa tassida, pluss lebod-magamiskotid, ühistoit ja osadel ka telgid ning priimused.
Ja nii me siis ronisime ühest künkast üles ja alla ja järgmisest täpselt samamoodi. Vahepeal sirge teejupp ja siis jälle üles rusunõlvadele.
Ühes kohas oli veetakistus mis oli vaja parvega ületada. Sõit oli küll lühike aga meeldejääv. Kui päev õhtusse sai ja ilm hämardus, pandi
Imre ehitatud püstkoja juurde laager püsti. Osad retkelised ka ööbisid püstkojas. Õhtu oli väga mõnus ja hubane. Sai palju naerda, sest
seltskonnas oli mitu head jutuvestjat. Kui naer on terviseks, siis mul on nüüd tervist tõsiselt kobe kogus.
Andres pajatas temaga tõestisündinud lugusid, teised toetasid tugevalt anekdootidega. Olavi haris rahvast
populaarteaduslikul moel.
Toomas, Arvi ja Martin hoidsid tõesti hoolega lõkkel silma peal. Et oleks ikka soe.Tõnis võlus iga natukese aja tagant kuuma vett tee ja toidu tarbeks
Nii et oli väga kodune olemine. Pisut sooja sai ka pudelist lisaks rüübatud . Minul õnnestus esimest korda elus handsat mekkida.
Oli see vast alles kuum elamus!
Pühapäeval kõndisime koskede juurde ja vaatasime eemalt ekskavaatori tööd.
Nägime rusunõlval turnivaid metsanotsusid, mis oli päris vahva vaatepilt. Osa rahvast üritas ühte
autot mudast välja aidata, aga paraku oli see sinder ennast ikka korralikult sisse mätsinud. Nii, et ei miskit.
Veel pisut ronimist küngastel ja olimegi suurel teel väljas ja kus siis läks galopiks lahti. Esigalopeerijad muidugi Nelsoni hullud. Arvi ja Martin.
Mingi aeg suutsin isegi nende kannul marssida.
Ülejäänud seltskond rahulikus ja väärikas tempos taamal järgnemas. Peale autodesse jagunemist sõitsime veel Kiviõlisse,
et üks sealsetest tuhamägedest ära vallutada, mis ka tehtud sai. Siis peeti eesootavate seikluste plaane, et siis kuhu ja millal, ning millega.
Ning oligi käes lahkumise hetk.
Lõpetuseks tsiteerin Helenit "...ja ma ei väsi kordamast, et lahedate inimestega pole vahet kuhu minna ja mida ette võtta – igal juhul on see seiklus
ning kogemusi väärt elamus."
Täpselt nii just oligi. Oli lahedaid ning sõbralikke inimesi, kauneid vaatepilte, kasulikke kogemusi ja eredaid elamusi.

Kiirusronimisvõistlustest

2009-11-27T19:35:00.002+02:00

Nelsonil õnnestus siis sel aastal täitsa omapäi (loe: ilma Vahurita) korraldada Kaljuronimise Karikasarja 3 etapp- kiirusronimisvõistlus.

Oktoobri lõpus saime teada, et Vahur sel korral võistlust korraldada ei saa ja korraldamine on seekord meie õlul. Alguses oli ärevus suur, sest ei teadnud ju midagi kuidas ajavõtt päriselt toimib jne. Tasapisi hakkasime Martiniga asju paika panema ja ei tundunudki enam nii hull.

Neljapäeval panime Martiniga üles rajad. Ma püüdsin sokutada häid suuri kive. Martin tippis vahele pisikesi, et oleks nagu hästi palju-palju kive, mida kasutada. Üheks seinaelemendiks sai ka Martini suur punane kivi. Hea mõte oli tal teha sel korral suurema kõrvalekaldega rada... pärast mõtlesime, et kas jääb ikka juhendis oleva piirmäära sisse :). Ajavõtu otsustasime teha stopperiga. Abiks võtsin ka arvuti eelmise aasta tabeliga.

Esialgu oli registreerijaid napivõitu. Päev enne võistlust sain juurde hulgaliselt uusi registreerujaid. Niimoodi siis 22 november lõpuks kätte jõudiski. Osavõtjaid lausa 23: 12 meest ja 11 naist. Nelsonist 9 osalejat: Keit, Karina, Juku, Alex, Juta, Heiko, Eva, Risto, Kristel. Kiitused neile, sest oma seinal tuleb ikka oma inimestel lippu kõrgel hoida ja kõigil osaleda, tähtis on ju osavõtt!!!

Kvalifikatsioonis suutsime Lauraga laua taga päris närvi minna. Ei teadnud veel täpselt mida ja kuidas teha ja tüütud info küsijad laua ääres segasid :D. Kuid ajapikku asi rahunes.

Kui võistlejad said vahepeal puhata ja hinge tõmmata, siis julgestajatele armu ei antud, Martinil ja Toomasel oli vahepeal päris raske tempoga kaasa käia. Siinkohal tänud Toomasele, kes appi tuli!

Kokkuvõtlikult sujus võistlus suht hästi. Kuigi rajad said sel aastal raskemad tehtud, arvas Peedo, et rajad olid väga head. Niiet, Martin, hästi tehtud!

Tulemused siin: http://kaljuronimine.ee/index.php?picfile=126

Kohal käis ka Virumaa Teataja: http://www.virumaateataja.ee/?id=192907

Kaljuronimine

2009-11-19T03:52:00.001+02:00

Klõpsa pildil, et puuduvat osa näha.

RaftiSPA

2009-11-01T22:55:00.006+02:00

Nagu paljud juba teavad on Nelson Matkadel nüüd olemas oma Raftipark. Soetasime 5 Gumotex Colorado nimelist parve, mis just väiksematel jõgedel ennast õigustavad. Lisaks soojad kalipsod, raftijalanõud, kiivrid ja muu selline.

Parvetamise õppimiseks ja parvedega kohanemiseks sai korraldatud lausa mitu raftiüritust. 26.-27. september korraldasime Pirita jõel avatud raftipäeva. Eesmärk ennekõike parvejuhte koolitada, varustust testida ja ka sõpradele/tuttavatele üks mõnus päev pakkuda.

Meeldiv oli see, et pea kõik, kes võiks parvejuhiks saada selle tööga ka enam-vähem hakkama saavad. Käts peab enne parema ja vasaku käe selgeks saama ;)

Järgmine katsetus sai tehtud juba 18. oktoobril Nõmmeveskil. Sealne meetrine astang ei ole parvele mingi probleem ja ka järgnev kärestik on päris mõnus.
Seelgus, et kalipsod toimivad ja ka ümber minnes ei ole mingit erilist külma. Ümber läksime küll Martini roolides, aga ausalt, piltidelt selgus, et temal ei ole me ümberminekus mingit süüd, puha Juku viga ;)

Laura ja Agoga vaatasime üle ka Purtse - Mõnus kiire kliendijõgi, kus midagi ekstreemset ei ole, aga samas on kogu aeg elektrijaamast sadamani kiire vool. Korra õnnestus Laura ka parvelt vette saada. Kuidas täpselt, seda ei saanudki aru :)

24. oktoobril avasime RaftiSpa Jägalal. Ilm oli mõnus ja vesi super. Sellise veetasemega parim koht parvetamiseks.
25. oktoober jällegi Valgejõgi. Mõnumõnus.

Kes ei tulnud, see kahetseb ;) Kevadel jälle!

videod:

http://toru.ee/view/b838b1686898
http://toru.ee/view/76340e87d5c1
http://toru.ee/view/a968eca9b1a4
http://toru.ee/view/4b211baa5403
http://toru.ee/view/3d2528fceed8
http://toru.ee/view/363a2b36d0c0
http://toru.ee/view/90b0d8db5332

Pildid
http://picasaweb.google.com/klubinelson/Raftimine#
http://picasaweb.google.com/klubinelson/RaftNommeveskil18102009#
http://nagi.ee/photos/futhfuec/sets/229061/

Jägala matka blogi

2009-10-17T19:03:00.004+03:00

09.10.09
Kell tikusus juba õhtutundide suunas ja Arvi, Martin, Kristjan, Kerdi, Keit, Kristen, Alver, Marit, Meeri, Tiina, Karina, Heiko ning Juta teadis, et peab vaikselt Roosna-Alliku lähedusse kogunema. Kella 6 paiku jõudis enamik rahvast kohale ja siis läks juba sehkendamiseks. Enamus autodest viidi juba lõpp-punkti ära, ühega aga sõideti starti tagasi. Telk sai üles pandud ja õhtusöökki valmis, mis kõigil väga nobedalt kurgust alla läks maitseomadustes olenemata. Kui kõigil olid esmavajadused rahuldatud, siis hakati veidi meelt lahutama teiste (Martini) üle nalja viskamise teel. Aeg aina liikus edasi ja rahvas suikus vaikselt unne, ainult ahjukütja(d) pidid veel vertikaalses asendis olema.

10.10.09
Öö oli möödunud edukalt-keegi ei jäänud kütmise ajal magama ja telk püsis parajalt soe, nii et magada ikka sai. Hommikul tegutseti päris kiiresti, köögitoimkond hakkas juba kella 6-st tegutsema, nii sai varakult söödud ja pakitud. 8.30 hakkasime juba mööda Jägala jõge kulgema. Tempo oli täista talutav, sai isegi vahepeal aegluubis käsi liigutada. Oli ka hetki, kus sai kanuuotsaga kaldaid kombitud, sest kui kaks kanuud teineteise kõrvale jõudsid, siis vähemalt üks oli kuskil kaldas kinni. Olenemata sellest liikusime edukalt edasi. Vahepeal tirisime kanuud kaldale ja puhkasime käsi ning taguotsi, keskpäeva kanti tegime ka söögipausi. Veidi pärast kella kahte jõudsime juba ööbimiskohta, mis asus Albu lähedal. Muidugi oli arvestatud, et tegemist on kanuumatkaga, seega inimesed olid peaaegu piiramatult asju kaas võtnud, sest seljas ju midagi kandma ei pea, kuid ööbimispunkti läheduses meil ju autosid ei olnud, nii siis pidime mitu otsa tegema, et asjad veidi eemal asuvale telkimisplatsile tassida. Kuid kõik olid ikka spordimehed/naised ja probleeme sellega ei olnud. Hakkati vaikselt jälle telki üles panema ja asju sättima. Uurisime ka ümbruskonda seal asuva torni otsast ja leidisime endile sõbra rebase, nii et tegevust meil oli. Aeg liikus aga nii halastamatult kiiresti edasi, et peagi oli õhtusöögi aeg ja kiskus juba vaikselt pimedaks. Gerdi ja Kristen aga ei pidanud enam hullude seltskonnas vastu ja otsustasid koju närve puhkama minna. Kuna telk oli selleks ajaks juba soe, siis kõik ronisid juba telki ja valmistusid juba magamaminekuks. Enne sai veel paar kaardimängu mängitud, kuid rahvas vaikselt juba kustus. Lõpuks jäi jälle ainult ahjuvalve üles. See öö aga ei saanud keegi ahjuvalvest viilida, sest meid oli nüüd vähem ja magamiseks mõeldud aeg pikem.

11.10.09
Ka see öö oli üsna õnnelikult möödunud, sest keegi oma valvekorra ajal magama ei jäänud, kuid kella 7-ks oli valvering täis saanud ja ei olnud enam kedagi, kes kütaks ning soojast telgist ei tahetud ka loobuda, otsustati ikka edasi kütta. Õnneks hakkati juba vaikselt üles ärkama, siis ei olnud kütmine enam väga probleemiks, kuid magamiskotist oli ikka raske välja ronida, sest õues oli päris kobe härmatis maas. Siiski pidi seda ju mingi hetk tegema. Tiina oli eriti usin ja oli läinud juba kella kuue paiku pudru keetmise jaoks lõket tegema. Vee kättesaamine ei läinud eriti libedalt, sest ämbrit ei saanud eriti hästi kaevust välja ja vesi oli ära jäätunud. Siiski sai kella 9 paiku toit valmis, mis olenemata teiste poolt toidu mahategemisest maitses väga hästi. Pärast hakati taaskord asju kibekiiresti kokku pakkima ja kalda äärde tassima, sest olime üsna hilja peale jäänud. Poole üheteistkümnest saime kanuud vette ja liikuma. Alguses pidi lihased soojaks saama, kuid pärast läks asi juba palju libedamalt ja ei tundunudki nii külm. Viimane päev tegi aga inimesed eriti ulakaks, kohe kui kanuud teineteise kõrvale sattusid, lükkas keegi teise vastu kallast. Kaval oli kõigist paraja distantsi kaugusel püsida, et kaldaid mitte nii lähedalt uurida. Ka veesõda sai mingil määral maha peetud, Arvi otsustas Heikot veidi loputada. Õnneks piirdus asi vaid väheste veepritsimisega ja keegi läbi ei ligunenud. Üks hetk tuli teele aga miniastang, mille läbimine ei olnud kõigile väga meelepärane, sest eelmisel korral oli kaks kanuud seal ümber käinud. Seega tassiti jälle kanuud kaldale ja mööduti astangust. Ainult Arvi ja Martin otsustasid tühja kanuuga proovi teha, neil läks see õnnelikult. Hiljem leidsime veel kaldalt uudistavaid hobuseid ja lehmasid. Loodus ümerringi oli väga kaunis. Edasi sõudes jõudsime kahjuks juba lõppu välja, mis asus veski juures. Seal tegime veel viimased pildid ja vinnasime asjad veest välja. Loputasime kanuud ära ja tassisime auto peale. Rahvas vajus jälle igaüks eri ilmakaarde laiali.

Kokkuvõte
Kohe kanuumatka algusest peale oli aru saada, et tegemist on väga toredate inimestega. Oli näha, et kõigil on omad inside joke’ d olemas ja grupp oli ühtne (võisid vabalt teineteise üle nalja visata, ilma et keegi solvuks). Terve matk oli kõigil suu naerul ja kõik olid aktiivsed. Kahe päeva peale sai kokku mõlatatud u 50 km, kõik jäid terveks ja keegi sisse ei kukkunud, tundub, et matk kukkus väga õnnelikult välja. Ööbimised ja toitlustamised olid hästi planeeritud. Sellisest üritusest võtaks teine kordki osa, suur tänu korraldajatele! Lisaks toredale matkakogemusele, sain ma ka teada, kus mu vanaisa täpselt elab. Nimelt lõpus tundus mulle see veski ja suur puitmaja väga tuttav, nagu ma oleks seal kunagi elus olnud. Hiljem selgus, et vanaisa elabki seal kaldast ~50 m kaugusel olevas majas, kus ma ka kunagi 10 aastat tagasi käinud olen. Seega trampisime seal u 5 meetri kauguselt mööda.

Meeri pildid (Arvi pildistas)
Autor: Meeri

Raftidega Pirital

2009-10-02T15:39:00.007+03:00

26 ja 27 september sai proovitud meie klubi tuttuusi rafte.

26.ndal kogunesime Pirita jõele, et õppida raftijuhtideks. Päev algas Vahuri asjakohase loenguga rafti juhtimisest, päästmisest, varustusest ja inimeste käitumisest šoki seisundis. Tarkused kõrva taha pandud mindi veele. Kõik tegid kordamööda läbi harjutuse sõites vastuvoolu, keerates tagasi, mõlemale poole kivisoppi ja siis ümber posti. Juhtideks õppisid Ott, Juku, Tanel J, Juta, Laura, Heiko, Käts, Sixten ja mina. Ott, Juku ja Tanel harjutasid kohe ka rafti ümber ajamist ja tagurpidi saltot. Päästa kedagi polnud vaja, nii siis mingi ka allavoolu jõge avastama. Kiiremaid kärestikulisemaid kohta oli kuni vana Narva maantee sillani võibolla vaid 5, ülejäänud jõgi oli lai ja aeglane. Sama lõik sõideti läbi ka teist korda, et järgmiseks päevaks tee ikka pähe jääks ja ära ei eksiks :D.

Järgmise päeva hommikuses raftitunnis oli umbes 25 huvilist. Kallipsod seljas, kiivrid peas, võis sõit alata. Vahur määras juhid ja nii siis mindi veele. Natuke keerutati kohapeal, jagati õpetussõnasid ja õige pea mindigi ka allavoolu. Kiiremad jõelõigud olid uutele tulijatele päris huvitavad ja tekitasid isegi natuke hirmutunnet. Kella 2-sele „seansile“ tuli vaid 10 inimese ringis huvilisi ja nii saime ise jälle rohkem sõita. Muidugi päeva lõpuks ei olnud Ott, Tanel ja Juku kitsid ja osad tüdrukuid käisid tänu neile ka veemõnusid nautimas :).

Kokkuvõttes oli väga mõnus nädalavahetus, tänud Vahurile!!!!

Ja ootame juba kevadist suurvett, et rafti tõelist palet avastada.

Vahuri pildid:

http://picasaweb.google.com/klubinelson/Raftimine#5385808554336149266

Ago pildid:

http://nagi.ee/photos/futhfuec/12781239/in-set/229061/

Ago videoklipid:

http://toru.ee/view/98a71616d1b8

http://toru.ee/view/24a059c75a98

http://toru.ee/view/363a2b36d0c0

Lõbusõit masohhistidele

2009-09-30T11:13:00.000+03:00

Sündmuse nimi: Gauja maraton
Osalejad: Arvi, Toomas, Martin, Triin, Tiina
Distants: 105 km
Kontrollaeg: 16 h
Koht: Gauja jõgi (Kes ei tea: Laiem kui Emajõgi, keskmine sügavus 1 m, voolu peaaegu ei eksisteeri)

Kurvide sirgeks sõitmise võis kohe ära unustada, kui just ei plaaninud liiva kinni jääda, mida Martin millegipärast väga teha soovis.

Gauja jõgi suutis mind üllatada:
105 km ja kokku ainult 9 silda (arvestades jalakäiate- ja raudteesildu ka) ja 10 elektriliini (üle kümne loendamine olekski liiga keeruliseks läinud) -> tekib küsimus, kas Lätis elab üldse inimesi? Või sellepärast neil ongi 6 varvast, et saaks kiirelt läbi jõe minna?!

Korraldajad ikka teadsid, et kohale tulevad ainult hullud ja selle pärast polnud vaja vaevuda ->
pealtvaatajatel (nagu eelnevast võis järeldada) polnud eriti võimalusi sõpradele kaasaelamiseks
ainult 1 kontrollpunkt ja seal ka ainult kirjutati numbreid üles
toitlustuspunkte polnud - ma ei saanudki sundida Martinit kiiremini sööma :D

Me lõpus Martiniga ootasime hotelli ja restorani, aga pidime pettuma... aga supp ja tee olid väga head.

Jõel oli näha ka huvitavamaid aluseid:

Arvi ja Toomase kanuu lasi "veidi" vett läbi, seetõttu oli neil huvitavam.
Arvi võrdles oma alust sõelaga, aga minu arust oli see lõpus vähemalt päris ilusti tuunitud.
Edasi liikumise ainsaks aluseks oli hea tiimitöö - esimene mõlab, tagumine viskab vett välja :D

Arvi - nagu džentelmen ikka - lasi vahepeal ka Triinul sõita (Autojuhi amet oli ju igav)

Martin & Tiina:
Viimased 5 km: "Millal see lõpp ometi tuleb?" (Loe: Kottpime, väsimus, tüdimus)
Enne seda 40 km: "Tõmbame, tõmbame, muidu me ei jõua kontrollaega" (Ma ei saa päris täpselt aru, kuidas me sellise tempoga varem ära ei kustunud)
Kokkuvõttes tundus, et andsime endast enamvähem maksimumi.
Ma tunnen, et mu selg eksisteerib, aga see on ka ainus asi, millest võiks järeldada, et veidi kanuuga sõidetud sai. :D

Kontrollaeg tundub ikka päris karm olevat kanuudele mõeldes.
Aga nüüd me vähemalt teame, milline on Gauja jõgi.
Pühapäeva sportlastele - nagu meie - soovitaksin pigem Võhandu maratonil osalemist.
Tegelikult oli ikkagi väga lõbus nädalavahetus :D

Tulemused:
Martin & Tiina - 14 h 47 min -> sega I, kanuudest 6.
Toomas & Arvi & Triin & lekkiv kanuu - 90km

Rohkem pilte:
Korraldajate poolt
Arvi & Triin

Kanuuga me sel suvel ei matkanud.

2009-08-24T02:29:00.005+03:00

Kes seda enam mäletabki, kuidas matkaplaane pidades see idee tekkis, aga lõpuks kujunes nii, et Nelsoni sellesuvine pikk veematk sai sõidetud viikingilaeval „Turm“. Alludes sotsiaalsele survele ja kuna kooseisulisi kroonikuid Jutat ja Maritit kaasas polnud, pean ma nüüd ise rahva nõudmisel midagi blogisse kribama.

Nojah, reede hommikul tilkus rahvas vaikselt kohale. Selgus, et Tiinal oli kalender ära kadunud, kuid õnneks jäi ta meile teepeale. Laevamees Priidu juhendamisel omandasime viie minutiga aerutamise teooria ning andsimegi lodjakoja juurest otsad lahti. Linnavahelt välja saamine võttis oma aja, kuid kuskil Ihaste all õnnestus juba ka rütmis püsida. Seal pani Priit ka mootorile esimest korda hääled sisse ja laisalt allavoolu loksudes võtsime kerge eine.

Keha kinnitatud, olime varsti juba Luunja silla juures, kus meid ootas Tiina õllekastiga. Rõõmustasime tema tuleku üle ja andsime talle kohe auväärse esisõudja koha, kelle järgi ülejäänud sõudemeeskond takti hoiab. Järgmine peatus oli Kavastu. Seal tegime ka väikse peatuse ja poeskäigu ning pärast seda enne Praagat ei peatunud.

Praagal vaatasime üle ainsa tänaseni säilinud Vabadussõjaaegse Peipsi laevastiku suurtükipaadi „Uku“. Sealt edasi viis veetee meid Kalli järvele, kus omaaegse piirivalve ja hilisema kalakaitse patrulllaeva „Valvur“ pealt üritasime geopeituse aaret leida. Karp oli paraku kadunud, kuid poseerisime seal niisama ja võtsime suuna ööbimispaika.

Öömajale sättisime ennast Pedaspää lahe äärde Virvissaare vaatetorni juurde. Seal pidime kohtuma ka Arviga, kuid pimeda pärast jäi ta meist vaid paarsada meetrit eemal ööbima ja kokku saime alles hommikul. Tegime kiire hilise õhtusöögi ning kes telki, kes torni, aga üsna vara oli rahvas magamas. Hommikul avastasin, et olin telgi püstitanud mingi vana lõkkeaseme kohale ja sestap on mul nüüd mõningased abstraktsed söejoonistused telgi põhjal. See selleks. Pärast maitsvat hommikusööki ajasime laeval masti püsti ja kui olime sillast lahti saanud, tõmbasime purje üles ja tegime tihttuules tükk maad päris ilusat sõitu.

Paraku puhus tuul Piirissaarele minnes vastu ning kuna päevaplaan oli tihe siis sõitsime vastutuule mitte aerude vaid 15hj Honda abil. Faarvaatris tuli meile vastu teine Lodjakoja alus – lodi „Jõmmu“. Lehvitasime vastastikku ja klõpsisime pilte teha.

Piirissaarel sai natuke saarel ringi uudistatud, kohalikku poodi külastatud ja ka Piirissaare geopeituse aare üles otsitud. GPS-iga külavahel tiirutades tulid külamehed ligi ning poolihääli, otsekui tahtes mingit salakaupa müüa, pakkusid meile suitsukala. Kaks latikat meile siis ka müüdi. Tegime siis lõunapausi renoveeritavas Piirissaare sadamas, vanas laevaootamise putkas. Tassisime sinna uue sadamahoone ehituselt laenuks ühe penopaki, millest sai suurepärane laud. Söögi ajal saabusid sadamasse kohalikud noored, kel sõiduvahendiks omaaegne rahvaauto VAZ 2101. See konkreetne eksemplar püsis küll koos vaid traadi ja teibi abil ning edasi viisid seda küllap ainult juhi tahtejõud ja „matid“. Otse meie putka ees jäi paukuv ja kolisev trandulett seisma. Ekipaaž ronis välja, mitme jalahoobiga saadi uksed lõpuks piisavalt kinni, et need kohe uuesti lahti ei vajunud. Noored uurisid asjatundlikute nägudega midagi, pead auto all ning konsulteerisid omavahel ohtralt venekeelseid termineid ning oskussõnu kasutades. Auto nõiuti uuesti käima ning kuraasikas seltskond rappus mööda ehitusplatsi minema, tungides miskipärast alale kus oli tehtud pinnaseteisaldust ning ainukeseks liiklusvahendiks, mis seal platsil sõitmiseks sobis, oli roomikekskavaator. Ühesõnaga, lõbus noorteseltskond oma masina sinna korralikult põhja peale kinni jättis. Jõudsime näha veel ka piirivalvet oma tööd tegemas. Üks mees käis ka meie laeva uudistamas, kuid mitte proffessionaalsest huvist vaid uudishimust lähtudes.

Aerutasime siis vabasse vette ning tõmbasime purje üles. Õhtul paraku tuul vaibus ning päris mitu tundi läks aega enne kui Praagale jõudsime. Lootsime, et saame ööbida Kalli jõe ning Emajõe ühinemiskohas, kuid mingi seltskond oli ennast sinna juba sisse seadnud. Nii läksime edasi Kantsi kõrtsini välja, kus on Emajõe Suursoo külastuskeskus ning suurepärane lõkkeplats ja telkimisala. Pärast õhtusööki sai lõkke ääres natuke laulu joristatud ning oodates südaööd, ehk uue kuupäeva saabumist, et siis Heikot sünnipäeva puhul õnnitleda.

Hommikul käisime keskust uudistamas ja varsti sõitsime juba ülesjõge. Kavastu parve juures sai jälle peatus tehtud. Poe omanik oli parajasti jõe ääres oma poe reklaami remontimas ja viis rahva kaubikuga osturetkele. Need kes laeva jäid, said näha kuidas kaks autot parvega üle jõe veeti.

Varsti sõitsimegi edasi ja enne Tartut kui selgus, et bensiini enam eriti palju pole, pandi aerud tööle. Niimoodi sõudes jõudsimegi Tartusse. Linnavahel oli põneva, lugesime sildu ja arvestasime nende järgi kui palju veel Lodjakojani maad on. Saime kohale, pakkisime ennast laevast maha, tegime kerge eine ning grupipildid ja läbi see matk oligi. Järgmisel aastal jälle.

Mis te arvate, läheme sama laevaga ülesvoolu Võrtsjärvele, aga mootori jätame maha? ;-)

Valgejõe kanuurallist

2009-08-10T21:38:00.004+03:00

No terekest jälle, klubirahvas!

Igal aastal toimuvad augustikuu alguses Tapal, linna päevad, mille raames peetakse maha kanuuralli. Seekord siis 08.augustil. Ei hakka väga pikalt ajalukku tagasi minema, aga Tanel (Jaanimägi)tundis selle ürituse vastu huvi juba umbes kuu aega tagasi. Nii, et väga ekspromt see üritus meie meeste jaoks polnud. Selleks ajaks kui mina saarele jõudsin, olid Martin ja Tanel ennast juba ära reganud.Võistkonna nimeks sai “Kadrina keelutsoon”. Miks mitte “Nelson”??? No nad pelgasid, et äkitse saavad tapakate käest haledalt pähe ja siis Vahuril silmad häbi täis. Kokku registreerus 16 võistkonda. Eelsõidus panid Martin ja Tanel teistele nii pika puuga ära, et Rakvere linna jõulukuusk ei ole ka nii pikk puu. Lühidalt koht poolfinaalis ja pikk hingetõmbepaus garanteeritud. Nii mõnedki seltskonnad pidid oma koha eest päiksese all veel lohutussõitudes rabelema. Ilmselt sai puhkepaus liiga pikk, või oli asi hoopis selles, et neid võeti peale tulist eelsõitu palju tõsisemalt, aga poolfinaalis olid nad teised. Esimene oli nende sõidus meeskond “Põristajad”. Õnneks pääses suurde finaali kolm paatkonda. Ahjaa, kui eel- ja lohutussõitudes oli vee peal korraga neli võistkonda siis poolfinaalides ja finaalis kuus alust, nii, et trügimist-nügimist oli palju rohkem. Oli rohkesti tugevaid konkurente. Kui kedagi eraldi nimetada , siis tuntuim ilmselt Tapa linnapea Kuno Rooba (orienteerumine, suusatamine). Kardetuimaks aga osutusid “Männikumäe noored”. Ühes kanuus koos linna kultuurispetsiga Indrek Jurtsenkoga sõitis ka minu vend Janek, kahjuks nemad finaali ei pääsenud. Ühes võistkonnas oli kaastegev meesterahvas, kelle elukoht on Saku. Seega sõitjaid kaugemaltki kui Tapalt ja Kadrinast. Sõidutehniline tase oli üldiselt suht normaalne. Välja arvatud üks tütarlaste paatkond, nimega “Orkester”. Nad põrkusid kokku kõigepealt ühe sillaga, siis teise sillaga ,siis sahistasid jupp aega pikas rohus ja nagu õhtujuht kommenteeris, oli nendel võistlusmaa oluliselt pikem kui kaasvõistlejatel :). Ma tõesti ei tahaks nende kontserdile minna :)! Mõelge kokkumängu peale! Kui kõlas finaali stardipauk, siis läks võistlus tõeliselt huvitavaks. Kõigepealt kihutasid eest ära “Männikumäe Noored”. Siis tekkis mingi pundar ja meie omad olid seal puntras sees, seejärel kadusid nad kõrge rohu taha ära ja ei ööd, ega mütsi olnud näha, mine või hulluks. Viimaks ilmusid nad peale ringi ümber poi uuesti nähtavale. Juhtimas “Männikumäe Noored”, mõnevõrra neist maas “Kadrina keelutsoon” ja kohe nende kannul “Põristajad”. Martin kühveldas mõlaga nii, et lausa vagu oli vees näha. Ja teine koht tuligi ära!!! Pole paha! Kui te nüüd Martinile või Tanelile külla satute ja ennast nii viisakalt üleval peate, et teile koguni teed pakutakse, siis teadke , et Tapa valla logoga kruus on välja teenitud higi ja verega. Eriti viimasega, tõsijutt!

"Dan Osman was here!" e. Nelsoni ronimis trip Soome

2009-08-10T19:09:00.006+03:00

Kurb kohe vaadata kuidas blogis pole eriti suviseid tegemisi kajastatud kuigi üritusi on nagu olnud. Kuid, siiki- talve plaanitud ja palju unistatud Horvaatia reis jäigi see aasta ära- küll oli masu ja inimesi oleks liialt vähe leidnud.Suuresti vist tänu Taavi mõttele sai siiski ära orgunnitud ronimis trip Soome.

See kord osalesid raudvarana Vahur, Laura,Marit ja Ott ning uustulnukana Taavi-(tuntud kui ka Juku)

Jällegi, pidi teele asuma liiga vara ja uni jäi lühikeseks :S

Peale pisikest Laeva reisi,paistiski Helsinki oma pisikeste saarte ja kupplittega.

Havukallio

Pea-aegu Lahti külje all, Havukallio-s asub Soomlaste endi sõnul parim koht kus ronida, suur radade valik ja väga erinevas raskus kategooriates. Ronimisega alustati siin juba 60-ndatel, 25 meetri kõrgune graniidist kalju on sobilik algajatele, kus saab harjutada klemmidega ronimist, ka altjulgestusega ronimiseks on seinal piisavalt palju polte.Sammuti pääseb kalju servale lihtsalt kõrvalt üllesse jalutades. Erilist tähelepanu väärivad 'Keväthuuma' 4+, 'Nössö' 6- ja 'Kanto' 6- ning raskemad 'Kotkanpesä' 6+,'Hybrishalkeama' 6+/7- and 'Ee-mäntä' 7-
Erilist ronimismõnu pakuvad siin praod, mida tuleb harjumatult küljele koormata, või siis käsi lõpuni prakku sisse lükata. Nii proovisime meiegi. Taavi, oli hommikul vanaisalt pidzaama püksid jalast sikutanud ja eeldas et nende vägi aitab teda.
Ööbimisek leidsime kohe kalju all, mõnusa laagriplatsi kus veetsime lahedalt kaks ööd. Teisel päeval olid kohale tulnud ka kohalikud ronijad kes näitasid klassi, kuid leidus ka selliseid pudinäppe, kes olid kaljul esimest korda.

Solvalla
Kolmanda päeva hommikul tegime kiire hommikusöögi ja läksime Solvalla-sse ,mis asub Helsinkist 30 km kaugusel, Nuuksio rahvuspargi läheduses. Solvallas on roitud alates 80-ndatest ja viimased rajad pärinevad aastast 99. Populaarsekmaks rajaks on 'Jupintappaja' 6 aga leidub ka palju teisi häid radu. Enamus radu on polditud ja sammuti pääseb ülesse lihtsalt jalutades kerge ringiga. Vaatamata hurjutustele ei leidunud kedagi, kes oleks tahtnud altjulgestusega ronida ja jällegi pidi suurt vaeva nägema ,et köied ülesse saada. Millal jõuad kätte ,see aeg kui hakatakse klemme panema ja altjulgestusega ronima ? Õhtuks tuli kohale ka suurem hulk ronijaid, ning sai vahelduseks vaadata ilusat ronimist profimate poolt.
Ööseks leidsime Nuuksion rahvuspargis mõnusa laagriplatsi, otse järve kaldale. Kahjuks rikkusid söögi-isu ja silma-ilu ära mõned suured soomlased, kes puristasid nagu väiksed vaalad järves ringi.Viimane öö, ei suutnud ma enam palavas telgis magada ja kolisin õue. tähtede alla magama, egas teised vist kurtnudki et said rohkem ruumi.

Rollarit
Peale ebaõnnestunud osturallit IKEA-s kust keegi ei tahtnudki ühtegi tigudiivanit jõudsime Rollarit kaljule. Rollarit on Helsinkile kõige lähemal asuv kalju, mis pole küll eriti kõrge kuid pakub väga laias valikus erinevaid radasid. Kalju ise on hoopiski mustast gneissist- väga näppudesõbralik.Meiegi leidsime säält palju hääd ronimise materjali.

Kokkuvõtteks
Soome on, kindlasti koht kuhu tahaks veel sattuda, pea 2 tunni laeva sõidu kaugusel on suur valik ägedaid radasi ja ehtsat kaljut. Kindlasti vajavad uurimist ka Helsinki boulderingi keskused.

Mõnusat Suve!

p.s blogisse sai kirjutatud väga üldiselt, kui keegi tahab teada kus Dan Osman tegelikult ronimas käis küsigu Maritilt.

Valgejõe slaalom

2009-06-15T11:35:00.002+03:00

Kutsun kõiki vähegi huvitatuid Valgejõe veeslaalomile.

20.-21. juuni 2009

Valgejõe Karikavõistlused veeslaalomis!

Suru sillal, Kuusalu vallas, kohalesõit Tallinn-Peterburi maanteelt,
Tallinna pool tulles, näitab enne Valgejõge paremale silt "Kemba"
Sealt keerata paremale ja sõita otse 7km.

Laagriplats asub Keskla kinnistul, sõites üle Suru silla tuleb sõita 300m
edasi ja siis keerata vasakule laagriplatsile.

Valgejõe slaalomivõistluste ajakava näeb välja järgmine:

Reede 19.06.09.
14.00 kuni päris pimedaks läheb - saabumine.
17.00 - 20.00 Treeningud ajavõtuga.
Laupäev 20.06.09.
11.00 - 13.00 Üheste stardid.
14.00 - 16.00 Kaheste stardid.
Pühapäev 21.06.09.
11.00 Võistkondlikud stardid.

Olmetingimused on sarnased Leevakule. Elatakse telkides. Toitlustab end igaüks ise.
Lõket võib teha ainult ühes selle jaoks ettenähtud kohas. Lähim arvestatava poega
asula on Viitna mis paikneb umbes 20 km kaugusel.

Samuti on teretulnud kõik küsimused/vastused, ettepanekud ja rahaline toetus

Stardimaks 50 kr. noor, 100 kr. täiskasvanu tasutakse võistluspaigas kohapeal. Nelsoni rahvale stardimaksu ei ole.

2009 aasta kõvad mehed.

2009-06-15T09:34:00.003+03:00

Tänavu oli siis Nelsonist rohkem rahvast kui mullu. Juba 2008 aastal tõestatult kõvad mehed Martin, Tanel ja Arvi ning siis uued üritajad Tiina ja Taavi. Meite klubi kõvad mehed said siis järgnevad tulemused:

26. Arvi ajaga 44:24,2 (eelmisel aastal 44.)

41. Martin ajaga 46:21,9 (eelmisel aastal 32.)

133. Taavi ajaga 57:17,8

183. Tanel ajaga 1:07:53,2 (eelmisel aastal 223.)

196. Tiina ajaga 1:10:45,6

Rada oli sel aastal küll pikem, kuid joosta tuli 2 4,5 km ringi, kus ka erinevaid põnevaid takistusi oli rohkem ja igavat nüri jooksmist pisut vähem. Jäi aega ka tüdrukuid mudasest kaldast üles sikutada ja veesõda pidada.

Üle auto jooksmine oli asi, mida eelmisel aastal teha ei saanud.

Juku hoiab seina ümber kukkumast.

Veesõda

Hüppame

Närige pori!

Loodame järgmisel aastal veel rohkem Nelsoni rahvast võistlemas näha.

Hiiumaale ratastega tiiru tegemas

2009-06-09T15:53:00.004+03:00

Reede, 05. juuni 2009

Rohuküla sadam. Seljataha on jäänud vihmane Lääne-Virumaa ja sajune Maardu kant. Rohukülas ilm kuiv, kuid vahelduva pilvisusega. Sadamas sätivad pakke ratastele Marit, Kätlin (Käts), Juta, Alver, Heiko ja Keit. Heltermaale jõudes algab Nelsoni klubi esimene ja samas ajalooline jalgrattamatk -kolme päevaga ümber Hiiumaa.

Heltermaal tibutab Seenevihma (Marit Seene – Seenevihm ).:) Käts ja Marit poevad vihmakeepidesse, minu oma on kusagil kaugel seljakotisügavustes, ei viitsi otsida. Esimene peatus Suuremõisa - fotod esialgu veel ülireibastest ratturitest. Ja asumegi teele Kärdla poole. Teel oli peatus mingi armsalt tillukese ,aga räämas kabeli juures. Kohanime ma paraku ei mäleta. Kärdlas külastasime Selverit, et ära osta toidukraam nii õhtuks, kui ka järgmiseks hommikuks ning lõunaks. Toidumoon ostetud, laiali jagatud ja pakitud tegime kiire söögipausi ja võtsime kursi ööbimispaiga Kõrgessaare poole. Kui Heiko oli selle matka idee autor , siis Marit oli teinud tõsist uurimistööd RMK puhkemajade kohta ja tal oli võiks öelda lausa kataloog välja prinditud. Kätlin, kes tundis jälle kohalikke kaunispaiku hästi, juhatas meid Ristimäe juurde, kuhu ka meie poolt valmistatud ristid maha jäid. See oli ikka vaatepilt, nii kaugele kui silm metsa all seletas paistsid ristid, ristid ja veelkord ristid, valmistatud kõikvõimalikust materjalist.

Tegelikult oli Heikol plaanis enne õhtust laagripaika teha üks ring vanade militaarehitiste juurde, kuid aeg oli juba üsna hiline ja ühiselt arutades ning lõpuks ka hääletades võeti vastu otsus ikkagi õhtule jääda. Ööbimispaik oli lausa luksusklassist. Käimlad, meestele ja naistele eraldi, uhkete puuskulptuuridega ustel. Korralik, uksega puukuur, krõbekuivade puudega. Katusealune, kus oli kaminalaadne küttekolle ja nii laiad lavatsid,et sinna oleks kokku oma 10 inimest magama mahtunud kui vaja. Kuna õhtusöögi menüüs oli supp, aga kohapeal joogivett polnud, siis suundusid Heiko ja Kätlin veeotsinguile.Peagi saabusid nad täidetud pudelitega, ning kiitsid abivalmis ja sõbralikku saarerahvast. Samal ajal tõi ülejäänud seltskond puid. Marit kokkas ja tänu tema suurele kogemustepagasile matkatoitlustamise alal (ilma igasuguse irooniata!)sai supp tavapäraselt hää. Parajalt paks ja kuum ka. Täpselt nii kuis peab. Magustoiduks sai lõkke peal Haribo vahukomme grillitud. Mina ei olnud varem neid komme sellisel viisil valmistatuna iialgi söönud ja sattusin kohe hullult vaimustusse.
Keit, Alver ja Marit otsustasid telgis magada. Mina, Kätlin ja Heiko eelistasime pikutamist katusealuses.

Kuna Kätlin oli päeval oma suurest rästikuhirmust rääkinud, siis kogu õhtu oli poistel teda hea narrida, et kuidas rästikud tema magamiskotti ronivad ja ta hommikul ärkab madu kaisus.Muide ,üllatus-üllatus, sääski sellel õhtul ei olnud!!!! Enne unele jäämist imetlesime fantastilist päikeseloojangut. Loodetavasti paneb Mariti selle pildi ka siia ülesse. Kõik olid aga üsna väsinud ja peagi oli kuulda vaid noh(r)inat.

Laupäev, 06.juuni 2009
Äratuskella vaja ei läinud. Kõik olid niigi enne õiget aega (äratus pidi olema muidu kell 8)üleval. Kätlin ütles, et tal oli kogu öö külm olnud, Marit jutustas, et öösel oli mingi loom telgi ümber ringi kooserdanud ja hetkeks isegi nööridesse takerdunud, ning mina ärkasin mingil ajal öösel ülesse vihmapladina peale. Hommikuse lõkketule tegemisega oli juba ametis Kätlin. Kui tuli lõõmas ja ka vesi keema läks, hakkasime Heikoga traditsioonilist lihakonserviga kartuliputru tegema. Puder ja võileivad söödud, kohvi ja tee joodud, hakkasime väga varakult edasi liikuma. Ees ootas ju kilometraazilt pikim päev.

Kuna eelmisel päeval olid agaramad pedaalijad üleliigse energia ära rahmeldanud, oli teine päev sõidutempolt märksa rahulikum. Esmaseks eesmärgiks oli Kõpu tuletorn. Sinna me ka jõudsime. Ilm oli hüper-super-mega ilus. Torni tipus sai arutada, et kui laskuda tahaks, et kuhu siis oleks mõistlik köied panna. Nelsonlased ikka nelsonlased! Kätlin ja Marit olid sunnitud turistihinnaga vett ostma, sest seda kulus laupäeval kõvasti ja nende veevarud olid üsna otsakorral. Keit ostis vahva kirjaga külmkapi magneti. Kogu matka peale ostis ta neid päris mitu, ikka üks originaalsema tekstiga kui teine. Kõpus tehti ratastele ka pisut hooldust, Heiko õlitas rattakette. Järgmine koht oli jällegi Kätlini poolt väljapakutud, Vanajõe ürgorg. Mis tõsijutt, oli väga kena. Ühtlasi oli see söögipausi pidamise koht, seekord sääsed ründasid meid armutult. Tuvastati ka üks puuk ja üks haisuputukas.

Edasi võeti suund Emmaste peale, et seal pakid Kätsi vanaisa juures laagrisse maha panna ja ilma pakkideta Sõrusse sõita. Enne seda sai veel külastatud Nurstes asuvat A ja O kauplust, sest jällegi oli vaja joogi ja söögitagavarasid täiendada. Sõrus olid ilusad majad otsevaatega merele, nii, et Keit unistas, et küll oleks tore, kui oleks siin suvila, mulgi mõlkusid samad mõtted peas. Siis uudistasime Tohvri rannakaitsepatareid.Tundub, et sõjaajaloo huvilisi pole just eriti palju, sest sellesse ehitisse oli oma elamise sisse seadnud miski lind, pojad pesas ja puha. Tagasi ööblasse sõitsime läbi Emmaste. Veel üks poepeatus,seekord siis saunatarvikute ostmine:). Õhtusöögiks oli plaanitud makaronid singiga, bolognese kastmes. No need nelsonlaste niinimetatud matkatoidud, hakkavad juba tegelikult restoraniroogadele silmi ette tegema. Meenutagem siinkohal hea sõnaga ka eelmise suve kanuumatka desserti, mustikakisselli metsmaasika kohupiimkreemiga. Seekord oli magustoiduks taas ülimenukad sütel pruunistatud vahukommid. Algul oli mel küll mõeldud väljas telkimine, aga pererahavas ei olnud sellega üldsegi päri. Et toas ruumi küll ja tehti isegi ahju tuli alla, et vaestel äravintsutatud ratturitel ikka mugav oleks. Peale saunas käimist ja prisket õhtusööki oli kõigil suht-koht kiire uinumine.

Pühapäev 07. juuni 2009

Äratuseks oli Mariti telefoni helin. Keegi juba nii varakult rikkus mandril loodust ja seadust.
No ei ole inimestel ka pühapäeva varahommikul midagi muud teha, eks ole. Asjad kärmelt kokku pakitud ja ratastele sätitud, asusime hommikueinet valmistama. Menüüs, riisipuder kondenspiima ja rosinatega ning võileivad-saiad tomatiga. Kohv, otse loomulikult. Energia manustatud, ratastele ja tuhinal Kassari tipu poole. Et ei tekiks arvamust, nagu koosnenuks meie matk vaid pedaalidele surumisest, söömisest ja magamisest, annan teada, et käisime ka Hiiumaa muuseumis. Seega nautisime ka kultuurset meelelahutust. Minu meelest oli väljapanek täitsa huvitav. Keit täiendas jällegi oma meenekogu ja teisedki ostsid üht koma teist. Lõunapaus oli Kassari tipus, enne seda rääkis Kätlin lühidalt Hiiu vägilasest Leigerist, kes olla tahtnud kividest silda Saaremaani ehitada, aga et ta oli nirum kui tema isa omal ajal, jäi sillaehitus paraku pooleli. Ilmast niipalju, et oli küll sajuta ja päikseline aga enamasti puhus vastutuul, mis pani isegi ülikõva sõitja Kätlini tõsiselt vanduma.
Ja seda enam tuleb tunnistada Mariti vaprust kes viimased 15-20 kilomeetrit valutava jalaga sõitis.

Heltermaa sadam. Viimased suveniiriostud, riiete vahetus, piletite hankimine. Ja kui ahvida GPS-i robotlikku tädihäält siis, viiskümmend meetri pärast sõida praamile, sõida praamile. Kui me reedel Rohukülas praamile läksime siis oli praam peaaegu inimtühi, pühapäeva õhtul loomulikult puupüsti täis. Mind oli terve päeva piinanud kõhuvalu, sestap ma laevatoidust ei suurt ei hoolinud. Teised siiski einestasid. Kusjuures, see polnud vist parim idee. Alver igatahes ütles, et nii kehva hot dogi pole ta oma elu jooksul enne söönud. Eks see elu ole tal hästi pikk juba olnud ka :) Keit oli ühe Starteri ostnud ja peale selle tarbimist läksid poisid hullult koerust täis, tundub , et tegemist oli vist üledoosiga. Autos laulsid nad iga muusikapala vahele :”Käpikud, käpikud, mul on väiksed käpikud. Sõrmikud, sõrmikud ...” ja nii Rohukülast kuni Maarduni välja :) Vahepeal tegid meile, täisinimestele veel tünga ka. Teesklesid, et jäid juba tukkuma ja kui meie kergendunult ohkasime, siis alustasid taas valjul häälel ja naeru pugistadaes oma laulujoru.

Igatahes oli tegemist väärt ettevõtmisega ning väga mõnusate kaaslastega. Kokku sai sõidetud, kui ma ei eksi siis 213 kilomeetrit. Parandage, kui numbriga puusse panin.
Ahjaa, lubasin ka Martini blogisse panna, nii et ta siit enne viimsepäeva laupäeva plehku ei saa.

Asi nimelt selles, et mul puudus rattakott. Kurtsin seda muret suurele juhile ja õpetajale Martinile, kes ütles et seljakotiga saab ka. No tegelikult saab küll, selles on Martinil ju õigus, aga ta unustas märkimata, et see on kuratlikult ja põrgulikult ebamugav. Esiteks kulub espandritega nikerdamiseks umbes 10-15 minutit, samal ajal on teistel 2-5 minutiga kott rattal. Teiseks ei või kinnitades iial kindel olla, kuidas seljakott sõitmise ajal käitub, eriti auklikul kruusateel. Minul vajus ta näiteks täie sõiduhoo pealt ühele küljele nii et oleksin peaaegu külje maha saanud. Enne seda asfaldil sõites oli kusjuures kõik OK. Kruusateel kippusid ka joogipudelid espandrite vahelt välja vupsama. Kolmandaks, kuna seljakott rippus veerandi jagu üle pakika serva, ei tahtnud ma mitte seda lahti teha , sest muidu oleks kotis sisalduv lihtsalt välja libisenud.Ühe korra tegin vahepeatuse ajal lahti, teist korda enam ei üritanudki. Teistel oli vajaliku riidehilbu kätte saamine vaid ühe käeliigutuse küsimus. Inimesed!!! Rattmatkaks laenake või ostke kindlasti rattakott kui teil seda siiani veel pole. On kindlasti puhtam, soojem ja kuivem tunne.

Paide seinast

2009-05-31T20:02:00.009+03:00

Mingi aeg tagasi sai ära proovitud Paide ronimissein.

Tripil osalesid: Martin, Juku, Laura, Juta, Karina, Arvi, Toomas, Keit, Alex, Jana ja mina.

Seinale saamine oli veidi komplitseeritud, sest kohalik seina haldaja ei suvatsenud hommikul kokkulepitud ajal telefonile vastata. See meid ei seganud, sest õige pea olime üle aia hoovis ja Martin katusel köisi kinnitamas. Õnneks saabus varsti kadunud mees kohale, kes andis meile esimese paneeli kivid ja ronimine võis alata. Sein oli väga libe ja veidi kummaline oli ronida, sest suss ei pidanud seinal üldse. Kivid olid head, värsked, karedad ja lahedate kujutega. Paljud kivid olid lahti. See ajas kohati hinge täis, kui kivi jalge alt ära liikus ja mõnda rada lõpuni ronida ei saanud. Samuti andis soovida julgestuspunkt üleval. Martini väitel oli seal üks edasi-tagasi käiv polt, mis oli peenikese splindiga tagant otsast kinni... kahtlane.

Päev oli aga tore, ronida sai palju. Kõigil kujunesid oma lemmikrajad ja mõned rajad jäid vallutamata (minul oli neid mitu :D). Ilm oli kah suurepärane, kui mitte öelda, et liiga kuum (eestlase värk, peab ikka vinguma). Päike küttis keskpäeval ikka täiega lagipähe :).

Lõpetuseks proovis Arvi nägu ees ülevalt alla tulla. Kahjuks see ei õnnestunud nii nagu ta soovis, sest vöö raskuskese jäi liiga kõrgele selja peale.

Vot nii kujunes meie päev Eestimaa südames, Paides.

Olge endiselt sama lahedad ja varsti siis kivile ;)!!!

Pildid asuvad siin: http://nagi.ee/photos/verton/10720603/in-set/201505/

Tuleb jälle Kõva Mehe Jooks

2009-05-26T11:43:00.003+03:00

Mis värk on.

Ja eelmisel aastal oli nii:

roheliste rattaretkest 2009

2009-05-24T22:05:00.008+03:00

Väike meenutus selle aasta roheliste rattaretkest.

Rattaretk oli ka sel aastal ülilahe ja nalja sai kõvasti. Toimus see 08.05-10.05 Luitemaal, alguse sai Kilingi-Nõmmelt. Reedel startisime Kätsi ja Kerdiga Rakverest suht hilja, et jõudsime starti siis, kui pauk oli juba käinud :). Veitsa aega sai veel jokutatud, sest selgus, et Kätsi rattaga oli midagi viga. Ega tema suurt aru ei saanud midagi, väntas poolteist km higimull otsa ees ja arvas, et on nõrgaks jäänud :D. Tegelt olid tal pidurid peale jäänud. Toredad rattaabi poisid aitasid meid ja sai teele asutud. Esimene paus oli Tihemetsas, kus mängis puhkpilliorkester. Peesitasime tükk aega seal ja kuulasime muusikat. Seal ootas ka Heiko meid järgi. Ilm oli suurepärane ja päike võttis hästi.

Siis jätkus meie teeke mõnda aega neljakesi, kuni Heiko jälle kuhugi ära kadus. Hiljem selgus, et oli suureks abiks olnud ühele ratturile, kellel oli kumm katki läinud. Mõne aja pärast hakkas Kerdi kurtma, et ta ei kannata enam sadulas istuda. Kuna ta oli külmalt retkele tulnud ja eelnevalt üldse trenni teinud, oli tagajärg käes :). Nii ta hädaldas kuni lõunapausini. Lõuna ajal nautisime jälle tükk aega ilma. Andsin vaesele Kerdile oma istmekatte "Pepupoputaja", tänu millele jätkus reis ka talle veidi meeldivamalt. Tee oli esimesel päeval päris mõnus, kulges mööda kruusateid ja kraavikaldaid. Tegime veel paar pausi, kuni avastasime, et kell on nii palju, et tunni pärast avatakse pakiautod. Kerdi arvas, et kulgeb vaikselt lõppu ja me Kätsiga kihutasime kella kuueks laagripaika. Kohtasime lõpuks ka Martinit ja Laurat, kes olid meie telgile ka koha juba ära võtnud. Õhtul esines Svjata Vatra... väga muhe bänd oli, sai kõvasti tantsu vihutud. Õhtu läks kuidagi väga kähku... kui ma lõpuks oma vanade tuttavate pesitsuspaigast kodutelgi poole hakkasin kõndima, olin veits paaniks. Oli kottpime ja telke oli mustmiljon. Olin juba alla andmas ja suvalisse telki lipsamas, kui leidsin kodutee :).

Natuke sai magatud, kui oligi juba hommik. Sombune, pilvine ja üldse väga muserdav ilm oli :(. Teele asudes hakkas juba vaikselt tibutama ja õige pea kallas nagu oavarrest. Oli väga külm ja märg, olime ülepea mudased. Õnneks ei lasknud me tujul langeda ja nalja sai kõvasti. Kerdi otsustas juba eelmine päev, et tema lõikab. Me Kätsiga mõtlesime veel reede öösel, et läheme täispangale ikka välja. Teisel päeval olid uued tuuled ja mõtted ning arvasime, et me ei saa ju oma kaaslast hüljata ja üksi jätta :). Nii siis oli peamine mure, et õigest teeotsast mööda ei sõidaks. Lõikasime Massiarust otse Häädemeeste peale. Häädemeestes hakkas tuju langema, sest oli tohutult külm. Arutasime, mis nüüd edasi saab, nii ei saa jätkata. Tegime siis poe trepil väikse lõuna koos väikse Jäägriga, et külma peletada. Ja õige pea kadusid ka pilved ja vihm jäi järgi. Vahetasime riideid ja asusime teele... väike süümekas sees kripeldamas, et oleks võinud ju ikka pikale ringile minna... Võtsime vabalt ja tegime palju pikniku pause tee ääres. Jõulumäele jõudsime suht varakult, vaatasime seal ringi ja valisime telgikohad. Üks tore naabrimees pakkus kisselli ja olemine oli super. Mingi aeg saabusid Laura ja Martin, kes olid ka Lätist läbi põiganud ja restoranis söömas käinud... tublid olid nad ikka, et pikale ringile läksid halba ilma trotsides. Laura ütles, et talle isegi meeldis selline vihmane sõit. Õhtul esines Justament... jällegi üks tore tantsuõhtu oli.

Viimasel päeval oli aga Kerdi kuskilt powerit juurde saanud ja rallis koguaeg eest ära. Tee oli osaliselt kohutav. Me Kätsiga mõtlesime, et ehitusjäätmete kasutamine tee täiteks tuleks ära keelata :). Suht ebamugav oli paar km telliskivitäitega teel sõita ja üldse metsavaheteed olid väga rööpas. Kuid kui aeglaselt sõita, ei põrutanud väga käsi ära ja nii ma siis kulgesin vaikselt järgi. Käts oli hädas rattakotiga, mis pidevalt kodaristesse hüppas. Kui ta ähvardas selle järgmisel korral metsa visata, palusin, et ta vähemalt lõuna kaasa võtaks :). Lõuna toimus ilusa Rae järve ääres ja laulis keegi Tiit Born kauneid aegumatuid laule. Tõsiselt mõnus oli seal, kuid reis pidi jätkuma. Lõpp läks kiiresti, vahepeale jäi miniloomaaed, kus tillukesi loomi natukene vaatasime ja sõitsimegi lõppu. Viimane tõus enne lõppu oli raske ning lõi mul ninast vere välja... ju oli see hoiatus, et aitab küll :). Ja nii lõppeski meie retk. Kerdi pidas ilusti ikka vastu ja lubas järgmine aastagi tulla. Me Kätsiga ka kindlasti Vooremaal kohal.

Ja see on tõsi, et kui oled juba kord rattaretkel osalenud, jääbki pisik sisse.

Niiet järgmise retkeni!!!

Leevakul

2009-05-03T23:21:00.002+03:00

Äge oli. Kes ei käinud, närib ise endal kadeduse pärast kõri läbi. Homme tööjuures natuke võibolla kirjutan, aga praegu stiilinäide. Pildile eelnes hüüe: "vaadake kollanokad, kuidas see käib!"

Esimene kord siis Võhandul

2009-04-21T12:43:00.002+03:00

Mul õnnestus kampa rääkida üks tegelane Sõjaväe Langevarjuklubist - Raul. Tema on küll veel vähem kanuuga sõitnud kui mina, aga mis sellest. Igatahes olime juba reede pärastlõunal aja parajakstegemise mõttes Võhandu jõge erinevate sildade pealt vaatamas käinud ja Raul oli korduvalt kinnitanud, et Süvahavva tammist võin ma üksi alla sõita kui ma ilmtingimata sealt sõita tahan.

Hommikul jah oli uni magusamast magusam. Kõigest hoolimata olin ma igati õigel ajal stardis ja avastasin, et olen endale saanud lastemõõdus päästevesti, millel ka vööpannal puudu. Ajasin siis Nelsoni paadiauto juhti taga, kätte sain ainult Oti, kes arvas, et äkki tema on piisavalt pisike, et saab mu vesti endale niimoodi ümber, et tõmblukk ka kinni läheb. Tema hakkas mind otsima, mina, aga sain samal ajal ikkagi autosse sisse ja võtsin sealt teise pisikese vesti, millel vähemalt sain rihma ümber kinni. Raibe oli ikka nii pisike, et üsna varsti hakkasid vesti servad kaenla all vastikult hõõruma.

Vahepeal oli start ära antud, lohistasime oma paadi kah vette ja asusime viimaste seas mõlatööd tegema. Tamula oli nüri kühveldamine. Tuska tegid ka need, kes kasutasid ära seda, et kohtunike paat jälgis eespoololijaid ja võtsid tagumiste poide juures ikka lõigati ka.

Noh jah, millalgi jõudsime siis teise KP-sse Kääpa silla juures ka. Leidsime, et eks ole juba omajagu sõidetud, tegime pausi võileibade ja teega. Siis solberdasime edasi. Paidra veski juures tegime taas pisut aega parajaks, ajasime juttu oma saateauto juhiga, nägime veel mõnda tuttavat ja panime edasi.

See oli vist enne Leevit, kus oli mingi madal punane raudsild üle jõe ja trobikond süstasid ümber selle otsa mööda pusimas. Silma järgi tundus, et peaaegu mahumegi silla alt läbi, kuid viimasel hetkel jäime ninaga kuhugi taha kinni ja juba olimegi küljega vastu silda ja kanuu juba poolenisti silla alla ohtlikult viltu tõmmanud. Raul leidis, et mõla on olukorra lahendamise segav faktor ja saatis selle allavoolu minema Kuidagimoodi sain jala kanuust välja ning mõningase akrobaatikaga lükkasin meid silla alt tagasi välja. Lasime kajakkidel ennast eest ära koristada ja sõitsime ka viisakalt ümber silla ning püüdsime aeru ka kinni.

Leevile jõudsime, oli supp otsas, näsisime võileiba ja jõime teed. Külastasin naiste tualetti, kuna meestele mõeldud plastikputkat kuskil ei paistnud. Kihilisel riietusel, mis oli täpselt parajalt soe nii päikese käes kui ka õhtuste miinuskraadide juures olid siiski mõned miinused ka :)

Viira veski juures oli just meie ees mingi kanuu keset jõge. Hüüdsime neile, et kas lähete? Nemad vastasid, et ei lähe ja andsid meile teed. Silla peal oli ka teejuht, kes kõigeõigemat kohta minekuks näitas. Läksimegi ja olimegi ilusasti läbi. Järgmine paatkond aga keeras ülima elegantsiga ennast kummuli. Ja olimegi Süvahavval. Raul oli lõpuks jäänud mind uskuma, et Süvahavva on täpselt samasugune nagu eelnevad tammid, milledest olime ilusasti alla saanud ja nii me siis läksimegi. Natuke korjasime vett sisse ja keerasime kaldale, et see välja valada. Ega kaldale saamine lihtne polnud, kaldad olid täis kummuli paate ja riideid väänavat rahvast. Nägime enne edasiminekut veel, kuidas üks raftiseltskond oma parve vastu kollast rauakolakat puruks sõitis ning siis oli aeg edasi minna. Pisut allpool see vist oli (aga võibolla oli Viira ja Süvahavva vahel, kes seda ikka mäletab) läks üks paatkond parajasti veele. Paraku oli kohe nendest mõni meeter allpool madal puu, mille all nad siis ümber läksid. Püüdsime kinni nende mõla ja kaevasime vastuvoolu neile seda tagastama.

Noh siis oli igavam osa. Reo sillast allpool otsisime koha, kus päike peale paistaks, aga tuult poleks, tegime aga jälle pausi ja lasksime ühe kummipaadimeeskonna endist mööda. Lõõpisime nendega lubades kohe järele jõuda ja teatasime, et meil on just nende jaoks naaskel kogu aeg jõe peal kaasas. Siis oli jälle üks madal sild, kus tuli kanuu üle tassida. Tegime seal jälle pausi, sain ühe tuttavaga kokku, aitasime ühel naistetiimil kanuud vedada ja vaatasime kuidas tollestsamast raftiseltskonnast üks mees lihtsalt jõekalda peal komistas ja vette kukkus.

Edasi oli kole tuul ja jõgi lai nagu Atlandi ookean. Mõnes kohas ei tahtnud paat üldse liikuda, mõnes kohas sai kurve sirgeks sõita ja mõnes kohas jäime sellepärast kinni ka. Lõpuks saume Ruusa silla juurde kohale, kus jälle pausi tegime ja einestasime. Toetasime suitsuga ühte tädi, kes oli katkestanud, märg, endast väljas ja suure osa oma maisest varast Võhandu jõkke ära uputanud. Soovisime talle edu ning läksime edasi.

Leevaku juures saime kokku jällegi naistetiimiga 212 ja koos valisime vale kursi ning sattusime tupikusse. Ronisime tagasi ja saabusime võidukalt KP-sse suppi sööma. Nagu mul ikka ja alati sellistes asjades veab, oli just meie tuleku ajaks sellel telgikütteabaraadil bensiin otsa saanud. Õnneks hangiti seda operatiivselt juurde ja saime meiegi suppi süües natuke sooja naha vahele. Leevakul oli terve laevastik kanuusid, kuid kui me sealt edasi Räpina poole läksime, siis tundus terve järgmine etapp, nagu oleksime me üksinda jõel. See suur kanuudehunnik Leevakul oli nähtavasti katkestajate laevastik. Lootuses, et jõuame enne pärispimedat Räpinasse nii, et ei peaks lambi otsimiseks ekstra peatust tegema, hakkasime ka ise lõpuks hagu andma ja keskmine kiirus oligi meil suurim sellel viimasel 24 kilomeetril. Kuskil Nulga silla ja KP vahel suutsime veel korra kuhugi paremale tupikusse sõita, aga siiski leidsime õige tee taas kätte.

Juba Räpina alevi vahel kaarutades ja hämaras kõrkjate vahele sihte sõites jõudsime järele tiimile 12+. Nemad olid alustanud raftiparvega matkamist juba reede õhtul kell seitse. Masohhistid, ma ütlen. Räpinas võtsime veel pisut juua ja puhkasime, samas jõudis meile paar paati järele.

Räpinast edasi läks viimane ots siis lampidega. Teine tiim oli mingid hullud prožektorid põlema pannud, selle tulemuseks oli see, et polnud näha kaugemale kui valguspiirini. Alguses sõitsid nad meil järel, aga kui me nad mööda lasime, siis jäid nad jälle meile ette. Vihastasime, panime veel auru juurde ja sõitsime neil nii pikalt eest ära, et nende valgus enam meid ei seganud. Selle asemel segas meid kahel korral miski mootorpaat, millega rallis mingi saunaseltskond. Nende käigulaine oli vastik, aga saime üle ja 16h 22min pärast Võrust teeleasumist olimegi Võõpsus.

Sealt saime oma auto ja asjad kätte ning sõitsime Tartusse. Mitte kõige paremini see ei läinud. Uimase ja väsinud peaga magasin Räpinas Tartu teeotsa maha ja jõudsime hoopis kuhugi Mehikoorma kanti. Ei viitsinud sealt otseteed otsida, tulime tagasi Räpinasse ja üritasime paremini. Saimegi Tartusse ja magama ja und jätkus lõunani.

2009-04-20T18:09:00.002+03:00

Võhandu maratonist.
.... 100 km, pole hullu midagi. Nii kirjutas Martin oma 29. jaanuari postituses Nelsoni listi.
Läksin osava reklaami õnge ja nii Toomas meid võistlusele regaski. See on siis eellugu.
17. aprilli õhtupoolikul võttis Toomas mind ja meie saateauto juhi Regina (minu vennanaine)Tapalt oma auto peale. Rakverest lisandus seltskonda Taavi.Taavil ja Reginal jätkus juttu kuni Tartuni, selgus, et neil on ühine huvi -mootorrattad. Tartust võtsime ka Oti peale. Ja auto vuraski Võru poole. Võru spordihoones oli Martini hea sõber Tanel meile juba voodikohad broneerinud. Suur aitäh Sulle Tanel!!! Tundus , et inimesed on kõik, kas kogenud võistlejad või muidu asjalikud, igatahes võistluseks hädavajalik kraam pakiti juba õhtul valmis.Taneliga seoses oli hommikul ka naljakas vahejuhtum. Nimelt oli äratused meie mobiilides pandud enam-vähem üheks ja samaks kellaajaks. Ja nii nad siis hakkasid järgemööda piiksuma. Kõige valjema kisaga oli Taneli oma. Röögatas mobiil korra, teisegi ja kolmandagi korra aga ei mingitki reaktsiooni Tanelilt. Ei liigutanud ta ei kõrvu ega silmi. Toarahva naerupahvak oli mobiiliheli kõrval nagu sääsepirin. Asja lahendas Regina ,kes Tanelile mobiili padja peale viskas, vibratsioon igatahes mõjus!!!. Ja siis kotid selga ja stardipaika. Kanuude, aerude ja päästevestide valimine, numbrite ja varustuse kinnitamine ja oligi aeg Tamula järvele stardipauku ootama minna. Ahjaa, ilm oli juba varakult suht nigel. Järvel tiirutades hakkas sadama lörtsi, lumetükid olid suured nagu värvupojad (võib-olla ma liialdan pisut, aga ma arvan , et mitte oluliselt). Üldse oli IV Võhandu maratoni distantsi esimene ots ilma poolest ääretult vaheldusrikas,sadas vihma, lörtsi ja peent rahet , mis hullult valusasti nägu piitsutas, sekka ka päikest ning tugevat tuultki. Meie Toomasega olime järvelt lahkudes üsnagi sabamised. Aga hakkasime sealt jõudsalt ettepoole trügima. Mingil ajal jõudsime järele Martinile ja Laurale. Paadid olid siis veel üsna ühes pundis koos.Esimene toitlustuspunkt oli Leevil. Kanuust välja ronides avastasin, et ma ei tunne üldse oma paremat jalga, see oli kogu aeg olnud kanuu serva all kronksus ja vereringe oli sellest täiesti kadunud.Arvasin ,et kukun kohe külili. Suutsin siiski Taavi emale reipalt grimassitades poseerida.Taavi vanemad ja Regina pajatasid meile rajal toimuvast, et kes meie omadest parajasti kui kaugel on. Soe supp oli ikka ülihää. Kaua me seal ei jokutanud. Supp söödud ja minu jalg taas kõndimiskõlbulik, paati ja minekut.Nüüd hakkas Võhandu adrenaliinirikkaim osa. Õnneks on Toomas väga hea tüürija ja me läbisime kõik „mulksud“ kenasti -ilma ümberminekuteta. Mina küll olin alates nabast kuni varvasteni märg, aga selline on juba väikese eesistuja saatus.Leevakul oli teine toitlustuspunkt. Kui kanuust välja astusin hakkas mul kohe hullult külm, õnneks oli seal telk suure soojapuhuriga, selle ees keerutades õnnestus mul kaks portsu hernesuppi ilma suuremate kadudeta sisse lürpida. Mõned herned avastasin küll hiljem numbri ja jope vahelt, mulle jääb arusaamatuks ,kuidas nad sinna küll said? :)Nii kui kanuusse istusime ja ma mõlaga vehkima kukkusin, hakkas momentaalset soe. Mõne aja pärast tegime ühe kiire vahepeatuse , et ma saaksin kotist diklofenaki tableti võtta, sest parema käe ranne valutas täiesti pööraselt. Siin kohal tahan siiralt tänada Vahurit, kes viimase minutil tõesti kasulikke nõuandeid esmakordsetele osalejatele jagas. Peale Leevakut jätkus juba Leevi kandis alanud Piibelehe ja Vestmani mäng ühe Nelsoni kirjaga kanuuga, kus istusid kaks väga stiilsete kollaste päikeseprillidega noormeest, stardinumbergi oli neil stiilne 222. Kord olime meie ees, siis jälle nemad . Suts enne Räpinat andsid nad meile viiskalt teed ja rohkem me neid enam enda ees sõitmas ei näinud. Räpinas olin juba täitsa väsinud mis kole. Kakerdasin kaldal nagu kana takus oma kangetel jalgadel. Õnneks aitasid kaks süstameest Toomasel kanuu vette saada, mina olin sellel hetkel üsna jõuetu ja mõttetu tegelane. Aga jälle nii kui kanuusse istusin tuli energia tagasi. 7 kilomeetrit tüünet jõge läks nagu lennates. Kuid siis tuli koht, kus puhus vastikult tugev tuul ja oli üsna suur lainetus. Täiest jõust tuli rabeleda . Ja vot siis kaotasin ma emotsioonide üle kontrolli. Vandusin rumalate sõnadega ja kohe südamest. Üks eriti ilge tuuleiil puhus meid vaatamata meie kangelaslikele ponnistustele lausa vastu sahisevat roostikku.Toomas säilitas aga rahuliku meele ja sõnas, et küll me sellest tuulest ka jagu saame. Just sellel distantsiosal möödus meist ka mitu süsta, kadestamisväärselt lennuka kergusega.Viimased 2 kilomeetrit oli minu jaoks tõeline ja ehtne kannatuste rada. Muide, üks Taneli sõber ütles meile stardis, et maratoni sõitmine algabki viimastel kilomeetritel. Jutt jummala õige! Aga minu õnneks said otsa needki viimased piinavad meetrid. Vasakul pool paistis kaldalt finišisilt. Jess, kohe saab autosse sooja, kohe saab kuuma suppi ja ma olen täitsa elus! Selline on siis IV Võhandu maraton minu silme läbi. Aga oleks huvitav lugeda ka teiste meie tublide kanuutajate muljeid. Kirjutage ja joonistage!

Jalgsimatk Kõrvemaal

2009-03-23T18:32:00.010+02:00

No nii rahvas...
kui kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada sellest, et hooplesin oma kooliaegse tugeva kirjandikirjutamise oskusega, mille peale Tiina kergendunult teatas, et sellest matkast blogikirjutaja on õnneks leitud.

Nüüd siis asjast ka.
Laupäeva (21. märts) hommikul ronisin Tapal rongi peale, kus osa seltskonnast Marit, Alver, Martin ja Heiko juba ees ootasid, Aegviidus liitus meiega veel Toomas. Aegviidu Puhkebaasi kanti toodi järele ka Tiina ja umbes 10 paiku hakkasimegi liikuma. Alguses ei saanud me retk kuidagi õiget hoogu sisse, sest Alveril ei istunud seljakott hästi seljas, ning ta niheles lakkamatult ja mõne aja pärast
ütles Heiko hüper-mega-giga suurel seljakotil puusavöö klamber üles. Pisut pusimist sättimise ja parandamisega ja juba võttiski Martin kiiruse ülesse. Kuna esialgu oli nii matka kui ka suusarada üks, siis möödus meist tuhinal päris paju suusatajaid.
Ilm oli ilus (kahtlustan, et Heikol on Ilmataadi firma kuldkliendi kaart) ja tempo oli ülikõva.

Lõunasöögi ajal möödusid meist kaks tegelast lumesaanidel, kes meile rõõmsalt lehvitasid. Peale lõunasööki võttis Heiko piraka seljakoti oma hoolde Tiina.
Ma arvasin, et ega ta kaugele ei jaksa sellega hiiglasliku kotiga kõndida(kahtlejaid oli teisigi. Aga ta jaksas!!! Ja tegi seda väga reipa moega kuni RMK laagriplatsini, kus me ööbima jäime. Ise veel ütles:"Ega ma mingi nõrk pole!." Kui te nüüd arvate et Heiko on mingi nõrk, siis te eksite! Tiina koti külge kinnitati ka veidi väsinud Alveri seljakott ja selle moodustise vinnas enda turjale Heiko, nii nägi ta meie meelest välja nagu kaamel, kahe küüruga kaamel nimelt.
Oi seda nalja ja naeru...

Väinjärve äärde jäime siis ööbima. Sinna jõudes olime juba päris-päris kurnatud (Duracelli-Martin muidugi välja arvatud), sest olime pikalt ümber Jussi järvede tiirutanud. Väsimusest hoolimata oli tegemist veel palju. Toomas asus agaralt lõket läitma ja täitma(ta on üldse hullult usin). Mina Tiina, Alveri ja Maritiga kogusime telgi alla panemiseks kuuseoksi ehk matkaslängis öelduna olime oksanaadis. Martin, Heiko ja Toomas panid telgid üles, teisedki aitasid jõudumööda kaasa. Siis sai lumi supivee jaoks sulama pandud. Samal ajal suhises Heiko priimusel juba teevesi ja kellaviie tee jaoks olid küpsised olemas mis olemas. (NB! Järgmised matkakorraldajad).
Kokanaadis oli Tiina. Supp oli tummine, kuum ja väga toitev. Üldse peab ütlema, et Heiko kui matkakorraldaja oli toitu korralikult varunud. Sest eks ole see ju teada tuntud tõde, et näljane inimene on tige ja õel. Meid õnneks kumbki viga ei tabanud.
Peale õhtusööki istusime lõkke ääres ja ümber lõkke olid pakkudele laotatud sokid, kindad ja sätitud märjad saapad. Mida nende omanikud hoolega keerasid ja pöörasid, et ikka kenasti "küpseksid". Marit saigi mõned sokid kohati kuldpruuniks, kohe näha, et kokkamises kõva käsi :)

Õhtu oli pikk ja lobisetud sai palju. Martin pajatas eepost oma Elbrusel käigust, et Toomas ikka teaks mis õudused teda ees ootavad. Muu loba hulgas sai tublisti Martinit noritud. Aga ega ta isegi mingi ingel polnud! Nautis täiega seda, et ise seekord matka korraldama ei pidanud ja käitus Heikoga nagu tüüpiline pahur klient.
Kõige varem läksid "pesasse" Alver ja Marit, teised istusid lõkke ääres veel mõnda aega. Lõpuks pugesime meiegi magamiskottidesse.

Pühapäev 22. märts.
Kõige varem tõusis Toomas. Tegi lõkke ülesse. Mina panin pudru keetmise jaoks lume sulama. Mingi aja pärast liitusid meiega Martin ja Heiko, siis Alver ja Marit.
Jätkus saabaste sulatamine-kuivatamine. Hakati ka tasapisi asju kokku pakkima. Kuulasime rähni ülienergilist toksimist. Imetlesime varahommikust päikest. Ilm oli jätkuvalt kena, kuigi kargem kui eelmisel päeval. Kui peakokk (Tiina isikus) ka jalad alla sai, läkski pudru vaaritamiseks. Idee lisada pudrule lihakonservid leidis tormilist heakskiitu, aga mõte panna sekka ka purk suhkruga kondenspiima jäi peaaegu et poolehoidjateta. Pudru juurde olid veel võileivad ja magustoiduks kondenspiimaga saiaviilakad, kohvist ja teest rääkimata.Kõhutäis oli sedavõrd korralik, et ette rutates olgu mainitud, lõunasöögist eriti keegi ei hoolinudki.

Tagasitee viis meid üle nõmme Kõrvemaa suusakeskusesse, kus meid ootas Tiina isa, kes seltskonna kodudesse, mõnede puhul ka lihtsalt kodule lähemale viis.
Minu poolt veelkord suur aitäh talle!

Suusakeskuses sai enne kojusõitu ka uusi retke-reisiplaane arutatud. Heiko mõte mai alguses rattamatk Hiiumaale teha võttis juba jumet . Aga eks ta ise kirjuta peagi täpsemalt.

Loodan, et Marit paneb ka mõned pildid minu jutukese juurde et oleks värvikam.

Pildid Maritilt

jääronimisvõistlused Nõmmel 21.02.09

2009-02-22T21:43:00.013+02:00

Nonii, ma ka siin tagasi Oti tungival soovil :)

Ma juba ammu ootasin jääronimisvõistlust. Hing ihkas kasside ja kirkade järele. Ja sel laupäeval siis lõpuks see võistlus toimuski. Nelsonist olid osalejad mina, Martin, Ott, Juku, Heiko ja Toomas. Kohale jõudes tegime muidugi meile iseloomulikult kiire pannkoogi ringi enne võistlust.

Jääseina vaadates ei saanud alguses üldse aru, kus on algus, kus lõpp. Siis selgus, et rada, mida me kõigepealt imetlesime oli hoopis finaalrada. Hea oli see, et ühel osal seinast said soovijad enne võistlust käed-jalad soojaks teha.

Ja siis algas võistlus. Esimeste registreerijatena oli meil "õnn" alustada esimesena. Niisiis läksid meie poisid kõigepealt. Martin avas raja. Selgus, et traavers raja alguses ei olnudki nii kerge. Kindlasti oli raskendavaks asjaoluks ka see, et sein oli täiesti puutumata- jää oli rabe ja purikad, kuhu visuaalselt oleks nagu hea kirkasid lüüa, kukkusid kohe ära. Järgmiseja oli Ott, kes jõudis sama kaugele kui Martingi. Siis üritas Juku, kuid temalgi ei olnud värskel seinal õnne. Siis ronis aga Toomas, kes rahulikult, sujuvalt, ronis kvalifikatsiooniraja ära... Meeste kvalifikatsioonis oli viimane üritaja Heiko, kes üllatas meid. Kuigi ta pole trenni teinud, suutis ta Martinist kaugemale jõuda. Muidugi öeldi seepeale, et rada on juba sisse lõhutud ja jalakohad head... no tegelt väike eelis oli see küll.

Siis läksid peale naised. Meie ajaks oli sein juba mõnusasti "sisse ronitud". Naisi oli 7, kellest 4 ronisid kvalifikatsiooniraja lõpuni, mina kaasa arvatud (kes koera saba ikka kergitab kui mitte koer ise :D). Rada oli mõnus, traaversiosa läks lihtsalt, kuid vertikaalsel seinal väsisid käed veitsa ära... ei oska jalgu ikka kasutada õigesti.

Finaalrada ehmatas aga küll ära. Üks koht, kus tuli tühjast august üle minna saigi minule saatuslikuks. Ma suutsin küll üle minna, puhkasin seal korraks ja püüdsin köit nuki tagant vabastada, ning siis ma läinud olingi. Naistest jõudis palgini vaid Julia. Meeste finaalis oli rebimist juba rohkem. Lõpuni jõudsid enamus neist. Tom saavutas lausa 3 koha.

Peale võistlust said finaalrada kõik proovida. Martin ja Ott ronisid palgipoolse osa ilusti läbi. Juku ronis selle ka ilma kasside ja kirkadeta ära!!!

Hea oli üle tüki aja jääd ronida. Väga tore päev oli ja tänx mõnusatele klubikaaslastele, kes selle toredaks tegid.

Pildid on siin: http://album.ee/node/18972741/50157709

Marit

Tamsalu - Neeruti Maraton 2009

2009-02-04T22:14:00.003+02:00

Tamsalu-Neeruti Maraton toimus sel aastal siis 1.veebruaril. Nagu tavaliselt ei tahtnud ilmataat esialgu korraldajal rahulikult ette valmistada. Lund oli napilt. Aga, lõpuks hakkas ikka pisut lund sadama ja kuigi nädala algul veel sula oli, siis ähvardas maratoni pigem hoopis liigne külm.

Tahaks jälle tänada Nelsoni Klubi rahvast - kõik, kes abis olid andsid endast parima ja sekretariaat (Marit esimest korda nii suure ürituse sekretär) TPd (Arvi ja Ragnis TP ülemad, meie ülejäänud rahvas jooki jagamas) , ehitused (Tänud Ott, Riho, Martin, Margus, Arvi) , logistika (Special thanks Tanelile), ajavõtt toimisid peaagu ideaalselt. Külm oli tõesti, stardis 15-18 kraadi, hiljem pisut vähem.

Osalejaid üle ootuste palju - 650 startinut. Arvestades, et samal ajal Winter xDream, siis rohkem, kui lootsin.

Ilma sellise asjaliku seltskonnata suuremaid üritusi korraldada ei saa.

Vahur

MK 2009

2009-02-04T22:09:00.002+02:00

Hei, natuke vaikne on siin blogis olnud, ainult Ott ikka peab oma postitustega meid meeles.

Paar posti siis minult

MK team koosnes sel aastal pea täiesti Nelsoni rahvast. Formaat ikka sama, reedel proovivõistlus, laupäeval 10/15km klassika ja pühapäeval klassikasprint. Lisaks veel abis Tartu Maratoni avatud treeningul.

Teamis siis rohkem meie omasid. Asi toimis, kõik said oma tööga väga hästi hakkama. Hea on olla ajavõtu ülem, kui kõik endast parima ja vajaliku annavad!

Aitäh Teile!

Vahur

P.S. Keegi võiks kirjutada, kuidas see ka klubilaste poolt paistis :)

"King of traverse"- 2009 aasta avapauk

2009-02-03T18:51:00.003+02:00

17. jaanuaril sai uue hoo sisse 2009 kaljuronimise hooaeg, nagu juba viimaste aastate jooksul tavaks saanud kogunesid Eesti ronijad kokku, et sõbralikult koos ronida. Seekordne mõõduvõtmine toimus lasnamäe spordihoones ja formaadiks pikk traversi rada. Klubidest moodustati segavõistkonnad, et lõimumist hõlbustada. Iga ronija sai 1 kord ronida ja vastas meeskonnad pakkuda, kuhu on võimeline keegi ronida. Oliver rääkis naljatledes, et rajal on kolm raskemat kohta vastavalt siis rakvere, tartu ja tallinna tasemete jaoks ja sedasi see lõpuks välja ka kujunes. Rõõm oli tõdeda, et meiegi klubist oli palju osavõtjaid nii vanasid kõbisid kui ka uus generatsioon.

HÄID JÕULE JA TEGUDE ROHKET UUT AASTAT

2008-12-19T22:34:00.001+02:00

Aeg teha 2008 hooaja kokkuvõte

2008-12-09T19:50:00.004+02:00

Eelmise nädalavahetuse võistlustega lõppes ka selle aasta Eesti Kaljuronimise Karikavõistlused ja oleks tore tublimaid ära märkida.

Üldkokkuvõttes saavutas parima tulemuse Toomas Bauvald 10. koht kes jõudis ka ainsana kõikidele võistlustele. Sammuti sai tugeva 19. koha Taavi Turban. Kiitust väärivad ka Risto Kala ning Keit Nurga, kes saavutas kiirusronimise võistlustel parima noore tiitli, tublid olid Margus Oras, Marko Ivainen ja Martin Ruudi.

Naiste arvestuses oli 7. kohaga parim Marit Seene. Sammuti oli tubli kiirusronimisvõistlustel parima noore tiitli saanud Kristel Trestip, üldkokkuvõttes koht 12.. Naiste arvestused osalised ka veel: Karina Tommik, Auli Kala ja Juta Kaasik

Järgmiste võistlusteni...

Valastel

2008-10-27T19:47:00.003+02:00

Pühapäeval käisime Valastel prügi koristamas.

Hiljem laskusime

Veidi pikemalt

Veel pilte:
* Arvi pildid
* Toomase pildid

IV Xdream

2008-10-10T15:42:00.002+03:00

Pikemalt praegu ei kirjuta, aga üks hea fotoseeria Martinist ja hüppenöörist.

Paatsalu süstamaraton

2008-09-14T11:33:00.005+03:00

Eile 13. septembris toimus Paatsalus Eesti mereaerutajate tähtsaim võistlus Paatsalu Maraton. Maratoni pikk, 18 km distants on ühtlasi ka Eesti Meistrivõistluste distants mereaerutamises. Lühike, 6,5 km siis lihtsalt Paatsalu Maratoni oma.
Nelsonist olid joonel Vahur ja Ago lühikesel Tiina ning Reiman Retkede poolt ära moositud Laura pikal. Valisime Agoga lühikese, sest ei tunne ennast erilise mereaerutajana. Oletatav tunniajane distants tundus olevat optimaalne. Laurale eriti sõnaõigust ei antud ja nii nad pikale läksid, õigesti tegid.

Teele sai asutud juba varavalges, 8 oli Rakverest start. Kohale jõudsime seetõttu piisavalt vara. Oli aega pisut ringi vaadata ja ringutada. Sõiduvahendiks olime Eastpolist kaubelnud Rainbow polyetüleenist kahese, suht aeglase, aga kindla paadi. Arvasime, et nagunii miskit suurt võidusõitu ei tule ja vahet ei ole. Aga eksisime :P

6km distants oli sadamast oosääre otsani ja tagasi, minnes allatuult, tulles vastu tuult. Minnes olime viienda koha peal, Simmo Kikkas ona naisega ja üks nooremate poiste kahane meist 6-7 m ees, liider oli suht kiirelt täpiks kahanenud, nendega ei olnud lootust võidelda.

Allatuuleotsal ei tundunud tuult üldse olema, aga see oli pisut petlik, peale pööret oli tuul vastu ja laine kah tunda. Meile see sobis. Jõudsime poolel tagasiteel järgi kahele ees liikunud paadile ja läksime kolmandaks. Passisime poiste sabas pisut ja siis tegime otsustava spurdi. Saime ette, aga... noortele meestele see hinge ei mahtunud :) Nii panimegi siis distantsi viimase veerandi täiega, kapsas ninast väljas võidelda. Seekord jäi noorus ja natuke kiirem paat peale ja tuli 3ndaks taanduda, 2 sekundiga...

Aga Tiina ja Laura olid 18 km peal tublid. Tiina naispaatidest 2 (Sõitis Mariannega) ja Laura 3s (Sõitis Regiinaga). Eesti MV medalid ikkagi!! Laural olid näpud peale sõitu üsna kanged, aga ta oli väga rõõmus ja õnnelik.

Oli kohe uhke tunne koos Eesti Mestrimedaliomanikuga pilti teha ;)

Lisaks sai katsetatud Tahe uusi süstamudeleid, üks kiire ja kipakas, teine selline mõnus igameheühene. Miski must raketilaadne relv oli neil kah, aga sinna ei mahtunud suurt keegi sisse :P
Eskimo võistlus oli kah, selle pani Andres pika puuga kinni.

Järgmine aasta vist uuesti, võtaks kiirema paadi ja äkki läheks isegi pikale maale...

Tulemused

Nelson Matkatreeneri koolitusel

2008-09-09T22:24:00.004+03:00

Sellel ajal kui Laura, Taavi, Tiina ja Vahur Leevakul sulistasid kuulasime meie Matkaliidu korraldatud koolitusel matkatarkusi. Räägiti nii orienteerumisest, millest Martin ikka aru ei tahtnud saada, kui ka kliendteenindusest, nii subjektiivsest kui ka objektiivsest elufilosoofiast (enamus oleme kõik koledad objektiivsed inimesed)nii matkaraskusest kui ka rõõmudest. Pühapäeva saime ka praktikas harjutada- Martin oli lihtsalt viriseja, mina üritasin Alekseid võrgutada aga ei langenud ta mu võrku ja Heiko ei teagi, oli teises rühmas. Igati tore üritus, kuigi matkatreeneriks õppimine võib olla palju väsitavam kui matkamine ise. Nüüd kui kõik kõrgelt haritud on oodata uut matkade lainet. He, hee..

Targaks said Martin,Heiko ja Ott

Leevaku sügis 06-07.2008

2008-09-09T22:06:00.004+03:00

Laura kirjutab:

Toimus siis järjrkordne Leevaku süsta- ja kanuusõit, mis minu jaoks oli alles esimene. Väga vahva üritus tuleb tõdeda. Kindlasti püüan ka järgmistest osa võtta.

Jõudsime Juku ja Vahuriga reede õhtul kohale. Väike seltskond (ka Tiina) olid seal juba ees meid ootamas. Esimene õhtu kujunes põhimõtteliselt niisama uudistamiseks. Panime laagri püsti ja tundsime ennast hästi. Vähehaaval tuli rahvast juurde.....

Kui laupäeva hommikul pea telgist välja pistsin käis vee peal juba kõva trenn. Kes proovis slaalomit läbi sõita, kes tegi niisama sooja. Laupäeval mina millestki osa ei võtnud, kuna kanuusõidud olid plaanitud pühapäevaks. Vahur muidugi sõitis süstaslaalomit, oma uue süstaga muide. Vaadata oli aga palju. Läti tüübid on ikka väga osavad ja ega meil endilgi on tublid tegijad. Tüübid sõitsid vups ja vups läbi väravate nagu neid ei takistaks miski. Et aga mitte täitsa tühja istuda käisin ka süstaga tiirutamas, võistlusalast hoidsin muidugi eemale! Õhtu möödus järjekordselt lõkke ääres lobisedes ja Vahuri sünnipäeva tähistades. Isegi kooki sai :)

Pühapäev oli siis ralli päev. Lisaks toimus kanuuslaalom. Me sõitsime Jukuga koos mõlemat ja ralli eest saime isegi diplomid. Slaalom oli pehmelt öelda õnnetu, mis võistlust puudutab, kuid minul oli sellegi poolest lõbus. Juku oli küll täitsa õnnetu, et paremini ei läinud. Poiss läks hetkeks täitsa endast välja. Küllap järgmine kord võib kellegi teisega paremini sõita proovida.
Tiina ja Vahur said ka diplomeid aga ma tõesti ei mäleta kes mille eest....sry. Ja ausalt öelda on Vahuril neid auhindu nii palju et kes see ikka jõuab järge pidada.

Mul on igatahes nädalavahetusest head mälestused - lõbus sõbralik seltskond ja hea ilm. Mõnus oli jälle kolm päeva looduslaps olla!

Vahur kirjutab:

Seekordne leevaku siis ilma esikohata! Karm :D:D Tuleb hakata treenima!

Pireti pildid
Kristini pildid

Tulemused

FLASH-FEST EST 2008

2008-09-05T08:23:00.002+03:00

23. augustil toimus selle aasta kaljuronimise Flash-Fest. Iseenesest väga mõnus üritus, kus on seinal kokku palju radasid (seekord 15, 3 gruppi), ronida saab järjekorra alusel ja kus rajalt saad punkte selle järgi mitu inimest seda rada sinust paremini ronis. Taktika on tähtis - mõne lihtsa raja läbimine ja seal aja ja jõu kulutamine annab vähem punkte kui mõnel teisel rajal kivide katsumine.

Nelsonil seekord kaasas:

Taavi (Juku)
Marit
Juta
Vahur
Liisbet

Päev oli väsitav, aga väga lahe, rajad erineva raskusastmega. Kasuks tuli kindlasti.

Tulemused

Pildid

Xdreami Paide etapp

2008-08-25T12:45:00.002+03:00

Mina kaotasin ujumietapil prillid ära, Martin kukkus rattaetapil, kolm korda ujusime haisvas kraavis ja Arvi määrisime mudaseks. Pikem jutt on mul oma blogis: http://telclog.blogspot.com/2008/08/kuidas-ma-prillidest-ilma-jin-ehk.html

Mõned on nüüd ametlikult Kõvad Mehed(tm)

2008-08-09T19:55:00.003+03:00

Et toimus Stamina korraldatud Kõva Mehe Jooks. Minul oli vaja patte lunastada - nimelt ei olnud ma viitsinud Hansapanga tervisejooksu etappidel käia (no kuulge, 4km lolli jooksu, ei kontrollpunkte, ei vett, ei ronimist :( ) ja seega oli vaja osaluskordade kirjasaamiseks sinna minna. Mainisin Martinile, tema Arvile ja olimegi kolmekesi stardis. Olgu öeldud, et vana orienteerujana oli mul tõsine probleem võstluskeskuse ülesleidmisega. Viis minutit enne väljakuulutatud stardiaega olin alles Laagris ja kuulasin Martini isikupäraselt ebamääraseid kohalejõudmise juhtnööre. Õnneks olid korraldajad ja ülejäänud 259 võistlejat nõus ootama, kuni ma stardimaterjalid kätte saan ja riided vahetan ja start lükati veerand tundi edasi. Jee-jee, päriselt ka minu järgi oodati :P

Stardikoridorist leidsin Martini ja Arvi suht eest, jäin nende juurde. Jama lugu, üritasin esialgu esiotsa rahva tempos joosta, aga pärast esimest rajakolmandikku sai aur ikka väga otsa ja teine kolmandik oli kole ja pikk ja kurb nagu teine maailmasõda. Tegu oli 6,5km takistusjooksuga. Esialgu peale starti polnud muid takistusi kui paarist mullahunnikust üles joosta ja läbi miski veeaugu,millest sai ka mööda, järgnes tiir mööda luhta ja siis raudteesilla alt mööda ojapõhja läbiminek. Siis läks veelgi igavamaks. Hulk maad tuima näoga joosta ümber lahmaka välja ning siis järgnes vist korraldajate arvates takistus "tihe mets." Isegi Xdreami B-rada sõidab sellises metsas jalgrattaga. Samast ojast, milles juba korra sai solistatud läksime nüüd purret mööda üle ja järgnes teine samasugune pikk looge, millel oli vahelduseks ka põhupalle takistuseks. Esmalt ühe palli kõrgused takistused ja siis magustoiduks 4 palli kõrgune püramiid, millele korraldajad väitsid 5m kõrgust. Seal oli ka lihtsustamise mõttes käepärane köis - ülessaamine polnud probleem. Ega ka mitte allasaamine - hüppasin :)

Ja jälle pikalt ja nõmedalt jooksmist, jälle raudteesilla alt läbi ja mööda hästi pehmet liivamudast teed lõpusirgele, õigemini lõpukõverikule. Jäi veel üks mudaste kallastega veetakistus teele ning siis jupike madalroomamist mõnusalt püdelas mudas. Ja oligi kõik.

Martin oli muidugi seamoodi uhke, et tegi Arvile kaela ja pidi sellepärast peaaegu ära uppuma. Käis ta ringi nina püsti, aga vihma hakkas sadama.
Tulemused:
32. Martin
44. Arvi
223. Tanel

Nelson Slovakkias 2008

2008-08-03T12:06:00.006+03:00

Nelson Slovakkias 2008

Esimene sissekanne 25.07.08

Laura kirjutab:
Eile kell 11.20 oli Vahur minu maja ees, Ott ja Marit juba auto peal.(Sixten nagunii kaasas).Kui minu asjad peal läksime Jutikale koju järgi. Ja startisimegi. Sel korral läksime läbi Paide ja Pärnu. Paides oli söögi-ostutuur ja tutvumine kohalike autoröögatustega.

Sõit läks üllatavalt kiirelt…vähemalt minu jaoks. Ilmselt oli tee juba tuttav. Igav meil ei olnud, sest autosse istumise hetkest võeti eesmärgiks Laura mõnitamine… Mõistus ei hakka peale või?…ära mõtle-valus hakkab…jne kusjuures see ei ole siiani lõppenud. OK rohkem ei kaeba.

Esimese vahetuse sõitis Vahur. Tal oli pikim vahetus. Mina istusin rooli alles kell 00.00, rohkem ei lubavat ametiühing Vahuril sõita. Põristasin kolmveerand neljani, siis võttis Marit üle. Ja siis mingi hetk istusin jälle mina rooli ja sõitsin lõpuni välja. Kõige kiiremini läkski viimane ots, mägede vahel oli huvitav sõita. Ülejäänud pudulojused lebotasid niisama tagaistmel.
Teepeal üritas üks rekkajuht Vahuriga joonele võtta, aga jäi lootusetult maha ja üle viie kilomeetri ähvardasid Poola linnahirved teele joosta. Politseinikud on ainult moe pärast mõnele poole tee äärde pandud ja piiripunkte pmst ei eksisteeri.

Kohale jõudes kihutasime otse toidupoodi ja poistele pükse ostma.(Ott on nüüd popp ja sulab kohalike seltskonda)Siis koju sööma ja magama ja nüüd piinatakse mind blogiga. Ott käis vahepeal jooksmas ja leidis hiigelsuure kohaliku konna. Suudelda ei jõudnud ja nüüd südametunnistus piinab. Kui miskit muud teha ei ole siis kakleme tubade pärast…või naerdakse minu üle….ja Sixten vingub et tahab Tescosse minna…. tegelikult oleme me ikka väga väga väsinud

Oh ja peaaegu läks meelest…Vahur jäi Eesti politseile vahele! Hakkab juba reegliks saama :)

Vahur kirjutab:
Ei mõnitanud me seda Laurat eriti miski, lihtsalt tema õrn printsessihing on selline tundlik :)
Autos sai isegi magada. Meeldivas seltskonnas alati ;) Ja Laura on hull Kolinmäkree!
Pererahvale olin ma meeltesegaduses miskipärast päev tagasi kirjutanud, et tuleme alles 26. juulil. Kohale jõudes oli mõnus üllatus – me päev varem kohal. Õnneks on pererahvas mõistlik ja asi lahenes kiirelt. Öhtul sõime arbuusi.
Ja kui Ott pakub, et “ma teen sulle karvast kätt”, siis öelge “EIIII” raudselt! :)

Teine sissekanne 26.07.08

Marit kirjutab:
Tänane päev algas meil kella poole 9 ajal, me Laura ja Jutaga läksime putru tegema. Pudru tegemine oli omaette sündmus, sest avastasime, et me ikka ei oska üldse süüa teha, sest perenaine kõndis koguaeg meie kannul ja muudkui õpetas. Ajas veits vihale juba :)

Täna tegime siis esimese väsitava kaljuronimise päeva, kaljuks oli Tomašovsky Vyhlad, sama mida sai eelmine aasta ka ronitud. Hommik ei tõotanud poolest head ilma, sest taevas oli pilves ja tahtis vihmale kiskuda. Peremees ütles aga, et lubati ilusat ilma. Ja nii oligi. Kalju juurde jõudes oli ümberringi küll kõik vihmast märg, kuid enam vähem normaalne ilm. Kahjuks oli ka kalju märg, nii, et tuli arvestada, et grippi eriti ei ole ja enamustes ilusates nukkides on poriloigud sees. Laura valis väga kiiresti välja endale ühe 4-se raja (radade nimesid ma kahjuks ei mäleta). Vahur hakkas julgestama ja me Otiga otsisime mulle ühe raja, milleks oli kah üks 4-ne. Minu rajal oli algus päris mõnusalt raske, kuna pragu oli märg ja ees oli suur nukk. Õnneks oli polt suht normi koha peal, et sain ennem ära klikkida, kui üle nuki hakkasin pusserdama. Oli julgem tunne. Jah, lahe koht oli... edasi läks juba kergelt. Ja ka polte oli piisavalt, et jõudsin ilma suuremate viperusteta tasa ja targu üles.

Laura oli oma valitud rajal viinud köie poolele teele ja kusjuures poolel teel asus ka esimene polt... kui ma ise seda rada proovisin, siis mina ei suutnud uskuda, kuidas Laura julges nii kõrgele (mingi 6-7 meetrit) ilma julgestuseta ronida, sest see algus ei olnud just kerge. Laura ise ütles, et mingil ajal hoidis ta juba kramplikult nukkidest kinni, sest kukkuda poleks sellisel kõrgusel küll tahtnud... mina poleks julgenud sellist rada alustadagi, millel polt nii kõrgel. Ja kuna algul oli nii raske, siis kahjuks Laura tippu ei jõudnudki. Ja siis proovisid “meie” radu kõik. “Minu” raja ronisid kõik ära, “Laura” rajaga oli aga paljudel raskusi. Ott suutis köie viia ühe kliki jagu kõrgemale, ma veitsa veel edasi rõngasse. Üks koht seal rajal pärast teist klikki oli hästi mõnusalt raske, kus pidi ühest suurest nukist edasi minna, ja kus jala kohti eriti ei olnud, kuid kätele oli haarde kohti päris palju.

Nii nüüd on mõte läinud, teised siin oma Tequila joomisega ajavad mõtted sassi :P. Ok, siis valisime Vahuriga välja ka ühe 5-se raja. Algus, nagu ikka, oli üliraske, ligumärg ja libe. Ott viis köie mulle esimese klikini, et oleks pisut julgem. Jah... alguse saingi Oti ja Vahuri abiga ära ja teise klikigi, kuid kui ma olin pragu enam vähem lõpuni roninud, avastasin, et järgmist polti polegi paista veel ja nii ma alla tulingi suurest hirmust. Ott viis raja üles ja avastas, et sellesama nuki lõpus oligi järgmine polt :P.

Vahepeal pean märkima ära ühe väikese kommentaari siit järgmise toosti juures, mille võtsime Martini ja Heiko terviseks, et nad ikkagi mäel käisid ja nii tublid olid Kommentaar oli Vahuri poolt, et Martin ei saavatki muidu naist kui poolvigasena mäelt alla tuua... see oli sõbralik lõõpimine, kuid kukkus märkimisväärselt välja.

Tagasi meie 5-se raja juurde. Kokkuvõtteks ronisid selle raja kõik ära, mis pidi nagu numbri poolest tänase päeva kõige raskem olema. Ja tehniliselt oli see ka kõige lahedam. Jahh... tänane päev oli ikka ülivinge, sai palju ronitud, uusi nippe õpitud pragu ronides ja alt julgestades ka rada üles viidud.

Koju jõudes, söögi tegemise juures, lõpetasid poisid Laura nokkimise ja leidsid uue ohvri. Ott teavitas, et tema ei saa siin magada, et minu kell pidavat liiga kõvasti tiksuma... ja kägu kukkuma... no mida pean ma siis nüüd tegema. Laura arvas küll, et üks eelmise aasta poemüüja pidavat asja ära lahendama, kuid see asi jäi seekord pooleli. Nii... aitab, Ott tahab jutujärje üle võtta.

Vahur kirjutab:
Mida muud see Marit ikka tegema peab – iseenesest kõik ju selge (Polt õigel kohal ja... märg)

Ott kirjutab:
Ott raporteerib, et kallid klubikaaslased on alati valmis meie Maritit aitama, eesotsa klubi juhatusega, kui vaja teeme ära... nii siis jutt jutuks oli tänane päev väga produktiivne ja ilmnesid asjaolud, et Lauraga valitud 6-sed rajad osutusid liigselt ambitsioonikateks kuigi tänane soojendus annab lootust. Aga tegelikult oli päev, selgeks märgiks et ilma trennita ei olegi lootust murda selliseid radu, mis algavad a´la 6st aga lootus sureb viimasena...

27.juuli 2008
Juta kirjutab:

Kui Nelsoni rahvas pansion Mariast lahkus, et mäele suunduda oli päike juba väga kõrgel. Kuna kõik kartsid päikesest ära praetud saada mökerdati ennast hoolega päikesekaitsekreemiga kokku. Seltskond oli reibas, noh võib-olla Ott mitte eriti (Pohmakas...). Tõeline rüütel nagu ta on, päästis ta Laurat ja Maritit tequilakuradi käest. Mäega olid plaanid meil üli-mega-giga suured. Pidime minema Teryahata juurde ja sealt veel edasi mingile ringile ning siis alla tagasi. Ette rutates peab ütlema, et plaanid sai täidetud (pooles ulatuses). Päike säras ja kõik oli hästi ja isegi toredasti. Higi pritsis igast kehapoorist.. Varsti hakkasid aga palavus ja väsimus kimbutama. Vähemalt mind. Ühe koha pealt vaadates tundus mulle, et Teryahata on lausa kiviga visata. Noh , et kohe saab puhata. Tegelikult kulus sinna turnimiseks veel oi kui kaua aega. Igatahes mina olin veidi enne mägionnini jõudmist küll nii omadega läbi, et ma ei suuda kuidagi uskuda, et kaks aastat tagasi ronisin ma lausa mäe tippu. Onnis oli lõunapaus ja hakkasimegi alla minema. Kusjuures enne onni juurde jõudmist läks olemine viluks, pisut pilvi oli ja tuul oli tugevam kui varem. Kui mäele tõustes Laura kurtis, et ta kohe kuidagi ei jaksa ja on hullult väsinud, siis teel alla tegi ta sellist tempot, et mul oli ikka maru raske tal kannul püsida. Juuksed lehvisid tuules nagu vormel1 poritiivad. Ott oli silmapiirilt suisa kadunud. Täiega segased tormajad! Vahur ja Sixten laskusid rahulikult ja nautisid imekaunist loodust. Koju jõudes olid kõik raskelt väsinud, aga mitte nii väsinud , et poleks jaksanud Maritit jätkuvalt kella teemal norida.

28. juuli 2008
Vahur kirjutab:

Täna käisime Derevniku dolomiitkaljudel ronimas. Esialgne entusiasm 6+ radade oskuse osas jahtus kiirelt. Rajad olid õnneks põhjapoolsel küljel ja vaatamata üsna palavale päevale oli päris lahe olla. Marit oli jällegi meie esironija – algul pani ta ekspressi rajale “Piknik”, mida ma lihtsaks pidasin, aga mis umbes 6- rajaks osutus. Peale selle oli ta ainus 5+ raja läbija. Vahepeal tundus, et ronimisoskuse kasvuga suurenes ka ta blondinismilaks, aga noh, elu ongi tasakaalus. Üldse paistsid täna me emased pliiatsid nürivõitu olema. 5+ rajad tunduvadki meie maksimum olema, nii kurb, kui see ka ei ole. Ronida sai päris mõnusasti. Päeva luuser oli Ott, kes ronis küll üsna raskeid kohti, aga ei ühtegi rada lõpuni ja sisuliselt ei ühtegi viimast ekspressi. Juta näitas üles uut taset ronimisvõitudel – viis ühe üsna raske ekspressi üles, seda küll värisedes ja peaaegu lahti kukkudes, aga üles ta sai. Oti väidetavalt 50 meetrine köis osutus napikaks, 50 meetrit ta igatahes ei ole.
Päeva nael oli kissell – pärast selle möksi kokku segamist sai teine riisipudruga alla neelatud – maitses, nagu oleks kivisöepurule lisatud tärklist. Kindlasti saavad Lubo ja Maria selle kisselliga kogu talve muretult maja kütta, söögiks võiks seda pakkuda ehk kohalikele mustlastele ja sedagi iibe reguleerimiseks.
Juust oli piprasem ja vein suht hea. Ott sai kaardimängus permanentselt pähe. Lisaks üritab ta Laurat pidevalt magama ajada – ilmselt loodab millelegi :)

Ott kirjutab:
Jätkuvalt loodame murda ka raskemaid radu kui siiani oleme ette võtnud, ehk liialt optimistlik. Tänasest päevas, ehk niipalju, et meie neiud on täiesti kohtlase huumorisoonega vist on naaber toa vuntsidega sakslased sedasi mõjunud, võib olla killer kissel.

Marit kirjutab:
Tänase päeva kohta ütleks niipalju, et mõnus väsitav ronimispäev oli. Alguses küll tundus, et ei tule midagi välja, kuid pärast tuli motivatsioon lõpuks tagasi. Ja veel tahaks öelda seda, et Vahur ja Ott on endiselt vastikud ja tundub, et ka Sixten hakkab nende leeri üle minema :)

29. juuli 2008
Ott kirjutab:
Ärkamine täna hommikul oli raskem kui muidu, paar sapist märkust Laura kohta ja vägisi sisse söödud mannapuder tegid päeva juba paremaks. Eesmärgiks oli teha trekingu päev ning selle käigus harjutada ka köies liikumist. Kui asjad pakitud vurasime mäele. Kohale jõudes teatasid meie näitsikud, et nemad ei teadnudki et varustuse peab kaasa võtma, õnneks leidus bussis täpselt see mida vaja oli. Peale poole tunnist halamist ja hädaldamist palgi peal, pidime siiski teele asuma. Algus oli päevast kõige raskem, sest ohtralt keppidega piimanaisi, hallipäiseid seenioreid ning pisikesi lapsi läksid meist mööda nagu postist kui jõudsime metsa sisse läks rada juba väga mõnusaks. Peale paari tundi kõndimist jõudsime sadulale, kus pidime ennast köide panema. Kahjuks oli Laura selleks ajaks juba täitsa kapsas ja otsusta alla chata-sse tagasi minna, kuigi tagasi mõeldes oleks võinud Lauragi edasi tulla, sest edasi oli juba väga lihtne. Edasi liikusime köies järjekord vastavalt mõistus/jõu suhtes järgmine Vahur-Juta-Sixten-Marit-Ott. Ikka mööda ribi tipu poole. Erinevalt teistest päevadest liikusime mööda oma tehtud maršuuti ja täitsa üksi ilma turisti hordideta. Kulgemine mööda kaljuseina läks minu jaoks liialt aeglaselt, Mariti selja taga oli väga julge ronida, sest ta sokutas tihti köie nuki taha, et ma ikka lõputusse kuristikku ei kukuks. Umbes poolel seinal õnnestus Maritil seinast lahti sikutada mikrolaineahju suurune kivi, kurgus nutt küsis õnnetult, mis ta nüüd teeb, lõpuks lendas too jurakas koos sõpradega kanjoni põhja. Lubo arvatud 1,5 tunnine prognoos oli liialt positiivne ja lõpuks ronisime ülesse 3 tundi aga ikkagi jõudsime tippu ja ühes tükis.
Tipus ütles Marit, et ei taha enam kunagi miskit sellist teha, sest tal 5 last vaja sünnitada, Juta ronis ka tublisti vaatamata sellele, et tal lohises Sixten köies järel. Kõik olid väga tublid, et tippu jõudsid, kus nautisime vaadet nii graniidist kui ka dolomiidist kaljudele, mis hoopis teistsugused enne nähtutest. All chatas ootas meid Laura juba väga tigedana, sest oli oodanud meid juba a´la 5 tundi, peale pisikest õllet läksime alla auto juurde. Väsinud kuid õnnelikena sõime kodus kõhud täis ja igaõhtuse sumisemise asemel läksime magama. Homme uus päev, uued seiklused.

Vahur kirjutab:
Kuna valisime teekonna mitte ribi harjal vaid ribi traaversit mööda peaaegu tipu alla ja sealt otse mööda pisikest järsku külgribi üles siis osutus teekond 1-2 raskuskategooria asemel 3-4 tasemel olevaks. Hea vaade Belianska Tatratele ja mõnus ronimine oli.

Marit kirjutab:
Minu jaoks oli see seongus tippu minek üks eneseületamine. Õudne oli, vähemalt lõpu poole. Ott aga all pool ei näinud üldse kartvat, ta seisis kalju ääre peal, sõi tuubist kondenspiima ja muretses, et peab õhtul blogi kirjutama. Pärast “mikrolainahju” katsusin ikka iga kivi korralikult läbi, et mitte rohkem neid Oti poole saata. Kõige meeldivam lause oli see, kui Vahur ütles, et näeb inimesi, siis hakkas usk tagasi tulema, et me ikka jõuamegi lõpuks tippu. Kokkuvõtteks oli see ikkagi üks hullult lahe ettevõtmine, iseasi, kas ma seda uuesti teha tahaksin...

30.07.08
Laura kirjutab:
Täna oli meil vaba päev. Magasime kaua jaksasime ja lõpetasime hommikusöögi napilt enne 12-st. Selleks ajaks oli Lubo meile raftingu aja kinni pannud. Väike Tesco peatus ja asusimegi teele. Üritus oli väga fun. Instruktor asjalik ja muidu tore, muudkui kiitis meid, et tublid sõitjad. Vahur oli omas elemendis ja klappis instruktoriga väga hästi. Tüübid üritasid meid järjekindlalt ära uputada....enamus ajast see neil õnnestuski. Ma käisin ikka tihedalt ujumas ja teised muidugi ka. Rohkem ei viitsi sellest kirjutada, vaadake pilte. Kui sõidud läbi, käisime söömas ja siis suundusime Aqua City-sse. Mulistasime korralikult ja lõdvestasime lihaseid. Ainus halb asi oli kloorivesi, mis siiani nina ärritab. Selline vahva vesine päev!
Andke andeks et nii napp kirjutis aga kell on väga hiline ja peale minu ja Vahuri on kõik juba teki all.

Ott kirjutab:
Saigi Vahurit nii palju suruda, et meid raftingule viis, ega polekski viitsinud jällegi koopaid vaadata, kus ronida niikuinii ei lubata. Sõidust nii palju, et toimus see a´la 400m pikkusel tehiskanalil, kus Vahurgi nooruses käis sõitmas. Tänu igati asjalikule instruktorile võtsime viimast oma päevast tegime paadiga saltosid ja ajasime seda niisama ümber, igati äge päev. Kindlasti tahaks tagasi sõitma siia tulla.

Marit kirjutab:
Jahh... olen Otiga igati nõus. Rafting oli tõsiselt super. Esimene ümberminek oli lahe, kus enamus inimesi paadi alla jäi, ilusti mahtusime sinna ära ja jagasime kohti, kus hingata J. Teine ümberminek oli juba ekstreemsem, Vahur ja instruktori kutt nägid julma vaeva, et meid ümber saada, kuid see õnnestus neil lõpuks. Me Otiga jäime paadi alla ja ei leidnud kohta, kus pinnale tulla. Pärast selgus, et paat oli hoopis õigetpidi jäänud ja Sixten ja instruktori kutt olid sinna püsima jäänud. Elamus oli suur ja muljetamist palju.

31.07.08
Marit kirjutab:
Täna ronisime siis jälle Tomašovsky Vyhlad-il. Hommik oli uimane, tõusime hilja ja olime suurest puhkepäevast väsinud. Õnneks oli eilse veekeskuse mullivannid teinud hea töö ja lihased ei olnudki enam valusad. Kahjuks ei paistnud aga nägudest eriti entusiasmi, kõik lonkisid vaikselt kaljude äärde ja tükk aega sai neid ka imetletud. Lõpuks valiti välja üks 5+ rada, mille Juta enam-vähem üles viis. Ott valis endale “sobiliku” raja: –6. Kuid kuna see ei olnud ikkagi nii jõukohane, siis valisime teise +5 raja, mille Ott üles viis. Mõlemad viiesed rajad olid väga mõnusad ja sai erinevaid haardeid harjutada.
Aga vaatamata sellele ei jõudnudki motivatsioon kohale ja erilist ronimistahet ei olnud. Lõpuks ajas vihm meid koju. Kodus grillis Vahur meile suurepärast liha ja arutati homseid plaane Gerlachile minekuks. Minemas on Vahur, Ott ja Juta. Minule tekitas eelmine mägi liiga palju kummalisi emotsioone, et ma ei tahaks eriti enam seda proovida. Samuti otsustasid Laura ja Sixten selle vahele jätta.

NÕRGAD! :)

01.08.08
Juta kirjutab:
Tegelikult kirjutan ma neid ridu hoopis 02. augustil, sest eile oli emotsioone liiga palju, et ei oleks suutnud eristada eredamaid vähem olulistest muljetest. Alustan sellest, et tõusime hommikul 4.50. Tegime värsket kanget kohvi ja soojendasime Mariti valmistatud tatraputru, Ott tegi kaasa moosisaiu, mina võileivikuid ja asusimegi teele, Gerlachi tippu vallutama. Päris jalamilt me ei alustanud, takso viis meid hata juurde. Plaan oli läbida Martinovka nimeline trass. Ilm oli ilus ja esimese osa trassist läbisime isegi pisut kiiremini kui oli arvestatud. Edasi läks trass pisut raskemaks ja ilmgi hakkas kergelt pilve minema. Veel mõnda aega turnimist ja Poola poolt tulid tumedad pilved koos äikesemürinaga. Olin just ühe kõrgema nuki otsas kui tundsin, et juuksed ei kuula enam kuidagi minu sõna, tükivad kogu aeg kiivri alt välja.
Pealegi kuulsin enda ümber mingit kummalist särinat. Vahur arvas, et me peaks pisut ühes kaljupraos äikese vaibumist ootama. Vihma tuli ka, aga õige pisut. Umbes 15 minuti pärast piilus juba päike pilvede vahelt ja isegi sinist taevast oli lapiti näha. Nii otsustasimegi ühiselt, edasi mineku kasuks. Nii me siis ronisime ja laskusime päris pikalt. Kui ühe järjekordse kalju otsas (kaarti uurides selgus,et see on Zadni Gerlach kõrgusega 2606 m) tabas meid taas äike aga kui eelmine läks siiski pigem meist kõrvalt mööda, siis see tabas meid lausa lagipähe või õigemine Otti küll kuklasse. Oli hullult pilves, sadas rahet, nii siin kui sealpool harjanukki nägin mina vähemalt kahte korralikku välgunoolt. Lühidalt, ilm keeras täiega (siin on koht igaühe fantaasiale). Vahur ütles , et Gerlachil on äikesega eriti ohtlik ja kahjuks jääb tipp täna ära, peame orgu laskuma. Vihm oli läbi leotanud nii meie püksid kui Martini köie (köis sai hullult retsida, sorry Martin!!!) millega me seongus olime. Kuid kõige kehvem oli see , et kaljud olid samuti vihmast libedad ja nähtavus oli ülikehv. Suurem piksemüdin oli küll möödas aga pilved ei tahtnud kuidagi laiali minna. Suundusime siis alla, pigem oli see küll minu puhul ukerdamine. Kalju libe ja osad kivid lahti. Valisin hoolega kohti kuhu jalgu toetada ja millisest praost kätega haarata. Kuna me hakkasime laskuma pilvest siis sattusime valesse ribivahesse ja mingil hetkel helistas Vahur meie üleeelmise aasta giidile Jarole, et nõu küsida. Samas on väga raske telefoni teel juhendada. Eriti raske on see veel juhul, kui nii Vahuri kui ka Oti telefonidel akud tühjaks said. Ja nii otsustas Jaro, et teatab siiski päästeteenistusele. Õnneks oli meil kindlustus! Jäime siis ühte kohta paigale, Päike paistis just meile peale, nii et külm meil veel ei olnud. Kuna meie tervislik seisund oli OK, siis tõsteti meid ribilt lihtsalt orgu ja peale kopteri lahkumist jäi meiega üks kahest päästjast kellega koos me siis hata juurde jalutasime. Uskuge, see oli võrreldes äikesega harjal turnimise ja märjas kaljulõhest alla ronimisega tõesti ainult jalutuskäik. Hata juures ootasid meid juba kaameramees ja teletibi. Päästja soovitas meil soojalt, rääkida nendega nii vähe kui vähegi võimalik. Kui teletibi küsis kas ma ka vene keelt mõistan, vastasin ma pearaputusega. Kes mind hästi teavad, siis nende jaoks on just siin naerukoht.
Helikopteri all trossi otsas rippumine oli küll esimene ja arvatavasti ka viimane kord elus. Kusjuures päästjad tundsid huvi, et on minuga ikka kõik hästi ja ega ma hirmu ei tundnud. Üldse olid nad sellised hoolitsevad, üldsegi mitte kurjad, kuigi põhjust oli. See noormees kes meiega hata juurde kõndis, rääkis Vahurile, et kõige sagedamini tuleb mägedest haiglasse transportida inimesi, kes pole kunagi mägedes käinud ja tulevad sinna näiteks plätude, sandaalide või isegi kingadega. Tagajärjeks kas luumurd või komistatakse mingist järsakust kivide peale. Kui kõik formaalsused oli päästjatega jutti aetud, istusime oma bussi ja sõitsime koju see tähendab pansioni Maria. Ülejäänud murelik seltskond ootas meid juba pikisilmi ja oli hoolega maitsva õhtusöögi valmistanud. Erilised tänud Laurale ja Maritile!!!

Ott kirjutab:
Martin, ära muretse su köis on täitsa heas vormis, mäele sai võetud sellepärast, et pikkust parajalt palju ja hea kerge ka. Rohkem ei kommenteeri.

Vahur kirjutab:
Üsna karm kogemus jah. Martinovka rada on teel Gerlahile tehniliselt lihtsaim, aga ka kõige pikem, läbides kaht üle 2600m tippu. Alustasime Litvorova Veza alt liikudes siis mööda ribi Gerlahi poole. Raskusaste III. Gerlah seekord ennast kätte ei andnud, seega on Slovakkias veel piisavalt teha. Üldse on Tatrad tehnilised ja täpsust nõudvad mäed.

02.08.08
Ott kirjutab:
Täna hakkame koju sõitma, peab märkima, et vaatamata lahedale puhkusele on juba kerge koduigatsus peal. Veel viimane Tesco ring, kus eesmärgiks osta palju odavat Slovakkia õlut ja tuubidesse pakitud kondenspiima. Kõik meie eelnevad reisid on õnnestunud tänu Lubo ja Maria abile, kes on andnud alati head nõu kuidas päevi sisustada. Loodan, et kui käidud mujalgi reisimas leiame aega, et siiagi tagasi tulla sest vaatamata 3-le Nelsoni invasioonile kõrg Tatratesse, on veel paljud mäed käimata ja paljud rajad ronimata- oleme näinud ja kuulnudki 12 köiepikkustest radadest kus juba kogenumatena võiks ronida ja lõpuks peab ka Gerlachi otsas ära käima.

Pildilink

Martin ja Heiko Elbrusel

2008-07-18T08:13:00.003+03:00

Ajavahemikus 5-24 juuli viibivad meie alpinisti hakkatised Elbrusel (5642m)loodame, et reisilt tagasi tulles leiame ka siit nende muljeid

Postimees kirjutab" Alpinist Jaan Künnap viis äsja lõppenud õppereisi käigus Elbruse tippu, 5 642 meetri kõrgusele, 57 eestlast.

Enamus grupist jõudis Elbruse tippu 17.juuli hommikul. Koos Jaan Künnapiga oli grupis kokku 79 inimest. Tipputõusul oli grupiliikmetele toeks Eesti esialpinist Alar Sikk, kes 10 aastat tagasi alustas oma alpinistikarjääri sama mäetipu vallutamisega.

Kõik grupiliikmed on hea tervise juures. Osasid tipputõusjaid kimbutas küll kõrgusest tingitud peavalu, kuid enamusel ei seganud see eesmärgini jõudmist.

Aklimatiseerumise käigus päästsid JK Alpinismiklubi liikmed mägihaigusest nõrga poolatari, kandes ja lohistades teda 1000 meetrit allapoole. Jaan Künnap rõhutab, et mäed vajavad professionaale.

Osad grupiliikmed on peale edukat tipputõusu juba lennukiga teel Eestisse. Bussiga tulijad jõuavad kodumaale 24. juulil."

kaks hullu vihmaga kivil

2008-07-17T10:06:00.003+03:00

Mõtlesime Jukuga eile Kaarnakivile minna. Kuna kell 5 oli ilm superilus... arvasime, et tuleb hea ronimispäev. Kui hakkasime Vainupea poole sõitma, kogunesid taevasse tumesinised pilved. Kohale jõudes saime kivi veidi imetleda, kui hakkas padukat sadama. Seisime veits aega kivi negatiivse nuki all vihmavarjus ja kirusime ilma. Kuna aga olime juba kohale tulnud, tuli kivi ära proovida. Niisiis said sussid jalga aetud. Vihm meid enam ei seganud, sest olime nagunii ligumärjad. Proovisime kõik küljed ikka ära. Jukul õnnestus paar mõnusalt rasket kohta äragi teha ja 2 stiilset kukkumist ka :). Ise ponnistasin veits negatiivi, mis mul ei õnnestunud. Kivi lõuna külg oli aga küll mõnus ja põhja küljel traavers ka. Aga kuna kivi oli märg, ei olnud võimalik eriti kuskilt kinni hoida... ei mingit gripi. Ja ka sussidega sai kivil rohkem liugu lasta kui ronida. Nii tegi Juku traaversil ka oma pikima liu, suutes oma pea kukkudes 10 cm kivist eemale tõmmata. Pärast seda mõtlesime, et vihmaga ikka ei ole õige ronimine ja pakkisime kodinad kokku. Vaatasime veel veits Vainupeal rannas ringi ja hakkasime koju sõitma. See Eesti suvi hakkab juba närvidele käima :). Kuid elamus omaette siiski ja vaatamata vihmale oli väga lahe päev.

Pariisi 24 h

2008-07-15T19:25:00.002+03:00

Marit kirjutab:

Paari sõnaga ka oma mõtteid 24h rattamaratonist. Alguses ma ei kujutanud ettegi, mismoodi on võimalik, et keegi 24 tundi ratta seljas vastu peab. Aga selgus, et neid “hulle” registreerus päris palju, 11 meeskondlikku ja 5 soolosõitjat. Kõik olid rõõmsameelsed ja optimistlikud, nagu ei ootakski neid 24 tundi põrgut ees.

Pärast stardipauku elasime kohtuniketelgis sõitjatele kaasa. Enamuste meeskondade strateegia oli sõita üks ring korraga ja siis vahetada. Kiirelt läksid neil esimesed ringid, jäädes 30-40 minuti vahele. Mina sõidaks heal juhul siledal teel samapalju maad, kuid sellisel maastikul on see küll uskumatu. Ringilt saabujad olid näost veits ära, kuid pärast puhkust tormasid jälle kõik suure hooga rajale, nagu poleks veel midagi teinud. Tõsiselt uskumatud olid aga soolosõitjad, kes ei näidanud üldse väsimust välja. Kõige optimistlikum oli meie lemmik nr 22, kellel jätkus alati naeratust näole ja naljakaid fraase.

Meil läks telgis aeg suht kiiresti. Vaene Juta pidi aga täitsa üksi kuskil metsas olema, õnneks sai ta õhtul mõneks ajaks meiega liituda. Ja oligi märkamatult päev otsa saanud ja öö saabumas. Otsiti välja pealambid. Sööklas sai kogemata pealt kuulatud ühe meeskonna uut plaani: öösel sõidavad kõik 2 ringi, siis saab magada veidi. See plaan oli vist paljudel. Raskem oli öö üle elada soolomeestel, kes pidid “valvama” vastaste und, et mitte maha magada.

Esimese öise vahetuse kohtuniketelgis tegid Laura ja Sixten kella 4-ni, pärast neid olid Ott ja Liis 8-ni ja siis oli minu ja Marguse kord. Hommikul vaatasin, et soolomehed ei olnud endale öösel eriti üldse puhkust andnud ja rabasid juba sõita, kui mina tõusin. Võistlejate silmis oli väsimus ja magamatus. Ka nr 22 oli tõsisemaks muutunud. Kuid siiski andsid kõik endast parimat, ringiajad osadel meeskondadel jäid endselt alla 40 min!!! Uskumatult tublid olid ikka kõik võistlejad. Tegelikult oli iga osavõtja mõnes mõttes võitja, sest igaüks sellist asja korda saata ei suudaks. Respect.

Pariisi 24h

2008-07-07T19:09:00.005+03:00

Vahur kirjutab:

Kõigepealt peaks vist alustama sellest, et Enno Eilo 2006 a. suvel 24tunnise rattavõistluse korraldas ja et Vahur selles tal natuke abiks olla sai. Idee meeldis ja kuna Enno rohkem ei suutnud ennast motiveerida ja Vahur arvas, et Pariisi rajad väärivad üht sellist võistlust, siis sai aasta algul selline idee välja käia, et nagu korraldaks.

Väga suurt reklaami asjale esialgu teha ei julgenud, enese võimeid ei tea ja kogu raja ja muu toimimine kah selge ei olnud.

Registreerunute arv sai siiski piisav ja 10 teami + meie oma tublid Arvi ja Tanel 11 teamina ning 5 soolot said kirja.

Raja ettevalmistamisel oli suureks abiks Pariisi Puhkeküla rahvas. Olev käis rada niitmas ja kõik nad olid muidu igati abiks.

Ja siis veel Nelsoni rahvas! Super rahvas on meil!

Rada si nädal varem tähistatud ja niidetud. Just selles järjekorras ja sellest ka väikesed probleemid - osa nooli olid pisut rohu varjus. Samas ei hullu.

Oti abil sai reedel võistluskeskus ja TP püsti. TPsse ostetud "aiapaviljon" osutus tinapaberist torudega katuseks, mis iseenese raskuse all kokku vajuma kippus, tuulele vastu panemisest rääkimata. Toeks sai hulgem armatuurilatte taotud, pisut aitas, aga kahtlane oli ta ikka :)

Hommikul laekus rahvas pisukese ekslemise järel õigeaegselt, panime laagri püsti. Samal ajal laekusid pikkamisi ka osalejate karavanid. Laagriplats omandas peagi mõnusa mustlaslaagri mulje. Marit tegeles sekretariaaditööga, teised aitasid kes-kus aga sai.

12 anti start ja võistlejad kimasid rajale nagu oleks tegu sprindivõistlusega. Rada oli üsna raske, natuke peab järgmiseks aastaks mõttetööd tegema. Põhiolemus ilmselt ei muutu.

Võitlus rajal oli armutu, kujunes välja mitu seltskonda, kes siis omavahel kohti vahetades ja rivaalisedes lahingut pidasid.

Erilist tähelepanu väärib Rivo Pajur soolosõitjana. Igalt ringilt tulles ta naeratas ja vahel viskas mõne laheda killu (Tõusul tuli kramp, aga ma panin juurde ja sõitsin ta eest ära). Kahtlemata oli ta korraldusseltskonna tüdrukute absoluutne lemmik :)

Pimedaks kiskudes üritasin esialgu staabitelgis magada (Rivo kommentaar "Tänan korraldajaid, kel on viitsimist organiseerida ka nende endi vaatevinklist sado-masoga. Pole just igapäevane vaatepilt, kus peakorraldaja külitab finshijoone läheduses magamiskotis ) aga sest ei tulnud miskit. Kobisin umbes kell 4 telki ja magasin 3 tunnikest. Väsimus oli küll, aga lahe emotsioon hoidis asja tugevas +pooles.

Järgmisel aastal vist uuesti!
Ja minu SUURED tänud klubile!

Pildilink

(Kes julgeb, kirjutab enda muljed siia edasi :))

Kivi trip 02.07.08

2008-07-04T08:35:00.006+03:00

02.07.08 leidis aset meie selle aasta esimene kivi trip. Ja muidugi oli väljavalitud kiviks Tammispea. Päev sai valitud väga õige, sest ilm oli super. Kes oleks aga osanud arvata, et seal sääski nii palju on. Õnneks oli Juta ettenägelik ja off oli kaasas.

Meie väikses vahvas kambas olid: Laura, Juku, Juta, Tiina ja mina. Alguses tahtis tulla ka “mitteronija” Arvi, kuid minemispäeva hommikul olid tal plaanid muutunud.

Kohale jõudes oli alustuseks vaja köis üles viia. Üles läksid Juku ja Laura ja tegid julgestuspunkti ära. Mina muidugi ilma julgestuseta üles ronida ei julgend- jh ma tean, et olen argpüks. Julgestuspunktist veel niipalju, et kui ma üleval pärast kogemata pilgu sellele peale viskasin, siis nägin, et seal oli vaid üks plekitükike, mille otsas me kõlkusime :P. Kõhedaks võttis küll veitsa, kuid kui koguaeg on sellega ronitud, ju siis ikka peab...

Alustuseks sai valitud ida-poolne kivi külg, kus tavaliselt rohkem ronitakse, need kes käinud, need teavad. Esimene vallutaja oli Laura, kes sujuvalt, ilma suuremate äpardusteta üles jõudis. Teisena üritas Juku, kellel küll korra käest läks :). Kuid see väike äpardus ei takistanud teisel katsel lõpuni minemast. Siis pusisin mina kivil tükk aega. Üks koht alguses... kus peab käed ja jalad enam-vähem ühele kõrgusele tooma ja nn “konnaasendit” tegema.... on päris huvitav. Edasi läks teekond paremale servale, kus ühel kohal polnud nagu ühtegi nukki kust saaks kinni võtta või kuhu astuda. Kivil ronides on aga see hea omadus, et tegelikult saab seista ikka suht olematute nukkide peal. Meie, kui sileda paneelseina ronijad, ei oska seda alguses kohe ära kasutadagi. Niiet kuigi ma lõpus ääre peal veitsa aega passisin, sai jalg ikkagi lõpuks üles visatud ja üles mindud. Siis proovis rada Juta. Kahjuks esimese korraga ei suutnud Juta ületada seda “konnaasendi” kohta. Ka Tiinagi sai sellest kohast üle vaid “sobiga”. Kuid teisel katsel suutsid nii Juta kui Tiina kivi lõpuni vallutada. Tiina vallutamist naersin päris kaua, seda, kuidas ta viimasest äärest sõna otseses mõttes üles roomas. Kõigepealt tegi muidugi “Tiina võtte”- pani põlve (!!!!) üle ääre ja siis vaikselt tasapisi roomas üle serva :).

Samal ajal aga Juku ja Laura turnisid kividelt-kividele ja mõtlesid välja häid radu. Juku hävitas kogemata kivilt veitsa sammalt ja hüppas mingi 2-3 meetri kõrguseid hüppeid maapinnale. Siis Laura ütles: “tahaks juba minema sõita.” Ma ehmusin, et me vaid tund roninud ju, kuid siis sain aru, et ta räägib Slovakkiasse sõidust. Jahh, ka mina tahaks juba kaljudele saada, nüüd kus kivi mekk juba näppudel-varvastel küljes on :).

Seejärel katsetasime veel korraks lihtsamat lõunapoolset külge ja ülirasket põhjapoolset külge. Põhja külje vallutas ära ainult Juku, kuid ka Tiina sai suht kaugele- kohe näha, et sugulased :P. Kõige lahedamad olid hääled, mida rasketes kohtades kuulda sai, kes ähkis, kes puhkis, kellel tulid mõned toredamad sõnad.

Vot selline tore kolmapäeva õhtu oli meil. Laura arvas, et võiksime pühapäeviti koos tallinna omadega kividel käima hakata. Mõte on hea. Kuigi aega on suvel vähe, kuid äkki mõni pühapäev saamegi minna.

Sai ka natuke pilte tehtud, kuigi meie klubi ühtegi fotograafi kaasas ei olnud :).
Minu fotokal ütlesid patareid üles, kuid mõned pildid sai ikka tehtud: http://www.album.ee/node/15889197/50116229

Tiina tegi palju pilte oma telefoniga, pildid laeb ta nagi.ee-sse, võibolla varsti saavad sinna üles.

Öine xDream

2008-07-01T16:49:00.005+03:00

28-29 Juuli toimus Kärstnas xDreami teine etapp.
Võistlusel oli põnev algus - rattaralli, kus iga liige pidi oma 2 punkti üles leidma ja siis lõpppunkti jõudma ning vajadusel teisi ootama. Korraldajad oleksid muidugi võinud lisada juurde märkuse, et vahemaad ei ole täpsed. Meil läks hästi ja jõudsime üllatavalt 8-dana vahetusalasse. Edasi tuli kanuuga veidi järvel tiirutada ja selle äärest soost punkte otsida. Halb strateegia tõi kohtade languse ja aja kaotuse, kuigi viiendas punktis oli täitsa lõbus oodata ja vaadata, kuidas kümned võistkonnad järjepidevalt punkti kõrvalt mööda lähevad :) Arvi tiim oli üks neist. Vahelduseks oli rabamatk - kaunis loodus ja päikesetõus. Ühte müstilist orvandit otsides möödusime Arvi tiimist.
Kanuuga tagasi jõudes kuulsime, et teine jooksuetapp jääb ära, kuna võitjad olevat 3h ajagraafikust maas olnud, sellest oli kahju, sest see oli huvitava kaardiga - koridor ja peegelpilt. Kuigi ega jõudu ilmselt poleks ka olnud.
Esimene lisaülesanne oli küll kõige mõttetum, mida kohanud olen - rattakrossi rada - rattaetapi keskel.
Teine seevastu oli juba midagi lõbusamat paadiga eskimopööre :)
Lõpuks pandi veel proovile võiskondade osavus korvpallis ja punktide leidmine piiratud alalt.
Jõudsimegi õnnelikult, väsinud ja unisena finišisse. Lõpuajaks 15:30, mis andis kokkuvõttes 34-da ja segadest 8-da koha ja Arvi tiimi suutsimegi seekord edestada :)
See oli mu vähimate jooksusammudega xdream (u 30 sammu) ;)

Suvealguse matk Põltsamaa, Pede ja Emajõel

2008-06-25T11:38:00.007+03:00

Sissejuhatus
Selle matka loo algus ulatub tänaseks juba 4 aasta taha, kui Nelsoni noored aktivistid tahtsid minna 4-päevasele kanuumatkale ja toogi kord sai valitud Põltsamaa jõgi. Sai võetud Riholt kaartki ,mis oli kokku kleebitud a´la telefoniraamatust ja Regio atlasest; noh igatahes polnud sellest eriti tolku, kuid kes see ikka jõel ära eksib. Tookordne matk oli üks ägedamaid, mis siiani olnud: ööbimine Kolga-Jaanis tädi saunas ning Käravere silla juures ja muidugi lõpuks saun Tartu Üksikjalaväepataljonis Puiestee tänaval. Minu jaoks on see matk eriline, sest seal saime Liisiga kokku ja sellest ajast oleme iga-aastasel kanuumatkal tähistanud oma koosolemist.
Matkad:
2007 Ahja
2006 Võhandu
2005 Põltsamaa

P.S Erinevalt eelnevates aastatest oli selle aastane matk 2 päevane

1.PäevPõltsamaa.
Laupäeva hommikul istusime ühele roostes bussile ja hakkasime Põltsamaa poole veerema, kus ootasid meid Marit, tema väike vend Alver, Toomas ja tema vend ning Tartust jõudis kohale ka Andres- Teesi silmarõõmuke. Kui asjad pakitud, suure hurraga jõele, esimeseks takistuseks pais, millest õnneks viivad läbi kanuurennid- esimene läks väga ladustalt aga teine...
Selleks ajaks kui mina sinna jõudsin, olid Heiko ja Kristiina ning Toomas juba põhjad ülespoole allavoolu ujumas. "KRT amatöörid!" kisas Ott ja läks mõni hetk hiljem ujuma- kaotuseks 14 L joogivett ja siirup. Kokkuvõtteks läbis 9st kanuust renni 2, sest hiljem kaldalt targalt vaadates oli näha, et renn oli keskelt pooleks murdunud.
Stiilipunkte võite jagada arvi nagi-s

Asjad üles korjatud, võis matka alata. Hiljem ütles Toomas, et polegi käinud ühelgi kanuumatkal, kus esimesel 100 meetril oleks juba nii palju supelda saanud.
Kuni lõunani läks sõit rahulikult ja suhteliselt kiirelt, aeg-ajalt sadas küll vihma, aga need pisikesed sagarad ei teinud meelt kurvemaks. Pealelõunase päikese käes oli aeg söögipaus teha. Ühel lagedamal platsil tõmbas Arvi kopsud sõnnikuhaisu täis ja ütles, et see on täitsa hää koht- võsa polnud, nii et sobib kah.. Niikaua kui meie söögikraami välja koukisime, käis Martin oma asju ajamas ja leidis pullikarja; tont teab mis ta seal nendega tegi, aga igatahes olid nad päris kurjad. Kolme tigeda pulli eest plagas iga mees jooksujalu kanuudesse; kellel vedas, sai võileiva hambusse ning ülejäänud lõuna tegime vee peal.
Pärast pikki tunde veel, jõudsime õhtuks Pede jõe äärsesse Londoni laagrisse, mida jagasime kahe kalamehega. Üleüldse oli liiklus jõel jube tihe, aga eks inimesed tahavad pühade puhul värskes õhus olla. London on laagris olemiseks igati mõnus koht, kui vaid neid sääski poleks olnud (ja neid oli tõesti miljoneid!). Õhtu möödus mõnusalt lõkke ääres sumisedes, saslõkki vitsutades ja meie aastapäeva sampanjat juues. Mina igatahes läksin suht vara magama, sest läbitud distants oli päris pikk. Teised söötsid sääski veel kauemgi...

2. päev
Öösel sadas vihma, aga ülejäänud päev oli jällegi peaaegu kuiv. Hommikul sõime kõhud korralikult putru täis, 10 st sõitsime välja ja hakkasime Emajõge kündma, mis iseenesest on kanuutamisek üks igavamaid jõgesid üldse. Õnneks oli palju kala-ja muidumehi, kes meelt lahutasid. Juku ja Marit said jaanipäevalistelt isegi tasuta õlut.
Umbes 4ks jõudsime Käravere sillale, kuhu meile järgi tuldi. Nii said ka matkasellid normaalsel ajal magama, et jaaniks välja puhata.

Kokkuvõte: Matk läks väga hästi korda ja seda suuresti tänu neile kes, matkal käisid:

Martin ja Laura
Arvi, Juta ja Kristjan (kes tahab lihtsalt keppi!)
Kadrina poisid- Anti, Eero ja Veiko
Võluv naiskond- Mammu, Annika Ja Tiina
Toomas ja venna
Liis ja Ott
Heiko ja Kristiina
Marit, Alver ja Juku (kes piitsutas Maritit nii, et tal siiamaani käed valusad)
Teesi ja Andres (Loveboat!)
Kui poleks teid, poleks ka meie matku...

Järgmiste üritusteni,
Ott

Arvi pildila nagis

Roheliste rattaretkest

2008-05-23T15:25:00.014+03:00

Ootasin, mis ma ootasin, kuid Martin ei mõtlegi siia midagi rattaretkest kirjutada… hmm… äkki on miskit meelest läinud… viimasest õhtust või nii :).

Okok. Heietan siis ise veitsa. Niisiis, 9-11 mai toimus Roheliste rattaretk “Kuidas elad Lämmijärv”. Meie omadest oli esindatud Martin, Laura, Teesi, Heiko ja mina. Teesiga oli veel kaasas klassivennad Andres, Kaspar ja Kaur ja minuga sõbranna Kätlyn. Niiet seltskond oli meil tõesti super (Y).

Reedel kogunesime siis Räpinas platsile. Kõige vahvamad rattad olid Teesil klassivendadega: Pere Rakett, Kitt ja Emalaev. Teibi ja pappkastidega leidsid nad hea lahenduse, kuidas asju mugavalt ära paigutada ratta peale. Suured kotid sai paigutatud pakiauto peale. Ainult Heiko ei loobunud ühelgi päeval ühestki oma kaasa võetud asjast ja tassis neid truult pakiraamil. Ja niimoodi siis algaski meie retk. Õige pea olid teised meie eest kadunud. Me Kätsiga tšillise vaikselt mööda mõnusat kruusateed, mis vahepeal vaheldus liivalõikudega. Kui olime juba tükk aega väntand, arutasime, kui kaugel küll olla võime. Arvasime, et eks mingi 20 km on veel lõunani. Kui äkki avastasime, et Järvseljale vaid 5 km veel. Päris hea meel oli, sest kõht nõudis süüa juba. Järvseljal tegime pika pausi, vist mingi 2 tundi. Teisi me seal ei kohanud, ju olid juba edasi kimanud. Kuulasin metsaülema jt tegelaste kohajuttu päris huviga. Käts juba hakkas uinuma ja vihma hakkas tibutama. Siis mõtlesime edasi sõita, enne suuremat vihma. Laagrisse polnud enam palju, 20 km. Kuningmänd vaadatud sõitsime rahulikult mööda metsasihti edasi. Lõpp tundus lõputu....

Laagris sai lebotada mitu tundi, enne kui pakiauto avati. Õnneks oli meil vahvad naabripoisid, kes meiega jutusoonele üritasid saada :). Hiljem sai nad ristitud seenepoisteks, sest telki püstitades avastasid nad, et telk on hallitama läinud. Ise nad veel arutasid, et eelmine aastas sai kokku pakitud ja niimoodi oli seisma jäänudki. Õhtul sai telgis mõnusalt sumiseda ja salaja alkohooli juua :). Mingi aeg hakaks laulma Dagö. Jah… head laulud on tal, kuid uni kippus peale aeglaste lugudega ja niimoodi siis ära kustusimegi. Mina magasin kui nott. Öösel sadas täiega vihma ja mingil hetkel müristas kõvasti, mille peale vaid korraks üles ärkasin. Käts, vaeseke, aga ei saanud üldse magada.

Hommikul hakkas sõit jälle Räpina poole tagasi. Tee oli enamasti jälle kruusakas, vahel olid aga metsasihid, mida oli väga mõnus sõita. Esimese pausi pidasime Mehikoormas, kus lebotasime tükk aega. Mõni käis ujumas… uhh… veitsa külm oli vaadatagi. Kuigi ilm oli rattaga sõitmiseks super, ujuma aga küll ei kutsunud.

Lõunapaus oli Perosoonõtsis, kus kogemata hetkeks ka magama jäime. Kui ärkasin, hakati kohajuttu rääkima. Minu Pärnu kolleeg pidi rääkima Peipsi kalavarudest, kuid kuna enamus tahtis edasi sõita, pole õrna ainugi, mis ta rääkis :P. Sõitsime edasi Räpinasse õhtuseid joogivarusid taastama ja edasi laagriplatsile. Platsile olid jõudnud ka Teesi sõpradega, puhtad juuksed tuules lehvimas. Nad olid vahepeal Räpinas pesemas käinud. Meie muidugi kadedusest ei saanud norimata jätta, et Teesi oli koos mustusega ka oma päevituse maha pesnud :).

Sel õhtul aga meil naabritega ei vedanud. Kui meie mõnusasti telkide juures tipsutasime, siis nemad ainult lärmasid ja mölisesid mõttetut juttu ja persetasid minu telgi otsas vahel. Õhtul esines Zetokesed. Muusika, mida ma muidu ei kuula, kuid kuna meil tuju oli väääga häää, siis möllasime seal ikka täie raha eest. Hoo saime sisse “Heiko Leiko” looga ja niimoodi kujunes meie rühma esitantsijaks Martin :). Ok, ma ei räägi sellest. Igastahest mulle see õhtu väga meeldis, isegi rahva suutsime kaasa kiskuda. Viimase loo ajal ilmus lavale meie kamba Kaspa. Kahju ainult, et lugu enne lõppes, kui ta jõudis rahva kätele hüpata, ta niiväga oleks seda tahtnud teha, rahvas juba ootas käed üleval tema hüppamist. Jahh… väga lahe õhtu oli. Magama jäämisega olid aga kehvemad lood. Kui meie magama otsustasime minna, siis meie “tore” naabrirahvas seda mitte ei tahtnud teha. Nad olid terve öö mulisenud oma mõttetut mula ja teinud oma “ülinaljakaid” nalju. Mina seda ei kuulnud, sest mind ei häiri magades miski, kuigi magasin enam-vähem nende kõrval. Käts ja Laura aga ei olnud üldse silma kinni saanud. Laura ütles, et naabrid kustusid 6.30 ajal ja kell 7 hakkas ülejäänud rahvas juba ärkama ja nii ei saanudki ta eriti üldse magada. Hea, et mul karu-uni on ikka :).

Ja oligi juba märkamatult alanud viimane kõige lühem päev. Tee peal kuulasime Mikitamäe leelotajaid ja vaatasime palvemaja ja Kahar pettaid. Raskelt tuli viimane päev, istuda enam eriti ei tahtnud sadulas ja kruusatee vahepeal oli ka suht igav ja lõputu. Asfaltile jõudes oli jälle jõudu ja oligi lõpp käes. Räpinas laulis veel lõpetuseks Tõnis Mägi ja rahvas hakkas laiali lagunema ja lagusime meiegi erinevates suundades.

Kokkuvõtteks võib öelda, et tõsiselt lahe retk oli ja kindlasti on plaan ka järgmine aasta jälle see ette võtta. Kindlasti tegi selle nii vahvaks toredad kaaslased ja….ok, jätan mainimata…. selle... et Martini tants samuti :). Ups, mainisin ikkagi ära :D.

Olge sama lahedad edasi ja uute seiklusteni ;)

Mariti pildid

Teesi pildid

Tartu Kaljuronimise Karikasarja ja Eesti Kaljuronimise Karikasarja II etapp

2008-05-19T20:39:00.002+03:00

Raskusronimise võistlused, mis on ühtlasi ka Eesti Kaljuronimise karikasarja etapiks!
Võistlus toimub Tartus, 24.mail TÜ spordihallis.

Eelregistreerimine toimub emailil: antikarhu [ät] gmail.com või tel. nr. 56610090
Hinnad eelregistreerimisel: tudeng 50, mitte tudeng 75
kohapeal: tudeng 75, mitte tudeng 100

Ajakava :
10.00 - registreerimine ja soojendus
11.00 meeste eelvoor
13.00 naiste eelvoor
15.00 meeste finaal
17.00 naiste finaal

Link

Hõisake kes tulemas, teen eelregistreerumise ära

Rakvere Rattapäevakud

2008-05-09T12:00:00.002+03:00

Teisipäeval stardib oma 4. hooajale Rakvere Rattapäevakute sari. Korraldajaks ikka Huviklubi Nelson. Klubi rahvas - see on hea võimalus enda jalad jälle kõhualt välja võtta ja natuke liigutada.

Esimese etapina on toimumas 13. mail traditsiooniline Sigala MM.

Loe siit!

Leevaku Kevad 2008

2008-05-05T10:21:00.006+03:00

Seekordne Leevaku Kevad sai teoks 2.-4. mail 2008 ja üllatus üllatus - Leevakul.

Ago suundus Leevakule juba reede lõunaks, Vahur ja Sixten võtsid sappa kanuu ja süstakäru ning ootasid ära Tiina, ning suundusid Leevakule Reede õhtuks. Ahjah, jäljekoer Lasse oli meil kah kaasas.

Päeva jooksul olid pääkorraldaja Hillar, Aarne ja Ago trossid veepeale tirinud ning kuna väravad kaldal ootasid, sai slaalomitrass põhiolemuses reedel veepeale veetud.

Kohal oli traditsioonidega rahvas - Rakvere veeslaalomi seltskond, Pluuto jõuk, õhtul saabus Ivar oma seltskonnaga, laupäeval lisandusid Andres, Lembit ja teised uuema aja süstakad :)

Õnneks saabusid ka Liina ja Tamber, ikka selleks, et Liinaga traditsiooniline segapaarivõit tasku panna.

Hommikul lasime veemassi tammist juurde - sai teine päris mõnus. Rada ise oli üsna slaalomlik ja tehniline, kuigi põhiosades kõigile läbitav (Noh 2 vastuvoolu väravat ja üks topelt allavoolu värav päris kõigile siiski mitte)

Tänu voolavale veele, ilusale ilmale ja osalejate hasardile sai sel aastal näha palju ujuvaid paate. Ära ei uppunud seekord mitte ükski.
Lõuna paigu tõi Ago Põlvast ära sinna saabunud Andersi.

Taksakoer Lasse arvas miskipärast pidevalt, et tal on maadevaidlus Udo ja Marianne suure hundikoer Rommiga. Igatahes üritas ta pidevalt Rommi kallal ülbata ja sai seetõttu vahepeal ka natuke näksata :) alla ta muidugi ei andnud.

Võistlus ise oli sel korral üsna põnev. Kuna vool tundus minu raske keha ning viimaseaja olematu sõidukogemuse tõttu tiba karm, siis üheste sõidust ma siiski loobusin. Kui sügisel oma uus süst käes, siis luban, et lähen ka üheste starti.

Kahese kanuuga näitasime algul Agoga, et ka suure Nelsoni kanuuga on kõik väravad võetavad. Lembit ja Andres üritasid väiksema kanuuga meid lüüa, aga õnneks oskasid nad kanuusse piisavalt vett lasta ja seetõttu olid tiba aeglasemad. Samas on ohu märk täiesti olemas. Hakka või lausa trenni tegema... :)

Pärast Liinaga sõites sai demonstreeritud, et ka segapaar saab vabalt kõik väravad kätte.

Pühapäevasel rallil sai ennast ikka mõnuga väsitatud - kokku tegin 3 sõitu, Sixteni, Merikese ja Agoga. 10 minutine teekond on täiesti paras - väsitav, aga jõuab ka taastuda. Sixten sõitis Andersiga, Ago lisaks veel Liina ja Andersiga.
Leevaku/Leevi võistluste mõnusaks eripäraks ongi see, et saab katsetada ja proovida erinevaid variante ja võistlust saab täiega nautida.

Ära minekule sättides selgus, et 2 auto akud on tühjaks saanud - Liina krokodillidega saime Ivari auto käima, Hillari omaga on asi nukram - seda me käima ei saanudki. Eks hiljem selgu, mis siis sai sest.

Tänud korraldajatele ! järjekordne süpersüper üritus. Kui ajaplaan vähegi lubab, siis sügisel, ja siis kevadel ja siis sügisel j.n.e. jälle.

Vahur

Pildid
Ago pildid

Kanuumatk 20-22 juuni Põltsamaa, Pede ja Emajõel

2008-04-27T09:53:00.002+03:00

Heia kõkidele matkasellidele plaan on minna kanuumatkale 20-22 juuni Põltsamaa jõele ja seekord rõhku panna jõe lõpule.
Maksumus umebes 400 krooni
Niisiis pange ennast varakult kirja ja võtke plaani!

Ilusat kevadet

p.s augustis on mõte minna veel rattamatkale saartele ootan ettepanekuid

Võhandu maratonist

2008-04-25T13:34:00.010+03:00

Kuna tundub, et Arvi, Martin ega Tiina siia midagi ei kriba, siis panen paar oma mõtet Võhandu maratoni kohta siia ikka kirja, muidu jääbki üks tore üritus ilma blogita :)

Sai siis eelmine nädalavahetus Võrus käidud. Mina olin vaid autojuhiks ja seda, mis jõel toimus ei oska kommenteerida. Kohale sõitsime reedel, et võistlejad saaks end välja puhata. Tiimideks olid: Martin-Tiina ja Arvi-Tambet. Õhtusöögilauas meenutati varasemaid maratone... Martinilt küsiti, kas taskulamp ikka seekord kaasas, et nagunii oled pimedani rajal. Jahh... ta oli end ikka sellega varustanud, ettenägelik :). Õhtul vaatasime üle ka Tamula järve, kust start toimub ja selgitati mulle millal ja kus punktis ma peaksin teisi ootama.

Hommikul kell 7 läksid siis virgad võistlejad teele. Starti kahjuks ma ei näinud, sest uni oli magusam :). Ärkasin kella 9 paiku ja hakkasin sõitma Leevi poole. Loodus on sealkandis ikka nii ilus.... Enne Leevit vaatasin korra ka Paidra sillale, kuid sealt olid meie omad juba läbi läinud.

Leevile jõudes hakkasid saabuma esimesed süstad, kõik olid veel energiat täis ja kihutasid edasi. Seitsmenda kanuuna jõudsid Arvi ja Tambet. Selgus, et hommikul olid nad söögid-joogid jätnud Hillari autosse ja neid kimbutas janu. Jooksin siis majast-majja, et vett saada. Lõpuks üks vanatädi andis mulle vee, mis oli väga kummalist värvi, kuid aega ei olnud enam, et edasi otsida. Pärast Tambet naeris, et ei tea kuskohast see tädi selle mudamaitselise vee küll tõi.

Vahepeal oli söögipunkti jõudnud Martin ja Tiina. Mille peale Arvi ja Tambet kiiresti veele läksid. Väsimust veel kellegi silmist näha ei olnud.

Peale Leevit oli mul paar-kolm tundi vaba aega. Sisustasin seda meeldivalt Munamäe otsas, polnud seal ammuuu käinud.... aga see juba ebaoluline jutt... nii... kella 2 paiku sõitsin siis tagasi Leevaku suunas.
Põikasin enne läbi Võuküla sillalt, kuid rahvas seal ütles, et kanuusid juba palju mööda läinud... oletasin, et ka meie omad ja läksin Leevakule. Seal hakkasid saabuma juba tuttavad paatkonnad: sini-valge paatkond oranžide vestidega, madruse stiilis paatkond, sõjaväeriietes jne. Õudne oli vaadata, kuidas mõned süstamehed enam jalgu kätte ei saanud süstast ega püsti tõusta, sest jalad krambis...
Meie omasid polnud ikka näha. Lõpuks saabusid Arvi ja Tambet. Jõud oli otsa saanud vahepeal... pidi väga raske olema, et muutkui sõua ja sõua ja otsa ei saa, voolu ei pidavat ka olema. Juua oli neil vaid mudamaitseline vesi eelmisest punktist, andsin neile seekord värskat kaasa. Tambet vahetas kiirelt riided, sest vahepeal oli kärestikest mõnusasti vett sisse tulnud. Arvi veel naerdes kommenteeris, et valis läbimiseks ikka kärestikulisemad kohad, et huvitavam oleks. Kuivad riides selga saades, saabusid Martin ja Tiina. Ja kiiruga läksid Arvi ja Tambet teele. Ega Tiinagi ei lasknud Martinil kaua suppi süüa ja kamandas ta kanuusse :) Ja läinud nad jällegi olid.

Järgmine punkt, kuhu liikusin, oli Räpina. Mingi tunniga saabusid sinna juba tuttavad näod. Seekord saabusid Arvi ja Tambet kiiremini, kui ma oodata oskasin. Vahepeal olid nad jõu tagasi saanud ja paljudest möödunud. Väsimus oli kui pühitud. Kiirelt tassiti kanuu üle silla ja mindi uuesti teele. 10 min pärast saabusid Martin & Tiina. Ja endiselt ei lubanud Tiina Martinil puhata, ei mingit hingetõmmet :)

Ja oligi minu raske tööpäev autojuhina lõpule jõudmas :) Kella 7 paiku saabusid Arvi ja Tambet Võõpsule, kokku olid nad jõel veidi alla 12 tunni (täpseid aegu ma ei mäleta kahjuks). Martin ja Tiina veidi üle 12 tunni, kuid oma eelmise aasta aegu parandasid nad kõik tublisti. Üllatajaks oli ikkagi Martin, kes Tiinaga sel aastal väga kiirelt sõitisid... ja pealampi vaja ei olnudki :P. Tagasisõites oli muidugi muljeid ja mõtteid kõikidel palju, kuid keegi ei nõustunud neid siia kirjutamast :(

Jahhhh... tore üritus on see Võhandu maraton. Arvi arvas, et järgmine aasta võiksin mina kah juba aerutada. Ma aga kardan, et oleksin esimeses punktis juba siruli maas :P. Aga nohhh... eks paistab.... ;)

Kirjutas Marit
Pildid Marit ja Arvi

Arvi pildid
Ivari pildid
Võhandu Huntide pildid
Kristini pildid
Pireti pildid
Hillari pildid
Kaido pildid
Indreku pildid
Teise Kaido pildid
Kaisa pildid
Frederiku pildid

Tulemused

Tehvandi seina proovimas

2008-04-13T09:45:00.007+03:00

Et siis eile sai ära proovitud Tehvandi 34 m kõrgune sein. Kohale jõudes selgus tõsiasi, et ilm ei olnud üldse meie poolt. Tuul oli metsik ja väga külm. Pandi selga kõike, mida kotist leida oli... hea, et mul mitu paari pükse kaasas oli. Kõige stiilsemaks kujunes Tanel oma topeltpükstega :D

Alustuseks sai trepist üles kõmbitud, suht kõhe tunne oli alla vaadata :). Martin ja Vahur kinnitasid köied kuidagi üle serva kõõludes... päris jube oli vaadata. Tipus olles tundus vähemalt mulle küll, et see on ikka liiga kõrge minu jaoks... kõik hüppasid-kargasid seal üleval, ma käisin vaikselt mööda käsipuid :).

Aga alla tulles oli juba teine tunne, et pole see sein nii hull midagi. Sai siis suure hooga ronima hakatud. Ma jätsin kindad kätte igaks juhuks, et äkki on soojem, kuid ei... Paar paneeli enne lõppu ei tundnud ma enam oma sõrmi, nagu konksud olid ja mõtlesin, et annan alla. Õnneks all olijad ergutasid mind edasi ronima ja sain tippu küll oma konksukestega... jube oli... Alla jõudes oli sõrmedel niii valus. Ma pole kunagi midagi sellist tundnud, mitte kuidagi ei osanud ma sõrmi aidata... jube valu käis läbi. Martin soovitas valveputkasse sooja minna. Seal mõne aja pärast hakkasid näpud jälle surisema ja kipitama ning veri hakkas liikuma. Ära ehmatas selline uudne valutunne küll. Sama hullult valutasid sõrmed ka Laural.

Aga kui ebameeldiv tunne mööda läinud proovisin veel vasakpoolset rada kõikide kividega kaks korda. Juku ja Martin ronisid sinise raja vasakult ära (või oli see punane...), pidi päris hea olema. Ma proovin radu ronida soojema ilmaga suvel :P.

Nüüd siis 34 meetrit vallutatud meie enamuse poolt: Martin, Juku, Juta, Laura ja mina. Kolmandal paneelil adis alla Tanel (millest järeldas, et peaks ikka jälle trenni tulema :D). Sixten, Vahur ja Ott ei proovinudki :). Aga pole hullu, küll jõuame veel suvel seal käia, sest sein ju lausa kutsub tagasi.

Taneli pildid

Vahuri pildid

2008. aastal ei toimu Eesti meistrivõistlusi veematkatehnikas

2008-04-08T21:50:00.003+03:00

Seoses osalejate vähese huviga eelnevatel aastatel ning sooviga veevõistluste formaat põhjalikumalt üle vaadata, annab Eesti Matkaliidu juhatus teada, et
2008. aastal Eesti matkatehnika meistrivõitlusi veematkatehnikas ei toimu.
Järgmised veematkatehnika meistrivõistlused viiakse esialgse kava kohaselt läbi 2009. aastal.

Jalgsi-mägimatkatehnika meistrivõitlused toimuvad kokkulepitud ajal - 07. - 08. juuni 2008. Võistlus viiakse läbi EML juhatuse ning Alutaguse Matkaklubi koostöös.

Info peagi ka Matkaliidu kodulehel.

EML juhatus

Jama ühesõnaga. Kui väheke lihtsam rada oleks siis oleks ju ka meilt osalejaid rohkem.

Laupäeval 12. aprillil 2008 Tehvandile ronima

2008-04-07T13:58:00.004+03:00

Kevad on käes ja ilmad juba soojemad. Tehvandi ronimissein ootab lõplikku viimistlust ja ka ronimisdemonstratsiooni. Paar livi vaja asendada, käied, varustus ja vööd vaja üle anda. Ronida saab muidugi kah, seda siis Eesti kõrgeimal seinal.

Vahur plaanib bussiga minekut. Väljasõit kell 1o.oo Spordihoone juurest Bussis 7 vaba kohta hetkel. Kes soovib kaasa, see annab jälle kommentaarides teada. Seekord miskit vanusepiirangut ei ole.

Katsetame seina ronitavust ja keerame kinni lahtised kivid. Paar kollast kivi tahab uuendamist kah.

Kohapeal oleme 12-16, 4 tunnist peaks kõigile piisama.

Soovijad siis kommentaaridesse.

Selja jõge taltsutamas

2008-04-06T20:32:00.009+03:00

Täna sai siis selja jõge taltsutamas käidud.

Alustuseks - nii palju vett ei ole Seljal varem olnudki. Kõrge veeseis tegi asja päris mõnusaks.
Kokku oli meid 14 + Krissu, Martin hüppas viimasel hetkel alt ära ning Tanel Mulla ei ilmunud (vist juba traditsiooniliselt :) ) välja. Sõitmas käisid Nelsonikad Vahur, Ago, Heiko, Tiina, Taavi, Arvi, Tanel lisaks Ants, Volli, Harri ja veel 4 Axi sõpra keda ma varasemalt ei tundnud.

Riina oli käskinud Vollil kiivri pähe panna :) panimegi. Täiesti pädev kaitsevahend kusjuures.

Autod viisime Karepale, Antsu bussiga autojuhid Varangule tagasi ja teele! Kõrge veeseis oli õnneks uputanud väiksemad kivid ja kärestikel ei käinudki kanuu kogu aeg mööda põhja. Karulõppe veskitamm pritsis loomulikult Axi ja teised ees istujad märjaks :) Vahel on taga istumisel ka teatavaid eeliseid.

Ei läinudki kaua, kui Arvi ja Tanel ennast ühes puudepusas Krissuuputamiselt leidsid. Ehk siis mis ümber, see ümber. Ilmselt ikka selleks, et huvitavam oleks. Tegelikolt olla Taavi(Juku) oma paarilisega varasemalt juba paadi vett täis saanud ja siis Arvi nagu solidaatsusest (Tema enese väitel kull Taavi paatkonna kaasabil) kah külili keeras :) Vaadates juuresolevat pilti võib sel väitel isegi teatav tõepõhi olla. Loomulikult uputas Arvi korraks ka oma Canoni peegelkaamera. Mittetöötamiseks piisavalt. Ta kohe oskab :P :) Krissu külmetas pisut, aga sai matka lõpuks jälle mõnusa tunde kätte.

Peale pikemat siledat osa sai Jõekääru sauna juures olevas kärestikus ka pisut fun'imat sõitu. Kimasime edasi ja otsustasime pisut oodata - 2 paati jäi meist maha. Tirrr! telefonikõne ja teade - Harri ja Sergei on ümber, 1 aer putku pannud :)

Otsustasime siis vastuvoolu sõita ja silmad lahti hoida. Aer meieni ei jõudnud, aga karp kinniseid viineri apsukaid küll. Haarasime need kaasa, täiesti veekindel see Hagari pakend. Varsti selgus, et nad ikka saavad sealt liikuma. Kanuu oli küljelt muljuda saanud, teine aer leiti kah üles ja kimati edasi. Arvi, Krissu ja Tanel olid juba minema pannud.

Kes käinud, see teab, et jõe viimane ots on üsna käre ja päris mõnus. Otsustasime Agoga pisut kiirendada ja tempokalt lõpuni minna. Päris mõnus, kuigi ei miskit karmi :P

Alla jõudes olid Arvi, Krissu, Tanel juba riideid vahetamas. Tirisime ennast autoni ja vahetasime ennast kuivaks. Teistel läks ikka jupp aega :) Selgus, et Volli ei tahtnud traditsiooni murda (Kogenud Selja jõe matkajana ei ole ta kordagi ümber minemata mereni jõudnud) ja nad olid ennast kusagil külili keeranud.

Pikka mööda tilkusid kõik paadid lõpuni ja tulemit lugedes selgus, et püsti olid jäänud Traditsiooniliselt Ax ja Vahur ning lisaks Tiina ning Ants. Teised said oma kevadise ujumise tehtud.

Super oli!

Fotod Vahur, Ago, Arvi

Axi ja Jani pildid

Arvi pildid

Pühapäeval 6. aprillil Selja jõele

2008-04-04T11:55:00.003+03:00

Heia, Kanuulõhkumise ühingusse mittekuulujad saavad kaasa väiksele treeningmatkale Selja jõel. Alustame Varangu sillalt kell 12. Üle keskmise sõiduoskus vajalik.

Huvilised kommentaaridesse või vahuri e-maili vahur@nelson.ee

Meenutus ühest mõnusast kanuumatkast Valgejõel

2008-04-03T12:00:00.012+03:00

Nii, võtsin ka aja maha korraks, et meenutada seda toredat “kevadist” kanuumatka Valgejõel. Alguse sai see siis Tapalt, kus toimus kottide kiletamine ja sobilike vestide otsimine... mina ei pidanud selle pärast muretsema, sest Martin võttis ühe 70-100 kg vesti ja ütles: Marit see sobib küll sulle :)

Grupipilt tehtud, suundusime veele. Ilm oli lahe, mõnusalt karge ja päike paistis. Minu paatkonna moodustas Riho ja mu väikevenna Alver. Kiiresti tegi Riho kiirkursuse vennale ja mulle, millal ja kustpoolt aerutada ning reis võis rahulikult alata. Kuna kiiret polnud kuhugi, sai mõnusalt aeglaselt loodust nautida. Vool oli aeglane ja ärevaid kohti vähe... Kuid siiski... Ühes kurvis mõtlesid Juta ja Janek proovida, kui soe ka vesi on. Nad olid takerdunud okste taha, mis viis kanuu viltu ja läinud ta oligi vee alla. Tublid ujujad päästsid kohe mõlad ja kanuu, vaid Juta magamiskott jätkas teed vee peal päris pikalt. Juta arvas, et vesi on mõnus ja üldsemitte külm ning teed jätkati märgade riietega.

Ja kiirelt olimegi jõudnud sillale, kus jätsid meid maha osad matkajad. Tuli teha ümberpaigutus kanuudes. Reis jätkus veidi aega, mil leidsime mõnusa hubase koha laagri jaoks. Kuna ma polnud varem ööbinud sõjaväetelgis, oli see minu jaoks omaette elamus. Sain teada, et häid lambaid mahubki palju ühte tuppa :) ja niimoodi me sinna 15- kesi sisse mahtusimegi. Õhtul sai paika pandud tulevalve järjekord. Arvasin, et kindlasti on väga raske tund aega öösel üleval olla. Kuid ei olnudki hullu... Taavi ajas mind üles kell 3, pistis mulle midagi kätte ja ütles tuli käib ülevalt vasakult nupust. Ma ei saanud unesegaselt mitte midagi aru, keerutasin seda asja käes ja leiutasin, milline nupp on see ülemine vasak nupp. Lõpuks taipasin, et see on kell ja leidsin ka pealambi. Isegi lahe oli öösel üleval olla, kuulata kuidas kuusepuud praksuvad, vesi vuliseb telgi kõrval ja väsinud matkakaaslased nohisevad ja norskavad :). Kiirelt möödus mu vahetus ja andsin kella edasi Jukule ja ütlesin: ülevalt vasakult käib valgus :)

Järgmisel päeval oli jälle mõnus päiksepaisteline ilm, kraade võis olla miinus 4 ringis. Hommikupuder söödud ja kohv joodud, asusime jälle teele. Ka laupäevane jõelõik oli tasane ja keegi ei rõõmustanud meid ümberkäimisega. Väikeste pauside ajal sai peetud tõsist lumesõda. Minu kuivade kinnaste tagavara vennale hakkas juba ammenduma. Lõunat pidasime kuskil Tapa polügoni silla juures. Ja endiselt Martinil ei olnud küpsiseid :). Ootamatult oli haigestunud Juku, kes sealt meiega edasi enam ei reisinud :(

Jälle väike ümberpaigutus kanuudes ja sõudsime edasi. Kella 5 ajal hakkas järjekordne laagrikoha otsimine. Sai üle vaadatud päris mitu kohta, kuni leidsime ühe mõnusa paiga. Koht oli tihedam, kui eelmise õhtu oma. Kiiresti hakkas rahvas tegutsema: tehti üles lõke, laasiti segavad kuuseoksad, valmistati istepink, otsiti kuuseoksi, püstitati telk jne. Kõik sebisid ja askeldasid. Koostöö sujus ilusti. Valmis kella 5 tee, mille kõrvale ei olnud küpsist :D. Tehti valmis küttepuud ööseks... hääästi peenikesed... sai ikka vaieldud, et saavad liiga väiksed pirrud, kuid kui nii peab, siis pole midagi vaielda. Lõpuks leidis meid üles ka Arvi vend Janek, kes eelmine õhtu juba tahtis meiega liituda, kuid ei leidnud Martinit ja Arvit üles, kes olid talle vastuvoolu sillale järgi sõudnud.
Pärast õhtust suppi kogunesime kõik telki, sest väljas kiskus vihmale. Enne öörahu, mis saabus juba kell 10, sai veidi kaarte mängitud ja muidugi sain mina jälle pähe, koguaeg.
Öösel olid kütjad väga usinad, nii palav oli tänu neile väikestele pirdudele... vahepeal kiskusin vennal magamiskotti pealt maha, et ta päris ära ei sulaks :). Nii kuum, nii kuum, aga polnud hullu, sai ikka mõnusalt magada ka.

Hommikul üllatas kõiki öösel maha sadanud paks lumi. Oli sulale läinud. Ilm oli vapustav: puudel paksud lumemütsid ja lumi krudiseb jalge all. Ja muidugi kuulus asja juurde pidev lumesõda. Crissu valmistas end ette ka jõepealseks lumesõjaks, valmistades koos Alveriga hulgaliselt laskemoona kanuusse :)

Hommikune kartulipuder söödud ja... on the road again... Lõpuks pidi tulema kärestikulisem lõik, mida Kristin niiväga ootas koguaeg. Ja oligi... Kuna mul oli super tüürija, saime kõikidest kividest ilusti mööda. Ja olimegi juba möödunud Valgejõe keskusest ja kohale jõudnud Nõmmveskile.

Ja ega siis veel ei olnud seiklus lõppenud. Kiikusime parasjagu Taavi, Alveri ja Crissuga, kui Arvi ütles mulle, et kanuud peab edasi viima. Ma tõsimeeli mõtlesin, et lähen appi... kui edasi siis edasi. Kõik muhelesid millegipärast :). Ja siis nägin, mida Arvi silmas pidas. Ta kavatses Nõmmveski tammist alla minna, ca meeter laskumist metsikus vees. Ei olnud mul niipalju julgust. Arvile läks kaaslaseks Martin. Neil läks kõik ilusti... kuni tammini jõudmiseni... pärast seda kaldusid nad veidikene vasakule ja olidki läinud vee alla suplema :D. Martin kommenteeris seda nii: hinge lõi kinni see kukkumine. Uhh... hea et kartma hakkasin. Aga ilus punkt oli matkale pandud (Y)

Jah... super oli see matk ja kindlasti tegi selle nii eriliseks mõnusad kaaslased ja tore talvine ilm. Martin ütles, et see oli viimane tema organiseeritud matk (arvatavasti küpsiste pärast - sry, Martin, see oli lihtsalt liiga hea nali). Loodan, et selliseid lahedaid üritusi tuleb ikka veel ja veel.

Nii, ongi minu elu esimene blogi tehtud... head lugemist!!!

Pildid

Valgejõe kanuumatkast keegi ei kirjutagi...

2008-03-31T16:08:00.002+03:00

Ise osalesin ma ainult esimesel päeval. Kui meie punt kohale jõudis, olid varasemad nelsonid juba veeleminekuks üsna valmis. Haarasin ka asjad ning panime kanuu veele. Alul lobistasime tasapisi, siis avastasime end mingil hetkel kõige eest. Võtsime rahulikult ning varsti olime jälle korralikult viimaste seas.

Kuna Martinil läks kõht tühjaks ja käed väsisid ära :D, olime sunnitud juba varakult lõunapausi pidama. Pärast oli muidugi kõht täis ja enam ei viitsinud hoopiski sõita. Mingi hetk tekkis ka pisut keerukamaid olukordi ja vahetasin kohad ära Katriniga, kes seni meie paati vapralt tüürinud oli. Saime mitmest ägedast kohast uljalt läbi, valmistades pettumuse Arvile, kes fotoaparaat valmis aina ümberminekut pildistada lootis.

Aga siis ujus üks kivi salakavalalt vee all meie paadini ja võttis siis täpselt kanuu keskelt niimoodi põhjast kinni, et ei pääsenud me enam kiires voolus ei edasi ega tagasi. Kangutasime seal ikka pikalt. Saime vahepeal ka oma sõiduriista nii kreeni, et olime juba vastuhoidmisest loobumas - mingu siis raip ümber kui peab - aga siiski püsisime esialgu pinnal. Liikuma saime, kui esmalt saatsime keset jõge kivi peale seisma oma paatkonna kõige kerekama mehe - Martini ja siis pidin ka mina paadist välja astuma. Vesi ulatus täpselt üle kummikusääre, seega seisin ühel jalal ning suutsin säilitada teise jala kuivana. Tõstsime siis kanuu kivi otsast maha ning ronisime uuesti sisse. Teised olid kõik juba kadunud.

Aga mitte kaugele kadunud. Paar käänakut allpool olid kanuud kaldal. Mingid oksad olid ka teepeal ees, nendest rahulikult läbi laveerides saatis meid kaldalt lootusrikas ergutuskisa. Selgus, et Juta paatkond oli suutnud nende okste juures tahtmatult jalastuda (veestuda).

Paraku pärast seda värskendavat vahepala jõudsime peagi ka Suru sillani, kus meie kamba matk ka lõppes. Omaette seiklus oli muidugi järeltuleva auto ootamine ning kohalejuhatamine. Koju siiski saime ning päev lõppes minu jaoks lennuvälja lähedal saunas, kus lõpuks kummikud soodsamate jalatsite vastu vahetasin.

Kuskil nagi.ee-s on Arvi pildid ja toru.ee-s Riho videod. Ja tahaks loota, et ülejäänud Nelsoni rahvas peale Martini ja Heiko oskavad kirjutada ja siia kah kirjutavad.

2008 Kaljuronimise karikasarja info

2008-03-24T19:32:00.004+02:00

Etappe on 5

Etappide ajakava

Etapp	Võistlus	Aeg	Asukoht	Korraldaja
1	Raskusronimine	8.03.2008	Lasnamäe Kergejõustikuhall, Punane tn 45, Tallinn	Rock Riders
2	Raskusronimine	25.05.2008	Tartu Ülikooli Spordihoone Kergejõustikuhall, Ujula tn 4, Tartu	Alpiklubi Firn
3	Bouldering	12-13.07.2008	Kristiine Spordihall, Forelli tn 12, Tallinn	Tallinna Kaljuronimisklubi
4	Kiirusronimine	19.10.2008	Rakvere Spordihoone, Kastani 12a, Rakvere	Huviklubi Nelson
5	Raskusronimine	6-7.12.2008	Kristiine Spordihall, Forelli tn 12, Tallinn	Tallinna Kaljuronimisklubi

Klubi liikmete osavõtutasu tasume ühisrahast

http://www.kaljuronimine.ee/?go=al04

Info

Karikavõistluse peakorraldaja:

TALLINNA KALJURONIMISKLUBI

Aadress: Tammsaare tee 88-48, Tallinn, 13423

GSM: + 372 51 13 256

E - mail: info@kaljuronimine.ee

See on Huviklubi Nelson tegemiste blogi

2008-03-24T15:07:00.000+02:00

Ootame siia siis infot klubi tegemistest ja üritustest